Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kuidas Liivimaa läti talupojad said endale perekonnanimed – vaade peeglisse

Inta Rogenbuka. Vidzemnieku uzvārdi

Inta Rogenbuka. Vidzemnieku uzvārdi. [Jumava, 2016]. 200 lk.

 

Lätis on soliidne perekonnanimede uurimise traditsioon. Nimetan vaid mõne olulisema tähise: Ernsts Blese monograafia keskaja isikunimedest (1928), Kristaps Upelnieksi sotsiolingvistiline uurimus perekonnanimede panekust Liivimaa (Vidzeme) ja Kuramaa talupoegadele (1936), Velta Staltmane (1981) ja Pauls Balodise(1) (2008) doktoritööd läti perekonnanimedest, Ilga Jansone detailne käsitlus Ērģeme (Härgmäe) kihelkonna perekonnanimedest (2012). Teoksil on läti perekonnanimede (etümoloogilise) sõnaraamatu koostamine.

Inta Rogenbuka „Liivimaalaste (vidzemelaste) perekonnanimed” on elavalt kirjutatud uurimus sellest, kuidas Liivimaa läti talurahvale pandi perekonnanimed ja millist leksikaalset tähendust need kannavad. Selles mõttes käib raamatu autor truult nimeuurija Pauls Balodise jälgedes, kes oma doktoritöös oli seadnud eesmärgi välja selgitada läti isikunimistu etümoloogiast lähtuvad tähendusrühmad. Rogenbuka uurimus koosneb kahest osast. Esimeses osas jälgib autor üsna detailselt perekonnanimede andmise käiku, teises aga esitab antud perekonnanimede tähestikulise loendi. Töö aluseks on arhiivimaterjalid: Vidzeme mõisate perekonnanimede nimestikud (neid on üle 400) ja 1826. aasta mõisate hingerevisjoni dokumendid, kuhu talupojad kanti perekonnanimedega ja mis enamasti on säilinud, aga juhtudel, kui need ei ole säilinud, on raamatu autor kasutanud hilisemate hingerevisjonide andmeid, samuti paljude Vidzeme koguduste meetrikaraamatuid (lk 11–12).

Läti perekonnanimede ajalugu algab maa vallutusajaga. XIII–XIV sajandil oli perekonnanimi juba paljudel Riia elanikel, sh linnaliivlastel ja -lätlastel (lk 18). XV–XVI sajandi dokumentides leidub ka liivlaste (või eestlaste?) nimesid, nt Peter Rautzeppis. XVII–XVIII sajandil on ka Limbaži ja Valmiera linnalätlased registreeritud perekonnanimega (lk 19). Vaid vähestel külades elavatel lätlastel oli enne pärisorjuse kaotamist perekonnanimi, nagu vabatalupoegadel, vabakslastutel, mõningatel eriti edukatel käsitöölistel ning muidugi Irši ja Altiena mõisate sakslastest kolonistidel Koknese piirkonnas, kes hakkasid Lätti saabuma alates 1765. aastast (lk 20). Vidzeme talurahvas pidi perekonnanimed saama ajavahemikus 1822–1826. Tolle aja kalendrid ja ajalehed andsid selgitusi, kuidas perekonnanime valida: soovitati nn teine nimi võtta ameti, seisuse, leivateenimise allika, ihu ja hinge, s.o loomuse järgi, loodud asjade, kodu- ja metsloomade, lindude, kalade, puude, taimede ja lillede järgi. Selgitusi saatis pikk soovitusnimestik, mis esitas üksnes läti sõnu, teiste hulgas ka selliseid, mille tähendus jääb tänapäeval arusaamatuks. Kui palju soovitused nimevalikut mõjutasid, on raske öelda, sest kalendreid ja ajalehti oli vähestel ja ka lugemisoskus polnud üldine (lk 29). Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner Filippo Paulucci patentides oli öeldud, et perekonnanime pidi välja valima suguvõsa vanim mees, s.o vanaisa. Kui vanaisa oli surnud, siis said selle õiguse pojad. Perekonnanimi tuli anda ka orbudele, nõnda sündisid perekonnanimed Bāris ’orb, vaeslaps’, Ganiņš ’karjus’, Ganiņbērns ’karjalaps’ vms (lk 30). Perekonnanimed pandi kirja vallakohtu ruumides, juures viibis ka mõisnik, kellest sõltus, kas talumees sai kasutada seadusega ettenähtud õigust vabalt endale ja suguvõsale perekonnanimi valida. Palju sõltus kohalikest talumeestest koosneva vallakohtu liikmete suvast, märgib Rogenbuka.

