Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Selgituseks Betti Alveri viimasele sõnavõtule

Möödunud aasta lõpul üht ja teist Betti Alveri luulevalimiku „Omajuur” jaoks üle kontrollides puutus tema viimase eluajal koostatud luuletuskogu „Üle aegade Assamalla” mustandmaterjalide hulgas silma keskmise suurusega (16 × 22,5 cm) kollakas ümbrik märksõnaga „Luule” ja daatumiga „1988 aug.” (KM EKLA, f 315, m 78). Ümbrikus oli kimbuke märkmeid erinevat mõõtu paberilehtedel ja -lipikutel, osalt perioodiliste väljaannete tellimislehtedel – ühtekokku 46 sedelit. Kiirustava käega üles tähendatud märkmed rabasid avameelsusega: Betti Alver, kes avalikkuse ees harva soostus oma elu ja loomingut kommenteerima, valib hoolega sõnu ka kirja­vahetustes ja päevikutes.(1) Pikemaid kirjeldusi, jälgi loometööst, eneseeritlusi, pihtimusi on tulnud otsida tikutulega. Ja nüüd siin sellised valusad read: „Ma ei tunne ennast tänini. Võin ainult aimata, miks ma nii või teisiti käitu(si)n [---] miks jooksin rõõmu eest ära? (Ida tulek) [---] ikka tundsin end süüdlasena [---] ma ei uskunud (reaalsust), uskusin imet.”

Märksõnad päris algus, sellega ehk lõpetada osutasid sellele, et tegemist on kas sõnavõtu või kirjutise kavandiga. Esialgu arvasin, et ülestähendused on seotud „Üle aegade Assamalla” valmimisega, ent siis jõudsin märkmete juurde 8. augustist 1988: „Oleks armetu ja koomiline, kui mina, ühe nii väikese rahva tundmatu … suurele maailmale ja tema …. loojatele midagi suurt, uut luule kohta öelda.” Tekst pidi olema adresseeritud lugejale või kuulajale väljaspool Eestit.

Märkmed on hoolikalt dateeritud, hiljem rühmitatud, tähistatud on loo algus ja lõpp ning arvatav keskne teema „Murelaulikud Eestis”. „Luule algab sealt, kus elava inimhääle saab valu,” kirjutab Betti Alver. Ta peab meie rahvaluule krooniks murelaule, sest „[v]õib-olla ainult murelaulik teab õieti, mis on rõõ[m] ja inimlik õnn”, ning asetab enesegi Eesti mureluule konteksti. Teksti adresseerimine suurele maailmale ja taoline üldistus tekitasid küsimuse selle loomise ajendist, eesmärgist. Mingil juhul ei saanud see olla tema viimase luuletuskogu selgituseks.

Ei ole saladus, et Betti Alver esitati Nobeli 1988. aasta kirjandus­auhinna kandidaadiks. Sellest on juttu Karl Muru Alveri-monograafiaski (Muru 2003: 245). Tundus tõenäoline, et tegemist on võimaliku Nobeli-kõne kavandiga. Selgust selles küsimuses lootsin saada Betti Alveri arhiivist, tema kirja­vahetustest, eelkõige aga tema päevikutest, kus ta oma eluoluliste sündmuste ülestähendamisel on ajuti olnud vägagi täpne.

Esimese teate Nobeli preemia kohta leidsin 1. novembril 1987 päevikusse tehtud sissekandest: „Meeletu kiri A.-M. Hallikult (Nobeli pr.)” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). Ka Anne-Malle Halliku kiri leidub Betti Alveri arhiivis. Sellest selgub, et Kanadas asuv Eesti Tõlkefond on esitanud Betti Alveri Nobeli kirjandus­auhinna kandidaadiks, samuti tahaks välja anda tema valikkogu ja sooviks selleks Alveri nõusolekut (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 7/25p).

Betti Alveri kandidatuur oli väliseesti ringkondades kõne all olnud varemgi: 8. novembril 1987 koos Enn Lillemetsaga Alverile külla tulnud Jaan Toomingale „öelnud kunagi Peeter Puide Rootsis, Nob. pr. kandidaatideks B.A. ja Uku Masing” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 181p). 10. novembril kirjutas Betti Alver Anne-Malle Hallikule vastuseks:

Kuigi mulle sama asja ka teisalt on räägitud, tundub see ikkagi natuke muinasjutu moodi.

