Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Palatalisatsioonist ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades

Roos närtsis, sest vaas oli tühi

Palatalisatsioon on eesti keeles huvitav nähtus, sesttäidab justkui vastandlikke ülesandeid: kui ühelt poolt on ajalooliselt tegu koartikulatoorse häälikute sarnastumisnähtusega, siis teisalt kannab palatalisatsioon tänapäeval ka olulist tähendust eristavat funktsiooni. Võrrelgem sõnu paĺk ’langetatud puu tüvi’ ja palk ’töötasu’. Paljudel juhtudel teeb emakeele­kõneleja kindlat vahet, millal kasutada palataliseeritud varianti, millal mitte (vrd nt kot´t ja kott, mat´s ja mats, pat´s ja pats, kann ja kann, tuĺp ja tulp). Siiski on palatalisatsiooni tähendust eristav funktsioon võrreldes teiste foneemidega marginaalne ja nt i või j ees on see funktsioon neutraliseerunud. Sellele vaatamata on palatalisatsioonil eesti keele häälduses tähtis koht ja mitte­palataliseeritust tajutakse tihti võõrapärasusena. Eesti Keele Instituudis loodud sünteeshäältele on mõnikord ette heidetud soomepärast kõnepruuki ja ilmselt on selliste hinnangute taga just vead sõnade palataliseerimisel. Kuna soome keeles palatalisatsioon puudub, siis tajutakse selle puudumist eesti sünteeskõnes soome aktsendina.

Meie huvi palatalisatsiooni vastu tekkiski vajadusest lahendada tekst-kõne-sünteesi korpuse loomisel ettetulnud probleeme. Kõigi tänapäevaste sünteeshäälte loomisel kasutatakse inimhäält: tekst-kõne-sünteesi akustiliseks baasiks oleva korpuse loeb sisse diktor või näitleja. Kuna ortograafiline tekst ei kanna enamasti infot välte, rõhu ja palatalisatsiooni kohta, siis lähtutakse grafeem-foneem-teisendusel nii välte, rõhu kui ka palatalisatsiooni määramisel „Eesti õigekeelsussõnaraamatu” (ÕS 2018) märgendusest. Probleemid tekivad juhul, kui kõnesünteesi korpuse sisselugeja hääldus lahkneb ÕS-i normingutest. Panime tähele, et kõnesünteesi korpuse salvestusel osalenud näitleja luges i-tüvelisi ühesilbilisi pika vokaaliga sõnu (nt vaas, paat, neet) palataliseerimata, samas kui ÕS-i märgendusele toetuv grafeem-foneem-teisendus määras kõigis neis sõnades lõpukonsonandid palataliseerituks. Seetõttu muutus tegelikult palataliseerimata häälik sünteesisüsteemi jaoks palataliseerituks. Tekkis huvi, kas ÕS-i soovitused selliste sõnade palatalisatsiooni osas tegeliku keelekasutusega kokku lähevad. Näiteks kas lauses Roos närtsis, sest vaas oli tühi hääldatakse sõnu roos ja vaas palataliseeritult või mitte.

Siinses artiklis uurimegi ühesilbilisi i-tüvelisi pika vokaaliga sõnu, et kindlaks teha, kas nende lõpukonsonandid l, n, s, t ja d on palataliseeritud või mitte ja millest võiks palatalisatsiooni esinemine sõltuda. Palatalisatsiooni esinemist mõjutavate teguritena uurime keelest tingitud (lõpukonsonant ja eelnev vokaal) ning kõnelejast tingitud (keelejuhi päritolupiirkond) tegureid.

 

Eesti palatalisatsiooni olemus: varieeruv, nõrk ja astmeline

Konsonantide palatalisatsiooni uurimise ja hääldustava kindlakstegemise muudab keeruliseks see, et nähtus on eesti keeles varieeruv, nõrk ja astmeline. Varieeruvusel on juba murdeline taust: palatalisatsioon on murretes olnud eriilmeline ning erinevused pole esinenud ainult palataliseeritud–palataliseerimata skaalal, vaid murdest on olenenud, milliseid konsonante üldse palataliseeriti ja kas palatalisatsioon esines ainult fonoloogilistes, st tähendust eristavates, või ka i- ja j-eelsetes positsioonides. Erinevates murretes on olnud tegu erinevat tüüpi palatalisatsiooniga, mis juba artikulatoorselt moodustati eri viisil (Laugaste 1956: 82–84). Akustiline analüüs on näidanud, et murded erinevad ka palatalisatsiooni fookuse asukoha poolest. Fookus on punkt, kus palataliseeritud konsonandi F2 sagedus ületab maksimaalselt palataliseerimata konsonandi Fväärtuse. Kui Võru murde alal on palatalisatsiooni fookus konsonandi lõpuosas, siis Tartu murde alal on palatalisatsiooni fookus konsonandi ees (Sepp 1987: 37; Org 2005: 57). Esimest on nimetatud postpalatalisatsiooniks ja teist prepalatalisatsiooniks. Eesti ühiskeele palatalisatsiooni peetakse prepalatalisatsiooniks (Asu jt 2016: 88), kuigi on võimalik, et inimese päritolupiirkonnale iseloomulik palatalisatsioon kandub ka ühiskeelsesse hääldusesse. Seetõttu peab arvestama, et palatalisatsiooni määramine akustiliste tunnuste abil võib olla keeruline.

Lisaks eriilmelisest murdetaustast tulenevale varieerumisele teeb palatalisatsiooni määramise raskeks tema astmelisus. On leitud, et palatalisatsiooni tugevus sõltub sõna vältest: see on kõige ilmekam pika konsonandiga kolmandavältelistes sõnades ja kõige vähem ilmekam esmavältelistes sõnades (Laugaste 1956: 76; Teras, Pajusalu 2014: 260, 261). Konsonandi palataliseerituse aste sõltub ka sõna struktuurist. Kõige varieeruvamaks on varem peetud lühikese i-eelse konsonandi palatalisatsiooni esmavältelistes sõnades ja pikale vokaalile järgneva konsonandi palatalisatsiooni i-tüvelistes ühe­silbilistes sõnades (Laugaste 1956: 77). Neid kaht sõnastruktuuri tüüpi vaadelnud värskem uuring näitab, et just pika vokaaliga i-tüvelistes ühesilbilistes sõnades on palatalisatsioon haruldasem: eesti keele spontaanse kõne foneetilises korpuses oli selles sõnatüübis vaid 30% esinemisjuhtudest konsonant palataliseeritud (Teras, Pajusalu 2014: 263).

Eesti palatalisatsiooni on võrreldes muude keeltega peetud nõrgaks (Ariste 1946: 70; Laugaste 1956: 85; Liiv 1965: 36). Juba üle poole sajandi tagasi kirjutati, et ilmneb ka palatalisatsiooni nõrgenemise ja kadumise tendentse, eriti i-eelses positsioonis, kus palatalisatsioonil pole fonoloogilist häälikute eristamise funktsiooni (Laugaste 1956: 85). Meid huvitavas sõnastruktuuris ei ole küll tegu i-eelse palatalisatsiooniga, vaid positsiooniga, kus palatalisatsioonil võiks olla tähendust eristav funktsioon: vrd noot ’püügivahend’ ja noot´ ’noodikirja märk’, kruus ’jooginõu’ ja kruus ’killustik’, kooĺ ’õppeasutus’ ja kool ’sülg’. Ometi ei pruugita ühiskeeles nende minimaalpaaride vastandust tajuda, mis võibki olla märk sellest, et VVC-sõnastruktuuris palatalisatsiooni enam ei esine.

 

Materjal

Uurimismaterjali oleme kogunud alates 2015. aastast lugemiseksperimentidega, mille käigus oleme palunud igal katseisikul ette lugeda 56 lauset. Sama eksperimendiga oleme kogunud andmeid ka sõnaalgulise h ja varieeruva vältega sõnade häälduse kohta. Pikemalt kirjeldasime materjali kogumise põhimõtteid ja käiku artiklis „Lugemiseksperiment fonoloogilise varieerumise uurimiseks” (Kalvik, Piits 2015).

