Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Tšuudid ja saamid

Hans-Hermann Bartens. ­Tschuden und andere Feinde in der saamischen Erzähltradition. (Folklore Fellow’s Communications 312.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 2017

Hans-Hermann Bartens. ­Tschuden und andere Feinde in der saamischen Erzähltradition. (Folklore Fellow’s Communications 312.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 2017. 183 lk.

Tšuudideks on Vana-Vene kroonikates eri aegadel nimetatud nii eestlasi kui ka teisi läänemeresoome rahvaid, samuti teisi mitteslaavlasi. Asub ju meie idapiiril suur järv, mida vene keeles kutsutakse tänini Tšuudi järveks (Чудское озеро). Peipsist ida pool elanud, kuid ammugi hääbunud sugulashõimud kannavad teaduskirjanduses tinglikult samuti tšuudide nimetust. Väheusutavaks peetakse soome keeleteadlase Erkki Itkoneni (1913–1992) põnevat hüpoteesi tšuudide nimetuse tekkest vaia või kiilu tähendavast läänemere­soome tüvest ja selle seosest vadjalastega. Nimetatud hüpoteesi arendas Läti Henriku kroonikale toetudes lausa fantastikasse kalduvalt edasi tuntud arheoloog Vello Lõugas (1937–1998).(1) Tema veendumusel heiastus loos lendamise ajal taevas kiiluna paistnud Kaali meteoriit oma sabaga. Peale saamide ehk laplaste on tšuudi teema aktuaalne ka komide ja põhjavenelaste folklooris Karjalast Siberini, kusjuures eriti laialt on levinud enesematmise motiiv.(2)

Saamide muistendite tšuudi teema käsitlemine pole iseenesest üllatav, sest sellealast ainestikku on kogutud, publitseeritud ja analüüsitud juba üsna ammust ajast alates. Kahtlemata on Göttingenis tegutseva Saksa fenno­ugristi Hans-Hermann Bartensi teos „Tšuudid ja teised vaenlased saami jututraditsioonis” tähelepanuväärne samm lapoloogia ajaloos. Raamat kujutab endast ennekõike asjakohaste muistendite süstematiseeritud tüübikataloogi, mille koostamisel on autor kasutanud kogu talle kättesaadavaks osutunud repertuaari, mida leidub ohtrasti nii arhiivides (Helsingi, Oslo, Uppsala) kui ka publitseeritult. Peaaegu puudutamata on jäänud üksnes Turu ülikooli kogu, mis autori hinnangul vääriks omaette käsitelu. Kataloog hõlmab kogu hiiglasliku saami maa-ala tšuudi­muistendid Barentsi merest Põhjamereni. Tänuväärselt esitatakse kõike üsna kokku­surutult, iga sõna kasutamine näikse olevat hoolikalt läbi kaalutud. Lisaks on raamatu ees­sõnas ja lõppmärkustes esitatud lühidalt tšuudi teema käsiteluks vajalik teoreetiline põhi.

Mida võiks teada käsitletava raamatu autori kohta? Bartens on laia haardega fennougrist, eriti lapoloog, kelle huvisfääri kuuluvad eelkõige saami keeled ja rahvaluule, ent peale selle ka mordva leksikograafia, vadja rahvaluule jm. Autor on kirjutanud põhjaliku monograafia tingiva ja võimalikkuse kõneviisi kasutamise kohta saami keeltes (Helsingi, 1980), koostanud ammendava ülevaateteose vadja folkloori ja selle uurimisloo kohta (Wiesbaden, 2012), pannud kokku mahuka saami keele õpiku (Hamburg, 1989) ning tõlkinud ja üllitanud saami muinasjuttude kogu (Kreuzlingen–München, 2003). Siinpuhul ei saa nimetamata jätta toimetustööd soome keeleteadlase Heikki Paasoneni (1865–1919) mitmeköitelise mordva keelte sõnaraamatu (Helsingi, 1990–1996) kallal. Ent naaskem nüüd retsenseeritava teose juurde.

Bartensi monograafia koosneb kuuest osast. Sissejuhatuses (lk 11–18) käsitletakse saami rahva vaenlaste nimetusi (nt põhjasaami čuđit ’tšuudid’, ruoššat ’venelased’, gárjilat ’karjalased’), nende prototüüpe, tšuudidest tuleneva ohu kajastumist ning ajamääratlusi. Muistendites on kasutatud nii tavalisi, sh muinasjuttudele omaseid umbmääraseid ajamäärusi, nagu akte ’ükskord’, dološ áiggis ’muistsetel aegadel’, kui ka spetsiifilisemaid määratlusi, sh čuđi aigge ’tšuudi aeg’, vainoi aigge ’sõjaaeg’, (inari) tovláá palo äjgin ’vanal hirmuajal’. Neile lugudele elati kaasa, nõnda ei oldud sageli veel XX sajandi algusekski jagu saadud hirmust tšuudide ees.