Kui aga tõlkefondil – millest kirjutate – on kavatsus mu luulevalimikku inglise keeles välja anda, siis olen sellega põhimõtteliselt muidugi nõus – juhul kui leiduks vastav tõlkija. Kerge see ülesanne teadagi ei ole. (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 135; ärakiri)

1987. aasta sügisel olid Betti Alveril pingelised ajad: käsil oli neljaköiteliseks kavandatud kogutud teoste ettevalmistamine. Esimese ja teise köite käsikiri – esimeses lüürika, teises poeemid ja ballaadid – pidi valmima 1. detsembriks 1987, järgmiste köidete käsikirjad maiks 1988. (Muru 2003: 234) 27. oktoobril oli Betti Alver palunud kirjastuselt ajapikendust kuni 1. märtsini 1988. Karl Muru resümeerib: „Kavandatud tempo oli eaka ja oma töö suhtes väga nõudliku Betti Alveri jaoks paratamatult liiga kiire. Lihtne lahendustee luuletajat ei ahvatlenud.” (Muru 2003: 235)

Aega röövis nii igapäevaelu korraldamine kui ka lähenev sünnipäev. Päevikusissekanne 23. novembril 1987 annab teada: „Külalised, lilled, kingitused, üllatused....” 25. novembril on saabunud kiri Talvi Laevalt: „Koos ameerika poeediga tõlkivat nad terve „Tolmu ja tule” ja teisi luuletusi ingl. keelde (90 luuletust kevadeks). [---] Tahab tulla varakevadel minu juurde.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 183) 27. novembril saabunud kiri Eesti Raamatust aga tõi rahustava teate, et luuleraamatu tähtaega pikendatigi 1. märtsini.

Esimese kirja oli Talvi Laev New Yorgist Betti Alverile läkitanud juba 8. septembril 1987, andes teada, et aitab tõlkida tema luulet omavanusel ameeriklannal, kes olevat Betti Alveris leidnud hingesugulase, kuid ise eesti keelt ei valda. 11. detsembril on Talvi Laev jälle kirjutanud: suur osa tõlketööst olevat juba tehtud, nüüd on vaja Alveri kirjalikku luba tõlgete avaldamiseks, kuigi kirjastajat veel ei ole (KM EKLA, f 315, m 17: 7, l 1/1–3/6).

Vähesed detsembrikuised sissekanded Alveri päevikus kõnelevad enamasti argiaskeldustest, kirjamustandite kaustik teatab arvukate uusaasta­tervituste postitamisest kuu lõpul ja 1988. aasta jaanuari algul. Suure intensiivsusega on ta tegelenud luulekogu käsikirjaga, on lükanud tagasi kaastööette­panekud Loomingule, vastu võtnud vaid üksikuid külalisi. 14. jaanuaril saabus kiri ­Kathryn Metsalt: „kirjutab BA ingl.keelsest luulekogust, mis ilmuvat Kanadas” (KM EKLA, m 87: 1, l 185p). „See oleks igavene hea, sest tähendaks laiemat lugejaskonda. Jne.,” on Kathryn Mets rõõmustanud (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 27/67).(2)

Veebruari keskpaiku tahtis Betti Alverit külastada Helsingisse õppima asunud Talvi Laev. Ta oligi 17. veebruaril Eestis, Tallinnas, kuid Tartusse teda ei lubatud. 23. veebruaril jõudsid vahendajate kaudu Betti Alverini Talvi Laeva kiri ning saadetis, 44 luuletuse tõlked inglise keelde, selgus ka, et ameeriklannast tõlkija nimi on Gabriella Mirollo (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 186p). 26. veebruaril 1988 kirjutas Betti Alver Talvi Laeva kirjadele vastuse: „Loomulikult ei ole mul midagi luulevalimiku avaldamise vastu inglise keeles. Muidugi eeldades, et tõlge on ikkagi nõutaval tasemel. Tõelise hinnangu andmiseks pole mu inglise keele oskus küllaldane. Ometi näib mulle, et tõlge on tehtud hoole ja süvenemisega. Loodetavasti ka talendiga.” Alveri arvates oli 90 luuletust valimiku jaoks „vist enam kui piisav”, välja palus ta jätta luuletused „Vanapoisi pulmad” ja „Sina ütled: katoliiklikult kartes”, mis ta oli välja praakinud ka käsilolevast suurest luulekogust. Lisaks rõhutas ta, et ei ole huvitatud honorarist mitte mingisugusel kujul, ning rõõmustas, et valimikku on võetud ka luuletusi tema värskeimast, 1986. aastal ilmunud kogust „Korallid Emajões”. (KM EKLA, f 315, m 2: 1, l 1/1; m 5: 2, l 140, 141)

