Otsi
|
Eng

Copyright © Keel ja Kirjandus  •  ISSN 0131-1441  •  e-ISSN 2346-6014 • Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanike Liidu ajakiri  •  SA Kultuurileht


Kord kuus ilmuva Keele ja Kirjanduse aastakäiku mahub ligi 1000 lehekülge kirjutisi lingvistikast, kirjandusteadusest, folkloristikast, aja- ja kultuuriloost. Eesti filoloogia mis tahes eriala õppijale või filoloogias juba tegutsejale on Keel ja Kirjandus esmase informatsiooni allikas.

Seega − on võimatu olla eesti filoloog või ajaloolane Keelt ja Kirjandust lugemata. Tudengile on ajakiri konspekti laiendiks või diskussioonikanaliks. Lisaks teaduskirjutistele avaldab ajakiri ka esseistikat, arvustusi ja ringvaateid filoloogiailmas toimuvast.

Ajakiri kuulub Euroopa Teadusfondi ja Norra Teadusandmete Keskuse registrisse ERIH PLUS, andmebaasidesse Linguistics & Language Behavior Abstracts (LLBA, ProQuest), MLA International Bibliography (Modern Language Association), Scopus (Elsevier) ja Ulrich’s Periodicals Directory, digitaalarhiividesse CEEOL (Central and Eastern European Online Library) ja DIGAR (Eesti Rahvusraamatukogu) ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbibliograafiasse „Linguistic Bibliography”.

Keele ja Kirjanduse kõik aastakäigud on elektrooniliselt loetavad DIGAR-i arhiivis, vt http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=1143

Eesti Teadusportaali (ETIS) publikatsioonide klassifikatsioonis vastavad Keele ja Kirjanduse retsenseeritud artiklid tasemele 1.1 ("Teadusartiklid, mis on kajastatud ... andmebaasis Scopus"). Vt Scopus Journal Title List.

Keele ja Kirjanduse toimetus järgib COPE-i (Committee on Publication Ethics) kirjastamiseetika printsiipe, vt http://publicationethics.org/resources/code-conduct.

Ilmunud on neli köidet koondregistreid (I: 1958−1967, II: 1968−1977, III: 1978−1987, IV: 1988−1997). Koondregistrid 1988–1997 ja 1998–2006 on avaldatud elektrooniliselt, vt vasakul rubriiki Arhiiv.

Aastatel 1994-2006 ilmus viis annet "Keele ja Kirjanduse raamatusarja":

    1. Felix Oinas, „Surematu Kalevipoeg ja teisi esseid”. Tallinn, 1994
    2. Ülo Toomsalu, „Setu verbi grammatika ja sõnastikud”. Tallinn, 1995
    3. Felix Oinas, „Tuul heidab magama ja teisi esseid”. Tallinn, 1999
    4. Aristoteles, „Luulekunstist (Poeetika)”. Tallinn, 2003
    5. Mari Tarvas, „Ivar Ivaski personaalbibliograafia”. Tallinn, 2006

Ajakiri korraldab oma suunitlusega haakuvaid konverentse, millest esimene toimus 2016. aastal pealkirja all "Filoloogia lagunemine".

 

 
 

 

 

AUTORI MEELESPEA

doc-, docx- või rtf-formaadis kaastöö palume saata e-postitsi aadressile kk@eki.ee või tuua toimetusse mälupulgal. Tekst tuleb vajadusel esitada ka pdf-failina ja paberväljatrükina, et kindlustada diakriitikute jt erimärkide edasiandmine õigel kujul. Kaardid, joonised jm graafilised lisad esitada eraldi failidena tiff-, png-, pdf- või jpg-formaadis. 


Teadusliku põhiartikli mahu soovituslik ülempiir on 45 000 täheruumi. Põhiartiklile tuleb lisada 2–6 märksõna (nt värsiteooria, folkloristika, eesti XIX sajandi kirjandus, postmodernism, foneetika jms), mis kajastavad autori arvates kõige täpsemini kaastöö sisu. 
Samuti tuleb põhiartiklile lisada resümee, mille maht on 1500 kuni 2000 täheruumi. Resümee ja märksõnad võivad olla eesti keeles, kuid need võib esitada ka inglise või saksa keeles. 


