Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Eesti soneti mustrid 1881–2015

Sagedus, värsimõõt, riimiskeemid, autorid

 

Esimesed eestikeelsed sonetid avaldati trükis 1881. aastal(1) ning sellest alates on see XIII sajandil Sitsiilias Giacomo da Lentini loodud(2) luulevorm saanud eesti luules – nagu terves lääne luuleloos – levinuimaks kinnisvormiks. Paraku jääb seni ainus põhjalik eesti soneti uurimus, Bernard Kangro monograafia „Eesti soneti ajalugu” (1938), juba enam kui 80 aasta taha. Siinne artikkel keskendub eesti soneti levikule ja vormitunnustele: eesmärk on anda ülevaade algupäraste eestikeelsete sonettide hulgast ja ilmumis­sagedusest, nende tähtsusest eri aegadel ning autorkonnast, samuti analüüsida pankrooniliselt soneti peamisi vormimustreid, värsimõõtu ja riimiskeeme. Osa selle artikli andmetest olen avaldanud ingliskeelses artiklis (Lotman 2017), kuid siin on neid oluliselt täiendatud.

 

1. Allikad

Siinse uurimuse allikmaterjaliks on 4551 algupärast eestikeelset sonetti. Olen üritanud kokku koguda kõik luuleraamatutes ilmunud algupärased sonetid alates eestikeelse soneti sünnist kuni tänapäevani ehk 2015. aastani (k.a).(3) Osaliselt on andmestikku kaasatud ka perioodika: kuivõrd XIX sajandil oli tähtsaimaks luule avaldamise kohaks ajakirjandus, hõlmab esimeste aasta­kümnete materjal päevalehtedes ja nende lisades (Postimees, Eesti Postimees), nädalalehtedes või paar-kolm korda nädalas ilmunud lehtedes ja nende lisades (Virulane, Valgus, Virmaline, Sakala, Saarlane, Linda, Olevik, Uus Aeg), samuti ajakirjades (Meelejahutaja) avaldatud eesti sonetid. Alates XX sajandi algusest on perioodikat arvestatud väiksemas mahus. Siiski on soneti bibliograafiat täiendatud ajakirjanduses ja albumeis avaldatud oluliste luuletustega, nt Siuru, Noor-Eesti albumeis ja ajakirjades, koguteoses „Voog 1”, kus 1913. aastal ilmusid eesti esisonetisti Marie Underi esimesed sonetid, samuti aastatel 1930–1933 ja 1935–1936 ilmunud kuukirjas Olion, kus nägid trüki­valgust mitmed Juhan Sinimäe märkimisväärsed, ent hiljem raamatuisse mitte jõudnud sonetid. Bibliografeerimisel olen andmeid täiendanud Bernard Kangro 1934. aastal koostatud käsikirjalise eesti soneti bibliograafiaga (EKM EKLA, f 310, m 11: 1), mis paraku on saanud tulekahjustuse ning seetõttu osalt kehvalt säilinud.

Eestikeelsetest algupärastest sonettidest koostatud andmebaasi põhjal olen arvutanud eesti soneti leviku ja populaarsuse ning värsimõõtude ja ­riimiskeemide statistika. Sonetid on arvestatud statistikasse nende esma­ilmumise aastaga, ehkki paljude tegelik kirjutamisaeg on varasem – eriti pärast 1991. aastat hakkas hulganisti ilmuma nõukogude ajal kirjutatud lubamatut luulet, nt avaldati Uku Masingu religioossed sonetid, metsavendade ja Siberi laagrites kirjutatud sonette ning neidki sonette, mida riiklik kirjastus varem kunstilistel põhjustel ei trükkinud. Siiski kajastuvad ka need trükis ilmumise ehk eesti kirjandusteadvuse osaks saamise aastaga. Veel tuleb märkida, et Märt Väljataga teosest „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti” (2000) on arvesse võetud vaid kümme nn algsonetti; andmestikku ei ole arvestatud tekste, mis moodustuvad lehekülgi lõigates ja värsse kombineerides.

Kõigi sonettide allikmaterjaliks kokkukogumine oli ambitsioonikas eesmärk, mis kindlasti ei ole täiel määral õnnestunud – ühest küljest on üksikuid väljaandeid, mis ei ole olnud kättesaadavad, teisalt võib töös esineda vigu, mis johtuvad nt kataloogi ebatäpsusest, võimalusest, et mõni sonett on jäänud raamatute läbisirvimisel kahe silma vahele jms. Siiski on uurimusse kaasatud kahtlemata valdav osa eesti sonettidest.

 

2. Soneti piirid

Nagu igasuguse kataloogimisega, kerkib siingi piiritlemise probleem: kus on soneti piirid? Millal on tegu sonetiga? Millal sonetist tuletatud luuletusega, millal tuleks seda nimetada sonetoidiks? Millal ei ole enam üldse tegu sonetiga? Olen püüdnud siinses artiklis mõtestada soneti fenomeni võimalikult laialt, lähtudes kognitiivsest arusaamast, kus määravaks saab, et lugeja tajub luuletuses midagi sonetilist. Seega saanuks arvatavasti mõni teine lugeja (uurija) samade andmete põhjal pisut teise koguarvu. Piirjuhtumite hulk on aga marginaalne, alla ühe protsendi.

Sonetil on kolm peamist vormitunnust: värsside arv, värsimõõt ja riimi­skeem.(4) Need kõik on aga paindlikud, leidub mitmeid neljateistkümnest värsist pikemaid ja lühemaid sonette, mis on saanud soneti kanoonilisteks ala­liikideks: nt sabaga sonett (millel on omakorda erinevaid alaliike), peata sonett, poolsonett. Eesti kontekstis mainigem Jakob Liivi „Väikesi sonette” (Liiv 1933), mida autor ise nimetab sonettideks ning mis vormilt sünteesivad inglise ja itaalia sonette: stroofiskeemiga 4+3+2, värsimõõduks valdavalt viiejalaline jamb. Veel ebamäärasem tingimus on värsimõõt: juba algupärase soneti üksteistsilbik on eri keeltesse tõlgitud erinevalt, prantsuse luules sai selle vasteks aleksandriin ehk kaks-/kolmteistsilbik, germaani keeltes, nagu ka eesti keeles, enamasti viiejalaline jamb. Lisaks on kõigis vanades luulekultuurides kasutatud sonetis erinevaid värsisüsteeme, sh vabavärssi, kaotamata luuletuse sonetilisust. Kolmas ja ehk kõige tinglikum tunnus on riimi­skeem: juba algselt ei ole ühte õiget määratletud skeemi, vaid lubatud on mitu varianti. Sajandite jooksul on sonetis läbi katsetatud kõikvõimalikud kombinatsioonid: äärmustena ühe riimiga sonetid ja blankvärsilised sonetid.

Niisiis võiks luuletuse sonetilisuse juures pidada esmatähtsaks värsside arvu. Siiski ei ole iga neljateistkümnerealine luuletus tingimata sonett. Soneti­lisuseks on vaja ka vastavat stroofikat (4+4+4+2 või 12+2 või 4+4+3+3 või 8+6 vms)(5) ja/või riimiskeemi, seejuures piisab osalistest riimidest, nt kaheksas esimeses värsis kasutatakse soneti nelikute riimiskeemi, järgnevad kuus rida võivad olla riimimata või orbriimilised. Kui luuletuses on rohkem või vähem kui neliteist rida, mängivad määravat rolli värsimõõt ja riimiskeemid.

Vahel aitab soneti tuvastamisele kaasa kontekst – see, kas luuletaja on üldse sonette kirjutanud ja millised luuletused piirjuhtumit ümbritsevad. Neid piire hägustavad aga nt Toomas Liivi luuletused vabavärsilises luule­kogus „Fragment” (1981). Vaieldamatult on sonett vabavärsiline „154 silpi luulet”, samuti olen arvestanud statistikasse luuletuse „Flöödimängija” (stroofi­skeem 4+4+4+2, vabavärsiline ja riimideta), aga mitte selle lähedal olevat riimideta vabavärsis luuletust skeemiga 4+4+4+3 jm sarnaseid variatsioone.