Samal päeval on ta vastanud ka Anne-Malle Halliku kirjadele 30. detsembrist 1987 ja 19. veebruarist 1988. Viimasega oli Hallik edasi saatnud Eesti Tõlkefondi tutvustava bukleti, mis kõneleb järgmist: „Iga kirjaniku looming on tema rahva varandus. Iga tõlgitud teos on ühe rahva omapära ja vaimse rikkuse tutvustajaks teistele. Tõlgitud raamatute järele hinnatakse ka rahva küpsust ja suurust – suurust, mis vaevalt ühtub rahvamasside arvulise hulgaga. [---] iga tõlgitud raamat teenib otseselt meie vabadusvõitlust, juhtides maailma tähelepanu eesti rahvale – seega ka eesti rahva saatusele ja venelaste kestvale roimale Baltimaadel. [---] Ehitagem Eesti Tõlkefondiga sild tulevikku ja teiste rahvaste juurde! Ulatagem neile Marie Underi, Betti Alveri, Anton H. Tammsaare, August Gailiti, August Mälgu ja teiste loomingu paremik!”

Kanadast saabunud buklet, ilma ühegi selgituseta tõlkimise käigu kohta, oli Anne-Malle Hallikut tõsiselt pahandanud,(3) ent Betti Alver palus teda raamatu pärast mitte muretseda: „Küllap ka see asi laheneb ja läheb oma rada nagu kõik siin maailmas” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143p). Kirjavahetusest Talvi Laevaga on ta vaikinud.

Eesti Raamatulegi on Betti Alver kirjutanud 26. veebruaril 1988, paludes veel kord luuleraamatu tähtaega pikendada: „...luuletuste paigutamine või uhkemalt öeldes komponeerimine võtab rohkem aega kui esialgu arvasin” (KM EKLA, f 315, m 5: 2, l 143). Vastus kirjastusest on saabunud 4. märtsil: käsikirja tähtaega pikendati 16. maini 1988 (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 187p; Muru 2003: 235). Tihe töö käsikirjaga jätkus. 31. märtsil, kui Mai Murdveele on ümberkirjutamiseks kaasa antud umbes 30 lehekülge käsikirja ja ka paberit, nenditakse päevikus: „sedapuhku vist lõpetus” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 188).

4. aprillil 1988 jõudsid Gabriella Mirollo ja Talvi Laeva tõlked Alverini ka Anne-Malle Halliku kaudu. Need oli Hallik saanud Doris Karevalt, oli need paljundanud ja pannud kiiresti teele nii Betti Alverile kui ka tõlkefondile Kanadas (KM EKLA, f 315, m 151: 15, l 1/1). Järgmisel päeval kirjutatud vastuses tänas Betti Alver saadetise eest ja märkis, et täpselt samad tõlked olid tal juba olemas.

Suure pingega töötades(4) lõpetas Betti Alver mais „Assamalla” käsikirja ja saatis selle kuu viimasel päeval Karl Muruga Tallinna, kirjastusse (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 191p). Väsimus oli nii suur, et kui Karl Muru, kes oli varem saanud Betti Alverilt enda kätte kõik Heiti Talviku materjalid ja tõi nüüd Talviku vastilmunud luuleraamatu,(5) ei saanud Alver temaga isiklikult kohtuda – raamatu võttis üle ukse vastu Renate Tamm. „Olen väsinud, haiglane,” on ta märkinud päevikusse 5. juunil. Jaanipäeval käis Enn Lillemets ja tõi ära kümme eksemplari Betti Alveri jaoks ostetud Heiti Talviku luulekogu. Päevik fikseerib: „Enn Lillemetsal oli kaasas 19. juuni „Helsin[k]in Sanomat”, kus Nobeli pr. kandidaatide seas virolainen Betti Alver” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 192p–194).

