Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine

Riik vajab kirjakeelt

Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardi­seeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone  ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti kirja­keel üleöö koos Eesti riigiga. Aktiivne emakeelne kultuurielu oli tekkinud Eestis rahvusliku liikumise ajal XIX sajandi viimasel kolmandikul. Vabariigi sünni ajaks oli Johannes Aaviku eestvedamisel juba mitu aastat kestnud keeleuuendus­liikumine ja Johannes Voldemar Veski oli samal, 1918. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi keele­toimkonna ülesandel valmis saanud „Eesti keele õige­kirjutuse sõnaraamatu”.

Omakeelse riigi esimesel aastakümnel kasvas elujõuliseks eestikeelne Tartu ülikool, õigekeelsussõnaraamatute ja õpikute abiga kinnistati ühtne, ühesuguste normidega kirjakeel kogu Eesti jaoks. Seda hakati õpetama koolides, samuti võeti ajalehtede toimetustesse ja kirjastustesse tööle keeletoimetajad. Mõnikord arvatakse, et normikeel tõrjus keeleuuenduse kõrvale. Aga nii see ei olnud. Normitud kirjakeelde ja sõnaraamatutesse leidis tee ka suur osa keeleuuendajate ettepanekutest.

Normitud kirjakeel ei ole midagi jäika ega muutumatut, mis takistaks keele rikastamist ja arenemist. Me ei saa kunagi öelda, et eesti keel on valmis, et ta on piisavalt viimistletud ja lihvitud nagu hea tööriist ja sellisena alatiseks kasutuskõlblik. Eesti keele kasutamine on samal ajal eesti keele loomine, aga on ka eesti kultuuri loomine.

 

Muutumine hoiab keelt värskena

Eesti keel ei saa loodetavasti kunagi valmis. Kui keel enam ei arene, ei muutu ega kaasajastu, siis me võime ta muuseumi panna. Sest maailm areneb eest ära, keel ei tohi maha jääda. Me ju näeme, kuidas uusi sõnu tuleb keelde kogu aeg juurde. Kuna elame mitmekeelses kultuurikeskkonnas, siis on üsna loomulik, et võtame üle võõrkeelseid sõnu ja kohendame nad eesti sõnade sarnaseks, näiteks allutame nad eesti astmevaheldussüsteemile (laikima, mei­lima, surfama, klikkama) või lisame eesti tuletusliiteid (guugeldama, skannerdama, internetistuma, innovaatiline). Et säilitada emakeele kõla ja omapära, pakuvad keelekorraldajad sageli võõrkeelsete laenude asemele sobivaid eesti­keelseid vasteid, nt kommunikeerima asemel edastama, teatama või suhtlema; ­hashtag’i asemel teemaviide; proaktiivne asemel ennetav, ettevaatav; moderaatori asemel (koosoleku või väitluse) juhataja. Uue mõiste jaoks võib teha ka uue sõna, kõige lihtsam on teha liitsõna, mis sageli seletab ennast ise. Viimases ÕS-is esinevad näiteks eelpension, jagamismajandus, näotuvastus, tänava­toit, viipekaart.

Mõnikord hakkab jõudsalt levima mõni liitsõnatüüp, näiteks uuemal ajal põhine- ja laadne-lõpuga liitsõnad: ­veebi­põhine, internetipõhine, aatepõhine, väärtuspõhine või eriti populaarseks saanud õhinapõhine. Meie irooniasoont toidavad väljendid juustulaadne toode, luulelaadne looming, demokraatialaadne riigikord jts. Kahjuks moesõnadega juhtub sageli nii, et neid püütakse matkida ka siis, kui nende täpse tähenduse peale ei mõelda. Näiteks õhina­põhine tegevus on vabatahtlik tegevus, mille eest palka eriti ei maksta või raha pole tähtis. Hiljaaegu aga ilmus Posti­mehes töökuulutus, kus otsiti kooli õhina­põhiseid õpetajaid. Siin oli ilmselt küll mõeldud midagi muud: kool igatses vaimustusega või õhinaga töötavaid õpetajaid, vaevalt aga selliseid, kes üksnes õhina põhjal oleksid nõus töötama.