Abiks võib olla ka luuletuse pealkiri, nt Jakob Liivi „Väikesed sonetid”. Ometi ei ole statistikasse arvestatud tekste, mille ainsaks sonetiliseks elemendiks on pealkiri. Nii ei kajastu andmestikus Jürgen Rooste luulekogu „Sonetid” (1999), Bernard Kangro käsikirjaline luulekogu „Oktoobri sonetid” (1991; EKM EKLA, f 310, m 143: 8) ega ka Underi sonettide uusversioonidest („Marie Underi sonetid”, 2015) need luuletused, mis ei vasta piisavalt soneti vormi­tunnustele, et olla sonetina tajutavad.

 

3. Koguarv ja populaarsus

Joonis 1 annab ülevaate eesti soneti jagunemisest ilmumisaasta järgi, alustades ajatelge esimeste sonettide trükiaastast 1881 ja lõpetades aastaga 2015 (k.a).

Graafikust (joonisel 1) ilmneb, et sonette on eesti keeles loodud üha enam ning täheldada saab justkui kahte alguspunkti. Esiteks kasvas sonettide arv sünnist alates kuni 1930. aastate lõpuni järk-järgult, kuid siis tekkis järsk langus – Teine maailmasõda tõi sonettide, nagu üldse luuleraamatute ilmumisse pausi. Teiseks alguspunktiks said sõjajärgsed aastad, kui algupäraste sonettide kogus hakkas uuesti ja veel jõudsamalt kasvama.

Kui jagada diakrooniliselt eesti sonetilooming neljaks, siis laias laastus on esimene veerand kõigist sonettidest ilmunud 60 aasta (1881–1940), teine 40 aasta (1941–1980), kolmas 19 (1981–1999) ja neljas ainult 16 aasta (2000–2015) jooksul. Ehk kui võrrelda eesti soneti algusaega tänapäevaga, siis 4551 sonetist on XXI sajandil ilmunud 1098, seevastu järelärkamisaegsel ajajärgul (mis sonetis avaldub 1908. aastani; vt ka Kangro 1938: 29–54) avaldati 28 aasta jooksul ainult 238 sonetti. Nendest arvudest võiks järeldada, et soneti vorm on eesti luules muutunud aina aktuaalsemaks ning jõudnud tõelise õitsenguni. Ometi ei vasta see tõele.

Joonis 1. Sonettide arv aastatel 1881–2015.

 

Soneti tähtsust olen püüdnud välja arvutada, vaadates nende hulka luule­raamatute arvu kontekstis ehk samal aastal ilmunud sonettide ja luule­raamatute suhtena. Joonis 2 annab diakroonilise ülevaate sonettide positsioonist ilmunud luules.(6)

Graafikust (joonisel 2) ilmneb selgelt, et soneti populaarsus eesti luules on järk-järgult kahanenud – vastupidiselt eelmisele, tõusvas joones graafikule meenutab siinne pilt hääbuvat südamerütmi. Eristub kuus tippu ning ühe erandiga 1930. aastate keskel on iga tipp eelmisest madalam. Esimene kõrgpunkt paikneb XIX sajandi lõpus. Tipu teravuse põhjustab siin osalt sonettide ilmumine eelkõige väljaspool luuleraamatuid, perioodikas, kuid ka seal ilmunut arvestamata on soneti osakaal järelärkamisaegses luules läbi aegade suurim. Teine tõus ilmneb 1910. aastate ja kolmas 1930. aastate keskel. Pärast Teise maailmasõja järgset madalseisu hakkas soneti populaarsus uuesti kasvama ja neljas tõus tekkis 1960. aastate algul. Viiendat tõusu näeb 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate künnisel, kuuendat ja viimast 1990. aastate keskel. Niisiis – ehkki XXI sajandil on arvuliselt avaldatud enim sonette, on suht­arvus luulekogudega tegu marginaalse nähtusega eesti luules. Graafikujoon on siin peaaegu sirge, kulminatsioon puudub.

Joonis 2. Sonettide populaarsus aastate lõikes.

 

4. Värsimõõt aastatel 1881–2015: sünkrooniline vaade

Ootuspäraselt on enamik eesti sonette kirjutatud silbilis-rõhulises värsi­süsteemis (4072 ehk u 90%), üllatav on aga, et iga kümnes sonett ei järgi seda. Ülejäänu moodustavad vabavärsilised sonetid (5%), rõhulises värsisüsteemis sonetid, sh eesti kvantiteeriv regivärss (4%) ja vähesel määral polümeetrilised, eri värsisüsteeme kombineerivad sonetid, nt nelikvärsid jambis, kolmikvärsid vabavärsis (alla ühe protsendi). Veel vähem leidub puhtsilbilises värsisüsteemis sonette (samuti alla ühe protsendi), autoriteks nt Ilmar Laaban (1946: 17), Ain Kaalep (1986: 67–69) ja Velly Verev (1981: 73–74).

Tabel 1 annab ülevaate eesti soneti meetrilisest jaotusest, seejuures on kokku liidetud sama värsimõõdu eri pikkused, nt jaotus „jamb” koondab nelik-, viisik-, kuuik-, seitsmik- jne, samuti heteromeetrilises jambis sonetid. Arv tabelis tähistab selles värsimõõdus sonettide (mitte värsiridade) arvu.

Jambidest omakorda prevaleerib ootuspäraselt viisikjamb: isomeetrilises viiejalalises jambis on kirjutatud 2618 sonetti ehk 58% kõigist sonettidest. Kuivõrd tegu on algupärase soneti üksteistsilbiku traditsioonilise vastega eesti sonetis, on märkimisväärne, et sellest hälbib lausa 42% sonettidest. Sageduselt järgneb eesti sonetile eriomane värsimõõt: valdavalt viiejalaline jamb, kus on lisaks üks või mitu (enamasti üks kuni kolm) värssi kuuejalalises jambis. Sellist heteromeetrilist jambi tarvitatakse ligi 10%-s sonettides (433). Iseäranis sonetis on seda värsimõõtu peetud ka meetriliseks praagiks. Näiteks Johannes Aavik nimetab värsivigasteks suurt osa Underi sonette: „Ühelt poolt luuletab ta küll raskevormilisi sonette, kuid teiselt poolt ei pea ta neis kinni kindlast värsiskeemist, kuna see just sonetis otse sunduslik on” (Aavik 1921: 249). Sageduselt kolmandal kohal asub kuuikjamb (7% ehk 326 sonetti). Ülejäänud jambid (343) on kas lühemad või pikemad või kombineerivad teisi pikkusi. Pikimad jambid leiduvad heteromeetrilistes, seitsme-, kaheksa- ja üheksajalalisi jambe sisaldavates sonettides, lühimad on kahejalalised, nt Karl Martin Sinijärve luuletuses „Lahk”: „ja hell ikk hell / ning pisar kall / meil sära eht / kui ühest kaks” (Marie Underi sonetid 2015: 42).

 

Tabel 1.