Juuli algus on kulgenud harilikes askeldustes, ent siis, 19. juulil saabus kiri New Yorgist professor Mardi Valgemäelt ingliskeelse antoloogia asjus, kirjutatud 18. juunil 1988 (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1). Lühikese enesetutvustuse järel on Mardi Valgemäe Betti Alverit informeerinud senisest tööst valikkogu koostamisel ja edaspidistest kavatsustest:

Teie valikkogusse tahaksin paigutada 80–100 luuletust – võib-olla koos eesti­keelsete tekstidega. Momendil on olemas umbes 20 varem avaldet tõlget (E. Howard Harris, Ivar Ivask, W. K. Matthews, Felix Oinas / Willis Barn­stone). Käsikirjas on umbes 120 (Jüri Kurman, Talvi Laev / Gabriella Mirollo, Merike Lepasaar-Beecher, Ilse Lehiste, Taimi Ene Moks). Tõlkeid on lubanud saata veel Urve Karuks, Tiina Kirss, Riina Tamm jt. Ameerika luuletaja William Collins on andnud omapoolse nõusoleku neid kõiki vajaduse korral siluda. Aastavahetusel tahame saata kimbu meie arust õnnestunud tõlkeid siinsetele kirjastustele, et kuulda nende arvamusi. Ärilisi kirjastusi on USA-s palju, nii suuri kui väikseid, ja 99,9 protsenti neist kindlasti ei tea midagi Eestist ega eestlastest, rääkimata siis veel eesti luulest. Siiski ilmus hiljuti siin kaks Jaan Kaplinski valikkogu, mis paneb meid lootusi hellitama. Ka ülikoolide kirjastused avaldavad vahetevahel baltiainelist materjali („Baltikum” on siin pisut tuntum termin kui „Eesti”), aga neile tuleb tavaliselt tublisti juurde maksta, sest selliste raamatute tiraazh on loomulikult väga piiratud, eriti siinseis mõõtmeis, ega tasu ennast majanduslikult ära. Kust niisugune summa tuleks, seda ma praegu ei tea, aga Tõlkefond on siiani kandnud kõik tõlke­kulud.

Nagu mainisin, oleksin huvitet teiepoolsetest mõtetest ja soovidest, näiteks luuletuste valiku osas või mis iganes. Enne kui astume ühendusse kirjastustega on ka vaja Teie põhimõttelist nõusolekut. Selleks piisab eestikeelsest (aga eraldi lehele paigutet) volituskirjast tõlkekogu avaldamiseks Eesti Tõlkefondi poolt.

Teile ilusat suve soovides ja parimate tervitustega [---]

Postskriptum annab teada, et lisatud on koopia Eesti PEN-klubi kirjast Nobeli komiteele: „See on aga usalduslik ja Nobelikomitee poolt avalikkusele teatamiseks keelatud.” (KM EKLA, f 315, m 31: 5, l 1/1)

Kõnealune koopia leidub endiselt Mardi Valgemäe kirja juures. Eesti PEN-klubi, kiri kannab Arved Viirlaiu allkirja, on Nobeli komitee poole pöördunud 10. jaanuaril 1988. Rõhutades seda, et ühe kirjaniku loomingu mõistmiseks tuleb tunda sotsiaalseid ja poliitilisi olusid, milles ta elas, on Betti Alver ja tema looming asetatud Eesti ajaloo konteksti: „Väikese rahva poeetilise häälena oli ta suure tundlikkuse ja kaastundega tunnistaja oma rahva rõõmudele, kaotustele ja katsumustele.” Vastandatud on sõltumatuse kuldsed aastad kahe maailmasõja vahel ning Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja põhjustatud katastroof; Betti Alveri noorusaeg, küpsemine Eesti väljapaistvaimaks luuletajaks ning tema kannatused Nõukogude okupatsiooni ajal: „Võõra ülemvõimu tagajärjed olid eriti karmid Betti Alverile. Oma abikaasa, poeedi Heiti Talviku surma järel poliitilise vangina vaikis see mõjukaim ja elavaim poeetiline hääl paljudeks aastateks.”

Esile on toodud eksiilkirjanike roll eesti kirjanduse püsimajäämisel läbi kaose ja järgnenud terrori, mis sundis vaikima kolleegid kodumaal, ja nimetatud, et uus kevad puhkes kodumaa kirjanike jaoks alles Stalini surma järel. Betti Alveri looming on toodud esile kui särav eeskuju noortele eesti kirjanikele nii kodumaal kui ka eksiilis, tema talendi mõju on olnud ületamatu. Alveri nimetamine Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks, ennekõike tema erakordse ande eest, sütitaks uut elu ja lootust paljude väikeste ja okupeeritud rahvaste kultuurilise ja keelelise suveräänsuse otsinguteks.

