Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Lühidalt

Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega. Koostas ja küsitles Carolina Pihelgas. [Tartu:] Kaksik­hammas, 2018. 151 lk.

„Sõnad on õhk” koondab aastatel 2013–2017 Loomingus ilmunud 12 usutlust, mis Carolina Pihelgas on teinud erinevate autoritega, ning üht intervjuud aastast 2018, milles kogumiku koostaja on tegelikult hoopis ise küsitletava rollis. Kuigi intervjueeritavate seas domineerivad selgelt Pihelga enam-vähem eakaaslased, ei piirdu kogumik selle põlvkonnaga: küsitletavate sünni­aastad jäävad vahemikku 1966–1990 (raamatus seda siiski märgitud ei ole, nagu ei ole autorite isikuid esile tõstetud ka tekste illustreerivate fotodega, mis on tavaks Värskes Rõhus, aga mitte Loomingus). Ilmselt on niisuguse valiku taga nii huvi konkreetsete isiksuste vastu kui ka vahetu loominguline kõnekus – valitud autorid on neil aastatel olnud pidevalt pildil oma tekstidega, aga mitte vestlejatena –, kuigi seda võinuks saatesõnas pisut lähemalt avada. Praegu selgitatakse saatesõnas autorite valikut pelgalt Loomingu toimetaja ettepanekuga teha intervjuusid „noorema põlvkonna kirjanikega” ja küsitleja sooviga valida vestluspartneriteks need, „kes olid juba raamatuid avaldanud, aga kellega Looming polnud pikemat intervjuud teinud” (lk 143).

Intervjuusid on ikka huvitav lugeda, ka uues kuues üle lugeda, ehkki siis juba võiks selliseid fraase nagu „viimases luulekogus” (lk 8), „ilmus tänavu” (lk 19), „eelmisel aastal” (lk 105) jne kohandada uuele väljaandele vastavaks (seda enam, kui ilmumisandmeid tuleb otsida raamatu lõpust ja autorite ilmunud teoste nimestikku ei ole intervjuude juures esitatud). Pihelgas on hea küsitleja: ta läheneb igaühele eri moodi asjatundlikkusega, vastavalt igaühe loomingu iseärasustele. Küsimused olulisel määral ei kordu (ja kui korduvad, siis õigustatult, puudutades nt kirjanduse juurde või kirjutamiseni jõudmist, lugemiselamusi, keeletunnetust) ning suunavad autoreid rääkima avaramalt kui üksnes iseenda loomingule keskendudes. Põnev on jälgida vestlustest välja kooruvaid ühisosi (nt tarbimiskultuuri kriitika, infovooga toimetulek, empaatia vajalikkus) ja erinevusi (nt kirjutamise kaudu kirjanikuks arenemine vs. vaiki olemise ja jälgimisega kirjutamiskunsti omandamine; internetis avaldatu hindamine samaväärseks vs. pretensioonitumaks kui raamatus). Ehkki sageli on kogumiku intervjuud üsna ootuspäraste mõttekäikude ja tonaalsusega, olles kooskõlas autorite teoste põhjal kujunenud kuvandiga, paneb mõnigi vestlus ümber hindama või uues valguses nägema ka kirjaniku seniseid ilukirjanduslikke tekste.

B. M.

 

Tõlkija hääl VI. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat. Tallinn: SA Kultuurileht, 2018. 228 lk.

Tänavu viieaastaseks saav tõlkimisprobleemide ja -rõõmude üle arutlemise platvorm „Tõlkija hääl” on esimese numbriga võrreldes kasvanud mahult enam kui kahekordseks ning ka sisuliselt on tegu mitmekesise ja üllatavalt üldhuvitava lugemisvaraga. See võib muidugi johtuda sellest, et kogumik on moodustunud juhuslikult õigeks ajaks kätte saadud tekstidest, mine tea, ent žanriline ja sisuline lai haare tuleb siin kahtlemata kasuks.