Lugemiskatse laused sisaldavad 36 i-tüvelist VVC-struktuuriga sõna (vt tabelit 1). Sõnade valikul jälgisime, et lõpukonsonantidena oleks esindatud kõik konsonandid (l, n, s, t ja d), mida eesti ühiskeeles on võimalik palataliseerida, japika silbituumana oleks esindatudvokaalid aa, oo, uu, ee, öö ja ää. Materjalis ei ole sõnu, kus silbituumaks oleks õõ, ii või üü, sest ÕS 2018-s puuduvad ühesilbilised i-tüvelised õõ-ga sõnad ning on leitud (Hint 1968: 59), et vaadeldavas tüübis ei esine palatalisatsiooni pikkade kõrgete eesvokaalide ii ja üü järel. Kuigi Mati Hindi (1998: 156) sõnul „enamik eestlasi ei palataliseeri ka konsonante pika uu järel”, leidsime, et see väide vajaks kontrollimist, kuna ÕS 2018-s on hulk sõnu, nt juut´, kuuĺ, kuut´, luus, muuĺ ja nuut´, mis on märgitud palataliseerituks.

Et edaspidi uurida sõna esinemissagedust kui üht tegurit, mis võiks sõna palataliseeritust mõjutada, valisime lugemiskatsesse võimaluselsama struktuuriga, aga erineva esinemissagedusega sõnu (saal vs. raal). Mõnel juhul ei olnud esinemissageduse järgi vastanduvaid paare võimalik leida: sõnad geel, tees, kood, lään, ääs ja vööt jäid paariliseta. Sõnade seas on omasõnade kõrval nii struktuurivõõraid võõrsõnu (geel, foon) kui ka hiliseid laene (tees, oos, uun, jeen). Lisasime lausetesse 21 kontrollsõna, mis oleks sama struktuuriga kui i-tüvelised sõnad, kuid teise tüvevokaaliga ja seega eeldatavalt palataliseerimata. Kontrollsõnade mõte on eelkõige pakkuda võrdlusmaterjali foneetilisteks mõõtmisteks.

 

Tabel 1.

Uuringusse kaasatud sagedad ja harvad sihtsõnad ning sarnase struktuuriga muutüvelised kontrollsõnad

Vokaal

Konsonant

i-tüveline sihtsõna

Muutüveline kontrollsõna

Sage

Harv

aa

l

saal

raal

vaal

aa

n

plaan

paan

saan

aa

s

vaas

paas

raas

aa

d

laad

raad

maad

aa

t

paat

raat

laat

ee

l

geel

keel

ee

n

veen

jeen

seen

ee

s

tees

mees

ee

t

peet

neet

keet

oo

l

kool

mool

sool

oo

n

toon

foon

joon

oo

s

roos

oos

soos

oo

d

kood

rood

oo

t

noot

toot

noot

uu

l

kuul

pruul

tuul

uu

n

pruun

uun

ruun

uu

s

kruus

luus

puus

uu

t

pruut

nuut

ruut

ää

n

lään

vään

ää

s

ääs

lääs

öö

t

vööt

sööt

Sihtsõnu ja kontrollsõnu on kokku 57 (esimesed kuus keelejuhti lugesid lauseid, kus oli üks sõna vähem, kuna puudus sihtsõna ääs). Uuritavad sõnad (siin rasvases kirjas) on paigutatud lausekonteksti, nt Roos närtsis, sest vaas oli tühi; Tõmba sinna joon, kuhu esimene kuul veeres; Jäta nuut rahule, vii parem loomale sööt ette. 40 keelejuhilt saime uuritavaid hääldusjuhte (siht­sõnad koos kontrollsõnadega) kokku 2274.

 

Keelejuhid

Fonoloogilise varieerumise uurimiseks oleme salvestusi teinud erinevais Eesti paigus ligi 200 inimesega. Siinse uurimuse jaoks valisime välja 40 keelejuhti, kelle vanemad on pärit samalt ajalooliselt murdealalt ja kui võimalik, ka samalt murrakualalt. Siiski on murdetaust tavaliselt keerukam, arvestades, et perekonnad on liikunud ja elanud väljaspool päritolukohta ning tihti ei ole andmeid vanavanemate kohta.

Päritolupiirkonna järgi oleme keelejuhid rühmitanud esindama 10 ajaloolist murdeala: saarte, lääne-, kesk-, ranna-, kirde- ja idamurret Põhja-Eesti alalt ning Mulgi, Tartu, Võru murret ja Setu murrakurühma Lõuna-Eesti alalt. Iga nimetatud ala esindab neli keelejuhti. Murrete all peame silmas ajaloolisi kohamurdeid (piiritletud ja kirjeldatud nt Pajusalu jt 2018; Pall 1994 ja kogumikes „Eesti murded I–VIII”). Meie jaotus on tingitud uurimuse huvidest ning jätab kõrvale liigitusküsimused. Oleme Setu piirkonna keelejuhte vaadelnud teistest Võru murde alalt pärit keelejuhtidest eraldi, kuna kogu Kagu-Eesti keelepruuki on kirjeldatud kui ühiskeelest rikkalikuma ning erineva palatalisatsiooniga murdekeelt (Keem, Käsi 2002; Toomse 1998: 22).

23 keelejuhti on naised (keskmine vanus 56 aastat), 17 mehed (keskmine vanus 49 aastat); üle poole (23) on kõrgema haridusega. Noorim keelejuht on 30‑aastane, vanim 83-aastane.

 

Meetod

Hääldusjuhtude palatalisatsiooni määramiseks kasutasime kaht erinevat meetodit: kuuldelist hindamist ja akustiliste tunnuste võrdlemist. Kuuldelist hindamist on palatalisatsiooni määramisel laialdaselt kasutatud: ka mitmed korpustel põhinevad uuemad uurimused (Põld 2016; osaliselt Teras, Pajusalu 2014) lähtuvad andmetest, mille on korpuse märgendaja kuuldeliselt palataliseerituks või mittepalataliseerituks määranud. Siiski tuleks hääldusjuhtude kuuldelisse hindamisse suhtuda ettevaatlikult, kuna astmelise ja nõrga palatalisatsiooni määramine võib kõnetaju kategoriaalsuse tõttu oleneda palju kuulajast. Sellele vaatamata otsustasime akustiliste tunnuste võrdlemise kõrval määrata palatalisatsiooni ka kuuldeliselt, et saada võrdlusmaterjali akustilisele analüüsile.

Iga hääldusjuhu kuuldeliseks määramiseks kaasasime 2–3 hindajat. Esialgse hinnangu andis kõnematerjali segmenteerija ja märgendaja, kelle hinnangut vajadusel korrigeeris üks siinse artikli autoritest, pidades vajadusel nõu teise autoriga. Seega võib kuuldelist hinnangut pidada küllalt subjektiivseks.

Varasemates töödes on küll uuritud eesti palatalisatsiooni akustilisi tunnuseid, aga hääldusjuhtude liigitamisel palataliseerituteks ja mittepalataliseerituteks pole ainult akustilisi tunnuseid meie teada varem kasutatud. Sobivate tunnuste valimisel lähtusime palatalisatsiooni määratlusest: „Eesti palatalisatsioon on prepalatalisatsioon, mis tähendab, et palatalisatsioon esineb pigem konsonandi ees kui järel ja seda iseloomustab pikem i‑laadne siire vokaalilt konsonandile ja kvaliteedimuutus eelkõige üksik- või geminaat­konsonandi algusosas või konsonantühendi esimeses konsonandis” (Asu jt 2016: 88). Minimaalpaaridega tehtud katse on näidanud i-laadse siirde olulisust palatalisatsiooni tajumisel: Georg Liiv (1965: 35, 36) leidis küll teistsuguse sõnastruktuuriga sõnu uurides, et keskmiselt 79%-l juhtudest jäi palatalisatsioon tuvastamata, kui i-laadne siire oli eemaldatud, ning tegi sellest järelduse, et eesti keele palatalisatsiooni peamine akustiline korrelaat on i‑laadne siire, mis eelneb konsonandile. Oma uuringusse ka VVC-struktuuriga sõnu kaasanud Pire Teras ja Karl Pajusalu jõudsid tulemusele, et eesti kõnekeeles on i-line siire praegugi palatalisatsiooni tähtsaim akustiline tunnus (Teras, Pajusalu 2014: 267). Nendele andmetele toetudes otsustasime, et konsonandile eelneva vokaali lõpus oleva siirde kestus võiks olla sobivaim tunnus palatalisatsiooni määramiseks.