Betti Alveri vaimse vangistuse vastase trotsi sümbolina on kiri lõpetatud luuletusega „Tuulelapsed”, alates värssidest „Lennake läbi kõik mandrid! Las maha jääb / leplik legend” kuni luuletuse lõpuridadeni: „Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, / kui mina ei saa – / seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk / ESTONIA” (kirjas muidugi ingliskeelses tõlkes). PEN-klubi pöördumisele on lisatud, nagu ütleb märkus selle lõpus, mõned Betti Alveri luuletused tõlkes inglise ja saksa keelde.

Betti Alveri vastus Mardi Valgemäe kirjale on teele läinud 27. juulil ühes volitusega Eesti Tõlkefondile (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 8–9; vt ka f 315, m 87: 1, l 196p):

Austatud Mardi Valgemäe
Sain kätte Teie 18. juuni kirja koos lisandiga ja võtsin kõik endamisi teatavaks. Palun lubage mul sedapuhku oma tunnetest ja mõtetest vaikida. Millised need on, võite vist aimata.
Nüüd siis paar sõna kavatsetava luulevalimiku kohta. Mida sinna võtta, jäägu Teie kui toimetaja ja tõlkijate otsustada. Mingil määral oluliseks pean ehk järgmisi luuletusi:
Leib
Tähetund
Korallid Emajões
Võlg (Itepsile)
Udus
Masin (1 ja 2)
Vabaduse deemon (Jäägu teistele alandlik jaatus)
Sõnarine (on vist üldse tõlkimatu)
Tuulelapsed

Kuid kordan veel, need luuletused pole üldse obligatoorsed – peaaegu kõik oleneb ju ikkagi tõlke õnnestumisest.

Meeleldi kuuleksin edaspidi, kas või kui soodsalt valimiku küsimus edeneb. Ometi poleks ma eriti valusalt pettunud ka vastupidise tulemuse puhul.

Teid ja teisi asjasse pühendatuid kõigest südamest tänades ja tervitades

Betti Alver

Kolme päeva pärast, 30. juulil 1988 on tehtud esimesed märkmed salapärases luuleümbrikus:

Võib-olla oleksin ma kogu maailmale ja oma kodumaale veidi paremat ja kergemat saatust soovinud. Kuid mis puutub minusse isiklikult – siis enesele vaevalt küll. [---] Ma ei ütleks, et mu isiklikud kogemused eriti julmad oleksid olnud. Kõik siin maailmas on ju suhteline. Julmaks võib mu kogemusi ainult nende kannatuste pärast nimetada, mis teistele mu kaasaegsetele osaks said. Ja kuna see vist on paraku üldinimlik ja veidi ebaeetilinegi – olid need mu elamused eriti rasked mulle isiklikult väga lähedaste inimeste traagilise saatuse ... puhul

Vist ei saa enam olla kahtlust, et leitud märkmed on ülestähendused võimaliku tänuavalduse tarbeks Nobeli kirjandusauhinna puhul. Tsiteeritud mõttearendus näib otseselt tõukuvat PEN-klubi pöördumisest.

Järgnevatel kuudel, nagu on näha kuupäevadest märkmete juures, on Betti Alver teemaga pidevalt tegelenud. Päevik seda ei nimeta, nagu ei maini ka tõlkimist ega auhinda. Ent ootamatusse kohta päevikus, augusti- ja septembrikuu sissekannete vahele jäänud kahest tühjast leheküljest vasakpoolsele (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 199p) on märgitud:

1. nov. (pühap.) 1987 meeletu kiri Anne-Malle Hallikult (Nob. pr. kandidaat)
13. okt (neljap.) 1988 kuulsin õhtul raadiost, mis vaja

Hoogsalt, harilikust suurema käekirjaga kirjutatud teksti alla on sama hoogsalt visatud lõpmatuse sümbol ∞.