Kuuendas numbris leidub intervjuusid (Peeter Volkonski ja Keiti Vilmsiga), vestlusringide üleskirjutusi (arutlus hispaaniakeelse kirjanduse vahendami­sest, jutuajamine mõttekirjanduse tõlke auhinna nominentide vahel), autobiograafilisi sissevaateid tõlkijatöösse (Krisztina Lengyel Tóth, Daniele Monticelli, oma teose autoriseeritud soomenduse sündimise näitel Kai Aareleid) ning ka teadusartikli mõõtu käsitlusi: arhiivi­põhine ülevaade toimetamispraktikast (Anne Lange Loomingu Raamatukogust aastatel 1957–1972), Tuglase tõlketöö lähivaade (Lea Pild), võrdlev tõlkepoeetiline visand (Aare Pilv), üleskutse heterorütmilisele luuletõlkele (Hasso Krull). Raamatu lõpus on traditsiooniliselt kultuurkapitali tõlkeauhindade nominentide vastused neile kogumiku tarbeks esitatud küsimustele. Samuti leiab siit ülevaate 2012. aastal Sirbis ilmunud tõlkekirjanduse kriitikast, mis ühest küljest tutvustab hästi tõlketeoste hindamise viise, ent mõjub teiselt poolt pisut aegununa. Veidra lugemistõrke tekitavad vestlussaate üleskirjutuse algusse alles jäetud laused „Tere õhtust kõigile! Kultuurivestlussaade on taas otse-eetris” (lk 177) – kui intervjuu tekst ilmub nagunii „veidi-veidi toimetatud kujul”, oleks ehk võinud kaaluda ka avangu sättimist.

Almanahh tervikuna juhib tähele­panu ühele olulisele asjaolule. Kui kultuurimeedias on pidevalt juttu tõlke­kriitika kiratsemisest ja on avaldatud lootust, et tekkinud tühimiku võiks täita just „Tõlkija hääl”, siis ehk ei tuleks tõlkekriitikat otsida niivõrd üksik­arvustustest, kuivõrd teistlaadi kirjutistest – vestlustest, artiklitest, esseedest jne. Ja veelgi avaramalt: näiteks Aare Pilv nimetab parimaks tõlkekriitikuks „selle sõna sisulises mõttes” oma tõlke toimetajat (lk 149), seega tasuks aktiivsemalt ja ulatuslikumalt märgata eriti niisuguseid tõlkekriitika varjatud vorme.

B. M.

 

Hellenostephanos. Humanist Greek in Early Modern Europe. (Acta Societatis Morgensternianae VI–VII.) Koostajad Janika Päll, Ivo Volt. Tartu: University of Tartu Press, 2018. 468, [3] lk.

Antiik-Kreekas nimetati barbareiks kõiki, kes ei kõnelnud kreeka keelt. Kui vanakreeka keele oskus emakeelena kadus, said kõigist suuremal või vähemal määral sünnipärased barbarid. See aga ei tähenda sugugi, et kõik oleksid selle staatusega leppinud. Nii esitab 1600. aastal Itaalia õpetlane Julius Caesar Scaliger värssides oma kreedo: „Ei ole barbar ma”, „Bάρβαρος οὐ πέλομαι”. Humanistid keeldusid oma sünnipärast hoolimata olemast barbarid ja kirjutasid selle tõestuseks kreeka keeles, sh eepikat ja Pindarose oode.

Kogumik „Hellenostephanos” (e k „Kreeka pärg”) tegelebki humanistide kreeka keeles loodud teostega üle terve Euroopa XVI–XVIII sajandist. See on suhteliselt uus uurimisvaldkond, sest pikka aega pöörati hilisemale traditsioonile oluliselt vähem tähelepanu kui antiikaegseile tekstidele. Eestis tegeleb humanistide kreeka keelega prof Janika Päll, juhtides praegu Rootsi projekti Helleno-NordicaTartu töörühma. Kogumik „Hellenostephanos” põhineb suures osas 2014. aasta mais Tartus toimunud konverentsi „Humanistide kreeka keel varauusaegses Euroopas” ettekannetel.