Programmi Praat (Boersma, Weenik 2015) kasutades mõõtsime kõigi siht- ja kontrollsõnade vokaali stabiilse osa kestuse, siirde kestuse ja lõpukonsonandi kestuse. Siirdeks määrasime segmendi, kus vokaali stabiilne osa lõpeb ja formantides toimub muutus. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpus oleva siirde peamiseks tunnuseks on teise formandi (F2) väärtuste tõus, aga väiksemaid muutusi võib esineda ka muudes formantides. Siirde ulatus sõltub vokaalist – kuna o-l ja u-l on madalamad F2 väärtused, siis on nendes siire suurema ulatusega kui nt vokaalidel a ja e, millel on kõrgemad F2 väärtused (Lehiste 1965: 142, 146). Ka meie andmed näitasid, et kui oo-l on näha tugev F2 tõus nii palataliseeritud kui ka palataliseerimata sõnades (joonis 1), siis ee-l ei pruugi formantide tõusu näha olla isegi mitme kuulaja poolt palataliseerituks määratud sõnas (joonis 2). Siiski määrasime kõigis sõnades alati siirdefaasi, ükskõik kui ebatüüpiline või lühike see oli. Arvutasime, kui suure osa moodustab kõigis sõnades konsonandieelne siire vokaali kogukestusest. Eesmärgiks oli võrrelda, kui palju erineb sihtsõna ja tema kontrollsõna siirde kestuse protsent vokaali kogukestusest, et selle põhjal otsustada, kas sõna on palataliseeritud või palataliseerimata.

Erineva struktuuriga sõnade palatalisatsiooni analüüs on varem näidanud, et konsonandile eelnev siire on palataliseeritud konsonandi korral kaks korda pikem kui palataliseerimata konsonandil (Lehiste 1965: 146). Värskem ja vaid VVC-struktuuriga sõnade põhjal tehtud uuring on näidanud, et kui palataliseeritud sõnas moodustab siirde kestus 28% vokaali kogukestusest,  siis palataliseerimata sõnas on see 19% vokaali kogukestusest (Teras, Pajusalu 2014: 264). Seega tuleb välja, et palataliseeritud sõnas on siirde kestus vokaali kogukestusest keskmiselt 47% suurem kui palataliseerimata sõnas. Leidsime, et sellist protsendipiiri on sobiv kasutada ka meie uurimuses, kuigi viidatud artiklis on palataliseeritud sõnade võrdlusmaterjaliks i-tüveliste sõnade palataliseerimata hääldusjuhud, aga meil muutüveliste sõnade hääldusjuhud.

Joonis 1. Sihtsõna roos ja kontrollsõna soos meeskeelejuhi (39) hääldatuna.

 

   

Joonis 2. Sihtsõna tees ja kontrollsõna mees meeskeelejuhi (72) hääldatuna.

 

Arvutasime välja, kui mitu protsenti moodustab siirde kestus vokaali kogukestusest sihtsõnas ja kontrollsõnas. Leidsime, kui palju on sihtsõna siirde kestuse protsent suurem kontrollsõna siirde kestuse protsendist. Kui erinevus oli suurem kui 47%, siis liigitasime sõna palataliseerituks. Nt sõnas roos moodustab siire samuti vokaalist märgatavalt suurema osa kui siire sõnas soos (vt joonist 1).

 

Palataliseeritud sõnade hulk

Siinse uurimuse praktiliseks eesmärgiks on välja selgitada need VVC-struktuuriga sõnad, mida tänapäevase hääldustava järgi peaks ka tekst-kõne-­süntesaator palataliseerima. Kuna eestikeelne tekst-kõne-süntees lähtub palataliseeritud foneemide määramisel õigekeelsussõnaraamatu märgenditest, siis võrdlesime, kuidas on palatalisatsiooni erinevates õigekeelsussõnaraamatutes normitud ja kuidas see praeguse hääldustavaga kokku läheb.

Üle poole sajandi tagasi kirjutas Hint põhjaliku käsitluse palatalisatsiooni normeerimisest ja kritiseeris ÕS 1960 ebajärjekindlat märgendust, mis oli jätnud mõned i-tüvelised sõnad, nagu tees, veen, jeen, mool ja kood, palatalisatsioonimärgita, samal ajal kui sama muuttüübi sarnase foneetilise struktuuriga sõnad olid saanud märgi (Hint 1968: 62). Tabelist 2 võib näha, et ÕS 1960-s olid lisaks palatalisatsioonimärgita ka sõnad geel, foon, oos. Õigekeelsus­sõnaraamatutes on 58 aastaga palataliseerituks märgitud sõnade osakaal pidevalt suurenenud. 2018. aastaks olid palatalisatsioonimärgi saanud ka sõnad raat, uun, raal ja paan, mis 1960. aasta sõnaraamatust puudusid. Hindi mainitud sõnadest on ainult tees jäänud siiani palatalisatsioonimärgita. Sõnastikus on palatalisatsioonimärgita sõnu, nt pleed, leed, föön, bool, doos, tuun, ruun ’skandinaavlaste raidkiri’, pluus, bluus, tšuud ja džuut (Kalvik, Piits 2015: 55). ÕS 2018 kasutamisjuhendis juhitakse probleemile tähelepanu, nentides: „Võõrsõnade palatalisatsiooni soovitusi ei saa võtta väga rangelt. Sõnaraamat püüab visandada üldtendentsi – palatalisatsiooni levimist neisse võõrsõnadesse, kus see samastruktuurilistes omasõnades esineb. Tegelik palataliseerimine on isikuti erinev olenevalt east, sõna kasutamise sagedusest jm-st.” (ÕS 2018: 10) Praegu on õigekeelsussõnaraamatus 108 VVC-struktuuriga i-tüvelist sõna, mille konsonant on märgitud palataliseerituks (ÕS 2018). Tahame teada, kas tänapäevases eesti ühiskeeles esinev tendents peaks pigem soosima VVC-struktuuriga sõnadele palatalisatsioonimärgi lisamist või mitte.

 

Tabel 2.

Sõna märkimine palataliseerituks (+) või mittepalataliseerituks (–) ÕS-i eri versioonides vs. meie hääldusuuringu tulemusel kuuldeliselt ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud sõnade hulk

