Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Mõnest kriminaalse taustaga (slängi)sõnast eesti (kirja)keeles: ment ja parask

Vene keelest, samuti vene keele vahendusel on eesti keeles käibele tulnud rohkesti laen­sõnu ja väljendeid.(1) Need on levinud trükisõna, raadio, televisiooni või muu meedia abil: jõudnud eesti kirjakeelde ning saanud järk-järgult tuttavaks või omaseks rahvalikus kõne­pruugis. Samas leidub rohkesti näiteid, kus levikusuund on olnud vastupidine: esmalt on need laialt levinud rahva­suus ning jõudnud sealt kirjakeelde (Must 2000).

Siinses kirjutises vaadeldakse paari eesti (kirja)keelde jõudnud vene laenu: ment ja parask. Eriliseks muudab nimetatud laensõnad tekkimise keskkond: nende loomine ja esmane levik on seotud seadusega pahuksisse sattunud ning seetõttu kinnipidamisasutusse mõistetud isikutega, need pärinevad kuri­tege­likust subkultuurist(2) – kinnipeetavate slängist, st suulisest keelepruugist. Kuid sellised slängiväljendid on pakkunud ja paku­vad jätkuvalt huvi ning abi keele- ja kultuuri(aja)loo uurijaile (Allen 1993: 3; Jelistratov 1994: 672).

Kuidas vene kriminaalse taustaga väljendid eesti keelde sattusid? Võimalusi oli selleks mitu. Esiteks, kümned tuhanded eestlased saadeti 1940. aastatel NSV Liidu vangi­laagritesse, kus neil tuli kokku puutuda vene­keelsete kinni­peetavatega, sh kriminaal­kurjategijatega(3) ja nende sõnavaraga. Teiseks, Nõukogude Liidus saadeti paljud eest­lastest seaduse­rikkujad karistust kand­ma Eestist väljapoole suur­riigi eri pai­kade kinni­pidamis­asutustesse, kus puutu­ti kokku teema­kohase sõnavaraga. Kolman­­­daks, sõja­väe­teenis­tus oli Nõukogude Liidus meestele kohustuslik ning sealgi oman­da­sid eesti noor­mehed vene krimi­­­naal­­slängi(4) – näiteks vangivalvurina sisevägedes või ehitus­vägedes, distsi­plinaar­pataljoni sattu­des vm. Või ka tavavägedes (Tender 1997: 691). Unustada ei tohi sedagi, et kuri­tegevus on mine­vikuski olnud rahvus­vaheline ning eri rahvusest kurja­tegijate mõt­le­­mist ning väljen­dus­laadi on peetud sarnaseks, stereo­tüüpseks (Lihhatšov 1992 [1935]: 358–359; Ilm, ­Tender 2003: 55). Seda, et eesti kuritegeliku subkultuuri sõna­vara on tugevate vene mõjudega, on täheldatud 25–30 aasta eest (Maruste 1988: 124–152; Tender 1989, 1994: 350) ning ilmneb juba XX sajandi alguses (vt Tšernõš 1988; Tender 1996: 70–86; Ilm, Tender 2003: 49–57).

Püüan artiklis selgitada, mida need kaks sõna – ment ja parask – vene keeles (slängis) tähendavad või on tähendanud, tutvustan nende võimalikku kujunemislugu ning eesti keelde laena­mise aega.

 

1. ment

1.1. Vene keeles

Vene rahvalikus kõnepruugis on sõna ment (vn мент) tähistanud ja tähistab praegugi peamiselt miilitsat, politseinikku,(5) aga kuritegeliku kontingendi keele­pruugis kõiki õigus­­­kaitse­organite esindajaid. See on üldkriminaalse slängi (Ilm, Tender 2003: 48) üks võtme­sõnu, mida kasutatakse tihti vanglafolklooris. Sõna on vene keeles tänaseni elu­jõuline.

Vene slängisõnaraamatutesse ilmus see sõna XX sajandi algul tähenduses ’valvur, valve­(post)’. Sõna on fikseeritud näiteks Trahtenbergi sõnaraamatus (1908: 38): Ментъ, cм „борзой” ’ment, vt hurt, jahikoer’; Борзой – ’sala­politsei agent’. Sala­polit­sei­ga sidemeid omava isiku kohta öeldakse ka nuuskur (лягавый), lita (сука) ja ment (Trahtenberg 1908: 9).

Popovi sõnaraamatus on sõna мент tähenduseks märgitud ’nuuskur; sala­politseinik’ (Popov 1912: 50), Potapovi sõnaraamatus ’miilits; vangivalvur’ (Potapov 1927: 27).

Gratšovi ja Mokijenko andmetel on ment vene keelde laenatud poola slängist, kus ment, męt, menta, męta, męto, menda kannavad tähendusi ’politseinik’, ’politsei, politsei­­jaoskond’, ’vangi­valvur’ ja ’sala­kaebaja’. Samal seisu­kohal – et tegemist on poola laenu­ga – on vene slängiuurija Vladimir Jelistratov (2007: 218, 2000: 246). On oletatud, et vene keelde laenatud ment on seotud sõnaga ментик ’husaaride (ratsa­väe­laste) karus­­nahkse ääri­sega ja mitme nööbirea ning nööride ja aasadega lühike pealiskuub, mida kanti talvel dolmani (husaari­mundri) peal’ (Gratšov, Mokijenko 2000: 123). Sõna ментик kasutas husaari pealiskuue tähenduses nt Lev Tolstoi romaanis „Sõda ja rahu” (SRJ II: 251). Vasmeri etümoloogilises sõnaraamatuski (Vasmer II: 598) on sõnal sama tähendus, kuid tõe­näo­liseks laenuallikaks on peetud ungari sõna mente ’keep, käis­teta mantel’. Venekeelne Vikipeedia jagab sõna võimaliku päritolu ja tähenduse kohta ohtrasti teavet. Eesti keelde, sh slängi ei ole sõna ментик käibele tulnud. Vene slängis tähistas ja tähistab see miilitsat (Jelistratov 2007: 218). Sõna ментик on omakorda seostatud vananenud vene sõnaga ментéня ning viimasel on oletatavasti seos (alam)saksa sõnaga Mantel (vt Dal II: 318). Üheks võimalikuks laenu­allikaks on peetud ka ladina keelt, kus mentula tähistab peenist, kuid see seisukoht ei ole eriti toetajaid leidnud.

