Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Meedia. Visuaalsus. Folkloor

Saatesõna

Tänapäeva kultuuri üks iseloomulikumaid jooni on visuaalse efektsuse taotlus ja lakooniline verbaalne väljenduslaad. Needsamad tendentsid iseloomustavad suuresti ka praegust pärimust. Maailma folkloristikas hakkas uurimisparadigma alates eelmise sajandi keskpaigast järk-­järgult muutuma. Alates umbes 1960. aastatest ei räägitud folkloorist enam kui ainuüksi suulisest pärimusest. Kirjalik, trükitud ja sealhulgas ka pildiline aines sai folkloristidest kultuuriuurijatele suulise pärimusega samaväärseks uurimismaterjaliks. Tähtsustusid uued žanrid (nt anekdoot), tehnilised uuendused (nt koopiamasinad) tõid nähtavale varem marginaalseks peetud folk­loorivorme. Näiteks bürokraatide pildilis-sõnaline koopiahuumor (ingl copylore, xeroxlore) levis algselt paljundatult ja on ilmses suguluses tänapäeval internetis levivate moodsate meeminaljadega.

Interneti tulekuga kandus sinna suur osa inimsuhtlusest ja -kultuurist, tekkis ­võimalus info ning pärimuse globaalseks levikuks ning suhtlemiseks, samuti võimaldas digitaalmeedia vorme ja kujundeid miksida. Uus meedia avas folk­loristikale sootuks uued horisondid, andis veel rohkem põhjust suunata vaade kaasaja inimese ning ühiskonna uurimisele.

Käesolev teemanumber „Meedia. Visuaalsus. Folkloor” koondab folkloristika-alaseid artikleid, mille uurimisainese kontekst, sh levikukanalid on seotud kino, (trüki)­ajakirjanduse, televisiooni, digitaalse ajakirjanduse ja internetiga. Liisi Laineste ja Anastasiya Fiadotava võrdlev käsitlus eesti ja valgevene etnilistest naljadest internetis toob välja sellise huumori arengud, sh pildilise huumori globaliseerumise tendentsid. Tänapäeva ühiskonna sotsiaalne reaalsus on tinginud etnilise huumori piiride muutumise ja hägustumise, ka määratlus etniline ise on nii igapäevaelus kui ka naljades keerulisem ja mitmetahulisem kui varem. Suur hulk folkloori, sh nalju tekib tänapäeval reageeringuna mõnele kõmulisele uudisele ning neid võib määratleda kui omamoodi rahvalikku meediakriitikat. Airika Harrik vaatleb oma artiklis Facebooki grupi KalambuuR reaktsioone nn tähetark Igor Mangi ahistamis­skandaalile 2018. aasta maikuus. Eesti spordikommentaatorite spontaanseid värvikaid ütlusi vaatlevad ja süstematiseerivad huumoriteoreetilises raamistikus Piret ja Kalle Voolaid.

Internetis saavad kokku ühesuguste huvide ja probleemidega inimesed üle maailma. Mõnele kitsale teemale keskendunud, kuigi vahel arvuliselt päris suurtes kogukondades jutustatakse avatult oma lugu, kujunevad välja omad väljendus­viisid ja stiil, mõnikord ka pildikeel nende lugude edasiandmiseks. Maili Pildi käsitluse huvifookuses on kehavälise ­viljastamise teekonnale keskenduvad kogemuslood ­sotsiaalvõrgustikus Instagram.

Üks massimeedia ja popkultuuri mõjutustele kõige vastuvõtlikum (ja miks mitte ka nende ees kõige kaitsetum) grupp on kahtlemata lapsed. Tuginedes laste ­omakäelistele kirjapanekutele, mis on laekunud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristide koolipärimuse kogumisaktsioonides 1992., 2007. ja 2017.–2018. aastal, keskendub Reet Hiiemäe sellele, kuidas õpilased kirjeldavad oma hirme ja viise nendega toimetulekuks, ning analüüsib meediamõju (nt filmid, YouTube’i videod, arvutimängud, narratiivne folkloor) nendele hirmukujutelmadele suuna ja sisu andjana. Visuaalset meediat, televisiooni ja enne seda kino, on peetud üheks kõige mõjukamaks žanriks, mis on andnud eeskuju ideaalide, illusioonide ja ka eri praktikate tekkeks laste ja noorte hulgas. Mängude uurija Astrid Tuisk käsitleb oma artiklis sõjajärgse põlvkonna kirjapandud mälestuste põhjal 1950. aastate Nõukogude kinost inspireeritud laste mänge ja harrastusi.

Vanad ajalehed on saanud põnevaks uurimismaterjaliks, mis võimaldavad tänapäevasest vaatenurgast lähtuvalt avada suhtumist mingisse kultuurilisse fenomeni enam kui sada aastat tagasi. Seda, kuidas XX sajandi alguses käsitleti ja sõnastati homoseksuaalsust, vaatleb Andreas Kalkun. Ta jälgib Saksamaal aastail 1907–1909 toimunud kõmuliste kohtuprotsesside, nn Eulenburgi skandaali kajastusi Eesti ajakirjanduses, samuti protsessiga seotud seksuoloogi Magnus Hirschfeldi tegevuse, väljaütlemiste ja Eestis-käigu vastukajasid. Ajakirjandust võib näha omamoodi avaliku kirjaliku ruumina: XIX sajandi lõpu Eestis suhtles Jakob Hurt sedakaudu oma kirjasaatjatega, aga ka viimased said seal sõna, osaledes nii sellesama avaliku ruumi loojatena. Katre Kikas vaatleb ajastu inimeste ja avalikkuse suhet, seda, kuidas piiratud avaliku kogemusega osaliste, rahvaluulekogujate äratussõnades (üleskutsetes rahvaluule kogumiseks) avaldub kogujate suhe avaliku ruumiga. Ajakirja viimases artiklis avab Eda Kalmre varjusurma kultuurilist fenomeni läbi ajaloo, rahva­pärimuse ja meedia. Varjusurmajuttude ajaloolist konteksti vaadeldes saab mõistetavaks, kui suur osa on nende kujunemises olnud meditsiini arengul, varasel areneval ajakirjandusel ning ka omas ajas levinud kirjanduslikel fiktsioonidel.

Kogu see folkloristide töödega sisustatud teemanumber annab veidi aimu inter­distsiplinaarsetest uuringutest, millega tegelevad 2016. aastal Euroopa Regionaalarengu Fondi toel loodud Eesti-uuringute Tippkeskuse (CEES, TK 145) tänapäeva meedia­uuringute, narratiivi­uuringute, sooliste uuringute, ajalooliste väljendus- ja kultuuripraktikate töörühmadesse kuuluvad teadlased.

Head lugemist!

 

EDA KALMRE