Sõna

ÕS 1960

ÕS 2018

Hääldustava 2015–2018

Kuuldeliselt

Siirde kestus järgi

rood

  3%

ruut

  3%

tuul

  3%

sool

  5%

sööt

  5%

noot

10%

joon

13%

mees

18%

seen

18%

keel

53%

keet

58%

luus

+

+

28%

13%

nuut

+

+

30%

18%

tees

65%

18%

veen

+

40%

18%

geel

+

28%

20%

neet

+

+

70%

20%

raat

puudub

+

23%

25%

uun

puudub

+

18%

25%

ääs

+

+

  9%

26%

jeen

+

50%

28%

lään

+

+

0%

28%

plaan

+

+

10%

28%

pruul

+

+

18%

28%

pruut

+

+

40%

28%

raad

+

+

  5%

28%

raal

puudub

+

13%

28%

toon

+

+

13%

28%

toot

+

+

25%

28%

kruus

+

+

45%

33%

laad

+

+

13%

33%

noot

+

+

45%

33%

paas

+

+

33%

33%

peet

+

+

43%

33%

pruun

+

+

  8%

33%

foon

+

20%

38%

saal

+

+

28%

38%

oos

+

30%

40%

kood

+

28%

43%

kool

+

+

23%

43%

vööt

+

+

45%

45%

kuul

+

+

48%

48%

mool

+

10%

48%

vaas

+

+

40%

50%

paan

puudub

+

28%

55%

paat

+

+

55%

55%

roos

+

+

28%

55%

Tabelis 2 on andmed sorditud selle järgi, kui palju sõnadest määrati siirde kestuse põhjal palataliseerituks. Hallil taustal on kontrollsõnad. Rasvases kirjas on sõnad, mille hääldusjuhtudest üle 50% hääldati palataliseeritult. Tulemusi kuuldelise hinnanguga võrreldes võib näha suuri erinevusi (vt sõnad tees, neet, mool). Mõnel juhul on küll mõlema meetodiga tuvastatud täpselt sama palju palataliseeritud hääldusjuhte (vt kuul, vööt, paat), aga kokku­võttes ei olnud kokkulangevusi nii palju, kui eeldasime. Kõiki hinnanguid võrreldes leidsime, et kuuldeline ja siirde kestuse järgi määratud palatalisatsioon langes kokku 920 juhul ehk 64%-l kõigist hääldusjuhtudest. Et kontrollida, kas Terase ja Pajusalu (2014) tulemuste põhjal palataliseeritud ja palataliseerimata sõnade eristamiseks määratud 47% piir osutus sobivaks, mõõtsime ka oma materjalis kontrollsõnade ja kuuldeliselt palataliseerituks hinnatud sihtsõnade siirde kestuse osakaalu vokaali kogukestusest. Kontrollsõnade siirde kestus vokaali kogukestusest oli 11,4% (standardhälve 6) ja kuuldeliselt palataliseerituks määratud sihtsõnade siirde kestus vokaali kogukestusest oli 16,6% (standardhälve 8). Laskumata aruteludesse, miks moodustab mõlemas sõnagrupis siirde kestus vokaalist väiksema osa kui spontaanse kõne põhjal tehtud uuringus (seal vastavalt 19% ja 28%, vt Teras, Pajusalu 2014: 264), võib öelda, et siirde osakaal vokaali kogukestusest oli palataliseerituks määratud sõnades 46% suurem kui kontrollsõnades, mis erineb ainult ühe protsendi võrra piirist, mida kasutasime palataliseeritud ja palataliseerimata sõnade liigitamiseks. Kuna siirde kestuse protsent vokaalist varieerus palju (palataliseeritud sõnades 3–43%) ja oli enamasti seotud häälikuümbrusega, siis oli mõistlik kasutada iga sõna palataliseerituse hindamiseks sama keele­juhi loetud sama häälikuümbrusega kontrollsõna, mitte üldist keskmist, mis oli arvutatud kõigi sõnade põhjal. Vaatamata sellele on kahtlusi, et ainult siirde kestuse arvestamine ei pruugi sobida palatalisatsiooni tuvastamiseks ja lisaks tuleks leida teisi selleks sobivaid akustilisi tunnuseid.

Kui eeldada, et hääldustrendi näitab see, et sõna hääldab suurem osa keele­juhtidest (ehk üle 50%) palataliseeritult või palataliseerimata, siis võib tabelist 2 näha, et on ainult viis i-tüvelist sõna(tees, neet, paan, paat ja noos), milles on näha palataliseerimise trendi. Nende sõnade hääldusjuhtudest hinnati suurem osa kas siirde kestuse järgi või kuuldeliselt palataliseerituks. Siirde kestuse järgi määrati palataliseerituks 55% sõnade paan, paat ja roos hääldusjuhtudest ja kuuldelise hinnangu põhjal 55–70% sõnade paat, tees ja neet hääldusjuhtudest. Kusjuures tees on ainuke uurimusse võetud i-tüveline sõna, millel ÕS-is siiani palatalisatsioonimärk puudub. Ja kuigi seda sõna palataliseeriti koguni 65% juhtudest, peab arvesse võtma, et lausekontekstis järgnes talle sidend ja, mis võis tingida koartikulatoorse palatalisatsiooni.Lisaks märgiti kuuldelisel hindamisel palataliseerituks muutüvelisi kontrollsõnu: 53% sõna keel ja 58% sõna keet hääldusjuhtudest. Esimese kohta tuleb märkida, et üksikutel juhtudel on täheldatud seda tüüpi e-tüvelistes sõnades palatalisatsiooni esinemist keskmurdes (Must, Univere 2002: 98).

Seega hääldati vaid 5 sõna 36-st i-tüvelisest sõnast enamikul juhtudest palataliseeritult ja ülejäänud sõnad jäid enamasti palataliseerimata ning leidus ka sõnu (nt lään), mida keegi ei hääldanud palataliseeritult. Eri piirkondi esindava 40 keelejuhi andmete põhjal on näha üldtendentsi, et tänapäevases eesti keeles pika vokaaliga ühesilbilisi sõnu enamasti ei palataliseerita.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuuldeliselt määrati kõigi sihtsõnade hääldusjuhtudest palataliseerituks 418 juhtu 1434-st ehk 29% ja siirde järgi 470 juhtu 1434-st ehk 33%. Need tulemused langevad kokku eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse põhjal tehtud uuringuga, milles leiti, et ­VVC-sõnatüübi 292 sõnast esines palatalisatsioon 30%-l juhtudest (Teras, Pajusalu 2014: 263).

 

Palatalisatsiooni sõltumine konsonandist ja vokaalist

Lõpukonsonandist ei sõltu oluliselt, kas siirde kestuse põhjal määratakse sõna palataliseerituks või mitte (vt joonist 3). Kõigist konsonantidest määrati umbes kolmandik (31–36%) siirde kestust arvestades palataliseerituks. Kuuldeliselt palatalisatsiooni määrates on erinevused suuremad ja seetõttu analüüsimegi konsonantidega seoses sel viisil saadud andmeid.

Kuuldeliselt määrati kõige vähem (15%) hääldusjuhte palataliseerituks, kui lõpukonsonandiks oli d. See langeb kokku arusaamaga, et leenisklusiilide palatalisatsioon on kõige nõrgem (Ariste 1946: 71). Veidi enam palataliseeriti sõnu, mille lõpukonsonantideks olid n ja l: vastavalt 21% ja 24% hääldus­juhtudest. Sõnu, mis lõppesid s-häälikuga, palataliseeriti rohkem kui kolmandikul juhtudest (35%). Kõige rohkem (42%) määrati kuuldeliselt palataliseerituks sõnu, mille lõpukonsonandiks oli pikk klusiil t. VVC-struktuuriga sõnu uurinud Enel Põld leidis, et eesti murretes palataliseerub konsonantidest samuti kõige sagedamini t ja murdealadel, kus tavaliselt VVC-sõnades palatalisatsiooni ei esine, võib kõige tõenäolisemalt palataliseeruda just VVt-struktuuriga sõna (Põld 2016: 28). Suur erinevus leenisklusiili d ja fortisklusiili t palataliseerituse vahel võib tuleneda ka häälikute erinevast kestusest. Kui d keskmine kestus oli uuritud sihtsõnades 85 ms (standardhälve 25), siis t keskmine kestus oli rohkem kui poole pikem ehk 182 ms (standardhälve 69). Võib oletada, et kui hääliku kestus on pikem, siis on ka palatalisatsiooni avaldumiseks rohkem aega, kuigi see väide vajaks täpsemaid uuringuid, sest klusiilide kestusest moodustab suure osa sulufaas, kus palatalisatsioon ei avaldu.

Eelnevast vokaalist sõltub konsonandi palatalisatsioon rohkem kui konsonandist endast (vrd jooniseid 3 ja 4).

 

Joonis 3. Kuuldeliselt ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud hääldusjuhtude protsent vastavalt lõpukonsonandile. Järjestatud kuuldelise hinnangu alusel, alates kõige vähem palataliseeritud konsonandist.