 

Illustratsioon 1. Husaari (ratsaväelase) pealiskuub, vn ментик (foto Google ­Images: https://ww2.ru/shop/rossiya/militariya-rossii/uniforma/55520-mentik-ofitsera-leyb-gvardii-gusarskogo-polka-rossiyskaya-imperiya.html (19. IX 2018).

 

1.2. Eesti keeles

Eesti keelde on ment laenatud vene keelest (slängist) pärast Teist maa­­ilma­sõda, mil Eesti oli oma iseseisvuse pooleks sajandiks toonasele Nõukogude Liidule kaotanud. Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) andmetel tähistab sõna ment kõnekeeles halvus­ta­­valt miilitsat, politseinikku: Ment pidas auto kinni. Kutsus mendid välja (EKSS 3: 392).

Mai Loogi arvates on (oli) ment nii miilitsajaoskonda kui ka miilitsat tähistav suhteliselt neutraalne väljend, mis levis juba 1970. aastate lõpus (Loog 1991: 47, 95). Sõna kirja­li­kud üles­tähen­du­sed pärinevad 1980. aastatest Ema­keele Seltsile saade­tud slängi­­kogudest (EMSUKA), nt ment ’ülemus; mendid käisid ruume kontrollimas; kaebaja, koputaja; relvastatud valvur’ (Kull 1988/1989, aastatest 1983–1987); mentla ’SAO (Siseasjade osakond)’ (Ojap 1988); sidrunmendiauto (1979)’ (Mitt 1989). Viimane näide võiks kinnitada Loogi väidet sõna käibele tulekust 1970. aastatel; tähele­panu­väärne on seegi, et sõna ment on peetud nii ise­enesestmõistetavaks, et see esineb selgituses.

Samuti esineb sõna ment Rait Maruste kuri­tege­likku sub­kul­tuuri kajas­tavas trükises: ment ’1. P[arandusliku] t[öö] a[sutuse] töötaja; 2. Miilits’ (Maruste 1988: 142); mentima ’kaebama’ (Maruste 1988: 142).

Rogier Blokland osutab oma vene laensõnade uurimuses, et kuigi see sõna esineb vaid mõnes eesti sõnaraamatus – slängisõnaraamatus (Loog 1991), sünonüümisõnastikus (Õim 1991: 290) ja EKSS-is –, on tegemist üldlevinud sõnaga, mida sageli koh­tab ajakirjanduse keelekasutuses (Blokland 2009: 168).

Varasemad slängisõnad korravalvuri, politseiniku ja/või kordniku tähistamiseks on võmm(6) ja kuldnokk(7). Soome slängis sõna ment ei tunta, seal on kasutusel nt pollari, polde, polkku (vt Paunonen 2001: 825; Lipsonen 1990: 204; Karttunen 1979: 186).

 

2. parask

2.1. Vene autorid sõna etümoloogiast

Sõna tekkimine ja kujunemine ulatuvat tagasi aega, mil Venemaal hakati pidama püha Paraskeva (vn Параскева) pidustusi. Need toimunud oktoob­ris,(8) mil sadas vihma ja tekkis põhjatu pori. Seetõttu hakanud rahvasuu püha Paraskevat kutsuma Mustaks või Räpaseks Paraskevaks (vn Прасковья-Грязнится), hiljem Mustaks või Räpaseks Para­šaks (vn Парaша-Грязнится) või lihtsalt Parašaks. Nimi Paraša oli vene naiste (eriti liht­rahva) seas levinud. See­järel hakati parašaks nimetama kõike räpast, sh latriine – käim­laid, väljakäike (Gratšov, Mokijenko 2000: 132). Vasmeri etümoloogiline sõnaraamat osutab sõna парáша päritolu selgitamisel naisenimele Праскóвья (Vasmer III: 205). Naisenimi Paraskeva, vn Praskovja, on vene keelde laenatud kreeka keelest: παρα-σκευή ’reede (püha eelõhtu)’. Paraskeva nimest on vene keeles tuletatud näiteks järg­mi­sed vormid: Прасковьюшка, Праскуня, Куня, Праскута, Прося, Проса, Проня, Парасковьюшка, Параня, Паня, Пыня, Пана, Панюша, Парася, Параса, Параха, Параша, Паша, Пара, Паруня, Пуня, Паруха, Паруша, Пора.

Kagu-Eestis Setumaal Saatseski asub Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Püha Paraskeva kirik ja kogu­dus. Saatse kiriku püha Paraskeva ikoonile olevat viidud võid ning jäetud see hiljem kerjustele (Loorits 1959: 27, viidatud Kalkun 2014: 11 kaudu).

 

Illustratsioon 2. EAÕK Saatse kiriku püha Paraskeva ikoon (foto: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=5464).

 

Slängisõnana omandas parask (парaша) XX sajandi alguseks tähendused ’kaanega (puust, metal­list või ka savist) ämber, toober, tünn või nõu, mis paigutati ööseks ihu kergen­da­miseks, st välja­heidete tarbeks kongi’ (Popov 1912: 62; Gratšov, Mokijenko 2000: 132). 1930.–1940. aastatel tekkisid sõnale uued tähendused: ’kuulujutt, kõmu, laim’. Vene keeles leidub ka väljend пускать парашу ’kuuldusi levitama, keelt peks­ma; laimama’. Kasutatakse ka väljendeid толкaть парашу ’kuulujutte levitama’ (Gratšov 2003: 906); толкнуть (пустить, распустить) парашу ’kellegi või millegi kohta valeteavet, desinformatsiooni levitama’ (BSRŽ: 419). Samu tähendusi kannab verb парафинить, millel on mh tähen­dus ’kambri­kaaslase alandamiseks talle parašat pähe valama’ (Gratšov, Mokijenko 2000: 132–133).