Eesti soneti värsimõõdud

Jamb

3720

81,7%

Vabavärss

219

4,8%

Rõhulised värsimõõdud (rõhkur, paisur, liugur)

186

4,1%

Trohheus

183

4,0%

Kolmikmõõdud (daktül, amfibrahh, anapest)

121

2,7%

Vahelduva anakruusiga kaksikmõõt

48

1,0%

Regivärss

40

0,9%

Kombineeritud värsimõõt

26

0,6%

Silbiline värsimõõt

8

0,2%

 

4% (183) sonettidest on trohheuses, sellest enamiku moodustab viisik­trohheus (62 sonetti). Kõige lühem trohheus on kolme-, pikim seitsme­jalaline tsesuuriga neljanda silbi järel (4+3 silpi), nt „Tunnen vahel varba vahel imeväärset higi. / See on siis, kui talvekülmad veel ei pääse ligi.” (Ehin 1988: 119) Silbilis-rõhulistest kolmikmõõtudest on eesti sonetis esindatud nii daktül, amfibrahh kui ka anapest (kokku 121). Sugugi mitte ootuspäraselt moodustab just viimane kolmikmõõtudest ligi poole, seejuures on 52-st selles värsi­mõõdus sonetist 50 kolmikanapestid. Ülejäänud kolmikmõõdud jagunevad üpris võrdselt daktüli (35) ja amfibrahhi (32) vahel. Kui anapestid on valdavalt kolme­jalalised, siis daktülid ja amfibrahhid on pikemad: enamasti nelja- või viie­jalalised. Kõige pikemate värssidega eesti sonett on kirjutatud samuti kolmik­mõõdus: see on Erni Hiire kuuik- ja seitsmikamfibrahhides sonett „Rünnumees”, milles on värsi pikkuseks 16–21 silpi, nt nelikvärss:

 

Ah, rünnumees, rünnata, ennata, lennata kuhu, oo, kuhu –

Kuu peale kui lendur ei ole, ei sugutai Marsi, utooplev fantast!

Kaob võlureid innustand luhtade luul, laante vabadushuhu –

On mürgaman jäik mussoliinitsev rahvuslusiidoli leierduskast.

(Hiir 1925: 20)

 

Vähe, aga siiski leidub eesti sonetis vahelduva anakruusiga kaksikmõõtu, kus varieeruvad jambid ja trohheused. Selline värsimõõt on eriti omane nn amatöörpoeetidele, nt Paul Tageli „Detsembri soneti” avavärsid: „Tasa, väga tasa langeb laia lund. / Kes istub pilvel, seotud käsist jalust?” (Tagel 1999: 199)

Mis puudutab rõhulist värsisüsteemi, siis nende 186 soneti seas valdavad nelikrõhkurid (64 sonetti). Ülejäänu moodustavad liugurid, paisurid ja muu pikkusega rõhkurid.(7) Märkimisväärsel hulgal kohtab regivärsis sonette: 40. Nende taga seisab peamiselt Kivisildnik, kes on kombineerinud rahvalauludest sonetipärgi, nt: „mis sa kiunud kiigekene / puud on metsas raiumata / linalakka lepikusta / ahi alguda palukse” (Kivisildnik 1996: 665).

Kuivõrd tegu on kinnisvormiga, mille tunnuste hulka kuulub kindel värsimõõt, võib eesti sonetti hinnata meetriliselt küllalt mitmekesiseks.

 

5. Värsimõõt ja riimid: diakrooniline vaade

Järgnevalt vaatlen värsimõõte ja riimiskeeme aja lõikes. Tuginedes allik­materjalile ja selle ühiskondlik-poliitilisele kontekstile, olen statistika tegemisel eristanud eesti sonetiloos seitset etappi: 1) järelärkamisaegne sonett 1881–1908, 2) modernistlik sonett 1909–1939, 3) Nõukogude Eesti sonett 1944–1961, 4) eksiilsonett 1946–1986, 5) Nõukogude Eesti sonett 1962–1986, 6) postmodernistlik sonett 1987–1999 ning 7) postpostmodernistlik sonett 2000–2015.(8) Näitajaks, kas ajajärgul valitseb traditsiooniline või innovaatiline suund, võib pidada eesti soneti tavapärase meetrumi ehk viisikjambi osakaalu selle perioodi sonettides, samuti riimilisi mustreid. Teisalt annavad riimi­skeemid tunnistust ajajärgu kultuurilistest mõjutustest.

 

5.1. 1881–1908: 238 sonetti

Eesti soneti esimesel perioodil varieerub meetrum suhteliselt vähe: ligi 99% tollasest 238 sonetist on silbilis-rõhulises kaksikmõõdus. Lisaks leidub üksikuid amfibrahhe, nt Georg Eduard Luiga nelikamfibrahhis soneti „Isamaale” nelikvärss:

 

Ei isamaast omaks mul lapikest vainu,

Ta rikkust ja varandust ’pole mull’ annud;

Ei mureta elusse elama pannud,

Ei auule, ei kuulsusel’ teinudgi lainu

(Luiga 1888: 55)

 

Meetrumilt erandlikud on Martha Pärna sonetid: kahe pikkades värssides, heteromeetrilise seitsme-, kaheksa-, üheksajalalise trohheuse kõrvalt leiame ühe rõhulises värsimõõdus soneti, paisuri. Siiski jääb nii silbilis-rõhuliste kolmik­mõõtude kui ka rõhuliste värsimõõtude esinemus alla ühe protsendi.

65% selle perioodi sonettidest moodustavad isomeetrilised viiejalalised jambid. 13% puhul sisaldavad valdavalt viisikjambis sonetid vähemalt ühte kuuikjambis värssi. 5%-l sonettidest leidub aga viisikjambide hulgas mõni lühem, neljajalalises jambis värss. Erinevad trohheused moodustavad 12% – nii suurt osakaalu ei ole see eesti keelele kõige omasemaks peetud värsimõõt hiljem saavutanud.

Järelärkamisaegse soneti meetrikat iseloomustab silbipiiride hägustu­mine täishäälikuühendites: vajadusel on loomuliku keele diftong jagatud kaheks silbiks, teistel juhtudel jäetud aga üheks. Diftongide disüllaabilisus on prosoodiline vabadus, mida nimetatakse diereesiks, ning nagu on osutanud Karl Pajusalu, võib selles kajastuda arhailine, ka regivärsis säilinud hääldus (Lotman, Lotman 2018: 101). Nt Georg Eduard Luiga soneti „Viimane nõuu” avavärsis („Mu ees nii tõel näol seisad sina”) (Luiga 1888: 40) tuleb viisikjambi saavutamiseks silbitada sõnad „tõel” ja „näol” kahesilbilisteks, kuuenda värsi „näe” lugeda ühesilbilisena („Ei näe su palgelt lahkust, sõbralist”) ning kaheteistkümnenda värsi „nõuu” („See piin on suur, ma wiimast nõuu wõttes”), nagu ka kolmeteistkümnenda värsi „käed” („Löön hellalt käed kaela ümber sulle”) jälle kahesilbilistena. Seega ei ole kindlat reeglit isegi ühele täishäälikuühendile ühe luuletuse raames: ühend äe on siin vastavalt vajadusele kas ühe või kahe silbi osa.(9)

Joonis 3. Värsimõõtude proportsioonid eesti sonetis 1881–1908.

 

Kõik ajajärgu sonetid koosnevad itaaliapäraselt kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3) või oktaavist ja sekstetist (8+6) ning see stroofi­skeem jääbki eesti sonetiloos valitsema inglispärase 4+4+4+2 üle. Riimi­skeemides ilmneb samuti mitu selget tendentsi. Valdav enamik katrääne on süliriimis (80%), rajanedes seejuures enamasti kahel riimipaaril ABBA/ABBA(10), harvem neljal ABBA/CDDC või kolmel ABBA/ACCA riimiahelal. Ülejäänud sonettide nelikvärsid on ristriimis ABAB. Kuigi juba traditsioonilises sonetis on lubatud mitukümmend tertsettide riimikombinatsiooni, kohtame koguni 36% järelärkamisaegses sonetis ühte ja sama skeemi: ABBA/ABBA/CDE/CDE. Tegu on levinud itaalia soneti skeemiga, mida kasutas palju ka Goethe, keda ajastu autorid lugesid ja tõlkisid (ehkki tema sonette tollal veel eesti keelde ei tõlgitud). Sageduselt teinegi skeem vastab klassikalisele itaalia sonetile: ABBA/ABBA/CDC/EDE (18%). Kolmandaks tarvitati prantsuse soneti skeemi, alustades kolmikvärsse paarisriimiga ABBA/ABBA/CCD/EED (4%).