Mõnikord on sõna küll olemas, aga mingil põhjusel vahetame ta teise vastu, näiteks hakkame ütlema trükkima asemel printima või plakati asemel poster või makaronide asemel pasta. Nii esimesed kui ka teised on laensõnad, aga kuna meie kultuuritaust on muutunud, siis võtame üle inglise (või mõnes muus) keeles kasutusel oleva sõna. Sageli võetakse üle otse inglise keelest tõlgitud väljendeid. Näiteks keegi, kes tahtis öelda „mulle ei meeldi”, „ei ole just minu maitse”, tõlkis selle asemel inglise keelest „ei ole just minu tassike teed”. Alguses oli lõbus ja naljakas, siis hakkasid teised inglise keele oskajad seda samuti matkima ja nüüd on see sotsiaalmeedias juba üsna levinud. Või „ta ei ole just kõige teravam pliiats karbis”. Need on praegu veel ainult kõnekeeles või sotsiaalmeedias kasutatavad ja paljudele tundmatud, aga mitmed niisugused väljendid on levinud juba üldkirjakeelde. Näiteks eesti keeles on vana hea väljend „keegi on kellegi mantlipärija”, moodsamad inimesed aga räägivad ja kirjutavad selle asemel juba üsna laialt „kellegi kingadesse astumisest”. Ja „kirss tordil” on vist juba peaaegu välja tõrjunud vana hea eesti väljendi „täpp i peal”. Sellisteks muutusteks pole tegelikult mingit objektiivset põhjust peale vaheldusrikkuse, ja ega me isegi ei tea, kas nad jäävad eesti keelde püsima või on siin ainult juhukülalised. Näeme mõnekümne aasta pärast. Ja igal juhul ei saa me sinna midagi parata. Läheb, nagu läheb. Kui keelekasutajatele meeldib, siis nad hakkavad kasutama, kui ei meeldi, siis unustavad ära. Ei ole erilist põhjust neid ka aktiivselt tõrjuda.

Seevastu mõned väljendid on küll sellised, mille kohta saab öelda, et parem, kui nad ei tuleks. Need on sellised, millel on juba eesti keeles mingi teine tähendus ja mis seetõttu tekitavad segadust. Näiteks „Päeva lõpuks ehitame selle tselluloositehase niikuinii”. Normaalne eestlane saab sellest aru nii, et õhtuks on valmis. Või „Täna on kultuurisaade OP eetris iga nädal”. Täna ja iga nädal on eesti keeles vastandlikud mõisted. Ka paljud eesti keele sõnadega sarnased soome laenud tekitavad segadust, kui neil on kummaski keeles eri tähendus. Näiteks spordireporterite keeles levinud hävima tähenduses ’kaotama’, kestma tähenduses ’vastu pidama’ või võim tähenduses ’jõud’. Niisuguseid laene tõrjuvad keele­korraldajad küll üsna aktiivselt ja pakuvad nende asemele sobivamaid väljendusviise.

Üks suur ümberütlemise ja uute väljendite keelde toomise põhjus on nn poliitiline korrektsus – soov hoiduda asjade, inimeste või nähtuste nimetamisel negatiivse suhtumis­värvinguga sõnadest. Kuigi küsimus ei ole sõnas, vaid mõistes, tundub keelekasutajale, et muutes nimetuse ära, muutub ka suhtumine. See ei ole tegelikult mingi uus asi, näiteks juba rohkem kui pool sajandit tagasi soovitas ÜRO hakata mahajäänud maade asemel kasutama väljendit arengumaad. Samuti ei piirdu see nähtus üldse poliitikaga või rahvusvahelise keele­kasutusega. Kui meie ajakirjandus ei räägi vaesusest, vaid toimetulekupiirist; ei räägi invaliididest, vaid erivajadustega inimestest, siis võib selle taga näha poliitikute keele­kombeid. Kui aga näiteks pornograafia nimetatakse ümber täiskasvanute meelelahutuseks ja prostitutsiooni kutsutakse intiim­teenusteks, siis sellel on puhtärilised kaalutlused. Samal põhjusel leiutasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandajad hiljaaegu koleda haisu asemele „poliitkorrektse” termini lõhnahäiring. Muidugi sõltub sõnavalik sageli kontekstist: ühe poole luurajad on teise poole jaoks spioonid; ühe poole vabadusvõitlejad on teise poole jaoks mässajad.

Siingi on vahel tarbetut otsetõlkimist inglise keelest, näiteks inglise tõlke­laenud kõneisik ja vilepuhuja. Kõneisik ei ole ju kõnemehe sooneutraalne vaste nagu inglise keeles. Meil polnuks uut terminit vaja, sest meil on juba sooneutraalsed eestkõneleja, eesträäkija või pressiesindaja. Kui väärnähtuste avalikustajat ei sobi nimetada peale­kaebajaks, keelekandjaks või koputajaks, vaid tuleks leida positiivse varjundiga või vähemalt neutraalne sõna, siis võinuks ju kasutada teavitajat, informeerijat, rikkumisest teatajat või lekitajat. Siiski elab vilepuhuja keelekorraldajate pahandamisest hoolimata ajakirjanduses oma elu.