Revolutsioonieelse Venemaa kuritegelikus maailmas nimetati välja­heidete anumat mh naljatlevalt naisenimega Paraskeva Fjodorovna (Прасковья Федоровна)(9) (vt Trahten­berg 1908: 44). Kuid üld­juhul on parask olnud kinni­pidamiskohas alandamise ning staatuse näitamise sümbol. Trahtenbergi sõnaraamatus on märksõnal Парáша pikk selgitus, sh teave P. F. kohta: see on suur puust tünn, mis asub kinnipeetavate kambris ning mida kasutatakse pärast õhtust loendust (mil kambrist välja ei lastud) kuni hommikul kella 6-ni. Samas esineb see väljend ka vene uuemas kriminaal­slängi sõnaraamatus (vt Dubjagina, Smirnov 2003: 250). Vene keele sõnaraamatus on Парáша ’suur ämber või tünn vanglakambris’ kohta märgitud sedagi, et ei külm, nälg ega läbisegi magamine õhukesel mädanenud põhukihil ei piinanud inimesi nõnda nagu ühis­parask (SRJ III: 22).

Kinnipidamiskohas paiknes autori­teetse kurja­tegija, kambri peremehe maga­mis­ase paraskist võimalikult eemal, aga kinnipeetavate hierarhiaredeli madalaimale astmele kuuluva isiku, alan­datud kinni­peetava ase – paraski kõrval. Samuti olid sunnitud paraski läheduses või vahetult selle ümber magama uustulnukad(10) ning stalinlikes sunnitöö­laagrites nõrkenud inimesed – surijad: dohodjaagad(11) ehk hingevaakujad (vt Gratšov, Mokijenko 2000: 133; Jefimova 2004: 113–114; Ilm, Tender 2003: 51–52; Tender 1996: 79; Haamer 1993: 10; Majak 1975: 158).

Paraski kasutamiseks kehtisid kambris kirjutamata seadused: üld­juhul ei tohtinud paraskit kasutada ajal, mil kambris süüakse. Mõnes Vene türmis kehtinud reegel, et hierarhia­­redeli madalaimal astmel paiknevad vangid pidid sööma paraski kõrval või siis selle peal istudes. Endise vanglatöötaja Uno Ilma andmetel oli varaste nn aukoodeksis nõue, et söögi ajal ei tohi seaduslik varas, st hierarhiaredeli tippu kuuluv kurjategija paraskile minna, see oleks vääritu tegu. Vene spetsialist Aleksandr Gurov seda varaste seaduse või aukoodeksi punkti oma raamatus ei maini (Gurov 1990: 111–112).

Uuemat paraskit – klosetipotti või nn pedaalidevahelist auku – kasutatakse lisaks keha kergenda­mi­sele ka muuks otstarbeks, nt kanalisatsiooni­süsteemi kaudu kirjade ja väikeste saadetiste edastamiseks kõrval­kambri(te)s­se (Ilm, Tender 2003: 82, hobune).

Sõna parask päritolu ja kujunemise kohta on välja pakutud teisigi võimalusi, kuid need ei ole erilist poolehoidu leidnud, nt tsaariaegse vene kriminaalse elemendi (platnoide) mitmed väljen­did olevat Ukraina juutide keele mõju­dega. Seepärast on paraski (парaша) päritolu selgitamisel mh oletatud selle pärinemist ivriidist. Samuti on otsitud paraski seoseid mõne teise kõlaliselt sarnase vene sõnaga.

 

2.2. Eesti keeles

Eesti keeles on parask homo­nüümne sõna, st käibele tulnud eri ajal ning eri laenuallikaist. Juba Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus esineb sõna parask, kuid tähen­du­ses russischer Schnur­kringel, st nööri otsa aetud vene kringel ehk baranka (Wiedemann 1973 [1893]: 769).

Mari Musta uurimuses „Vene laensõnad eesti murretes”(12) sisaldub selle sõna kohta järgmine teave: parask parask (-śk), -i IisR Trm Kod Lai V, ­paŕ(­r)uśk, -i Har rõngassai. Tuletisena parasknik barankade tegija Räp / Wied parask, -i (S, SO) russischer Schnur­kringel / < барáшек -шка маленький крендель Псков, Холм Opõt; барáшки баранки Тони Kuznetsov, MM TrmRajak vn pl барáшки; vrd барáночник barankade­valmistaja, barankadega kaupleja (Must 2000: 240). Seega kannab Musta uurimuse põhjal parask eesti murretes baranka tähendust. Sõna baranka (vn баранка) ’ümmargune leib; rõngassai’ on vene keeles poola laen ning oletatavasti on sõna tekkimist mõjutanud oinasarve kuju (oinas on vene keeles баран) (vt Preobraženski I: 54; vrd ka Dal I: 47–48 ja Vasmer I: 124).

Eesti Keele Instituudi murdesõnavara kartoteegi (MS) and­me­tel omab parask tähen­­­­dusi ’vesikringel, baranka’; ’väike rõngassai’; ’sai (rõnga­kuju­line)’; ’pisike kõva rõngas­­sai’; ’nööri otsa aetud rõngassai’; ’ümmargune sai, auk keskel’. Paraski­supp ’piima­supp kuivatatud saiarõngastest, mis osteti laadalt’; paraskid ’rukki­vihu sidemed ja kõik praht, mis rehepeksust järele jäi, peksti veel viimase rehena ja need olid paraskid’ (MS).