Joonis 4. Kuuldeliselt ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud hääldusjuhtude protsent vastavalt silbituumale. Järjestatud kuuldelise hinnangu alusel, alates vokaalist, mille järel esines kõige vähem palatalisatsiooni.

 

Kuuldeliselt hinnates esines palatalisatsiooni kõige vähem (4%) ää järel: sõna lään ei palataliseeritud ühtki korda ja sõna ääs palataliseeriti kolmel korral. Järgmise grupi, kus kuuldeliselt määrati konsonant palataliseerituks umbes veerandil juhtudest, moodustavad sõnad, kus konsonandile eelnesid tagavokaalid: oo järel 24%, aa järel 25% ja uu järel 26% hääldusjuhtudest. Hindi (1998: 156) väitel ei palataliseeri enamik eestlasi konsonante pika uu järel. Sellega võib nõustuda, sest enamik oleks 51%, mitte 26%, aga samas on selle vokaali järel konsonandi palataliseerimine sarnane teiste tagavokaalide järel esineva palataliseerimisega. Eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse põhjal tehtud uuringust selgus, et pika uu järel oli konsonant palataliseeritud 35% sõnades (Teras, Pajusalu 2014: 263). Siirde kestuse järgi määrati vokaalide ää, aa ja oo järel konsonant vastavalt 27%, 37% ja 39% juhtudest palataliseerituks, mis on enam kui kuuldeliselt hinnates.

Nii siirde kestuse kui ka kuuldelise hinnangu põhjal hääldati öö järel konsonant 45%-l hääldusjuhtudest palataliseeritult. Lugemiskatses esindas i-tüvelisi ö-vokaaliga sõnu ainult sõna vööt, mis sõnade tees ja noot kõrval on üks lugemistekstis esinevast kolmest sõnast, millele järgneb lauses sidend ja. Kuna i ja j on olnud eesti keeles palatalisatsiooni põhjustajaks, siis oleks olnud parem lausete koostamisel sellist järgnevust vältida, et võimalikud lause­kontekstist tulenevad mõjutused kõrvaldada. Seega ei saa ühe sõna häälduse põhjal, mis pealegi võib olla mõjutatud lausekontekstist, teha suuri järeldusi ­öö-järgse palatalisatsiooni kohta. Siiski näitab üht-teist see, et katsesse võetud muutüvelist kontrollsõna sööt hääldati samuti kahel korral palataliseeritud konsonandiga, ehkki oleks võinud eeldada, et selles sõnas palatalisatsiooni ei esine. Teras ja Pajusalu (2014: 263) on leidnud, et spontaanses kõnes konsonanti ei palataliseeritud pika ö ega e järel.

Meie uurimus näitas, et kõige enam määrati kuuldeliselt konsonant palataliseerituks just vokaali ee järel. Lugemiskatses esines e-vokaaliga i-tüvelisi sõnu kuus, kuuldeliselt hinnati nende sõnade hääldusjuhtudest 49% palataliseerituks. Samas oli siirde kestuse järgi hinnatud hääldusjuhtudest just kõige vähem palataliseeritud juhte ee järel (ainult 23%). See ilmselt kinnitab kahtlust, et i-laadset siiret ei saa kasutada e-vokaaliga sõnades palatalisatsiooni määramiseks, kuna selle vokaali F2 väärtused on niigi kõrged ning F2 väärtuste muutusi ei ole enamasti võimalik e-vokaalil tuvastada (vt joonist 2). Lahtiseks jääb küsimus, milline oleks akustiline tunnus, mis viitaks sellistes sõnades palatalisatsioonile.

 

Palatalisatsiooni sõltumine keelejuhi päritolupiirkonnast

Uurimuses oleme lähtunud ka sellest, et i-tüveliste VVC-struktuuriga sõnade lõpukonsonantide l, n, s, t ja d palataliseerimine võib olla seotud teksti ette­lugeja ehk keelejuhi päritolupiirkonna keelekasutusega. Traditsioonilised kohamurded on tänaseks küll läbinud mitmeti paratamatu tasandumisprotsessi. Viimaste aastakümnete sotsiolingvistilised uurimused näitavad ajalooliste murrete tunnusjoonte püsi keskustest kaugemate, äärealade elanike kõnes. Seda kinnitab ka eestlaste endi hinnang: 2011. aasta rahvaloendusel märkisid Eesti püsielanikud end enim oskama kas Võru, saarte, Setu või Mulgi murret (Antso jt 2016: 179). See tõdemus on kindlasti seotud aktiivse murdekeelte hoidmise ja taaselustamisega, mis sai alguse rohkem kui 30 aastat tagasi just Lõuna-Eestist ning levis teistessegi kogukondadesse (Pajusalu 2019: 169). Püsivat sidet ajaloolise kohamurdega näitab seegi, et mõned meie Ida- ja Lõuna-Eesti keelejuhid soovisid etteloetavat teksti esitada ka/pigem murdes.

Arvestame sellega, et kui kunagistest kohamurretest on jäänud alles vaid häälduslikud jooned (aktsendid), on võimalik ka ühiskeele puhul aru saada, milliselt murdealalt kõneleja pärit on, kuigi ta murret enam ei kõnele (Pajusalu jt 2018: 76). Lisaks sellele ei ole eesti keeles rangelt fikseeritud hääldusstandardit (Asu jt 2016: 11). Neile asjaoludele tuginedes võib eeldada murdepärase häälduse säilimist ühiskeeleski. Oma uurimusega alustades oletasime, et VVC-struktuuriga sõnade lõpus on l, n, s, t ja d rohkem palataliseeritud nende keelejuhtide häälduses, kes on pärit eelkõige Lõuna-Eestist. Esimene põgus i-tüveliste ühesilbiliste sõnade vaatlus pilootuurimuses (Kalvik, Piits 2015), mis põhines enamjaolt põhjaeestlaste materjalil, näitas, et lõpukonsonante palataliseeriti väga napilt.

Tabelis 3 on esitatud meie keelejuhtide lõpukonsonantide palataliseeritud esinemisjuhud sihtsõnades, kokku võetuna ajalooliste murdealade kaupa.

 

Tabel 3.

Kuuldelise hinnangu ja siirde kestuse järgi palataliseerituks määratud hääldusjuhtude protsent murdealuti (järjestatud kuuldelise hinnangu alusel)

Päritolupiirkond / ajalooline murdeala

Palataliseerituks määratud hääldusjuhtude osakaal sihtsõnade arvust

Kuuldeliselt

Siirde kestuse järgi

saarte murre

  3%

25%

keskmurre

11%

31%

idamurre

24%

35%

läänemurre

25%

30%

kirdemurre

30%

27%

Tartu murre

32%

33%

Mulgi murre

39%

38%

rannamurre

42%

44%

Võru murre

42%

38%

Setu murrakurühm

42%

35%

Kuuldelise hinnangu ning siirde kestuse mõõtmisega saadud kokku­võtlikke tulemusi vaadates võib esile tuua kaks märkimisväärt seika. Esiteks ei esine palatalisatsiooni VVC-struktuuriga sõnades ühelgi murdealal üle 50%, mis näitab, et nähtus pole üheski piirkonnas valdav.

Teiseks varieerub kuuldelise hinnangu andmete põhjal palatalisatsioon murdealati märgatavalt enam (esinemus vahemikus 3–42% hääldus­juhtudest) kui siirde kestuse mõõtmistulemuste põhjal (esinemus vahemikus 25–44% hääldusjuhtudest). Siirde kestuse järgi arvutatud palatalisatsiooni kokku­võtlikud tulemused moodustavad palju homogeensema grupi. Lähemalt vaadates esineb vähemalt kolmel ajaloolisel murdealal palatalisatsiooni siirde kestuste põhjal rohkemal määral kui kuuldelise hinnangu põhjal. Nimelt esineb saarte murdealal siirde kestuse järgi palatalisatsiooni ligi üheksa, keskmurdealal kolm ja idamurdealal pool korda rohkem. Vastupidine olukord on Setu murrakurühmas, kus kuuldelise mulje järgi esineb palatalisatsiooni veidi enam. Muudes murretes on kahel viisil saadud tulemused sarnasemad. Kuna kõrvutame oma tulemusi andmetega ülevaadetest ja uurimustest, mis põhinevad palatalisatsiooni kuuldelisel määratlemisel, jätame siirde kestuste järgi arvutatud esinemuse kõrvale ning keskendume kuuldelistele.

