Search
|
Est
Back to top

Antihumanism without reserve: the function of jokes and the dimension of destruction in the recent poetry of (:)kivisildnik

Keywords: Estonian poetry, 21st century, antihumanism, ideology, humour, poetics, psychoanalysis

 

In keeping with Kivisildnik’s disposition of construing poetry, which opposes any socially or culturally dominant value or meaning, his poetry of the first half of the current decade – especially in the collections Liivlased ja saurused („Livonians and dinosaurs”, 2011), (:)soari evangeelium („The Gospel of (:)soar”, 2012) published in collaboration with Navitrolla, and Inimsööja taksojuht („The man-eating taxi-driver”, 2013), but also Enne sõda ja kõike seda („Before the war and all this”, 2012) – strikes the eye with some antihumanist traits. Although Kivisildnik’s palette of literary devices had always implicitly spoken of antihumanist ideas („machine poetry”), the above collections mark a transition from implicit antihumanist pathos to a nearly explicit programme, which could as well be called an antihumanist counter-ideology.

The mission of Kivisildnik’s antihumanist counter-ideology is to reveal the biologist and commercial foundation of the humanist illusion, i.e. to unfold the covert cynical core of humanism. To achieve this aim, Kivisildnik uses the reversal technique, creating a comical effect. The fun, however, is not innocent, as it enjoys seeing its object as small, low and despicable by exchanging an ideological hyperbole for a litotes, thus performing a symbolic neutering of the object.

With the same purpose in mind the author is trying to neuter the humanist image of man, the core of which is human free will. However, this leads us to Kivisildnik’s paradox: the condition of the possibility of his vision is also the condition of its impossibility. As long as there are readers of that poetry the realisation of Kivisildnik’s vision of total destruction must be still a little away. Yet, with no more readers around the prophecy must have been realised. Thus, the poetry referred to above manifests itself as a kind of text of warning, with a constantly haunting menacing potential on its limits. 

References

A d a m s o n, Jaanus 2015. Freudi häda. Kirjutisi 2004–2013. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus.

F r e u d, Sigmund 2008. Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev.

H e n n o s t e, Tiit 2012. Ethno-Futurism in Estonia. – International Yearbook of Futurism Studies, kd 2, nr 1, lk 253–285.

H e n n o s t e, Tiit 2016. Eestlased on silmapaistev manifestirahvas. [Intervjuu Pille-Riin Larmile.] – Sirp 18. III.

J a k o b s o n, Roman 2012. Lingvistika ja poeetika. Tlk Neeme Lopp ja Arne Merilai. – Akadeemia, nr 10, lk 1731–1773.

K a l d a, Maie 1996. Kivisildniku kirjanike nimekiri – mis see on? – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 760–764.

K a u s, Jan 2013. Meisterlik seestunu. – Vikerkaar, nr 9, lk 94–97.

K i v i s i l d n i k 1990a. Etnofuturismi ideaalid; Metodoloogilisi marginaale. – Vikerkaar, nr 5, lk 40–42.

K i v i s i l d n i k 1990b. Hüübinud vere manifest. – Vagabund, nr 1.

K i v i s i l d n i k 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tallinn: EK$ kirjastus.

K i v i s i l d n i k 1997. Loomade peal katsetatud inimene. Tartu: Brain Publishing.

K i v i s i l d n i k 2011 = (:)kivisildnik, Liivlased ja saurused. Valuraamatu I köide. Pärnu: Ji.

K i v i s i l d n i k 2012 = (:)kivisildnik, Enne sõda ja kõike seda. Saarde-Pärnu: Ji.

K i v i s i l d n i k 2013 = (:)kivisildnik, Inimsööja taksojuht. Valuraamatu III köide. Saarde-Pärnu: Ji.

K i v i s i l d n i k 2015 = (:)kivisildnik, See õige luuleõpik. Saarde-Pärnu: Ji.

K i v i s i l d n i k 2016. See kümnend andnud mureväsind hääle. Intervjuu (:)kivisildnikuga. Küsis Joosep Susi. – Müürileht, aprill, lk 26–27.

K i v i s i l d n i k, N a v i t r o l l a 2012. (:)Soari evangeelium. Valuraamatu II köide. Saarde-Pärnu: Ji.

K r u l l, Hasso 1990. Põhi/pind all/peal. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 250–252.

K r u l l, Hasso 1997. Iseenda värske õhu käes: Kivisildniku masinad ja kristallid. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 162–170.

K r u l l, Hasso 2013. Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 151–163.

K r u l l, Hasso 2015. Aristokraat, proletaarlane, eremiit. Kolm poeetilist hoiakut. – Vikerkaar, nr 12, lk 45–56.

L u k s, Leo 2014. Isamaavajadus 25 aastat hiljem. Svenile juubeliks. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 81–98.

M i h k e l e v, Anneli 2003. Ecce homo – Kivisildnik. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 865–867.

N a v i t r o l l a, R o o s i m ö l d e r, K i v i s i l d n i k 1993. „LÜLITI” manifest. – Sirp 19. II, lk 12.

N o o r h a n i, Piret 1998. Kanooniline Kivisildnik. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 236–241.

P i l v, Aare 1997a. Kirjandus kui tehe. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 161–162.

P i l v, Aare 1997b. Kivisildnik versus Under. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 444–448.

P i l v, Aare 2002. Kivisildniku „Liivlased” kirjandusdiskursuse sündmusena. – A. Pilv, Kadri Tüür, Sündmus. Koht. (Collegium Littrarum 15.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 8–64.

P r u u l, Kajar 1996. Kivisildniku „Leksikon” kui kunstiteos. – Vikerkaar, nr 7, lk 66–74.

P r u u l, Kajar 2000. Vana sajandi uued luuletajad. – Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. Koost K. Pruul. Tartu: EK$, lk 175–207.

W o l f e, Cary 2010. What is Posthumanism? Minneapolis–London: The University of Minnesota Press.