Teises peatükis (lk 19–25) esitatakse lühiülevaade asjaomase folkloori kogumisest ja kogujatest Lapimaal alates XVIII sajandi keskpaigast, samuti ainestiku esitamise printsiipidest vaadeldavas teoses. Autor oleks võinud oma koostamispõhimõtteid käsitleda teisal, nt eessõnas, et nad poleks jäänud muu jutu varju. Järgmises lühikeses peatükis (lk 26–29) antakse ülevaade tähtsamatest tšuudi muistendite kogumikest. Lähemalt käsitletakse norra keele- ja rahvaluuleteadlase Just Knud ­Qvigstadi (1853–1957) ja soome filoloogi Eliel Lagercrantzi (1894–1973) tüpoloogiat, millest esimene hõlmab vaid 1920. aastateni publitseeritud ainest ja millest on täiesti välja jäänud Venemaal avaldatud tekstid; seevastu teine tüpoloogia põhineb ainuüksi autori enda kogutud muistenditel.

Kaks järgmist peatükki moodustavad raamatu põhiosa. Mahukas neljandas peatükis (lk 30–117) esitatakse tšuudimuistendite tüübikataloog koos sisu­kokkuvõtetega. Väga lühike viies peatükk (lk 118–121) vaatleb teistes jutužanrides, nt aardemuistendites ja naljandites, kajastuvaid vaenulugusid. Bartens jagab tšuudilood kõige­pealt 20 rühmaks, varustades nad tähestik­järjestuses tähtedega A–T. Igas rühmas leidub 3–10 muistenditüüpi. A-rühma nimetuseks on pandud „Saamide ülem juhib vaenlased hukatusse”, st kas järsu kalju servale, millelt tšuudid alla surnuks kukuvad; üksikule saarele, kust nad minema ei pääse; kärestikku, milles nad otsa saavad jne. Näiteks C-rühm kannab nimetust „Pääsemine üleloomulike jõudude ja olendite abil”, kusjuures tegelasteks on nõid (noaidi), karu, seidakivi (sieidi) jt.

Muistendite temaatika on väga avar ja sopiline ning seda klassifitseerida pole sugugi hõlpus. Käesoleval juhul hakkab silma, et sarnased tegevused või selle resultaadid paiknevad millegipärast üksteisest lahus. Näiteks sisaldavad sõna pääsemine nii rühmad C–E kui ka K ja P. Grupinimetused on puhuti liiga üldsõnalised ega välista üksteist. Nõnda on H-rühm pealkirjastatud umbmäärasel kujul „Vaenlased hävitatakse või tehakse võimetuks”, mille üks tüüp seondub püssirohuplahvatusega. Samas leidub J-rühmas „Vaenlased saavad otsa loodusjõudude läbi” samuti tüüp, milles räägitakse sellest, kuidas välk süütab püssirohutünni.

Selge on see, et ükski klassifikatsioon ei saa olla ideaalne ning lisaks tuleb paratamatult arvesse ka subjektiivsusenoot. Sellegipoolest üritaks siinkirjutaja tüübirühmade moodustamisel lähtuda sõjapidamise struktureerimisest. Kõigepealt on jutustaja (saamide) seisu­kohast loos oluline tugineda kas võidule (+) vaenlase üle või siis kaotusele (–). Vaenlasest saab jagu väejuhi või šamaani vahendusel kavalusega, nt juhtides tšuudid kuhugi ohtlikku paika (järsk kalju, kärestik); hukutavate loodusnähtuste (torm, äike, lumelaviin) maagilise esilekutsumise või ärakasutamise teel; üleloomulike jõudude ja vahendite abil; paljaste käte või relvadega... Lahingus kaotamist võib pidada kas osaliseks (seega ajutiseks) või täielikuks (hävimine). Ajutiseks kaotuseks on näiteks taganemine vaenuväe eest: tavapärase põgenemise või maa alla varjumisega.

Teose lõpp-peatükis (lk 122–147) püütakse kataloogitud materjali analüüsida, käsitledes tšuudi teema aktuaalsust ning üksikute muistenditüüpide, tegelaste üleloomulike võimete ilmnemise, naiste osalemise, relvade kasutamise statistikat ja spetsiifikat. Nenditakse, et kõige populaarsem on eespool mainitud A-rühm (üle veerandi kõigist lugudest). Arutletakse muistendite ajaloolisuse teemal, samuti nende osa üle olme ning sotsiaalsete ja etniliste rühmade vaheliste suhete peegeldajana. Raamatust selgub, et tšuudimuistendid ei lisa saamide ajaloosündmuste paremaks tundmiseks midagi olulist, samuti ei saa nende lugude põhjal õiget sotti rahvustest. Tšuud on pigem vaenlase metafoorne koondnimetus, tähendades kord rootslast, kord karjalast või venelast.