Ajalooliste murdealade kaupa esitatud keskmistatud tulemused tabelis 3 andsid üldpildi palatalisatsiooni esinemisest VVC-struktuuriga sõnades. Keele­juhtide tulemused varieeruvad murdealade piires, seetõttu käsitleme tulemusi ka diferentseeritumalt, keelejuhiti.

Kaart 1. ĺ, n, s,t´ ja d´ hääldusjuhtude osakaal keelejuhiti (tähistatud ringide ja neis keelejuhile osutava numbriga) vastavalt nende päritolukihelkonnale.

 

Esitatud kihelkonnakaardil on näidatud ajaloolised murrakualad, kust keelejuhid pärinevad. Ühtlasi on eri toonidega osutatud, mil määral keele­juhid oma häälduses lõpukonsonante palataliseerivad. Kaardilt selgub, et Eesti lääne- ja keskosa keelejuhtidel on vähim hulk palataliseeritud hääldusjuhte. On ennegi täheldatud, et Põhja- ja Lääne-Eestist pärit keelejuhtidel tavaliselt ei esine VVC-struktuuriga sõnades palatalisatsiooni (Teras, Pajusalu 2014: 264). Leidsime, et vähe palataliseerijaid on ka ajaloolisel idamurde alal (keele­juhid 134 ja 141) ning Lõuna-Eestiski (keelejuhid 72 ja 53 Tartumaalt, 126 ja 112 Võrumaalt, 93 Setumaalt ning 97 Mulgimaalt). Rohke palatalisatsiooniga paistavad silma aga kirderanniku keelejuhid (rannamurdealalt 152 ja 159 ning kirdemurdealalt 87 ja 96), kuigi ajalooliselt ei ole palatalisatsiooni seal esinenud.

Järgmisena esitame ajalooliste murdealade kaupa keskmistatud i-tüveliste VVC-struktuuriga sõnade palataliseeritud ĺ, n, s, t´ ja d´hääldusjuhtude osakaalu (vrd tabeliga 3 eespool). Kümme murdeala on järjestatud kasvavalt palatalisatsiooni esinemuse järgi. Iga ala kohta on välja toodud kõigi keelejuhtide tulemused, võrdlusmaterjalina varasemad tähelepanekud ning Põllu (2016) uurimus, mis käsitleb l, n, s, t ja r palatalisatsiooni esinemist VVC-sõnades eesti murrete korpuse (EMK) materjalis, näidates eelmise sajandi hääldus­trende.

 

1. Saarte murdealalt pärit keelejuhtide lõpukonsonandid on 3%-l juhtudest palataliseeritud. Ühtegi palataliseeritud lõpukonsonanti ei leidu Muhu keelejuhi (5) häälduses, väga vähe on neid Kaarma (36) ja Hiiumaa keelejuhtidel (21, 66): 3–6%.

Vaadeldavas tüübis on konsonant saarte murdes olnud depalataliseeritud (Lonn, Niit 2002: 22). Seda kinnitavad ka Põllu (2016: 19) tulemused: palatalisatsioon on murdes EMK põhjal VVC-struktuuris haruharv, 1%, küll esineb palju depalatalisatsiooni.

2. Keskmurdealalt pärit keelejuhtide häälduses on palatalisatsiooni 11%-l juhtudest. Keelejuhid on pärit hajusalt üle murdeala: Raplast (14), Jürist (42), Järva-Madiselt (35) ning Viljandist (47); vähim, 6%, palataliseerib Rapla ning enim, 19%, Jüri esindaja. Keskmurde kirjeldustes on esile toodud palatalisatsiooni varieerumist, kuna murdeala on suur ning on ääriti olnud mõjutatud naabermurdeist. Keskmurde lääne- ja keskosas enamasti pika vokaali või diftongi järel palatalisatsiooni ei ole olnud, eriti kui konsonandile järgneb i. Kui i on kadunud, võib konsonant murrakuti ja sõnuti palataliseeritud olla, nt plaan ~ plaan, kooĺ ~ kool, kuuĺ ~ kuul. Keskmurde palatalisatsioonitüüp on üldjoontes sarnane ühiskeele omaga. (Must, Univere 2002: 96–97) Põllu (2016: 17) järgi leidub keskmurde VVC-sõnade lõpukonsonandi palatalisatsiooni murrakuti ebaühtlaselt, kokkuvõttes 30%-l sõnadest.

3. Idamurde alalt pärit keelejuhtide häälduses on palatalisatsiooni 24%-l juhtudest ja varieeruvus on keelejuhiti suur. Palamuse (134), Avinurme (129) ja ühe Kodavere (141) keelejuhi häälduses on palatalisatsiooni pigem harva, vastavalt 6–19%, kuid teisel kodaverelasel (136) enam kui pooltel juhtudest (58%).

Idamurde palatalisatsiooni on kirjeldatud sarnasena keskmurde idaosas esinevaga, kuid kuuldeliselt tugevamana (Univere 1988: 66). Põllu (2016: 20) andmeil on palatalisatsiooni idamurde VVC-sõnades märgitud varieeruvalt, kokku 26% sõnadest.

4. Läänemurde alalt pärit keelejuhtidel esineb palatalisatsiooni 25%-l hääldusjuhtudest. See rühm on samuti eripalgeliste tulemustega: Tori (133) ja Ridala (48) keelejuhi lõpukonsonandid on palataliseeritud haruharva, 3–6%, sarnanedes saarte keelejuhtide tulemustega, pärnulasel (3) enam, 29%. Teistest erineb märgatavalt Saarde keelejuht (25), kelle häälduses on palatalisatsiooni 66%.

Läänemurdes on palatalisatsioon mitmel moel varieerunud, erinevusi on nii maa-alati, sõnuti kui ka isikuti. Pearõhulise silbi pikale vokaalile järgnev konsonant on harva palataliseeritud. (Juhkam, Sepp 2000: 12) Ka Põllu (2016: 18) andmeil esineb VVC-sõnades palatalisatsiooni lääne­murdes vähe: 12%-l sõnadest.

5. Kirdemurdealalt pärit keelejuhtide häälduses on palatalisatsiooni 30%-l juhtudest. Täpsemalt on Jõhvi keelejuhtidel (2, 87, 143) palataliseeritud lõpukonsonante vastavalt 11–33%, Lüganuse keelejuhil (96) mõnevõrra rohkem, 47% hääldusjuhtudest.

Kirdemurdes on palatalisatsioon algupäraselt olnud tundmatu nagu rannamurdeski. Nähtus on küll levinud rannikust kaugemal, nt Iisaku ja Jõhvi murrakute lõunaosas, kus võib olla tugev keskmurde mõju (Must 1995: 19). Samas toob Mari Must esile, et Jõhvi tööstuspiir­konnas taandus murre juba 1920-ndail (Must 1987: 38–39). EMK materjalid on andnud sel murdealal tulemuseks väga harva palatalisatsiooni, 4% sõnadest (Põld 2016: 14).

6. Tartu murdealalt pärit keelejuhtidel esineb palatalisatsiooni 32%-l hääldusjuhtudest. Selle rühma tulemused on vahemikus 17–47%, keele­juhid on pärit Tartu-Maarjast (72, 75), Nõost (53) ja Sangastest (108).

Palatalisatsioon tüüpilises Tartu murdes on sarnanenud Mulgi murdega ning olnud erinev Kagu-Eesti omast: kui sõnadest on kadunud teise silbi i/j, siis hääldub ülilühike i ning konsonandi algusosa on palataliseeritud (Keem 1970: 41–43). EMK materjalide järgi esineb vaadeldavas sõnatüübis palatalisatsiooni Tartu murdes üsna eba­ühtlaselt, kokkuvõttes 41%-l sõnadest (Põld 2016: 22).

