Search
|
Est
Back to top

On the semantics of tüvitekst

Keywords: core text, base text, classic, archi-text, rhizome, structure, literature

The article discusses the synonyms, equivalents and connotations of the Estonian term tüvitekst ’core text, seminal text; lit. stem text’, which in the new century has gained popularity both in Estonian criticism and in the Estonian media. The notion was first introduced in Estonia by orientalist Linnart Mäll, who studied and translated the basic works of Oriental thought, which he called humanistic base texts. These are fundamental classical texts that consolidate the past and build the future by shaping the mentality of communities and the discourses to follow. Literary scholar Jaan Undusk has referred to the Estonian national epic Kalevipoeg as a national core text building up the national psyche. By now, the term tüvitekst has become frequent in the Estonian humanities as well as in public use, largely due to the cultural articles by Rein Veidemann. There is a clear difference between the more exclusive or elitarian literary use of the term and the more inclusive or democratic one allowing for any text, written or other,  to be perceived as an origin of something else or as an impulse for a discourse. A number of usage examples are  brought not only from literary studies or criticism, but also from the fields of science, social issues, theatre, cinematography, music and figurative arts. The term can be applied to song festivals, official documents, products and manuals, and even to postings on social media. The semantics of the term is analysed pointing out parallels with such concepts as deep structure, rhizome, hypertext, archi-text, archi-writing and method. As metaphoric terms have semantic ramifications, the author suggests nursery text as another possible equivalent, inspired by the biological term nursery log.

Arne Merilai (b. 1961), PhD, University of Tartu, Professor and Chair of Estonian Literature, arne.merilai@ut.ee

References

The Art of Interpretation of Classical Oriental Texts. The Second Nordic-Baltic Conference of Orientalists. Abstracts of Papers. Tartu, May 19–24, 1994. Toim Kai Vassiljeva. Tartu: Estonian Oriental Society, 1994.

D e r r i d a, Jacques 1974. Of Grammatology. Tlk Gayatri Chakravorty Spivak. ­Baltimore: The Johns Hopkins University Press.

E l i o t, Thomas Stearns 1997. Mis on klassik? – T. S. Eliot, Valitud esseesid. ­Tallinn: Hortus Litterarum, lk 254–281.

G e n e t t e, Gérard 1979. Introduction à l’architexte. Paris: Éditions du Seuil.

G e n e t t e, Gérard 1992. The Architext: An Introduction. Tlk Jane E. Lewin. Quantum Books. Berkeley–Los Angeles: Oxford: University of California Press.

H e n n o s t e, Tiit 2011. Heroism ja eksistentsialism. Mõttevahetus: Eesti eksistentsiaalsusest. – Looming, nr 8, lk 1139–1148.

H e i d e g g e r, Martin 1954. Bauen Wohnen Denken. – M. Heidegger, Vorträge und Aufsätze. Pfullingen: Günther Neske Verlag, lk 145–162.

K i r s s, Tiina 2010. „Vana tuuletallaja”: August Kitzbergi mälestused eesti autobiograafia tüvitekstina. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 5/6, lk 38–53.

L a a k, Marin 2013. „Kalevipoeg” kui tüvitekst. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 192–209.

L ä ä n e m e t s, Märt 1995. Linnart Mäll ja Tartu orientalistika. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 736–745.

M e r i l a i, Arne 1991a. Ballaaditeooria küsimusi. Ballaadilisus. – A. Merilai, Eesti ballaad 1900–1940. Tartu: Tartu Ülikool, lk 5–22.

M e r i l a i, Arne 1991b. Marie Underi „Õnnevarjutus” – siseruumist arhitektuurini. – A. Merilai, Eesti ballaad 1900–1940. Tartu: Tartu Ülikool, lk 51–66.

M e r i l a i, Arne 2000. Õnneigatsus ja hingekirik. – Marie Under, Õnnevarjutus. Kogu ballaade. Tallinn: Tänapäev, lk 71–100.

M e r i l a i, Arne 2003. Eesti ballaad. – Eesti ballaad: Antoloogia: XVII–XX sajand. Koost A. Merilai. Tallinn: Tänapäev, lk 796–820.