On aga märkimisväärne, et järelärkamisaegse soneti riimides valdab prantsuse plejaadi poeedi Pierre de Ronsardi (1524–1585) kehtestatud riimisugude vaheldumise reegel: samasoolised klauslid ei asu kõrvuti, naisriimi(paari)le järgneb meesriim(ipaar) ja vastupidi (Ronsard 1903 [1565]: 7–8). Tolleaegses sonetis on näha tugevat tendentsi alustada luuletust naisklausliga, millele järgneb kaks meesriimilist värssi, nelikvärss sulgub taas naisriimiga, vaheldades nii nais- ja meesklausleid luuletuse lõpuni. Seda tendentsi saab pidada koguni järelärkamisaegse soneti riimiliseks dominandiks, kuna riimisugude vaheldumine on tähtsam isegi riimsõnade kokkukõlast. Siiski ei ole siin tegu prantsuse soneti mõjuga, vaid täiesti praktilise põhjusega: eri pikkusega värsid aitavad markeerida riimikette – meesklauslitega kümnesilbilised jambid kuuluvad ühte, naisklauslitega üheteistsilbilised jambid teise riimiahelasse. Nii on korvatud kaasrõhuriime, mis valitsesid eesti sonetis esimestel aastakümnetel: palju kohtab muutelõppudel põhinevaid flektiivriime, veel enam, tihti langeb riimipartnerites kokku ainult nende viimane foneem, nt Peeter Jakobsoni soneti „Vaikenud ööpik” nelikvärsid (minu rõhutused ja joonimised – R. L.):

 

Kui enne Taara puiestikus kõndsin,

Siis tuikas seal üks ööpik kenaste,

Ta laulu kõla kostis kaugele;

Ma palju rõemu tema laulust tundsin.

 

Ja kui ma hiljem Taara mäele jõudsin,

Siin oli vaikend tema laulmine,

Ta oli lendand ära kaugele,

Ma kurvalt ööpikulle järel’ hüidsin:

(Jakobson 1885: 35)

 

Seega aitab riimisugude vaheldumisest tulenev muutus värsipikkuses kaasa sellele, et ajastuomased kaasrõhuriimid oleksid üldse riimina tajutavad. Palju riimiti ka erivältelisi ning mitte üksnes teise- ja kolmanda­vältelisi sõnu (mis saab vaidlusküsimuseks järgmise perioodi riimi juures), vaid ka esimeses ja kolmandas vältes sõnu. Nt Peeter Jakobsoni soneti „Neiu Alt’ile” (1888) nelikute riimid: tuua : juua : pidulaua : luua, Sulle : koidikule : kõrgusele : voogudele. Eriti viimast ahelat on tänapäeval üldse keeruline riimina tajuda. Niisiis iseloomustab järelärkamisaegset värsimõõtu ja riimi sõnade nüüdisaegses mõistes üsna vaba allutamine abstraktsele skeemile.

 

5.2. 1909–1939: 932 sonetti

Modernistlike voolude saabumisega laienes pisut soneti värsimõõtude skaala. Näiteks puhtas viisikjambis sonettide osakaal on võrreldes eelmise perioodiga märgatavalt kahanenud, moodustades nüüd vaid veidi enam kui poolte (56%) sonettide meetrumi.

Seevastu on veelgi kasvanud üksikuid kuuejalalisi jambe sisaldavate valdavalt viiejalalises jambis kirjutatud sonettide hulk, moodustades juba 19%. Kui tõlgendada seda meetrumit Aaviku kombel vigasena, tuleks järeldada värsistamisoskuse kahanemist. Siiski ei tulene heteromeetrilises jambis sonettide arvu kasv suuremast sonetistide, sealhulgas amatöörluuletajate hulgast, vaid sellises mõõdus sonetid ilmusid ka perioodi tipp-poeetidelt. Nagu öeldud, iseloomustab see eriti Marie Underi sonette, nt „Sonettide” ava­värsid: „Need minu ilusaimad laulud pole siiski: / Kui päikse heledus loob varju minu leedel” (Under 1917: 5). Võrreldes eelmise perioodiga on vähenenud dierees ehk diftongide kaheks jagunemine värsimõõdu nimel, mistõttu hääldus vastab rohkem loomuliku keele rütmile.(11) Tunduvalt on kahanenud trohheuste osakaal – varasema 12% asemel on 3%. Seevastu on hakatud rohkem looma ­kolmikmõõtudes, daktülis ja amfibrahhis, ning pisut ka rõhulises värsi­süsteemis sonette. Kuigi värsimõõtude skaala on veidi avardunud, leidub jambe trohheuste arvelt veel enam kui järelärkamisaegsel perioodil: 88% asemel 92%. Seega võib öelda, et soneti meetrika on muutunud rahvalikumast kirjanduslikumaks. Nii on muutus rikastumise suunas protsentuaalselt küll tagasihoidlik, kuid see on põhimõtteline: kui enne tähendas jambist erineva värsimõõdu kasutamine trohheust, siis nüüd kohtab kaksikmõõtude kõrval kolmikmõõte ja rõhulisi värsi­mõõte, mis muudab üldpildi silmanähtavalt kirjumaks. Hoolimata modernistlike voolude jõulistest avaldustest sonetis, ei sündinud sel perioodil eesti keeles veel vabavärsis sonette.

 

Joonis 4. Värsimõõtude proportsioonid eesti sonetis 1909–1939.

 

Märkimisväärselt on avardunud riimiskeemide skaala. Levinuim on nüüd tüüpiline Petrarca soneti skeem neljale riimile: ABBA/ABBA/CDC/DCD (11%). Sageduselt teisel kohal on eelmise perioodi levinuim skeem ABBA/ABBA/CDE/CDE (9%). Seda on kasutatud võrdsel määral paarisriimilõpulise sonetiskeemiga ABBA/ABBA/CDC/DEE (9%). Suhteliselt palju esineb prantsuse soneti skeemi ABBA/ABBA/CCD/EED (7%) ja teist tüüpilist, Petrarca soneti skeemi ABBA/ABBA/CDC/EDE (7%). Niisiis ei ole erinevalt järelärkamisaegsest sonetist enam ühte valdavat riimiskeemi ning tõusnud on võimalike riimikombinatsioonide hulk. Muutus ilmneb ka nelikvärsside statistikas. Jätkuvalt valitsevad nelikutes süliriimid (80%), ristriime leidub 15% ning sonettide katräänides esineb eksperimentaalsemaid lahendusi 5%: nt üheriimiline AAAA/AAAA, paarisriimiline AABB/CCDD, täiesti omanäoline ABBA/ABBB.

Samuti on toimunud nihe riimi kvalitatiivsel tasandil: kaasrõhuriimide asemel on kesksel kohal pearõhuriimid, riimid on muutunud üllatavamaks, rikkamaks, samal ajal on nõrgenenud riimisugude vaheldumise tendents. Senised muute­lõpuriimid asendusid esmalt täisriimidega, kus ideaalis langeb kokku ka välde ning erineb vaid esimene foneem. 1920. aastate keskel kuulutas ­Valmar Adams (1924) aga täisriimid aegunuks ning sonettides hakati palju kasutama teadlikke irdriime, nn uusriime, eriti assonants- ja konsonantriime, nt Bernard Kangro riimid tema sonetikogus (Kangro 1935) imal : lima, kärisend : päriselt, rabasamblas : hambaid. Oluline on, et mõlema riimitüübi – nii täis- kui ka uusriimi – keskmes on sõna tüvi, mitte muutelõpp. Nõnda asetub tähtsamale kohale riimi semantiline funktsioon: häälikute kõrval saavutavad kooskõla sõnade semantilised väljad. Selle värsimõõtude ja riimi­skeemidega eksperimenteeriva ajajärgu lõpetas järsult Teine maailmasõda.