13. oktoobril 1988 tegi Rootsi Akadeemia teatavaks kirjandusauhinna 1988. aasta laureaadi. Selleks osutus egiptuse kirjanik Nagīb Maḥfūẓ (The Nobel Prize 1988).(6)

Järgmisel päeval, 14. oktoobril, nagu osutab Betti Alveri päevik, ilmus Sirbis ja Vasaras „Ivar Ivaski jutt, ms. B.A. ingl. keele luulevalimikust Ameerikas ja n. e.” (KM EKLA, f 315, m 87: 1, l 201p). Kõne all on Ivaski asutatud ­Neustadti auhind, mida peetakse väärikaimaks tunnustuseks Nobeli kirjandus­auhinna järel ja kutsutaksegi Ameerika Nobeliks (Kiin 2012). Ivaski usutleja Eerik Tedre küsimusele eestlastest auhinnakandidaatide olemasolu kohta on Ivaskil tulnud vastata eitavalt: „Aga mul oleks hea meel, kui esitataks näiteks Betti Alveri nimi. Enne seda on aga tarvis, et tema loomingu paremik oleks inglise või mõnesse teise rahvusvahelisse keelde tõlgitud. Praegu professor Mardi Valgemäe organiseeribki Alveri ingliskeelset valimikku mitmete tõlkijate osavõtul.” (Ivask 1988)

18. oktoobril on saabunud Mardi Valgemäe vastus Betti Alveri kirjale 27. juulist, kirjutatud 5. septembril 1988: „Momendil ei ole midagi erilist teatada. Viimistleme toortõlkeid, et aastavahetuseks kirjastustele saatmiseks parajat kimpu kokku saada. Mõned Teie poolt soovitet luuletused on väga rasked tõlkida, aga teeme oma parima. Kirjutan paari kuu pärast jälle.” (KM EKLA, f 31: 5, l 2/5) Rohkem Mardi Valgemäe kirju Betti Alveri arhiivis ei ole.

2. juunil 1989 ilmus Sirbis ja Vasaras teade selle kohta, et Eesti Tõlkefond Torontos on juba aastaid organiseerinud Betti Alveri luule tõlkimist inglise keelde. Tõlkida tahetakse umbes paarsada luuletust, viimase paari aasta jooksul on tõlgitud 174,(7) tõlkijateks Jüri Kurman, Talvi Laev, Ilse Lehiste, Merike Lepasaar-Beecher, Elmar Maripuu, Gabrielle Mirollo, Taimi Ene Moks, Felix Oinas, Silvia Airik-Priuhka ja Riina Tamm ning valimiku toimetajaks Mardi Valgemäe. Märgitakse, et Betti Alver ise on tõlkijate tööga seotud, on osa luuletusi välja valinud ja tõlkimiseks soovitanud. Nimetatakse, et Eesti PEN-klubi on Betti Alveri esitanud kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks, kuid tema loomingust saadi tutvumiseks saata vaid Ants Orase saksakeelseid tõlkeid valimikust „Acht Estnische Dichter”, kus on avaldatud viisteist Betti Alveri luuletust, ja W. K. Matthewsi ingliskeelseid tõlkeid valimikust „Modern Estonian Poetry”, kus Betti Alveri luuletusi on kümme. Ei jäeta mainimata, et üksikuid luuletusi on tõlgitud ka rootsi ja taani keelde. (Aleksius 1989) Mahukaid tõlkekogumikke vene keeles aga ei nimetata, ehkki autoriseeritud tõlgetena võiksid need olla Betti Alveri luule parimad näited võõrkeeles.(8)

Seda juttu Betti Alver aga enam ei näinud, nagu ei saanud lugeda ka „Üle aegade Assamalla” esimesi korrektuurpoognaid, mis saabusid juuni keskel. Igaviku uks sulgus tema järel 19. juunil 1989 koidu eel (vt ka Muru 2003: 246–248).

Suure tõlketöö tulemusena ilmus väike, sinakate kaantega, kaheksa luuletuse ingliskeelset tõlget sisaldav vihikuke „Selected Poems” (1989) nüüd juba Betti Alveri mälestuseks, leinaraamis teatega tema surmast esikaane siseküljel.(9) Raamatu eessõnas avaldavad tõlkijaile tänulikud Arved Viirlaid ja Tõnu Parming, esimene Eesti PEN-klubi, teine Eesti Tõlkefondi president, lootust, et Alveri valitud luuletuste köide, mille ettevalmistamisel on kaasa löönud suur hulk inimesi üle terve ilma, ilmub lähemas tulevikus (Viirlaid, Parming 1989). Mardi Valgemäe teatel Karl Murule pandi käsikiri tõepoolest kokku, kuid „korduvatest katsetest hoolimata ei õnnestunud sellele leida turustamisriski trotsivat kirjastajat” (Muru 2003: 245).