Andrus Saareste koostatud „Eesti keele mõisteline sõnaraamat” (EKMS) sisaldab sõna kohta järgmist teavet:

 

parask, -i ’ettevaatamatu ja väga rutakas, lohakalt kärmas olend, tuisupea’ (VI): on üks va p., paristab kõik ära (EKMS 1: 335)

parask ’kärmas, kuid lohakas inimene’ (KJn) (EKMS 1: 506)

parask ’kärmas, kuid lohakas inimene’ (Hls, KJn – Hooletu) (EKMS 1: 1216)

pirask e. parask ’kärsitu, rahutu’ (KJn) (EKMS 3: 500)

parask, -i (MMg) (EKMS 4: 875)

parask: (VI, PõTa) (EKMS 4: 877)

 

Jaan Krosski on kasutanud sõna parask „Rakvere romaanis” inimese ise­loo­­mus­ta­miseks: „Issand Jumal – see kõrtsmik, see apolloninaga parask ei saa ju olla nii kaval, et ta ettepanek oleks saatanlik lõks?” (Kross 1982: 234; vt ka Blokland 2009: 194). Ent Kross kasutab sõna parask oma loomingus ka väljaheidete anuma tähenduses, nt novellis „Vandenõu”: „Nurgas seisab pigise plekkvoodriga ahi, ahju kõrval veenõu, teises nurgas p a r a s k.” (Kross 2004: 325, esiletõste T.T.)

Vahekokkuvõttena võib märkida, et sõna parask kasutati (enne välja­heidete nõu tähendust) peaasjalikult kahes tähenduses: baranka ’rõngaskuivik’ ja paristaja ’kiirus­tades, ülepeakaela toimija’.

Teistsuguse tähendusega on sõna parask kajastatud 1960. aasta õige­keelsus­sõna­raamatus: ’nõu väljaheidete jaoks vanglas, kartseris’ (ÕS 1960: 475). Sellise tähen­du­sega on sõna tänaseni ÕS-ides püsinud (nt ÕS 1976: 493; ÕS 1980: 493; ÕS 1999: 555; ÕS 2006: 646; ÕS 2013: 647).

Eesti keele seletavas sõnaraamatus (2009) on sõnal kaks tähendust:

 

parask ‹-i 2› ‹s›

1. väljaheidete nõu vanglas v. kartseris. Paraskil käima, paraskil istuma. Vangid pidid ise paraski välja viima.

2. ETN ringi moodustavate pulkade vahele surutud 50 tünnivitsast koosnev kimp. Puutöömehe päevanormiks loeti 6 paraskit, s. o. 300 vitsa. (EKSS 4: 93)

 

Eesti etümoloogiasõnaraamatus (2012) on paraski tähenduseks ’välja­heidete nõu vanglas v kartseris’ ← vene paráša, paráška ’parask’ (EES: 353).

 

2.3. Millal hakati eesti keeles sõna parask väljaheidete nõu ­tähenduses kasutama?

Friedebert Tuglas, kes veetis 1905.–1906. aastal paar kuud Toompea vanglas, ei kasuta oma mälestustes sõna parask. Nii oma 1930. aasta mälestuste välja­andes kui ka hili­se­ma­tes välja­annetes(13) tarvitas Tuglas sõna parask asemel eufemistlikku väljendit paha­lõhna­line nõu: „– Ah selline ongi siis vangla? See kõrge kong määrdunud hallide seintega, trell­akendega üleval lae all, rautatud uksega ja p a h a l õ h n a l i s e n õ u g a selle kõrval … Kellegi silm ilmus ukses oleva klaasaugu taha.” (Tuglas 1930: 24; esiletõste T. T.)

Kreenholmi manufaktuuri pristavi Samsonovi 1914. aasta eesti varga­sõnade loendi umbes 40 väljendi hulgas see sõna ei esine (Tšernõš 1988).

Kommunist Richard Majak (1898–1984, 1921. a-ni Anslaud) kirjeldab oma mäles­­­­tustes 1919. aasta vangla­päevi, mil üks paruni­võsuke paraski juurde „valvesse” sunniti. Kui kellelgi häda peale tuli, siis pidi noorparun paraski kaane üles tõstma ja pärast jälle peale panema (Majak 1975: 158). Kuna mälestused on avaldatud pool sajandit hiljem, siis ei saa päris kindel olla, kas see sõna ka 1919. aasta vanglaasukate seas juba käibel oli.

Sõjaväelane, diplomaat, lendur jm ameteid pidanud William Tomingas (1895–1978) kirjeldab oma mälestustes 1930. aastate keskpaiga Tallinna vangla­­kogemusi ning nimetab sõna parask mitmel korral:

„Kamber 56, kuhu mind paigutati, asetses II korral, oli pikergune – 15 sammu pikk, 7 sammu lai, ühe aknaga ja 22 nariga. Trelli­ta­tud aknast, mis polnud võõbatud, nagu seda olid üksikkorpuse aknad, avanes vaade merele. Keset tuba asetses kaks üksteise otsa pandud lauda pinkidega. Nurgas oli „parask”, umbes meetri kõrgune plekist toober, mis levitas haisu. Õhk oli rõske ja umbne, üldiselt jättis kamber räpase mulje.” (Tomingas 1992 [1970]: 605; esiletõste T. T.)

„Pärast hommikust ülelugemist läks kambri meeskond pesemisruumi-välja­käigu­kohta. Kaasa võeti p a r a s k, mida järjekorras kandis kaks meest. Olen minagi seda kan­nud.” (Tomingas 1992 [1970]: 607; esiletõste T. T.)

„Minusse suhtusid kambri retsidivistid kuidagi isalikult. Kui tasase loomuga tasku­varas Võek kuulis, et mu karistus on kaheaastane, lohutas ta mind: „Selle nalja­numbri i s t u b m e e s p a r a s k i p e a l ä r a(14) ...”.” (Tomingas 1992 [1970]: 609; esiletõste T. T.)