 

5.3. 1944–1961: 124 sonetti

Bernard Kangro käsitles eesti soneti arengut lineaarse protsessina. Monograafia lõpetamise ajal 1930. aastate lõpul oldi tema hinnangul lähedal Eestile päris omase soneti leidmisele:

Arenemas on oma eesti traditsioonidel põhjenev sonetivorm. Nooremad autorid on õppinud juba eesti luuletajailt, väliskirjanduse mõjud on leidnud ümbertööt[l]use. Vanemate luuletajate (Underi, Semperi jt.) sonetivorm on teinud pika sammu edasi nende nooruseaga võrreldes. Siiski ei ole eesti sonett veel oma arenemise haripunktil; pole veel jõutud kasutada kõike, mida sonett eesti luules võiks pakkuda. (Kangro 1938: 115–116)

Joonis 5. Värsimõõtude proportsioonid kodueesti sonetis 1944–1961.

 

Paraku muutis sõda ja järgnev poliitilise režiimi vahetus koos riikliku vabaduse kaotusega eesti soneti trajektoori, ning seda mitte üksnes sõnumi, temaatika ja kujundlikkuse osas. Nagu graafikust (joonisel 5) nähtub, toimus järsk ahenemine ka soneti vormitasandil.

Meetriline pilt on nüüd isegi järelärkamisaegsest sonetist homogeensem: puhtas viisikjambis on 66%, viisikjambis mõnede kuuikjambis värssidega 16%, muudes jambilistes mõõtudes 8% sonettidest. Trohheuses sonette leidub 9%, rõhulisi 1% ulatuses. Kolmikmõõdud puuduvad üldse.

Riimiskeemides on toimunud järsk pööre. Kui modernistlikus sonetis jäid inglise sonetid marginaalseteks katsetusteks ning XIX sajandil puudusid need eesti­keelsest sonetist sootuks, siis Teise maailmasõja järel võttis Shakespeare’i sonett keskse koha: ligi pooled (45%) sonetid kannavad skeemi ABAB/CDCD/EFEF/GG. Siin mängib olulist rolli perioodi algul postuumselt ilmunud Juhan Sütiste 30 Shakespeare’i sonetist koosnev poeem „Arm” (Sütiste 1945: 33–70). Sageduselt järgnevad samuti seitsmest riimi­ahelast ja paarisriimiga lõppevad riimiskeemid: ABBA/CDDC/EFFE/GG (7%) ja ABBA/CDDC/EFE/FGG (5%). Katsetused soneti vormiga on ametliku kirjandusmeetodi, sotsialistliku realismi saabumisega pea täielikult taandunud. Tervet struktuuri iseloomustab selgus ja läbipaistvus: piire ei hägustatud kõrvalekalletega traditsioonilise soneti meetrumist ega riimiskeemidest.

 

5.4. 1946–1986 Välis-Eestis: 517 sonetti

On äärmiselt huviväärne, et veelgi suurem vormirangus kui sõjajärgses kodueesti sonetis ilmneb samal ajal vabas maailmas loodud eestikeelsetes sonettides: eksiilsoneti meetriline struktuur on veelgi homogeensem kui siinpool raudset eesriiet.

Joonis 6. Värsimõõtude proportsioonid 1946–1986 väliseesti sonetis.

 

85% sonettidest on viisikjambis ning selle vormi nii võimsat osakaalu ei kohta ühelgi teisel perioodil enne ega pärast. Selles statistikas etendab tähtsat osa Ivar Grünthali kaheosaline värssromaan „Peetri kiriku kellad” (1962) ja „Laulu võim” (1977, 1978, 1985), mis sisaldab teiste vormide kõrval 119 sonetti, kõik ranges viisikjambis. Muu jamb moodustab 8%, siia kuuluvad ­peamiselt heteromeetrilised viisik- ja kuuikjambidest koosnevad sonetid ning isomeetrilised, kuue- või neljajalalistes värssides sonetid, kuid leidub ka üksikuid lühemaid ja pikemaid jambilisi mõõte. Seega on jambide osakaal koguni 93%. Sageduselt järgnevad rõhulistes mõõtudes sonetid (4%). Rõhuliste meetrumite suhteliselt suure osakaalu taga on aga eeskätt üks sonetipärg, Bernard Kangro nelikrõhkuris „Eikuskimaa, metamaailm” (Kangro 1972: 61–76). Trohheilisi mõõte on vaid kahes protsendis sonettides. Ülejäänud värsimõõdud moodustavad ainult ühe protsendi. Siia kuuluvad üksik vabavärss (Kangro 1985: 92) ja silbik (Laaban 1946: 17), samuti mõned rõhulised värsimõõdud ja kolmikmõõdud, nagu anapest, daktül ja amfibrahh. Viimased pärinevad suuresti Grünthali kõrval teise ülimalt produktiivse eksiilsonetisti, August Pihlaku sulest, nt nelik­daktül: „Suuremas, kaugemas, kenamas, sinises meres / õõtsusid hõbelev-sinakad voogude harjad” (Pihlak 1962: 40), viisikamfibrahh: „Tuul veeretab laineid, mis loksuvad kaldal nii lahedalt, / õrn virvendus pinnal on mänglemas päikese­säras” (Pihlak 1962: 44). Kuid ka Pihlaku sonetitoodangus valdavad viisikjambid.

Seevastu riimiskeemid on võrreldes kodueesti sonetiga variatiivsed – kokku esineb ligikaudu 170 kombinatsiooni. Levinuimad skeemid on rist­riimis nelikutega itaalia sonetid: ABAB/ABAB/CDC/DCD (10%) ja ABAB/ABAB/CDE/CDE (5%). Kui kodumaal moodustas Shakespeare’i sonett koguni 45%, siis siin on selle osakaaluks 5%. Seejuures on tähtis märkida, et kui juba traditsioonilisi itaalia ja prantsuse soneti skeeme on mitukümmend varianti ja veidi varieerituna muutub arv kolmekohaliseks, siis Shakespeare’i soneti skeem on üks – sestap eristuvad need statistikas üheselt ning osakaal näib suurem. Teist levinud inglise soneti tüüpi, Spenseri sonetti (ABAB/BCBC/CDCD/EE) eesti sonetis peaaegu ei kohta, erandiks Pihlaku „Mänglevad kiired” (Pihlak 1960: 73). Väliseesti soneti riimiskeemides ilmneb erinevus võrreldes varasema sonetiga eeskätt katräänides, mis nüüd on valdavalt ristriimis.

 

5.5. 1962–1986: 812 sonetti

1960. aastate luuleuuendus tõi vaheldust ka eesti soneti meetrikasse, muutes värsimõõdud varasemast oluliselt mitmekesisemaks.

Olulise muutusena laienes värsisüsteemide hulk. Märgiliseks tuleb pidada vabavärsis soneti sündi, ehkki see moodustab ainult ühe protsendi, seejuures on Andres Ehini „Nina eemaldatakse vastu tahtmist” (Ehin 1968: 10) riimilises vabavärsis. Kasvanud on rõhulise värsimõõdu hulk (4%), mis soneti kontekstis on üsna märkimisväärne osakaal. Trohheused moodustavad aga ainult 3%. Varasemast rohkem on kasutatud silbilis-rõhulisi kolmikmõõte, valdavalt anapesti (4%), aga ka daktülit (1%). Viisikjambis sonette on 68%, kombineerituna kuuik­jambidega veel 10%, muud jambid moodustavad 4%.

 

Joonis 7. Värsimõõtude proportsioonid 1962–1986 kodueesti sonetis.