M e r i l a i, Arne 2007. Olemise luuleline kehtestamine: Viivi Luik. – Looming – olemise kehtestamine: Viivi Luik. Toim A. Merilai. (Studia litteraria Estonica 9.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 95–104.

M e r i l a i, Arne 2015a. Kalevipoeg: aspects of genre and authorship. – Journal of Baltic Studies, nr 46 (4), lk 497–510.

M e r i l a i, Arne 2015b. Tammsaare aga-ometi. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 297–315.

M ä l l, Linnart 2000a. „Gita” kui humanistlik baastekst. – Bhagavadgītā. Tlk, komment L. Mäll. Tartu: Biblio, lk 5–16.

M ä l l, Linnart 2000b. On the concept of humanistic base texts. – Sign Systems Studies, nr 28, lk 281−289.

S u t r o p, Margit 2014. Eesti suur lugu ei saa läbi tüvitekstideta. – Postimees 15. VIII, lk 11.

U d e, Indrek 1988. 50. sünnipäeva ja 10. tõlkeraamatu ilmumise eel. Intervjuu Linnart Mälliga. – Tartu Riiklik Ülikool 3. VI, lk 2.

U n d u s k, Jaan 1992. Etüüdid tekstist. – Akadeemia, nr 5, lk 974–1012.

U n d u s k, Jaan 1994. Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg”. – Felix Oinas, Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse Raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus, lk 147–174.

U n d u s k, Jaan 1997. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu: Merkel – Jakobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 721–734; nr 12, lk 797–811.

U n d u s k, Jaan 2008. Eesti lugu: Henriku Liivimaa kroonika. – Eesti Päevaleht 24. X, lk 24.

U n d u s k, Jaan 2012. Mälukaotuskirjandus. Mälukaotuse loovast funktsioonist Karl Ristikivi ajaloolises proosas. – Looming, nr 10, lk 1456−1476.

V e i d e m a n n, Rein 1996. Ajavahe: Mälestusi, pihtimusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat.

V e i d e m a n n, Rein 1999a. Laulupidu kui eesti kultuuri tüvitekst. – Sirp 17. IX, lk 3.

V e i d e m a n n, Rein 1999b. Kirjandusajalugu ja/kui kaos. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 826–832.

V e i d e m a n n, Rein 2000a. Laulupidu kui eesti kultuuri tüvitekst. – Eestluse elujõu kongress: 1.–2. juulil 1999. aastal Tallinnas Rahvusraamatukogus. Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Tallinn, lk 37–39.

V e i d e m a n n, Rein 2000b. Kultuur XXI sajandi künnisel. – Eesti uue aasta­tuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud. Koost Ebba Rääts. Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituut, Akadeemia Nord. Tallinn, lk 250–258.

V e i d e m a n n, Rein 2001. Laulupidu kui eesti kultuuri tüvitekst. – R. Veidemann, Kusagil Euroopas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 125–129.

V e i d e m a n n, Rein 2003. F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” kui eesti kirjandus­kultuuri sakraaltekst. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 891–896.

V e i d e m a n n, Rein 2004. Laulupidu kui Eesti „suur jutustus”. – Muusika, nr 7/8, lk 14.

V e i d e m a n n, Rein 2006. Tuikav tekst. Artikleid ja esseid eesti kirjandusest ja kultuurist 2000–2005. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

V e i d e m a n n, Rein 2010. Eksistentsiaalne Eesti. Käsitlusi eesti kirjandusest ja kultuurist 2005–2010. Tallinn: Tänapäev.

V e i d e m a n n, Rein 2011. Laulus sündinud, lauluga pühitsetud. – R. Veidemann, Must valgel. Valik sõnavõtte, kommentaare, arutlusi eesti elust 2002–2011. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 198–203.

V e i d e m a n n, Rein 2014. Laulupidu kui Eesti kultuuri tüvitekst ja rahvakirik. – Ühesmõtlemine: „Laulu- ja tantsupeo puudutus ajas”: 24.–25. oktoober 2013, KUMU, Tallinn. Tekstide kogumik. Tallinn, lk 230–237.

 

Isiklikud teated

Rein Veidemanni e-kiri A. Merilaile 13. II 2017.