Suurema osa tutvustatavast raamatust on Rogenbuka pühendanud Vidzeme perekonnanimede semantikale ja nimevaliku motiividele. Autor toonitab, et valdav enamik nimesid iseloomustab üsna täpselt nimepanekuaegset talupoeglikku elukeskkonda. Argielu reaalid, majapidamisnõude, tööriistade, elamu ja selle sisustuse, rõivaste, jalanõude, toitude jne nimetused arvati sobivat perekonnanimeks, luues suurepärase võimaluse heita otsekui etnograafiline pilk tolle aja läti talurahva argipäeva. Mõned näited: Abra ’leivaastja’, Slota ’luud’, Putra ’puder’, Pieniņš (vrd piens ’piim’), Karote ’lusikas’, Dakša ’hark, hang’, Dzeinis ’metsamesiniku ronimisnöör’, Vīzītis (vrd vīze ’viisk’). Ootuspäraselt on tähtsal kohal loodustemaatika, teise suure rühmana on esindatud tollal viljeldud kultuurtaimed. Meelsasti valiti selliste teraviljade nimetusi nagu Rudzītis (vrd rudzi ’rukis’), Auziņš (vrd auzas ’kaer’) ja Miezītis (vrd mieži ’oder’), kuid nime Kviesis ja selle tuletisi (kvieši ’nisu’) vaid paaril korral, sest nisu kasvatati tollal veel vähe. Ent menukas oli Kaņeps ja selle tuletised (vrd kaņepe ’kanep’), sest kanepiseemnetest valmistati läti talurahva olulisimat leivakõrvast kanepitempi ja kanepikiust keerutati köit. Märgiline on seegi, et vaid paaril korral valiti perekonnanimeks Kartupelis ’kartul’, sest taludes polnud see tollal veel nimetamisväärselt levinud, pigem mõisapõldudel, küll aga võttis viis suguvõsa nimeks Rācenis ’naeris’. Populaarsed olid linnunimed, perekonnanimeks valiti koguni 69 eri linnuliigi nime (lk 51). Koduloomade nimedest üldiselt hoiduti, sest rahva teadvuses oli ja on nende enamik juurdunud kui stilistilised vulgarismid, olles negatiivsete omaduste sümbolid (kuri kui koer, loll kui lammas jne). Silmatorkavaid erandeid on Kaķis, Kaķītis ’kass’. Rogenbuka kahtleb, kas tõepoolest neli suguvõsa valisid vabatahtlikult endale perekonnanimeks Cūka ’siga’, pigem kõneleb see Rogenbuka arvates mõisniku omavolist (lk 53).