„Hellenostephanose” puhul tuleb kõige­pealt iseloomustada rahvusvahe­list autorkonda: kuna humanistide kreeka keele uurijaid ei ole tänaseni veel väga palju, siis koondavad sel teemal peetud konverentsid ja koostatud kogumikud põhilisi valdkonna eksperte. Kogumik jaguneb nelja ossa. Esimeses osas leiduvad ülevaatlikud artiklid eri piirkondadest, sh tänapäeva Eestist ja Lätist. Teise ja kolmanda osa teemad on kitsamalt fokuseeritud. Teine osa tegeleb (uus)kreeka keele staatusega XVIII sajandil, kreeka dialektidega XVII–XVIII sajandi Rootsi oratsioonides, Johannes Gezelius vanema kreeka keele leksikoni ja Tartu dissertatsioonidega, kreeka autorite varaste rootsikeelsete tõlgetega ja kreeka retoorikamõistete latiniseerimisega. Kolmandast osast leiab humanistide kreeka keeles kirjutatud eessõnade ja luuletuste analüüse. Tegeldakse autoritega, nagu Jeane Cheradame, Florent Chrestien, Laurentios Rodoman, Francesco Filelfo ja Angeolo Poliziano, vaatluse all on ka Nazianzi Gregoriose imitatsioonid XVI sajandi Leedu luules. Neljas osa on pühendatud humanistide kreeka keeles kirjutatud tekstide editsioonidele, mh käsitletakse üht vähest uusajal vanakreeka keeles kirjutanud naist, Anna Maria van Shurmani.

Miks on see kogumik oluline? „Hellenostephanos” paljastab meie otsese sideme Antiik-Kreekaga. Lisaks parandab kreeka keelega tegelemine inimese elukvaliteeti, nagu väidetakse kogumiku eessõnas (lk 11).

NEEME NÄRIPÄ

 

Karl Pajusalu. Eesti keele 100 aastat. (EV100.) [Tallinn:] Post Factum, 2019. 188 lk.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud raamatusarjas on Karl Pajusalu eesti keele arengu ülevaate ilmumine oluline: selle moto „Oma maa suur keel” võiks olla iga 42-köitelises sarjas kajastatava valdkonna A&O. Raamat on suurepäraselt struktureeritud: ajaloolis-poliitiliste muutuste taustale paigutatud kuue peatüki alaosadest moodustub sisukorras sõnatihe krono­loogia. Väike ebakõla narratiivis on mõne loetelu paigutumine lisasse, mille kõik neli osa sobitunuks hästi põhiteksti vastava temaatika juurde, nagu asetseb mõnigi teine loetelu (nt keeleteoauhinnad lk 160).

Karl Pajusalu kirjeldab ilusas eesti keeles kodumurdelise rahvakeele korraldamist mitmekesise kasutusviisiga kirja­keeleks, annab ülevaate eriala­seltside ja uurimiskeskuste asutamisest ja tegevustest, märkamata ei jää nüüdis­aja kõrgtehnoloogilised keele­rakendused, nutistunud suhtlusviisid ja uut tüüpi murdekeeled. Autor on oskuslikult leidnud viisi häälestada lugeja eri ajajärkude lainele (nt esimeste helisalvestiste kirjeldus avalehekülgedel, mootorrattaga Lauri Kettuneni foto jne) ning sidunud eri perioodide otsused ja valikud süsteemseks keelekirjelduseks. Varjatud ei ole ajastu pahupoolt: nii ilmestab leninlik loosung koosolekuruumi seinal (lk 82) peatükki „1945–1960 – keel pihtide vahel”. Pildiliselt on esitatud hulk märgilisi väljaandeid, teoseid ja dokumente, portreega isikututvustusega on esile tõstetud siiski vaid teenekaimad keeleuurijad ja -korraldajad: esmalt ürgmees Urmas Nemvaltsi karikatuuril, seejärel Johannes Aavik jt kuni Jüri Viikbergini (kokku 36, kahe foneetiku, Willy Ernst Petersi (lk 75) ja Arvo Eegi (lk 118) tutvustus ununes ilmselt käsikirja). Seevastu n-ö keskmine teadlaspõlvkond – nt prof Reili Argus, prof Martin Ehala, dots Külli Habicht, prof Renate Paju­salu, dots Ilona Tragel, dots Katre Õim jt – pole kahjuks teosesse mahtunud. Nimetatutest kolme dotsenti isegi ei mainita, kui lähtuda raamatut lõpetavast justkui esinduslikust isiku­nimede loendist; keskpaigast leiab hoopis fraasi „noore eesti keele uurijate põlvkonna silmapaistvad esindajad Valter Tauli, Alo Raun, Valter Niilus jt” (lk 83). Lõpupeatükist võibki jääda mulje, et uue aastatuhande eesti keelt kujundavad ja hoiavad strateegiad, arengu­kavad, projektid, fondid, seltsid, veebiportaalid. Ent see tähendab vaid üht: saja-aastasel eesti keelel läheb tõesti hästi, sest keeleloomes osaleb Eesti ühiskond, terve keelekogukond oma suures rikkuses. Meie riigikeel ei ole üksi.