Tomingase memuaarides kasutatud sõnavara põhjal oli parask 1930. aastate kesk­paigas eesti kinnipeetavate kurjategijate (varaste) hulgas kasutusel. Kui see sõna välja­­heidete anuma tähenduses eesti keelde alles 1930. aastatel jõudis, siis näitaks see kurja­tegijate rahvus­vahelist riigipiirideülest suhtle­mist. Kuid tõenäoliselt tuli see sõna eesti suulisse keelde käibele siiski varem: kas enne Eesti Vabariigi sündi või siis selle algus­aas­ta­tel, mil vene kuritegelik maailm nimetas välja­heidete anumat Paraskeva Fjodorovna (seda oletust toetab ka Richard Majaku mäles­tuste sõnakasutus). Välistada ei saa ka või­ma­lust, et sõna laenati eesti keel­de aastatel 1919–1920 näiteks vene valge­kaartlastelt.(15)

Üldtuntuks ja -kasutatavaks muutus sõna parask eestlastele 1940. aastatel, mil paljud inimesed küüditati Nõukogude Liidu vanglatesse ja vangilaagritesse. Näiteks Oskar Surva viibis vangilaagrites aastail 1945–1954. Kuid alles paarkümmend aastat hiljem (1975) saatis ta Emakeele Seltsile vangla­slängiteemalise kaastöö, milles see sõna esineb: parask – ’öösel olid kongide ja barakkide uksed suletud, inimeste tarve­teks toodi sisse tünnid ruumi­valvurite poolt ja viidi hommikul välja laagri väljakäiku, kus tühjendati’. (Surva 1975). Surva andmetel kasutati vangilaagrites ka sõna paraša – ’enamasti välja­mõel­dud kõmujutt, mida tihti ka ülemused levitasid. Üldnimetus ükskõik mis rahvusest vangil. Kas uut parašat oled kuulnud? Käi kuradile oma uue para(a)­šaga!’ (Surva 1975). Nagu eespool mainitud, tekkis vene keeles sõnale paraša lisatähendus ’kuulu­jutt, kõmu, laim’ 1930.–1940. aastatel.

 

Illustratsioon 3. Kaanega metallist parask. Tõnu Tenderi foto Tartu Linnamuuseumi filiaali KGB kongide muuseumist Riia mäel „hallis majas”, kus 1940.–1950. aastatel tegutses NKVD/KGB.

 

Hruštšovi nn sula ajal 1960. aastal pääses parask väljaheidete nõu tähenduses õige­keelsussõnaraamatusse. Eestikeelsesse belletristikasse jõudis see sõna hiljemalt 1963. aastal, mil ilmus Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”.

 

3. Kokkuvõtteks

Vaatlesin artiklis kahte eesti keelde jõudnud laensõna: ment ja parask. Need kuuluvad oma algupäralt kuri­tege­likku sub­kul­tuu­ri, kinnipeetavate slängi. Nende sõnade päritolu või etümoloogia kohta on välja pakutud mitmeid oletusi, millest tõenäolisemad on artiklis esitatud.

Sõna ment on vene keelde laenatud oletatavasti poola slängist. Võimalik, et ment on seotud ka vene sõnaga ментик – husaaride karus­nahkse äärisega lühike pealiskuub. Eesti keelde on sõna ment laenatud tõenäoliselt 1970.–1980. aastatel miilitsa tähistamiseks.

Sõna parask (vn парaша) tekkis oletatavasti ajal, mil Venemaal hakati pidama püha Paraskeva pidustusi. Need toimusid oktoobris, mil sadas vihma ning tekkis põhjatu pori. Seetõttu hakanud rahvasuu püha Paraskevat nimetama Must või Räpane Paraskeva (vn Прасковья-Грязнится), hiljem Must või Räpane Paraša (vn Парaша-Грязнится) või lihtsalt Paraša (Парaша). Seejärel hakati parašaks nimetama kõike räpast, sh käimlaid, väljakäike. Hiljem lisandus sellele slängi­sõnale teisigi tähen­dusi. Tegu on eri päritolu sõnadega, st ajaloolises mõttes homonüümidega. Väljaheidete anuma tähenduses hakati seda oletatavasti eesti keeles kasutama enne Eesti Vabariigi sündi või siis selle algusaastatel, mil vene kuritegelik maailm nimetas välja­heidete anumat Paraskeva Fjodorovna. 1960. aastal jõudis see õige­­keelsus­sõna­raamatusse ning on selle järgmistes versioonides tänaseni püsinud.

 

Artikkel tugineb Eesti Keele Instituudi doktorikooli seminaril „Sõnavarauurimisest e-leksiko­graafiani” 14. IX 2017 Rakveres peetud ettekandele. Tänan Enn Ernitsat, ­Cornelius Hasselblatti, Tiina Laansalu, Jaan Unduskit, Udo Uibot ja Anna Verschikut mitme viite, märkuse ja nõuande eest.

 

Tõnu Tender (snd 1965), PhD, Eesti Keele Instituut, direktor, Tonu.Tender@eki.ee

 