Artikli lõpus avaldatakse autori kohta järgmised andmed: nimi (sünniaasta), teaduskraad, töö- ja ametikoht või tegevusvaldkond, e-posti aadress.

Toimetus vajab autori kohta veel järgmisi andmeid: isikukood, postiaadress, pangakonto number, telefoninumber, e-posti aadress. 


Põhiartiklile pretendeeriv kaastöö kuulub anonüümsele eelretsenseerimisele. Kaastöö retsensentideks on kuni kaks toimetuse valitud vastava teadusvaldkonna asjatundjat. Kaastöö heakskiitmisel tuleb autoril juhinduda retsensentide muudatus- ja parandusettepanekutest.

Toimetamisõigus, sh lühendamisõigus hõlmab kõiki toimetusele saadetud kaastöid, k.a tellitud kaastöid, kusjuures toimetaja teostab oma õigust koostöös autoriga. 


Toimetusel on õigus edastada ajakirjas ilmunud artikkel koos selle juurde kuuluvate märksõnade, resümee ja autoritutvustusega rahvusvaheliste andmebaaside pidajatele ning võrguraamatukogudele.

Palume autoritel arvestada kaastöö vormistamisel järgmiste nõuetega:

1. Autori märkused ja teksti täpsustused paigutatakse joone alla ja reastatakse artikli ulatuses ühtse numeratsiooni alusel.

2. Artiklites kasutab Keel ja Kirjandus tekstisisest viitamist. 


Tekstisisene viide pannakse ümarsulgudesse ning see sisaldab tsiteeritava teose või artikli autori nime või teose pealkirja (või pealkirja osa või lühendit), ilmumisaastat ja tsiteeritava lehekülje numbrit, nt (Krull 1996a: 65; Kallasmaa 2007: 450) või (Folklore 1997: 111) või (EKK: 343). 
Lõiguviidet märgitakse punktiga sulgudes viite sees, nt [---] Kokkuvõttes on nii pea- kui järelvärsside struktuur lihtne ja võimalike variantide arv üsna piiratud. (Metslang 1978: 162–166) 

Tekstisisene arhiiviviide sisaldab vajalikke arhiiviandmeid, nt (KM EKLA, f 47, m 15 : 3, l 4). Arhiivi nimi avatakse teksti lõpus. 


3. Viitekirje paigutatakse teksti lõppu kirjanduse nimestikku, kusjuures artikli (või teose eraldi viidatud osa) puhul märgitakse nii algus- kui ka lõpulehekülg. Enamasti ei saa viidata tervele raamatule, vaid tuleb lisada täpsustavad leheküljed. Vaid ajaleheartiklite puhul ei ole leheküljenumbreid vaja. Kasutatud arhiivimaterjal loetletakse eraldi jaotuses.


Tavapärane kirje sisaldab allika autori perekonna- ja eesnime; allika avaldamisaastat ja pealkirja; artikli puhul väljaannet, kus tekst ilmus. Teose või kogumiku puhul märgitakse ära väljaandmiskoht ja kirjastus, samuti koostaja või toimetaja (eesnimega). Viitekirjed vormistatakse järgmiselt.

Ajakirjaartikkel:
Salupere, Malle 1996. Meie esimene matsileht, esimene kutseõppeasutus ning nende asutaja pastor J. Ph. von Roth. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 514–520; nr 9, lk 590–600.

Birdsong, David 2006. Age and second language acquisition and processing: A selective overview. – Language Learning, kd 56, nr s1, lk 9–49.

Viitso, Tiit-Rein 2007. Livonian gradation: Types and genesis. – Linguistica Uralica, kd XLIII, nr 1, lk 45–62.

Metslang, Helle (ilmumas). Kuhu kuulub eesti keel? – Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kogumik. 

Ajaleheartikkel:
Melts, Brita 2007. Merca 20 aasta loome – viliseva punkluule vägi ja ulg. – Eesti Päevaleht, Arkaadia 30. III. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/merca-20-aasta-loome-viliseva-punkluule-vagi-ja-ulg.d?id=51081497 (30. V 2014).

Kogumik ja kogumikuartikkel:
Erelt, Mati (toim) 2003. Estonian Language. (Linguistica Uralica. Supplementary series 1.) Tallinn: Estonian Academy Publishers.