7. Mulgi murdealalt pärit keelejuhtide häälduses esineb palatalisatsiooni 39%-l juhtudest. Tarvastu (105) ja Helme (104) keelejuhid on vastavalt 83- ja 82-aastased, lõpukonsonante palataliseerivad nad suuresti erinevalt, vastavalt 31% ja 64%. Karksi (99) ning Halliste (97) keele­juhtide tulemused on 39% ja 22%.

Mulgi murdes on pearõhulises silbis pikale vokaalile järgnev konsonant tavaliselt olnud palataliseeritud (Tanning 1961: 26–27). EMK materjalide põhjal varieerub palatalisatsiooni esinemine Mulgi murdes, kuid on pigem sage, esinedes 57%-l VVC-sõnades (Põld 2016: 21).

8. Rannamurdealalt pärit keelejuhtide häälduses on konsonant palataliseeritud 42%-l juhtudest. Kõik keelejuhid on pärit Kuusalu põhjaosast, lõpukonsonante palataliseeritakse erinevalt: 162 teeb seda 17%, 153 rohkem, 31%, ning 159 ja 152 vastavalt 53% ja 69% juhtudest.

Rannamurre on üks vähestest murdealadest, kus ajalooliselt palatalisatsiooni üldse esinenud ei ole. Küll on konsonandid võinud keskmurde tugeval survel ajapikku palataliseeruma hakata Haljalas, Jõelähtme rannakülades, Kuusalu lääne- ja Viru-Nigula lõunaosas (Must 1995: 19). Nähtust märgati sealses kõnes juba ligi sada aastat tagasi ligi­lähedaselt samas ulatuses kui keskmurdeski. Sel viisil kodunenud palatalisatsioon on hilisema vaatluse järgi otsustades ebajärjekindel (Must 1987: 106–108). Põld (2016: 15) märgibki, et EMK rannamurde VVC-sõnades on palatalisatsiooni märgitud ebaühtlaselt ning seda esineb 17%-l sõnadest.

9. Võru keelejuhtide häälduses esineb lõpukonsonantide palatalisatsiooni 42%-l juhtudest. Rõuge (115) ning Põlva (127) keelejuhid palataliseerivad sageli, mõlemad 67% juhtudest, Urvaste (112) ja Kanepi (126) esindajad vastupidi, harva, vastavalt 17% ja 19%.

Võru murde palatalisatsioon on olnud laiaulatuslikum kui teistel murde­aladel, palataliseeruda on võinud kõik konsonandid olenemata asendist sõnas. Palatalisatsioon haarab kogu hääliku või häälikuühendi, eriti selle lõpuosa ehk tegemist on postpalatalisatsiooniga. (Keem, Käsi 2002: 32) Võru murde rohket palatalisatsiooni, 86% sõnadest, osutab ka EMK materjal (Põld 2016: 24).

10. Setu keelejuhtidel on palatalisatsiooni samuti 42% juhtudest sarnaselt Võru keelejuhtidega. Meremäe 34-aastane keelejuht (39) on üks uurimuse enim palataliseerijaid, kel esineb palatalisatsiooni 69% hääldus­juhtudest. Teistel meremäelastel (118, 120) esineb palatalisatsiooni 39% sõnades ja Luhamaa esindajal (93) vaid 19% juhtudest.

Setu murrakurühma palatalisatsiooni on kirjeldatud sarnasena Võru murdega, erinevusena tuuakse esile suuremat intensiivsust, mis tuleneb vene keele mõjust. Mihkel Toomse (1998: 22) tõstab Setumaad esile kui piirkonda, kus palatalisatsiooni esineb enim. EMK materjalide järgi on palatalisatsioon Setus valdav, esinedes 95%-l sõnadest (Põld 2016: 25), olles seega rikkalikum Võru murdealal leiduvast.

 

Kõrvutades oma uurimuse andmeid Põllu kohamurrete analüüsiga, näeme järgmist. Põllu (2016: 30) järgi ei esine VVC-struktuuris palatalisatsiooni saarte ega kirdemurdes pea üldse (vastavalt 1% ja 4%) ning seda esineb palju Setus ja Võrus (vastavalt 95% ja 86%); ülejäänud murdealadel on esinemus varieeruv ning sõltub konsonandist ja eelnevast vokaalist. Ka meie tulemuste põhjal on palatalisatsiooni vähim saarte murdealalt pärit keelejuhtide häälduses (3%) ning enim Võru ja Setu päritolu keelejuhtidel (42%). Sarnased on idamurdealaga seotud esinemused (Põllul 26%, meil 24%), märgatavalt ei erine palataliseerimine ka Tartu murdealal (vastavalt 41% ning 32%). Ülejäänud ajalooliste murdealade lahknevused on suuremad või väga suured, nt kirdemurdealal on palatalisatsiooni esinemus Põllul 4%, meil 30%, rannamurdealal vastavalt 17% vs. 42% juhtudest.

Keelejuhtide päritolupiirkonna ning palatalisatsiooni esinemise seosest võib kõige ilmsemalt rääkida saartelt pärit inimeste puhul. VVC-sõnus on nad kasinad palataliseerijad, mitte oluliselt rohkem kui sada aastat tagasi. Meie Kagu-Eesti keelejuhid tunduvad tulemuste põhjal palataliseerivat küll üsna sagedasti, kuid siiski vähem kui pooltel hääldusjuhtudest (42% nii Võru kui ka Setu esindajatel). Triin Iva on Võru haritlaste keelekasutuse põhjal leidnud, et ühiskeel mõjutab tugevalt ka häälduslikke jooni, mistõttu on ebajärjekindel murdeomase palatalisatsioonigi esinemine. Tema arvates ei kohandata ühiskeele sõnu Võru häälikusüsteemi ning ka palatalisatsioon VVC-sõnus on ilmselt seetõttu vähenenud. (Iva 2002: 85) Kirderannikumurdega seotud keele­juhtide häälduses on palatalisatsioon vastupidiselt levinud, seda esineb ­selgelt enamgi kui keskmurdealalt pärit keelejuhtidel. Kui arvestada juba esile toodud keskmurdepõhise ühiskeele jõulise mõjuga kirderannikul, siis oletamisi võiks tänapäeval Viru ranniku inimestel esineda palatalisatsiooni samavõrra kui keskmurde taustaga inimestel, mitte enam. Kokkuvõtlikult on igalt kunagiselt murdealalt mõni inimene või rohkemgi, kelle palataliseerimist võib pidada murdepäraseks, samuti nagu on neid, kelle hääldus on teistsugune.

 

Kokkuvõte

Eesti eri piirkonnast pärit 40 keelejuhi hääldust uurides selgus, et i-tüveliste VVC-struktuuriga sõnade hääldusjuhtudest määrati lõpukonsonant l, n, s, t ja d kuuldeliselt palataliseerituks 29% ja siirde kestuse järgi palataliseerituks 33%-l hääldusjuhtudest. 36 i-tüvelisest sõnast vaid viis (paat, tees, neet, paan ja roos) hääldati enamikul juhtudest palataliseeritud konsonandiga, üle­jäänud sõnades oli valdav palataliseerimata hääldus.

Palatalisatsiooni varieerumisele põhjuseid otsides uurisime mõjutajatena nii sõna häälikulist koostist kui ka keelejuhi päritolupiirkonda. Lingvistilistest teguritest mõjutab palatalisatsiooni esinemist kõige rohkem konsonandile eelnev vokaal. Hääldusjuhte kuuldeliselt hinnates leidsime, et vokaali ää järel konsonanti ei palataliseeritud ja vokaali ee järel palataliseeriti seda kõige rohkem, ligi pooltel juhtudel. Siirde kestuse põhjal määratud hääldusjuhtudest leidsime, vastupidi, vokaali ee järel palatalisatsiooni kõige vähem, kuna selle vokaali järel on siiret raske tuvastada. Konsonantidest palataliseeriti kõige vähem lühikest leenisklusiili d ja kõige rohkem pikka fortisklusiili t.