  1. Eesti etümoloogiasõnaraamatu (EES 2012) materjalidele tuginedes on eesti tüvevara hulgas vanavene laen­tüvesid 41–54, vene laentüvesid 228–274 (Soosaar 2017: 31). Mari Musta uurimuse sõnaloendis leidub eesti murretes ja kirjakeeles ühtekokku 2052 sõna(artiklit), neist uuemaid vene laensõnu u 2015. Kõige rohkem vene laensõnu leidub vahetult vene aladega piirnevates murrakutes, st Kagu-Eestis, Ida-Virumaal ja Põhja-Tartumaal. Üle-eestiliselt tuntud ja murretes laiemalt käibel olevaid või olnud uuemaid vene laene on ligikaudu 450 (Must 2000: 581).
  2. Enn Sarve (1921–2008) arvates võiks kõnelda ka eesti poliitvangide subkultuurist, kuid elukutselised ajaloolased ei ole sellega tegelenud (Sarv 2002: 2102). Eesti subkultuuride kohta vt nt Subkultuurid 2013.
  3. Stalinlike repressioonide ajal ei olnud valdav enamik kriminaalvangidest tegelikult kriminaalid, ehkki leidus ka võikaid ja sadistlikke kurjategijaid. Näiteks mõisteti kunagise Vene kindrali ja polii­tiku Aleksandr Lebedi (1950–2002) isale viis aastat vangilaagrit selle eest, et ta kahel korral teha­sesse 10 minutit hilines. Kriminaalid ei olnud alati mingit tõelist kuritegu sooritanud (Applebaum 2005: 281–282).
  4. Teise maailmasõja ajal sunniti paljud kinni­pida­mis­­­kohtades viibivad süüdimõistetud, sh professionaalsed kurja­tegijad surma­ähvardusel rindele. Arvuliselt lahkus sõja ajal laagritest Punaarmeesse umbes miljon vangi (Applebaum 2005: 530). Suur osa neist teenis Rokossovski 16. armees (Suvorov 2000: 279–287). Kuna professionaalsed kurjategijad olid riskiga harjunud, said paljudest hinnatud sõdurid ja suured marodöörid (Šalamov 1989: 505; Ilm, Tender 2003: 60; Tender 2003: 31). Kirikuõpetaja Harri Haamer (1906–1987) on laagrimälestustes meenutanud: „See 25 aastat saanud marssal Rokossovski armee major oli päris suli. Kui ta vahel jutustas oma seiklusi Isamaasõjas, siis polnud seal sõjaga midagi tegemist, vaid ainult tagalas röövimise ning tapmisega.” (Haamer 1993: 109; Tender 2016)
  5. Venemaa Föderatsioonis nimetati miilitsad 1. märtsist 2011 ümber politseinikeks.
  6. võmm – vt must, heering (Tšernõš 1988: 160; Ilm, Tender 2003: 51); ’kons­taabel’ (Kõrv 1926: 14); ’kordnik’ (Arro 1937: 4).
  7. kuldnokk – ’korravalvaja nimetus konstaablist alates’ (Arro 1937: 4); ’konstaabel’ < vormimütsi kollase randi järgi (Mõtsmees 1993); ’politseikordnik’ < uhkest vormimütsist tingitud nimetus 1938. a (Kiidron 1989; Ilm, Tender 2003: 50); ’võskas ehk kinnipidamiskoha vaatetornis vahti pidava tunnimehe hüüdnimi, vrd skvorets’ < vn (Surva 1975).
  8. Paraskeva päeva tähistatakse kaks korda aastas: juulis ning oktoobris või novembris.
  9. Tegemist on suhteliselt sagedase naisenimega, näiteks P. F. Golovina on tegelane Lev Tolstoi jutustuses „Ivan Iljitši surm”; P. F. Dubrovina oli Grigori Rasputini abikaasa jne.
  10. Nt Harri Haamer kirjeldab oma mälestustes olukorda, kuidas kriminaal­kurja­tegija teda öösel Patarei kambris küsitles ning selle põhjal asemekoha määras: „Kto tõ? Palju oled maha nottinud? Tõ gromila? [ee murdvaras], lihtsalt varas?, ne iz naših [---] Küsisin ­[---] kus ma võiksin ennast pikali panna. Ta näitas mulle koha põrandal ü s n a p a r a s k i l ä h e d u s e s.” (Haamer 1993: 9–10; esiletõste T. T.)
  11. < vn доходной, доходяга ’jõuetu, nõrkenud inimene’ (Baldajev jt 1992: 70). Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” eestinduses on eesti vastena kasutatud väljendit hingevaakuja. Surijate kohta vt nt Applebaum 2005: 317 jj. Solženitsõn kirjeldab Solovetski laagri ülerahvastatud baraki olukorda ning omalaadset alandamisviisi: „[---] said nad käsu „magada serviti” – ja see oli veel hea, jaoülem surus siis kellegi pistise eest narile teiste vahele. Ülejäänud s e i s a v a d öö läbi naride vahel (süüdlane käsutatakse seina ja paraski vahele, et kõik tema ees oma tarbeid õiendaksid).” (Solženitsõn 1990, 2. kd: 29; Solženitsõni sõrendus).
  12. Selle aluseks on Mari Musta 1945. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis erialaseminari­tööna valminud ja 1946. aastal diplomitööna kaitstud „Vene laensõnad Setu murrakus” ning 1954. aastal kaitstud kandidaaditöö „Vene-eesti suhete kajastumine lõunaeesti murrete sõnavaras” (Must 2000: 5).
  13. Tuglase vanglamälestused on ilmunud hiljemgi: nii „Noorusmälestustes” (1940: 236) kui ka „Mäles­tus­tes” (1960: 208) kasutab ta endiselt väljendit pahalõhnaline nõu.
  14. Sama väljendit kasutab näiteks Raimond Kaugver, kes viibis sunnitöölaagris 1945–1949: „Muidugi, mu karistus­­aeg polnud pikk [viis aastat], vanad vangid ütlesid põlastavalt, et s e l l e a j a v õ i b p a r a s k i p e a l ä r a i s t u d a.” (Kaugver 1988: 649; esiletõste T. T.). Tegemist on vene laenuga, vrd sama tähendusega väljend: просидеть на параше (vrd BSRŽ: 419; Gratšov 2003: 759); сидеть на параше, st paraskil istuma omab vene keeles eri tähendusi, sh ’põlatud, alandatud isiku, st paraskini staatuses olema; teiste ülesandel alandavaid musti töid tegema’ (BSRŽ: 419; Gratšov 2003: 829–830). Maruste kuri­tege­likku sub­kul­tuuri kajas­tavas trükises (1988) sõna parask märksõnana ei sisaldu, kuid sõnal paraša on kaks tähendust: ’laimujutt; veeklosett kambris’. Samas esineb ka sõna paraskin ’üks madalamaid astmeid hierarhias, tualettide/paraskite küürija, on sealt võtnud üles eseme’ (Maruste 1988: 145).
  15. Eesti taludesse näiteks hakati käimlaid rajama Heiki Pärdi sõnul juba XIX sajandil, kuid nende igapäevase kasutamise komme juurdus rahva seas väga visalt. 1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal nõudsid toonased sõjaväevõimud jõuliselt, et kõigis taludes peavad olema käimlad, selle rajamata jätmise korral ähvardati sõjakohtuga (Rudi 2013).