Muidugi ei ole metafoore või muid kujundlikke väljendeid alati vaja laenata, ka eesti keele sõnamoodustus­vahendid võimaldavad isikupärast väljendust ja keelemängu. Näiteks nimetas keegi hiljaaegu Delfis lasteta naisi iibepuudelisteks, keegi teine kutsus sagedase liikmetevahetusega linnavolikogu rahvaste rändlaks. Kultuurikiht on muidugi ka väga oluline – meie saame aru, aga üsna keeruline on teistesse keeltesse tõlkida näiteks selliseid sõnu nagu teeme­äralised, rehepaplus või kavalantslus. Sotsiaalmeedias väitis keegi viletsa ilma kohta, et ilm koeratab, keegi teine andis teada, et koeratas terve tunni mööda linna, pidades silmas hoopis koeraga jalutamist. Neid sõnu ei ole üheski sõnaraamatus, nad on sündinud ja elavad oma elu ajakirjanduses või sotsiaalmeedias, aga ega nad sellepärast kehvemad sõnad ei ole.

Sõnavara kasvatamine ja laenamine on loomulik ja see ei ohusta ega muuda meie keele omapära kuigivõrd. Rohkem muret teevad need muutused, mis toimuvad võõrkeelte mõjul meie grammatikaga. Näiteks inglise keeles ei ole käände­vorme ja nii levivad ka eesti keeles nimetavas käändes täiendid, nagu Samsung telerid, Kodak filmid, Fiskars tooted, Solaris keskus, Vaal galerii. Alguses firma- ja tootenimedes, aga see kipub laienema, näiteks öeldakse, et elab Lai tänaval, mitte Laial tänaval; vaatab Tartu Uus Teatri etendusi, mitte Uue Teatri etendusi või emakeele päev on neliteist märts, mitte neljateistkümnendal märtsil. Ühelt poolt on need võõrmõjud, teiselt poolt keele lihtsustamine. Keelekasutaja püüab alateadlikult keelt lihtsustada. Keeleteadlased on märganud, et viimasel ajal hakkab meil isegi täissihitise kasutamine vähenema, sihitis seostub üha rohkem vaid osastava käändega, näiteks: Nii saame teada rahva arvamust, selle asemel et öelda Nii saame teada rahva arvamuse. Või veel üks muutus, mida me enam tähelegi ei pane, on see, et eestäiendite asemel on maad võtnud järeltäiendite kasutamine. Rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde kriminaaljutu „Musta mantliga mees”. Mees mustas mantlis oleks olnud tollases eesti keeles väga võõras. Aastakümneid hiljem aga kirjutas Paul Kuusberg romaani „Inimesed sõduri­sinelis”. Keele­korraldajad manitsevad juba ammu, et öelge teatri­piletid, mitte piletid teatrisse. Aga ei midagi. Kui 50 aastat on õpetatud, aga tulu ei ole, siis tuleb vist leppida, et keele grammatika on võõra struktuuri omaks võtnud. Mõni muutus võib meile rohkem meeldida, teine üldse mitte, aga ükski muutus ei ole keelele ohtlik, ei sõnavara ega grammatika muutumine. Muutused on paratamatud ja aja jooksul me harjume nendega või hakkab neid omaks pidama vähemalt järgmine põlvkond.

Eesti keel on piisavalt rikas, et seda saab lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kätte­saadavast ainestikust on aga vähe abi, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie olulisim ülesanne on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav.

 

Hoolimine hoiab keelt elus

Väikerahvas on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on keele kestlikkuse nõrgenemine olukorras, kus osa avaliku suhtluse valdkondi kipub üle minema inglise keelele. Teine oht on see, kui avalik suhtlus ei hooli korrektsest kirja­keelest, ei pea seda tähtsaks ega hoia seda.

Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, osa avalikust elust muutus venekeelseks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvald­kondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilu­kirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmiseks on vaja emakeelset ülikooli, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigi­eksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keele­kasutus on üksnes koolihinde teema. Kui hinnet ei panda, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirja­keel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et keel on töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktori­õppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirja­keelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist seadu­sega juurutada. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madal­stiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuri­liste väärtushinnangutega, keele­kasu­taja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab kõvasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Globaliseerumine ei pruugi tähendada keelevahetust, kui me ise seisame selle eest, et eesti keel oleks Eestis võimalikult laialt kasutatav.