 

Riimiskeemidest on nüüd kodumaises sonetis võrreldes eelmise perioodiga tugevalt taandunud Shakespeare’i sonett (12%), sageduselt järgnevad kaks traditsioonilist itaalia soneti skeemi: ABBA/ABBA/CDC/DCD ja ABBA/ABBA/CDC/EDE (vastavalt 10% ja 7%). Niisiis on levinuimate skeemide protsendid suhteliselt madalad ning ka riimiskeemide üldpilt ei ole varem olnud nii kirju. Stroofikaga katsetas iseäranis Ain Kaalep, nt sonetid skeemidega 4+4+1+4+1 (Kaalep 1971: 89) ja 4+4+2+3+1 (Kaalep 1971: 97). Peale ­kõikvõimalike ­traditsiooniliste ja innovaatiliste skeemide ilmusid esmakordselt ka riimimata sonetid. Ühest küljest seondub see vabavärsiliste sonettide ilmnemisega, teisalt leidub mitu blankvärsilist sonetti: viiejalalises jambis riimimata sonetti. Nagu modernistlikus sonetis, kasutati nüüdki täisriimi kõrval palju muid riimi­tüüpe, uuendusena tõusis esile liitriim.

 

5.6. 1987–1999: 830 sonetti

Postmodernistliku soneti ajastul on viisikjambi osakaal läbi aegade väikseim: ainult 40% sonette on selles traditsioonilises värsimõõdus. Kuuejalalised jambid võtavad enda alla 19%, populaarsuselt kolmandale kohale tõuseb vabavärss, milles on nüüd kirjutatud koguni 9% sonettidest. Seega on meetrumite seisukohast tegu kõige uuenduslikuma perioodiga eesti sonetiloos, seejuures on oluline, et kirev pilt ei johtu üksikute uuenduslike autorite mõjust, vaid arvestades sonettide hulka, saame rääkida üleüldisest tendentsist lõhkuda traditsioonilise soneti piire.

Tähelepanu väärib regivärsiliste sonettide hulk: 5%, ehkki paljuski tänu ühe autori ühele luulekogule (Kivisildnik 1996). Peaaegu sama oluline osakaal on nüüd kunagisel populaarsuselt teisel värsimõõdul, viisikjambil kombineerituna üksikute kuuikjambidega (6%). Rõhulised värsimõõdud, peamiselt rõhkurid, aga ka paisurid ja liugurid moodustavad 6% ajastu soneti meetrikast. Vähem on kasutatud trohheust (4%) ja silbilis-rõhulisi kolmikmõõte – amfibrahhi, anapesti ja daktülit (2%). Nii jõudis värsimõõtude mitmekesisus eesti sonet tides möödunud sajandi viimaseil kümnendeil, pisut rohkem kui sada aastat pärast eesti soneti sündi, oma haripunkti.

Joonis 8. Värsimõõtude proportsioonid eesti sonetis 1987–1999.

 

Ajastu levinuim riimiskeem kuulub peaasjalikult viljaka sonetisti Ott­niell Jürissaare isikupärasse: ABBA/ABBA/CCD/DEE (12%). Sageduselt järgnevad võrdselt kolmest suurest sonetitraditsioonist pärit skeemid: itaalia ehk Petrarca sonett ABBA/ABBA/CDC/DCD (6%), inglise ehk Shakespeare’i sonett ABAB/CDCD/EFEF/GG (6%) ning prantsuse ehk Marot’ sonett ABBA/ABBA/CCD/EED (6%). Üldpilt on aga taas kirev: kokku leidub ajajärgul 268 riimi­skeemi ehk keskmiselt kolm sonetti on ühe skeemiga.

 

5.7. 2000–2015: 1098 sonetti

Võrreldes postmodernistliku sonetiga on sel sajandil hakanud eesti sonettide värsimõõt taas homogeensemaks muutuma.

Uuesti on kasvanud viisikjambi kasutus, moodustades nüüd ligi poolte sonettide värsimõõdu. Kombineerituna kuuejalaliste värssidega on selle osakaal 6% ning muudes jambides on kirjutatud 12% sonettidest. Kuigi jambide osakaal on tõusnud, on vastukaaluks kasutatud rekordilisel määral vabavärssi (11%). Rõhuliste mõõtude osakaal on jäänud eelmise perioodiga võrreldes samaks (6%), erinevaid trohheusi on kasutatud 5%-s sonettides, silbilis-rõhulisi kolmikmõõte – amfribrahhi, anapesti ja daktülit – kokku 2%. Tõenäoliselt lühim trükis ilmunud eesti sonett on silbilises värsimõõdus. Tegu on Jüri Perleri (Jüri Talveti) sõnasonetiga „XXI sajandi sonett igivanal teemal”, mille kolmteist värssi on ükssilbikus, teine värss erandina kahesilbiline: „Sõid / hinge / seest. / Jõid // verd. / „Kas / küll?” / „Ei, // arm, / veel, / tee, // veel! / Tee / veel!” (Perler 2010: 35)(12)

Joonis 9. Värsimõõtude proportsioonid eesti sonetis 2000–2015.

 

Riimiskeemidest prevaleerib Shakespeare’i sonett ABAB/CDCD/EFEF/GG (11%), järgneb klassikaline prantsuse sonett ABBA/ABBA/CCD/EED (7%). Sageduselt järgneb üldises pildis ebaharilik paarisriimiliste katräänidega sonett koos prantsuse sonetile omaste kolmikutega: AABB/AABB/CCD/EED (5%) – taas on selle taga sama produktiivne autor, Jürissaar. Suhteliselt palju leidub nüüd aga riimideta või osalt riimitud sonette; nagu hulk vabavärsilisi, pärinevad needki suuresti Kalju Kruusa loomingust.

 

6. Autorkond

Uurimuse aluseks oleva andmebaasi põhjal on eesti keeles 135 aasta jooksul loonud sonette 376 autorit.(13) Võrdluseks: eestikeelse Vikipeedia kategoorias „Eesti luuletajad” on nimetatud 322 autorit.(14) Nii on kogu eesti soneti ajalugu silmas pidades ilmunud keskmiselt kaksteist algupärast sonetti ühe autori kohta. Periooditi kuulub iga sonetti kirjutanud luuletaja loomingusse keskmiselt järgmisel määral sonette.

 

Tabel 2.

Keskmine sonettide arv autori kohta ajajärkude lõikes

1881–1908

5,4

1909–1939

11,9

1940–1961

9,1

1962–1986

13

1987–1999

8,8

2000–2015

7,4

 

Ligi sada luuletajat on kirjutanud üle kümne soneti. Nende seast on kolm autorit avaldanud üle 200 soneti: Ottniell Jürissaar (277), Kalju Kangur (265) ja August Pihlak (220). Üle 100 soneti on avaldanud Ivar Grünthal (173), Helve Poska (154), Jakob Liiv (136), Marie Under (106), Ferdinand Karlson (104) ja Juhan Sinimäe (101).

Alla saja, aga üle 50 soneti autoriks on Bernard Kangro (92), Erni Hiir (83), Manivald Kesamaa (75), Urve Tinnuri (74), Lehte Hainsalu (73), Venda Sõelsepp (69), Ain Kaalep (61), Vello Sepp (59), Wilhelm Palo (58), Kalju Kruusa (51) ja Rudolf Reiman (51).

Sonettide arvult järgnevad: Mats Traat (49), Kulno Süvalep (47), Olga Särel (44), Nikolai Baturin (40), Kivisildnik (40), Voldemar Raidaru (40), Andrus Norak (38), Aivo Lõhmus (37), Helmut Tarand (37), Merca (36), Leelo Tungal (36), Uku Masing (36), Helgi Kauber (33), Luule Luuse (32), Heinrich Oja (32), Juhan Sütiste (31), Eeda Eduard Kook (31), Artur Alliksaar (28), Andres Ehin (28), Antu Ott (27), Vaida Pungas (27), Aleksander Suuman (27), Jakob Tamm (27), Arne Merilai (26), Jaan Kärner (24), Ernst Enno (24), Margit Peterson (23), Harald Reinop (23), Villem Ridala (23), Mart Raud (21), Contra (20), Heinrich Roos (20) ja Enn Vetemaa (20).