Kirjandus

A l l e n, Irving Lewis 1993. The City in Slang. New York–Oxford: Oxford University Press.

A p p l e b a u m, Anne 2005. GULAG, Nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tlk Aldo Randmaa. Tallinn: Varrak.

A r r o, M. 1937. Tallinna lennuväe sõdurite erikeel. Eesti keele keskastme seminari väike töö. Käsikiri. Tartu: Tartu Ülikool.

Baldajev jt 1992 = Данцик С. Балдаев, Владимир К. Белко, Игорь М. Иссупов, Словарь тюремно–лагерно–блатного жаргона: Pечевой и графический портрет советской тюрмы. Края Москвы.

B l o k l a n d, Rogier 2009. The Russian Loanwords in Literary Estonian. (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 78.) Wiesbaden: Harrassowitz Verlag.

BSRŽ = Валерий М. Мокиенко, Татьяна Г. Никитина, Большой словарь русского жаргона. Санкт-Петербург: Норинт, 2000.

D a l = Владимир Даль, Толковый словарь живого великорусского языка. Том I, A–З, 1956; Том II, И–О, 1955. Москва: Государственное Издательство Иностранных и Национальных Словарей. Vt sama ka Толковый словарь Даля онлайн, http://slovardalja.net/word.php?wordid=15673 (20. IX 2018).

D u b j a g i n a, Smirnov 2003 = Ольга Петровна Дубягина, Геннадий Федорович Смирнов, Современный русский жаргон уголовного мира. Словарь-справочник. Москва: Юриспруденция.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EKMS = Andrus Saareste. Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Kd 1–4. Stockholm: Vaba Maa, 1958–1968.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Kd 1–6. 2. tr. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

G r a t š o v 2003 = Михаил А. Грачев, Словарь тысячелетнего русского арго: 27 000 слов и выражений. Москва: РИПОЛ КЛАСС.

G r a t š o v, M o k i j e n k o 2000 = Михаил A. Грачев, Валерий М. Мокиенко, Историко-этимологический словарь воровского жаргона. Санкт-Петербург: Фолио-Пресс.

Gurov 1983 = Александр И. Гуров, Криминальный профессионализм и борьба с ним. Москва.

G u r o v 1990 = Александр И. Гуров, Профессиональная преступность: прошлое и современность. Москва: Юридическая Литература.

Gurov 1995 = Александр И. Гуров, Красная мафия. Москва: Самоцвет.

G u r o v, R j a b i n i n 1995 = Александр И. Гуров, Владимир Н. Рябинин, Исповедь вора в законе. Москва: Самоцвет.

H a a me r, Harri 1993. Meie elu on taevas. Siberimälestused. Tallinn: Logos.

I l m, Uno 1992. Noorte släng. Tallinn.

I l m, Uno, T e n d e r, Tõnu 2003. Trellide ja luku taga. Sissevaade Eesti kinni­peetavate 20. sajandi slängi. Tartu: Atlex.

J e f i m o v a 2004 = Екатерина Ефимова, Современная тюрьма. Быт, традиции и фольклор. Москва: ОГИ.

J e l i s t r a t o v 1994 = Владимир С. Елистратов, Словарь московского арго (материалы 1980–1994 гг.). Москва Азбуковник.

J e l i s t r a t o v 2000 = Владимир С. Елистратов, Словарь русского арго (материалы 1980–1990-х гг.). Москва: Азбуковник. Русские словари.

J e l i s t r a t o v 2007 = Владимир С. Елистратов, Толковый словарь русского сленга. Свыше 12 000 слов и выражений арго – кинемалогос жаргоны. Москва: АСТ-ПРЕСС.

K a l k u n, Andreas 2014. Religioossed paastud ja pidustused seto kultuuri representatsioonides. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 1−23.

K a r t t u n e n, Kaarina 1979. Nykyslangin sanakirja. Helsinki: WSOY.

K a u g v e r, Raimond 1988. Vorkuta, postkast 223/1. – Looming, nr 5, lk 643–660.

K r o s s, Jaan 1982. Rakvere romaan. Tallinn:  Eesti Raamat.

K r o s s, Jaan 2004. Kogutud teosed. Kd 15. Novellid I. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

K õ r v, A. V. 1926. Tartu karnisoni sõdurite erikeel. Cum laude seminaritöö, II sem. Käsikiri. Tartu: Tartu Ülikool.

L i h h a t š o v 1992 [1935] = Дмитрий С. Лихачев, Черты первобытного примитивизма воровской речи. – Словарь тюремно–лагерно–блатного жаргона (речевой и графический портрет советской тюрмы). Края Москвы, lk 354–398.

L i p s o n e n, Leo 1990. Vankilaslangin sanakirja. (Vankeinhoidon Koulutuskeskuksen julkaisu 2.) Helsinki: VAPK.

L o o g, Mai 1991. Esimene eesti slängi sõnaraamat. Tallinn.

L o o r i t s, Oskar 1959. About the Religious Concretism of the Setukesians. (Suomalais-ugrilaisen Seuran aikakauskirja 61:5.) Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura.

M a j a k, Richard 1975. Tee tuli endal leida. Tallinn: Eesti Raamat.

M a r u s t e, Rait 1988. Kuritegelik subkultuur tätoveeringutes, žestides, slängis. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts.