Osa muistendeid on ajendatud saamide alalt leitud inimluudest ja relvadest. Olnuks hea teada, kas tänapäeva arheoloogid on tundnud huvi leiukohtade ja lugude võimalike seoste vastu. Mõnede muistendite süžeed on rahvus­vahelist laadi ja esinevad samuti naaber­rahvastel. Lood on sageli seotud kindlate paikadega ja sisaldavad realistlikke detaile saamide olmest. Nenditakse, et tšuudimuistendites on palju ühisjooni Stallo-lugudega. Stallo on hiiglasuur rumal inimsööja. Teose põhiosa lõpetavad Bartensi ettepanekud ja põhjendused, mida tasuks tšuudilugude puhul veel täiendavalt uurida.

Bartensi raamatu väärtuslikeks koostis­osadeks on neljast lisast (lk 148–173) eriti kaks. Üks neist annab tabeli kujul statistilise ülevaate 155 muistendi­tüübi (kokku 605 teisendit) keelegeograafilisest esinemisest (saamide asu­alade kaupa). Teine lisa kujutab endast tähestik­järjestusse seatud registrit tüübikirjeldustes esinevatest nimedest ja sisumõistetest, nt Beaivi ~ Päiviö (mõlemaid peetakse saamide juhtideks), Lávrekaš ~ Larikka ~ Laurikainen, luik, paat, Sodankylä, tugev(us), varastama.

Teos lõpeb allikate ja kirjanduse loeteluga (lk 174–183), milles registreeritakse ühelt poolt eraldi käsikirjalisi materjale ja arhiive, avaldatud allikmaterjale ning teisalt nn sekundaarkirjandust, mille alla kuuluvad uurimused jm. Kirjanduse loetelu sisaldab 153 nimetust, millest kaks kolmandikku moodustavad publitseeritud algallikad. Siinkirjutaja kogemuse järgi aeglustab primaar- ja sekundaarkirjanduse eraldamine, mis on käesolevas teoses vähemalt osaliselt tinglik, lugemisel mõnevõrra vajaliku bibliokirje leidmist.

Hans-Hermann Bartensi teos on igati ajakohane uurimus tšuudide ja täpsemalt määratlemata vaenlaste kohta saami folklooris. Raamat tohiks paeluda nii laiemalt soome-ugri kui ka kitsamalt saami vaimset kultuuri uurivat või neist huvitunud lugejat.

Lõpetuseks ei saa jätta mainimata, et peatselt pärast käesoleva arvustuse valmimist ilmus Bartensi sulest mahukas saami muistendite kogu, mille koostaja on valinud lood rohketest publitseerimata ja publitseeritud allikatest, tõlkinud need saksa keelde ning varustanud asjatundlike kommentaaridega.(3) Kogumik sisaldab 244 muistendit, nende seas rühmapealkirja „Vaenlased” all tublisti üle kümne tšuuditeemalise. Muistendid on jagatud 22 rühmaks, mis käsitlevad veel maa-aluseid, vetevaime, hiiglasi, nõidu, surnuid, maailma lõppu jm, ent selle põneva raamatu põhjalikum käsitelu oleks juba omaette tutvustuse teema.

ENN ERNITS

 



  1. Vt R. G r ü n t h a l, Livvistä liiviin. Itämerensuomalaiset etnonyymit. (Castrenianumin toimitteita 51.) Helsinki: Suomalais-ugrilainen laitos, 1997, lk 150 jj; V. L õ u g a s, Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996.
  2. Vt nt Tšuudid (https://et.wikipedia.org/wiki/Tšuudid; 5. III 2018); В. В. П и м е н о в, Вепсы. Очерк этнической истории и генезиса культуры. Москва–Ленинград: Наука, 1965, lk 117 jj; I. I l j i n a, N. K o n a k o v, P. L i m e r o v, J. Š a b a j e v jt, Komi mütoloogia. (Sator 15.) Tartu: Eesti Teaduskirjastus, Eesti Folkloori Instituut, 2015, lk 377 jj; Славянская мифология. Энциклопедический словарь. Москва: Эллис ЛАК, 1995, lk 393.
  3. Sagen aus Lappland. Herausgegeben, übersetzt und kommentiert von H-H. Bartens. [Berlin:] Frank & Timme, [2018]. 463 lk, 1 kaart.