M-M. L.

 

Sõida tasa üle silla. Raamat eesti keelest ja meelest. Koostanud ja toimetanud Raimo Raag, Jüri Valge. Tallinn–Tartu: EKSA, 2018. 383 lk.

Raamat eesti keelest ja meelest on kirev nagu matrjoška. Seljatiitel deklareerib autoriteks Raimo Raagi ja Jüri Valge, tiitel täpsustab mõlema rolli koostaja ja toimetajana, sisukord ilmutab kaasautoreid sulgudes ning alles lõpposas olevad 41 fotoga entsüklopeedilist tutvustust avavad autorite palju­suse (mõned välja­paistvad keeleinimesed on samas formaadis esitletud ka sisuosas, ent valik ja vormistus on põhjendamatult juhuslik, vrd nt Tiiu Erelt lk 155 ja Mati Erelt lk 216). Koostajad on kaastööd jaotanud viide ossa: „Eesti keel kõnes ja kirjas”, „Minevikust tulevikku”, „Rahva ja riigi keel”, „Eesti keel ja teised keeled”, „Eesti keel, eestlased ja maailm”, mille telje moodustavad eri keeletasandite ja -nähtuste ülevaate­kirjutised. Puunukukomplektile kohaselt on suure- ja väikse­mahulisi kirjutajaid, mõni üpris väheldane. Viimaste seas on eelkõige aimeliste põhitekstide sisse pikitud 11 minu-eesti-keel-teemalist lühilugu (lisaks seitsme Toronto õpilase arvamused lk 329), mis kõik kajastuvad sisukorras. Mõnel juhul on hulk sedeleid-loetelusid-väljakirjutusi väärinud esitlemist sisukorras (nt Wiedemanni keeleauhinna laureaatide nimestik lk 180), teisel juhul jäänud isegi vajaliku allikaviiteta (nt Tõnu Tann­bergi tsitaat lk 149 Raagi kirjutises „Eesti kirjakeele ajaloo kroonika”). Ilmekas on kõrvutada kogumiku nimilugu „Sõida tasa üle silla” (Raag, III osa, lk 245–247) ja anonüümset teksti „Meid ei ole palju, aga meid kohtab tihti” (lk 323 keset Jüri Viikbergi kirjutist „Eestlastest ja eesti keelest maailmas” V osas). Mõlemad kommenteerivad legendi, esimene keeleiluvõistlust, teine Hemingway ütlust, et igas sadamas leidub eestlane, kuid samaväärsetest tekstidest on sisukorras vaid esimene. Teinegi näide: põhitekstidele omaselt nii lugemissoovituse kui ka teema­kohaste küsimuste ja ülesannetega varustatud, kuid sisu­korrast puuduva Raagi lühikirjutise Aaviku uudissõnade kohta (lk 92–93) leiab lugeja keset Silvi Vare ülevaadet „Eesti keele sõnamoodustus” (lk 85–97), kuigi see sobitunuks hästi teemaarendusena Raagi nii II osa alustavasse artiklisse „Kuidas sai eesti keel selliseks, nagu ta on” (lk 101–109) kui ka III osas paiknevasse „Sõnaloomevõistlused Eestis ja mujal Euroopas” (lk 284–288).

Raag on kaheksa kirjutisega kõige enam raamatusse panustanud autor. Raagi-keskseks kujunenud lähivaatestki on näha käsitletavate keelevaldkondade ja teemade rohkus, mille kokkupanekuga näivad koostajad olevat kimpus olnud. Nii nõuab lugejalt pingutust nägemaks terviklikku eesti keele- ja meelesilda. Teistpidi jätab selline kompositsioon võimaluse konstrueerida endale meelepärase suuruse ja keerukusega keelematrjoška. Eessõnas koostajad mh hoiatavad mitmekesisest autorkonnast tulenevate korduste eest, mis lisavat vaheldust (lk 7). Nende põhjendusega saab muidugi nõustuda, ent siiski on ühemõttelisust segavat liiasust, nt on Uurali keelkond esitatud pea kõrvuti nii tabeli (lk 15) kui ka keelepuu joonisena (lk 16). Ilmselgelt vajaks raamat isikuregistri kõrvale märksõnastikku või temaatilist registrit.

M-M. L