Alla 20, aga vähemalt 10 sonetti on kirjutanud Johannes Barbarus (18), Märt-Olaf Imelik (18), Helvi Jürisson (18), Ain Rannaleet (18), Johannes Semper (18), Juhan Jaik (18), Voldemar Rosenstrauch (17), Henrik Visnapuu (17), Valmar Adams (16), Hasso Krull (16), Ilmar Särg (16), Paul Tagel (16), Velli Verev (16), Indrek Hirv (15), Janek Mäggi (15), Minni Nurme (15), Karl Martin Sinijärv (15), Harri Asi (14), Meida Lango (14), Martin Lipp (14), Vaike Mäeoja (14), Virve Osila (14), Gustav Suits (14), Katrin Tammik (14), Paul Haavaoks (13), Jaan Kaplinski (13), Kalju Ahven (12), Enno Piir (12), Linnar Priimägi (12), Juta Kaidla (11), Toomas Liiv (11), Mauri Raus (11), Paul Viiding (11), Märt Väljataga (11), Betti Alver (10), Peep Ilmet (10), Mehis Kärbo (10), Sulev Kübarsepp (10), Ille R. Liscinski (10), Aleksa Meinhard (10) ja Silvi-Astrid Mickelin (10).

Ülejäänud autorid on loonud alla 10 soneti, seejuures enam kui kolmandik autoreist (138) kaks kuni kümme sonetti ning pea täpselt sama paljude (139) sulest pärineb üks sonett.

 

7. Lõpetuseks

Kvantitatiivselt eristub sonetil eesti luules kuus tõusuperioodi.

1) 1890. aastad: sonett on jõudnud eesti keelde ning seda hakati palju looma, et manifesteerida eesti keelt kultuurkeelena – nagu vanades kultuurkeeltes, saab ka maakeeles luua seda lääne luuleloo levinumat kanoonilist vormi.

Järgmisel, modernistlikul perioodil tekkis kaks õitseaega:

2)aastad 1917–1919: Marie Under avaldas „Sonetid” (1917), eesti luuleloo ühe mõjukaima teose, mis tõi kaasa sonetivormi üldise populaarsuse;

3) 1930. aastate keskpaik: lääne modernistlikud luulevoolud, mis olid eel­mistel aastakümnetel hakanud eesti luules plahvatuslikult levima, ­leidsid väljenduse ka sonetivormis; statistikat mõjutab palju tõik, et korraga ilmus soneti­kogu kolmelt poeedilt: Ferdinand Karlson (1935), Bernard Kangro (1935) ja Juhan Sinimäe (1936).

4) 1950. aastate lõpp – 1960. aastate algus ehk luuleuuenduse periood, mis peegeldub ka sonetis.

5) 1970. aastate lõpp.

6) 1990. aastate teine pool ehk postmodernistlik periood, kui taas hakati uurima luule piire ja värskelt kätte võidetud vabadus andis selleks uued võimalused.

Mida need õitsengud tähistavad? Võib teha mitu järeldust soneti positsiooni kohta suuremas eesti luule pildis. Esmalt tuleb märkida, et soneti populaarsuse tõus ei pruugi tähendada tähtsaid sündmusi eesti soneti- või koguni luuleloos – nimelt seisavad 1970. aastate soneti kasvu taga üksikud produktiivsed autorid, kuid nende looming ei toonud erilist murrangut eesti sonetti. Samas on näha vastupidine seos: iga murrang eesti poeetilises arengus on toonud väikese ajanihkega kaasa sonetilaine – iga uus diskursus püüdis kirjutada oma käega üle eesti populaarseima kanoonilise luulevormi, soneti. Seega võib eesti luule poeetilises diskursuses eristada viit pöördejärku, millega on kaasnenud soneti õitseng koos muudatustega kvalitatiivsel tasandil. Üldjuhul ei ole soneti populaarsus tinginud nihet luule diskursuses, vaid vastupidi, selle õitseng peegeldab muutuste perioodi luules. Siingi on üks erand: Marie Underi sonettide ilmumine, mis vaieldamatult muutis eesti luulet ning millega kaasnes sonetikirjutamise buum. Statistiline analüüs tõi ilmsiks, et perioodide muudatused kajastuvad ka sonettide vormilistes mustrites, nende meetrumis ja riimis, mis iga tõusuga teisenesid. Soneti tõusuperioodil variatiivsus suurenes, langusaegadel muutusid vormilised mustrid ühetaolisemaks.

Tähelepanuväärne on seegi, et iga tõusuperiood on eelmisest väiksem, ehkki ilmunud sonettide hulk on kasvanud. Viimase tõusuga, postmodernistliku sonetiga, sonett dekonstrueeriti ning XXI sajandil puudub sonetikirjutamisel õitseaeg sootuks, ehkki arvuliselt pärineb sellest perioodist pea neljandik eesti­keelsetest algupärastest sonettidest. Need muudab marginaalseks tõik, et võrreldes sajanditaguse ajaga on luulekogude arv kasvanud kümne-, kohati isegi kahekümnekordseks. Seejuures tuleb rõhutada, et suur luule­kogude arv sel sajandil ei tähenda luule positsiooni tõusu – vastupidi, võib oletada, et nendegi kasv on pöördvõrdeline luule tähtsusega ühiskonnas. Soneti populaarsust näitav joon (joonisel 2) on tänapäevaks jõudnud ühtlaselt põhjas püsivale tasemele. Selle järgi võiks oletada, et eesti sonett on saamas ajalooks. Ometi, nagu hästi näitab eelviidatud Kangro ekslik ennustus 1938. aastal, on tulevik ennustamatu.

 

Rebekka Lotman (snd 1978), MA, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant; Tallinna Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), rebekka.lotman@tlu.ee

 



  1. Siiski kannavad vähemalt kaks eestikeelset sonetti varasemat dateeringut, mõlemad pärinevad Jakob Liivi sulest: „Isale” (1878), „Asjata” (1880). Trükis ilmus neist esimene aga alles 1886. ja teine 1906. aastal. Vt selle kohta pikemalt Lotman 2012.
  2. Giacomo da Lentini biograafia kohta vt nt „The Poetry of Giacomo da Lentino” (1915: xxi); Wilkins 1959; Torraca 1902; Oppenheimer 1989: 18–19; maailma esimesi sonette vt nt Lentini 1968.
  3. Kõigi luuleraamatute läbivaatamisel tuginesin kataloogi ESTER andmetele. Kasutasin märksõnapaare „eesti” ja „luuletused” ning „eesti” ja „sonetid” (kuna osa sonetikogude kirjesse ei ole lisatud märksõna „luuletused”, vaid ainult „sonetid”), piiritlesin perioodi aastatega 1881 ja 2015 ning eesti keelega.
  4. Algupärases itaalia sonetis ka silpide arv, 154, inglise sonetis aga 140. Kuivõrd eesti sonetis võib värsipikkus varieeruda vastavalt sellele, kas see on nais- või meesklausliga, ei ole eesti sonetis silpide arv rolli mänginud, erandiks Toomas Liivi luuletus „154 silpi luulet” (Liiv 1981: 29).
  5. Ka nt leedu luuletaja Kȩstutis Navakas nimetab oma neljateistkümnerealisi riimita vabavärsilisi luuletusi stroofikaga 12+2 sonettideks. Autori selgitusel on ta sonettidelt üle võtnud nimelt värsiarvu, sest see surub peale distsipliini, kus kõik öeldav peab mahtuma samasse formaati (Navakas 2017: 56–57).
  6. Luulekogude arv lähtub kataloogi ESTER andmeist, eristamata kordustrükke, kogumikke jne, st algupäraste uute eesti luulekogude arv on mõnevõrra väiksem, samal ajal kui sonettidest on arvestatud vaid esmatrükid.
  7. Levinuimad rõhulised värsimõõdud on rõhkur ja paisur. Rõhuliste silpide intervall varieerub mõlemas ühe või kahe rõhutu silbiga, kuid rõhkuris on ülekaalus kahe-, paisuris ühesilbilised intervallid. Need nimetused võttis kasutusele Jaak Põldmäe Ain Kaalepi soovitusel (Lotman, Lotman 2018: 477–478). Liuguriks ehk peoniidiks nimetatakse rõhulise süsteemi meetrumit, mille rõhuliste silpide intervalli suurus võib kõikuda ühest kuni kolme rõhutu silbini, kusjuures ülekaalus on kahe- ja kolmesilbilised intervallid (Põldmäe 1978: 139).
  8. Postmodernistlik sonett on eristatud postpostmodernistlikust ennekõike lähtuvalt soneti populaarsuse graafikust (joonis 2): sonettide viimane (ehkki väike) tõus jääb 1980. aastate lõppu, 1990. aastate algusse, XXI sajandil on näha aga juba üsna sirget joont graafiku alumisel vektoril.
  9. Statistiline analüüs näitas, et kõige levinum on diftongide ea, äe, õe ja ao dierees; vt põhjalikku diereesi analüüsi Lotman, Lotman 2018: 101–104.
  10. Siin ja edaspidi ei ole riimiskeemide statistikas eristatud nais- ja meesklausleid, st statistikas on kokku liidetud ja loetelus märgitud mõlemad klauslid suurtähtedega. Seevastu konkreetsete sonettide riimiskeemides on tähistatud meesriimid väike- ja naisriimid suurtähega.
  11. On huvitav, et see võib erineda värsimõõduti: analüüs näitas, et nt Under väldib diftongide jagunemist jambides, kuid lubab neid trohheustes (Lotman, Lotman 2018: 111).
  12. Siiski leidub üks veelgi lühem selles luulevormis teos, 1990. aastate algusest pärinev Mart Kanguri pealkirjata muusikateemaline sonett: A/B/B/A//A/B/B/A//A/C/D/C//C/D. Kuivõrd tegu on (vähemalt seni) üksnes käsikirjalise teosega, ei ole seda antud uurimuses statistikasse arvestatud. (Mart Kanguri suuline teade (2018) Rebekka Lotmanile.)
  13. Tegelik arv on ilmselt mõnevõrra suuremgi.
  14. Vaadatud 25. III 2019.