Pajusalu, Karl 2003. Estonian Dialects. – Estonian Language. (Linguistica Uralica. Supplementary series 1.) Toim Mati Erelt. Tallinn: Estonian Academy Publishers, lk 231–272.

Monograafia:
Must, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. 3., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Üksiku(te)le kirillitsas allika(te)le viidatakse teksti sees ladina tähestikus, nt (Agejeva 1977; Bondarko 1977), kirje teksti lõpus on vormistatud nii: 

Agejeva 1977 = Руфь Александровна Агеева, Антропонимические основы в восточнославянской гидронимии Псковских и Новгородских земель. – Историческая ономастика. Москва: Наука, lk 209–216.

Bondarko 1977 = Лия Васильевна Бондарко, Звуковой строй современногo русского языка. Москва: Просвещение.

Konverentsiteesid:
Meister, Einar, Meister, Lya 2013. Production of Estonian quantity contrasts by native speakers of Finnish. – Interspeech 2013: 14th Annual Conference of the International Speech Communication Association, Lyon, France, 25-29 August, Proceedings. Lyon: International Speech Communication Association, lk 330–334. http://www.isca-speech.org/archive/interspeech_2013/i13_0330.html (30. V 2014).

Teatmeteos:
ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat. ÕS 2013. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.

Folklore. An Encyclopedia of Beliefs, Customs, Tales, Music, and Art II. Toim Thomas A. Green. Santa Barbara–Oxford: ABC-Clio, 1997.

Autorita teksti viitekirje lähtub pealkirjast:
Arkaadial uued toimetajad. – Eesti Päevaleht 2. III 2007. 

Ühe autori mitmele samal aastal ilmunud tekstile viitamisel järjestatakse kirjed pealkirja järgi tähestiku järjekorras (v.a juhul, kui tegu on mitmes osas ilmunud artikliga) ning lisatakse aastaarvule täht:

Krull, Hasso 1996a. Kirjandus Eestis 1990–95. – Vikerkaar, nr 3, lk 62–68.

Krull, Hasso 1996b. Trepp. Hüpertekstuaalne luuletus. http://www.eki.ee/kodud/krull (30. V 2014).

Krull, Hasso 1996c. Väikese kirjanduse määratlus. – Katkestuse kultuur. Tallinn: Vagabund, lk 83–97.

4. Retsensioonides ja ülevaadetes kasutatakse joonealust viitamissüsteemi. Viide sisaldab autori initsiaali ja perekonnanime; viidatava allika pealkirja; artikli puhul väljaannet, kus tekst ilmus, kogumiku puhul ka koostaja või toimetaja. Märgitakse ära teose või kogumiku väljaandmiskoht, kirjastus ja ilmumisaasta. Erinevalt tekstisisese viitamise süsteemist ei ole siin tarvis märkida kogu artikli või teose osa alguse- ja lõpulehekülge, piisab lehekülje numbrist, millele viidatakse:

J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 3.

J. R. Searle, Metaphor. – The Philosophy of Language. Toim A. P. Martinich. New York–Oxford: Oxford University Press, 1990, lk 3.

J. Aunver, Mõnda Anton Thor Helle elust. – Eesti Kirjandus 1924, nr 8, lk 3.

Nagu tekstisisese viitamise puhulgi, ei ole tarvis märkida ajaleheartikli leheküljenumbrit:

J. Kaplinski, Vasakpoolne Uku Masing. – Kultuurileht 26. VIII 1994.

Mitmendat korda samale allikale viidates märgitakse joone all autori nimi, allika pealkiri ja leheküljenumber, nt: 

J. Põldmäe, Eesti värsiõpetus, lk 3. 

5. Pikemaid  väljajätte tsitaatidest tähistatakse sümboliga [---]. Kui tsitaat algab poole lause pealt, märgitakse see kolme punktiga; kui tsitaat lõpeb poole lause peal, märgitakse see nelja punktiga:



„...on selge, et tõlkida ei saa ainult teksti ennast, vaid tuleb mõista ja tunda ka selle taustu, traditsiooni, millesse see paigutub. [---] Seepärast võiks ehk vähemalt mõtteeksperimendi korras katsuda tõlkimise tõlgendamises viia läbi väike pööre....” (Pakk 2014: 45).