M u s t, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

P a u n o n e n, Heikki 2001. Tsennaaks Stadii, bonjaaks slangii. Stadin slangin suursanakirja. Helsinki: WSOY.

P o p o v 1912 = Всеволод М. Попов, Словарь воровского и арестанцкого языка. Киев.

P o t a p o v 1927 = Сергей М. Потапов, Словарь жаргона преступников: Блатная музыка. Москва: Народный комиссариат внутренних дел.

P r e o b r a ž e n s k i I–II = Александр Г. Преображенский, Этимологический словарь русского языка. Том первый А–О; Том второй П–Я. Москва: Государственное Издательство Иностранных и Национальных Словарей, 1959.

R u d i, Hanneli 2013. Puhaste eestlaste räpasevõitu minevik. – Postimees. Tarbija24 9. XI 2013. https://tarbija24.postimees.ee/2588682/puhaste-eestlaste-rapasevoitu-minevik (20. IX 2018).

S a r v, Enn 2002. Vorkuta – vangide maa. – Akadeemia, nr 9, lk 1955–1974; nr 10, lk 2100–2116.

S o l ž e n i t s õ n, Aleksander 1963. Üks päev Ivan Denissovitši elus. Tlk Lennart Meri, Enn Sarv. – Loomingu Raamatukogu, nr 11–12.

S o l ž e n i t s õ n, Aleksandr 1990. Gulagi arhipelaag. Kirjandusliku uurimuse katse. I–II. Tlk Henno Arrak.  Tallinn: Eesti Raamat.

S o o s a a r, Sven-Erik 2017. Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 40.) Tartu: Tartu Üli­kooli Kirjastus.

SRJ = Словарь русского языка. Том II, К–О, 1982; Том III, П–Р, 1984. Издание второе, исправленное и дополненное. Москва: Издательство Русский Язык.

Subkultuurid. Elustiilide uurimused. Koost ja toim Airi-Alina Allaste. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2013.

S u v o r o v, Viktor 2000. Jäälõhkuja. Kes alustas Teist maailmasõda. Tlk Dzintars Sprivulis. Tallinn: Olion.

Š a l a m o v 1989 = Варлам Шаламов, Очерки преступного мира. – В. Т. Шаламов, Левый берег: Рассказы. Москва: Современник, lk 446–543.

T e n d e r, Tõnu 1989. Arvustus. Kuritegelik subkultuur tätoveeringutes, žestides, slängis. Koost Rait Maruste. Tartu, Tartu Riiklik Ülikool, Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts, 1988. 166 lk, ill. – Akadeemia, nr 3, lk 623–625.

T e n d e r, Tõnu 1994. Eesti släng: olemus ja uurimislugu. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 291–299; nr 6, lk 346–355.

T e n d e r, Tõnu 1996. Eesti släng: olemus, uurimislugu, sissevaade vanglaslängi. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.

T e n d e r, Tõnu 1997. Kas laen vanglaslängist või filmist? Väljendi ämbrisse astuma päritolust. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 690–695.

T e n d e r, Tõnu 2003. Sõjaväe slängist siirderiituste kaudu. – Oma Keel, nr 2, lk 29–33.

T e n d e r, Tõnu 2016. Suletud subkultuuride subproduktidest: kinnipidamiskoha ja sõjaväe slängist ja riitustest. – Ettekanne doktorantide sügiskoolis „Dialoogid subkultuuridega” Jänedal 17.–18. XI 2016.

T o m i n g a s, William 1992 [1970]. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn: Olion.

T r a h t e n b e r g 1908 = Василий Ф. Трахтенберг, Блатная музыка („Жаргон” тюрмы). Под редакцией и с предисловием профессора И. А. Бодуэн-де-Куртенэ. С.-Петербург.

T š e r n õ š, Gabriel 1988. Eesti vargasõnu. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 160–161.

T u g l a s, Friedebert 1930. Toompea vanglas. Mälestisi 1905 ja 1906 aastast. Tartu: Noor-Eesti.

T u g l a s, Friedebert 1940. Noorusmälestused. Tartu: Ilukirjandus ja Kunst.

T u g l a s, Friedebert 1960. Mälestused. Teosed 8. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

V a s m e r = [Max Vasmer, Russisches etymologisches Wörterbuch. Band 1–3. Heidelberg: Carl Winter – Universitätsverlag, 1950–1958.] Vasmer’s Etymological Dictionary. http://starling.rinet.ru/cgi-bin/query.cgi?root=%2Fusr%2Flocal%2Fshare%2Fstarling%2Fmorpho&morpho=1&basename=morpho%5Cvasmer%5Cvasmer (20. IX 2018).

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1973 [1893]. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.

Õ i m, Asta 1991. Sünonüümisõnastik. Tallinn.

ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat 1960. Toim Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat 1976. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1980 = Õigekeelsussõnaraamat 1980. Kolmas trükk. Toim Rein Kull, Erich Raiet. Koost Tiiu Erelt. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, T. Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim Tiiu Erelt. Koost T. Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Toim Maire Raadik. Koost Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, M. Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

 

Sõnavarakogud

EMSUKA = Eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiiv Tallinnas Eesti Keele Instituudis.

MS = Eesti Keele Instituudi murdesõnavara kartoteek.

K i i d r o n, K. 1989. Sõduri-, vangi- jm slängi (230 sedelit). EMSUKA.

K u l l, Helle 1988/1989. Slängi kinni­pidamiskohtadest (763 sedelit, aastatest 1983–1987). EMSUKA.

M i t t, Sulev 1989. Sõduri-, vangi- jm slängi (100 sedelit). EMSUKA.

M õ t s m e e s, L. 1993. Vanglaslängi. Käsikiri (U. Ilma valduses; sõnavara tallel ka Emakeele Seltsis, EMSUKA).

O j a p, Virgi 1988. Viljandi ja Sindi erikoolide õpilasargood (778 sedelit). EMSUKA.

S u r v a, Oskar 1975. Vangiargood 193 sedelit (1945–1954). EMSUKA.