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM), Eesti Kultuurilooline Arhiiv:

            EKLA, f 310, m 11: 1. Kangro, Bernard 1934. Bibliograafia.

            EKLA, f 310, m 143: 8. Bernard Kangro, Oktoobri sonetid. Biograafiline tsükkel luuleproosat (1991).

 

Kirjandus

A a v i k, Johannes 1921. Puudused uuemas eesti luules. 2. – Eesti Kirjandus, nr 8, lk 238–250.

A d a m s, Valmar 1924. Lahtine leht. – V. Adams, Suudlus lumme. Tartu: Sõnavara, sp.

E h i n, Andres 1968. Hunditamm. Tallinn: Eesti Raamat.

E h i n, Andres 1988. Tumedusi rüübatan. Tallinn: Eesti Raamat.

G r ü n t h a l, Ivar 1962. Peetri kiriku kellad. [Göteborg]: Mana.

G r ü n t h a l, Ivar 1977. Laulu võim. II peatükk. – Mana, nr 44, lk 1–6.

G r ü n t h a l, Ivar 1978. Laulu võim. III peatükk. – Mana, nr 45, lk 48–51.

G r ü n t h a l, Ivar 1985. Laulu võim. XV peatükk. – Mana, nr 54, lk 65–68.

H i i r, Erni 1925. Kodukurun. – E. Hiir, Johannes Schütz, Mihkel Jürna, Bumerang. Koguteos. Tartu: [autorite kirjastus], lk 5–27.

J a k o b s o n, Peeter 1885. P. Jakobson’i Luuletused. Teine anne. Rakvere: G. Kuhls.

J a k o b s o n, Peeter 1888. Neiu Alt’ile. – Postimees 18. VIII, nr 93, lk 3.

K a a l e p, Ain 1971. Klaasmaastikud. Tallinn: Eesti Raamat.

K a a l e p, Ain 1986. Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi. Tallinn: Eesti Raamat.

K a n g r o, Bernard 1935. Sonetid. Tartu: Kammisseppade kirjastus.

K a n g r o, Bernard 1938. Eesti soneti ajalugu. (Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised 13.) Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus.

K a n g r o, Bernard 1972. Allikad silla juures. Neljateistkümnes kogu luuletusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

K a n g r o, Bernard 1985. Tuiskliiv; Talvereis. Kuueteistkümnes kogu luuletusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

K a r l s o n, Ferdinand 1935. Rännakuil. Sonetid. Tartu: Noor-Eesti.

K i v i s i l d n i k 1996. Nagu härjale punane kärbseseen. Tallinn: Eesti Kostabi Selts.

L a a b a n, Ilmar 1946. Ankruketi lõpp on laulu algus. Luuletusi 1943–1945. Stockholm: [s. n.]

L e n t i n i, Jacopo da 1968. Sonetti. La poesia lirica del Duecento, a cura di Carlo Salinari, UTET Torino. – Biblioteca dei Classici Italiani. http://www.classic­italiani.it/duecepdf/Lentini_son.pdf (30. VIII 2018).

L i i v, Jakob 1933. Päikese veerul. Rakvere: J. Liiv.

L i i v, Toomas 1981. Fragment. Tallinn: Eesti Raamat.

L o t m a n, Mihhail, L o t m a n, Maria-Kristiina 2018. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Tallinn: EKSA.

L o t m a n, Rebekka 2012. Kas Jakob Liiv kirjutas esimesed eestikeelsed sonetid? – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 401–416.

L o t m a n, Rebekka 2017. The patterns of the Estonian sonnet: periodization, incidence, meter and rhyme. – Studia Metrica et Poetica, kd 4.2, lk 67–124.

L u i g a, Georg Eduard 1888. G. E. Luiga laulud. Tartu: K. A. Hermann.

Marie Underi sonetid. Viiskümmend tänapäeva luuletajat kõneleb Marie Underiga. Koost Hasso Krull, Carolina Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015.

N a v a k a s, Kȩstutis 2017. Kala peeglis. Tlk Rein Raud. – Loomingu Raamatukogu, nr 40. Tallinn: Sihtasutus Kultuurileht.

O p p e n h e i m e r, Paul 1989. The Birth of the Modern Mind. Self, Consciousness, and the Invention of Sonnet. New York–Oxford: Oxford University Press.

P e r l e r, Jüri 2010. Oo Hamlet, mu vend! Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

P i h l a k, August 1960. Tuled soos. Kolmas kogu luuletusi. Toronto: Ortoprint.

P i h l a k, August 1962. Niagara. Neljas kogu luuletusi. Toronto: Ortoprint.

R o n s a r d, Pierre 1903 [1565]. Abregé de l’art poetique françois. London: Hacon and Ricketts.

R o o s t e, Jürgen 1999. Sonetid. Taanilinn: Huma.

S i n i m ä e, Juhan 1936. Isamaa. Tartu: Kuldvillak.

S ü t i s t e, Juhan 1945. Umbsed päevad. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.

T a g e l, Paul 1999. Retsitaal. Virumaa: P. Tagel.

The Poetry of Giacomo da Lentino. Sicilian Poet of the Thirteenth Century. Toim Ernest F. Langley. Cambridge–Massachussets: Harvard University Press, 1915.

T o r r a c a, Francesco 1902. Il notaro Giacomo da Lentini. – F. Torraca, Studi su la lirica italiana del duecento. Bologna: Ditta Nicola Zanichelli, lk 1–85.

U n d e r, Marie 1917. Sonetid. Tallinn: Siuru.

V e r e v, Velly 1981. Võilillesaatus. Luulet 1977–1980. Tallinn: Eesti Raamat.

V ä l j a t a g a, Märt 2000. Sada tuhat miljardit millenniumisonetti. Tallinn: Vagabund.

W i l k i n s, Ernest Hatch 1959. The Invention of the Sonnet. – E. H. Wilkins, The Invention of the Sonnet and Other Studies in Italian Literature. Roma: Edizioni di Storia e Letteratura, lk 11–39.