Tol Betti Alveri viimasel sügisel Nobeli-kõne visandisse jõudnud mure teema on aga kajana kordunud mitmes pühadetervituses 1988/89. aasta vahetusel: „Mullu jõin murekarika, / tänavu jõin teise täie, / kolmat kannu kallatakse – / ja siiski-siiski-siiski [---] Uskugem rõõmu!”; „selles imelikus maailmas on nii palju muret, häda ja õnnetust, et nagu ei olekski põhjust (eriti) rõõmus olla. Ja siiski – rõõmuta on võimatu elada!”; „me murelik ja ometi päris imeväärne maailm”; „kõigest hoolimata on see maailm siiski nii imepärane ja üllatav”; „kuigi maailm on üleni täis musta muret, pole rõõmgi veel viimseni kadunud” (KM EKLA, f 315, m 6: 1, l 19p–25p).

Kuna minu peamiseks allikaks olnud 1977.–1988. aasta päevikus lõpevad märkmed 29. oktoobriga 1988 ja kirjamustandite kaustikus on viimane kiri 18. jaanuarist 1989, vaatasin, lootuses leida loo kohta enam andmeid, läbi ka teised Betti Alveri viimaste aastate märkmikud-päevikud. Selgus, et need võivad olla vahetud märkmed. Need tõid sündmuste kohta veidi enam teateid, peamiselt rohkem hinnanguid, lugu ise jäi peajoontes samaks. Usutavasti, kui Betti Alverile oleks antud rohkem aega, ei oleks need mustandmaterjalid meieni jõudnud, ja puhtandpäevikust kooruv lugu on just selline, nagu ta seda maailmale tahtis näidata. Otsustasin uued üksikasjad jätta oma jutustusse põimimata. Mida olulist lisakski täpsustus, et Talvi Laeva tõlkeüritus tundus Betti Alverile algul ebamäärane ja just seetõttu ei rutanud ta vastama, või et sõnumit võimaliku Nobeli auhinna kohta ta esimeses elevuses mõne inimesega jagas, hiljem aga oma avameelsust kahetsedes palus teadet mitte levitada, mõne teise usaldusaluse ees aga vaikis sellest sootuks? Küll aga tundub oluline ära nimetada ehtalverlik kokkuvõte kogu loost: „13. okt. õ. raadios teade. N. pr. 1988 Egiptus, jama niisiis 1. nov.-st 1987 kuni 13. okt.-ni 1988” (KM EKLA, f 315, m 91: 3, l 10).

Selline dramaatiline lugu ja sellest sündinud suure inimese ja suure luuletaja viimne läkitus: mitte millegi ega kellegi orjaks saada, uskuda hinge­imesid, tahta võimatut, hoolimata kõigest, hoolimata sellest, et oled kogu elu olnud persona non grata! Siin kordub see, mis on olemas Betti Alveri loominguski, ent avatumalt, vahetumalt, valulisemalt, saab selgemaks hingevõlg, saavad selgemaks elu valupunktid, loojakreedo.

Betti Alveri selgitusi oma elu ja loomingu kohta ei ole palju. Siiski toovad need teateid pea kõigi tema loometöö aastakümnete kohta.(10) Siinsed haruldased märkmed Betti Alveri elu lõpupäevilt on sündinud viimase luuletuskogu, „kildhaaval valminud eluromaani” (Muru 2003: 235) järelhoovuses, kujutavad endast tagasivaadet elatud elule ning omalaadse vaimse testamendina väärivad tervikuna avaldamist.(11)

Publikatsiooni valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimis­projekt IUT 22-2 „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”.

 