Kõnelejast tingitud tegurina vaatasime keelejuhi päritolupiirkonda kui üht võimalikku palataliseerituse mõjutajat. Leidsime, et ajaloolisele murde­alale iseloomulik hääldusviis väljendub ka selles, kui palju VVC-struktuuriga sõnades lõpukonsonante palataliseeritakse. Palatalisatsioon on harv saartelt ja keskmurde alalt pärit keelejuhtide häälduses, ida-, lääne-, kirde- ja Tartu murdealaga seotud keelejuhtide sõnades on see sagedasem ja Mulgi, ranna-, Võru murdealalt ning Setust pärit keelejuhtidel üsna sage. Kuigi palatalisatsioon VVC-struktuuriga sõnades pole üheski päritolupiirkonnas enam täpselt selline, nagu see võis olla kunagises murdes, on üldsuundumused säilinud ning nii saartelt pärit eestlaste kui ka lõunaeestlaste kõnes on märgata kunagisele murdele iseloomulikku palataliseerimist. Seega mõjutab päritolupiirkond osaliselt siiani palatalisatsiooni esinemist keelejuhtide kõnes.

Kokkuvõtlikult näitavad selle uurimuse tulemused eesti ühiskeeles esinevat tendentsi, et pika vokaaliga ühesilbilistes i-tüvelistes sõnades lõpukonsonante enamasti ei palataliseerita.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja see on seotud Eesti Haridus- ja Teadus­ministeeriumi uurimisprojektiga IUT 35-1 „Kõnestiilid, lauseprosoodia ja fono­loogiline varieerumine” ning EKT projektiga „Väljendusrikas ja mitmekesine kõnesüntees”.

 

Liisi Piits (snd 1976), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), liisi.piits@eki.ee

Mari-Liis Kalvik (snd 1979), MA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf, teadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), mariliis.kalvik@eki.ee

Kirjandus

Võrguallikad

Eesti keele spontaanse kõne foneetiline korpus. https://www.keel.ut.ee/et/foneetikakorpus (7. III 2019).

Eesti murrete korpus. https://www.keel.ut.ee/et/keelekogud/murdekorpus (7. III 2019).

 

Kirjandus

A n t s o, Siim, K o r e i n i k, Kadri, P a j u s a l u, Karl 2016. Eesti kohamurrete olukord viimase rahvaloenduse peeglis. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 176–192.

A r i s t e, Paul 1946. Eesti foneetika. Tartu: RK Teaduslik kirjandus.

A s u, Eva Liina, L i p p u s, Pärtel, P a j u s a l u, Karl, T e r a s, Pire 2016. Eesti keele hääldus. (Eesti keele varamu II.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

B o e r s m a, Paul, W e e n i n k, David 2015. Praat: Doing phonetics by computer. [Arvutiprogramm.] http://www.praat.org/ (10. XII 2015).

H i n t, Mati 1968. Ortoeepia normeerimise probleeme. – Keel ja struktuur, nr 2. Töid strukturaalse ja matemaatilise lingvistika alalt. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, lk 2–123.

H i n t, Mati 1998. Häälikutest sõnadeni. Eesti keele häälikusüsteem üldkeele­teaduslikul alusel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

I v a, Triin 2002. Eesti ühiskeele mõjutused võru keeles. – Väikeisi kiili kokkuputmisõq. Väikeste keelte kontaktid. Konvõrentś Pühäjärvel, märdikuu 2001. (Võro Instituudi toimõndusõq 14.) Toim Karl Pajusalu, Jan Rahman. Võru: Võro Instituut´, lk 84–92.

J u h k a m, Evi, S e p p, Aldi 2000. Läänemurdest. – E. Juhkam, A. Sepp, Läänemurde tekstid. (Eesti murded VIII.) Toim Anu Haak. Tallinn: Eesti Keele Instituut, lk 8–62.

K a l v i k, Mari-Liis, P i i t s, Liisi 2015. Lugemiseksperiment fonoloogilise varieerumise uurimiseks. – ESUKA/JEFUL, kd 6, nr 3, lk 49–77.

K e e m, Hella 1970. Tartu murdest. – H. Keem, Tartu murde tekstid. (Eesti murded III.) Toim Salme Nigol. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, lk 9–47.

K e e m, Hella, K ä s i, Inge 2002. Võru murdest. – H. Keem, I. Käsi, Võru murde tekstid. (Eesti murded VI.) Toim Aldi Sepp. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 9–53.

L a u g a s t e, Gerda 1956. Konsonantide palatalisatsioon eesti keeles. (TRÜ toimetised, nr 43. Ajaloo-keeleteaduskonna töid.) Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 74–85.

L e h i s t e, Ilse 1965. Palatalization in Estonian: Some acoustic observations. – Estonian Poetry and Language: Studies in Honor of Ants Oras. Toim Viktor Kõressaar, Aleksis Rannit. Stockholm: Vaba Eesti, lk 136–162.

L i i v, Georg 1965. Some experiments on the effect of vowel-consonant transitions upon the perception of palatalization in Estonian. – Sovetskoe Finno-Ugrovedenie, kd 1, nr 1, lk 33–36. [Советское финно-угроведение, 1:1, 33–36.]

L o n n, Varje, N i i t, Ellen 2002. Saarte murdest. – V. Lonn, E. Niit, Saarte murde tekstid. (Eesti murded VII.) Toim Evi Juhkam. Tallinn: Eesti Keele Instituut, lk 9–64.

M u s t, Mari 1987. Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade. Toim Arvo Laanest. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

M u s t, Mari 1995. Kirderannikumurdest. – M. Must, Kirderannikumurde tekstid. (Eesti murded V.) Tallinn: Eesti Keele Instituut, lk 13–56.

M u s t, Mari, U n i v e r e, Aili 2002. Põhjaeesti keskmurre. Häälikulisi ja morfoloogilisi peajooni. (Eesti Keele Instituudi toimetised 10.) Toim Eevi Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

O r g, Laivi 2005.Võru palatalisatsiooni akustikast. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti keele ajaloo ja murrete õppetool. http://hdl.handle.net/10062/819

P a j u s a l u, Karl 2019. Eesti keele 100 aastat. Tallinn: Post Factum.

P a j u s a l u, Karl, H e n n o s t e, Tiit, N i i t, Ellen, V i i k b e r g, Jüri 2018. Eesti murded ja kohanimed. Kolmas, täiendatud ja kohandatud trükk. Toim T. Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

P a l l, Valdek 1994. Eesti murretest. – Eesti murrete sõnaraamat I (A–J). Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn, lk 5–12.

P õ l d, Enel 2016. Pika vokaali järgse konsonandi hääldus i-tüvelistes sõnades eesti murretes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele osakond. http://hdl.handle.net/10062/51894

S e p p, Arvi 1987.Acoustic variation and types of palatalization. – Proceedings of the XI International Congress of Phonetic Sciences, August 1–7, 1987. Kd 4. Tallinn: Academy of Sciences of the Estonian SSR, lk 36–39.

T a n n i n g, Salme 1961. Mulgi murde peajooni. – S. Tanning, Mulgi murdetekstid. (Eesti murded I.) Toim Aili Univere. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 13–53.

T e r a s, Pire, P a j u s a l u, Karl 2014. Palatalisatsioonist ja prepalatalisatsioonist spontaanses eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 257–269.

T o o m s e, Mihkel 1998. Lõuna-Eesti murded 1–30: kaardid. (Turun Yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 56.) Toim Karl Pajusalu. Turku: Turun yliopisto.

U n i v e r e, Aili 1988. Idamurre. – Emakeele Seltsi aastaraamat 32 (1986). Sõnavara teemadel. Tallinn: ENSV Teaduste Akadeemia, lk 59–93.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.