  1. Alveri päevikute kohta vt Metste 2006.
  2. Kirjavahetust Betti Alveriga alustas USA-s elanud Kathryn Mets 1969. aastal, kui tal oli käsil magistritöö kirjutamine Betti Alverist ja tema luulest (KM EKLA, f 315, m 20: 12, l 1/1–1/2).
  3. Vt Anne-Malle Hallik Betti Alverile 19. II 1988 (KM EKLA, f 315, m 11: 7, l 9/35).
  4. Vt ka Betti Alver Otto Luigale 7. VI 1988 (Lillemets, Metste 2007: 466).
  5. Talvik, Heiti. Luuletused. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
  6. Akadeemia põhjendas kõrgeima kirjandusauhinna andmist sellega, et Maḥfūẓ on oma „kõrgeväärtusliku loomingu kaudu, mis on niihästi teravapilguliselt tegelikkuselähedane kui ka sugestiivselt paljutähenduslik, kujundanud välja üldinimlikku tähendust omava araabiakeelse romaanikunsti” (Kasemaa 1988: 1717). Eesti keelde on Maḥfūẓilt tõlgitud romaan „Tuhande öö ööd” (2004), tõlkija Kalle Kasemaa.
  7. Ele Süvalepa andmeil pärineb Betti Alverilt üldse 260 luuletuse ringis (Süvalep 2005: 529).
  8. Vt Звездный час. Стихи и поэмы. Москва. Советский писатель, 1973; 142 lk; Поэмы. Хлеб, Великая сушь, Босая нога. Таллинн: Ээсти раамат, 1976; 57 lk; Дети ветра. Стихотворения и поэмы.Москва: Художественная литература, 1979; 238 lk. Tõlkinud on Svetlan Semenenko ja Junna Moritz. Betti Alveri koostööd Semenenkoga peegeldab hästi nende kirjavahetus (vt Lillemets, Metste 2007: 286–325).
  9. Tegemist ei olnud niisiis Nobeli auhinna taotlemiseks välja antud raamatuga, nagu vahel arvatud. Vrd Põldmäe 2014: 538.
  10. Intervjuud ja muudki isiklikku on avaldatud raamatus „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused” (vt nt Lillemets, Metste 2007: 57–72, 93–97, 124–130, 206–208, 234–237, 344–348, 370–373, 484–488).
  11. Mõni katkend neist on avaldatud luuletuskogu „Omajuur” saatesõnas (Metste 2017: 318–320).

Kirjandus

Arhiiviallikad

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 315. Betti Alveri – Mart Lepiku kogu:

KM EKLA, f 315, m 2: 1. Betti Alveri kiri Talvi Laevale 26. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 5: 2. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 6: 1. Betti Alver, Kirjade ärakirju, kontsepte, märkmeid.

KM EKLA, f 315, m 11: 7. Anne-Malle Halliku kirjad Betti Alverile 22. III 1980 – 19. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 17: 7. Talvi Laeva kirjad Betti Alverile 8. IX 1987 – 17. II 1988.

KM EKLA, f 315, m 20: 12. Kathryn Metsa kirjad Betti Alverile 2. X 1969 – 21. XII 1988.

KM EKLA, f 315, m 31: 5. Mardi Valgemäe kirjad Betti Alverile 18. VI 1988 – 5. IX 1988.

KM EKLA, f 315, m 78. Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Koostamise materjal.

KM EKLA, f 315, m 87: 1. Betti Alver, Päevik. 1977–1988.

KM EKLA, f 315, m 91: 3. Betti Alver, Päevik. 1988–1989.

KM EKLA, f 315, m 151: 15. Gabriella Mirollo, Talvi Laev, tõlked Betti Alveri luulest.

 

Kirjandus

A l e k s i u s, Malle 1989. Betti Alveri luulet inglise keeles. – Sirp ja Vasar 2. VI, lk 13.

I v a s k, Ivar 1988. Minu algpunkt on Rõngu. – Sirp ja Vasar 14. X, lk 4.

K a s e m a a, Kalle 1988. Nagīb Maḥfūẓist. – Looming, nr 12, lk 1715–1717.

K i i n, Sirje 2012. Eestlane algatas ameeriklaste Nobeli. – Eesti Ekspress 20. IX, nr 38, lk 22.

L i l l e m e t s, Enn, M e t s t e, Kristi 2007. Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks. Tallinn: Tänapäev.

M e t s t e, Kristi 2006. Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna, nr 3, lk 118−141.

M e t s t e, Kristi 2017. See omajuur või mis ta oli …. – Betti Alver, Omajuur. Koostanud K. Metste. Tallinn: Tänapäev, lk 315–321.

M u r u, Karl 2003. Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa.

P õ l d m ä e, Asta 2014. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

S ü v a l e p, Ele 2005. Saateks. – Betti Alver, Koguja. Suur luuleraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 529–532.

The Nobel Prize 1988 = The Nobel Prize in Literature 1988 Naguib Mahfouz. Press Release. October 13, 1988; http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1988/press.html (25. I 2017).

V i i r l a i d, Arved, P a r m i n g, Tõnu 1989. Preface. – Betti Alver, Selected Poems. Toronto: Estonian Centre, International P.E.N.