Väike rühm perekonnanimesid lähtub etnonüümidest. Esindatud on ootuspäraselt need rahvad, kellega läti talupoegadel oli kokkupuutumist: Igaunis ’eestlane’, Krievs ’venelane’, Leitis ja Lietavietis ’leedulane’ ja nende tuletised, Polis ’poolakas’, Pinnis ’soomlane’. Täpsustuseks lisan, et etnonüüm leitis on ajalooliselt tähistanud leedulase kõrval ka poolakat. Etnonüümideks peab autor samuti nimesid Puskrievs ’poolvenelane’, Pusvācietis ’poolsakslane’, samuti Rusmanis ’vene mees’, Vācmanis ’saksa mees’ jt. Pus-algusosisega ’pool, poolik’ nimed on veel nt Puscepure (cepure ’kübar, müts’), Pusplatais (plats ’lai’), Pusvilks (vilks ’hunt’), Puszemnieks (zemnieks ’põllumees, talumees’). See leedu ja läti perekonnanimistus üldse mitte nii tavatu liitsõnaline nimetüüp algusosisega ’pool, poolik’ Eestis ilmselt puudub või on ülimalt haruldane.(2) Hõimunimed on samuti esindatud, nt Prūsis ’preislane’, Sēlis ’seel’, Zemgalis ’semgal’ jt. Saaremaale (lt Sāmsala) osutavad nähtavasti nimed Sāmītis, Sāmulis, Sāmietis. Rogenbuka on seisukohal, et liivlasi tähistav etnonüüm pole ühegi perekonnanime aluseks, ehkki liivi eesnimesid on liivlased oma lastele sellal siiski veel andnud. Põhjus peituvat autori arvates tolle aja liivlaste püüdes orienteeruda lätlaste kui prestiižsema etnose poole (lk 82–83). Cēsise piirkonna mõisates on võetud perekonnanimeks Vends ja Vendts, mis Rogenbuka arvates võib olla inspireeritud etnonüümist vendi ’vendid e võndlased’ või sellega seotud Cēsise ajaloolisest nimest Wenden (lk 83). Rogenbuka on tulnud välja riukleva ideega, et perekonnanimi Krieviņš, mille oli valinud rohkem kui 30 suguvõsa, ei ole seotud etnonüümiga krievs ’venelane’ – nagu esimese hooga tundub –, vaid lähtub pigem XV sajandi keskpaigas Bauska ümbrusse küüditatud vadja sõjavangide (kreevinite) mikroetnonüümist krieviņš ’Venemaalt pärit inimene’; kreevineid võinuvat Bauska piirkonnast Zemgalest valguda ka Liivimaale, mida kinnitavat talunimi Krieviņš Kokneses, Cesvaines ja Nītaures (lk 84).

Perekonnanimede valikut on ootuspäraselt enim mõjutanud saksa päritolu üldnimed ja saksa onomastiline leksikon. Autor oletab, et saksa perekonnanime võtsid endale auahnemad ja teovõimsamad talupojad, „kes taipasid, et üksnes etnilisele ülemkihile lähenedes on võimalik elus ülespoole tõusta” (lk 93). Autor jätkab: „Selgusetuks jääb küsimus, kuidas nad leidsid saksa perekonnanimesid, sest mine tea kui hästi nad saksa keelt oskasid ja saksa onomastilist sõnavara tundsid, et oleksid suutnud ise endale perekonnanime leida,” järeldades: tõenäoliselt oli neil juhtudel mängus kirjutaja käsi. Valitud saksa perekonnanimed on valdavalt liitsõnalised, kusjuures domineerivad mann- (nt Baumanis) ja sohn-lõpuga nimed, mis on paljudel juhtudel tõepoolest haagitud patronüümi külge, ning seletab selliste nimede nagu Pētersons, Jansons, Andersons ohtrust. Innustus sons-nimede vastu oli nii suur, et nende valimist püüti pidurdada (lk 94–95).

Eesti päritolu perekonnanimed moodustavad Rogenbuka andmeil veidi alla 2 % Vidzeme perekonnanimedest (lk 99–100), mis teeb tublisti üle 200 nime. Eesti nimede koondumus on suur Svētciemsis (kus teatavasti kuni XIX sajandi keskpaigani elasid ka viimsed Liivimaa liivi keelt kõnelnud liivlased) ja piiriäärses Sooru (lt Coru, sks Soorhof) mõisas Luke (Lugaži) kihelkonnas. Svētciemsis pandi sellised eesti perekonnanimed nagu Seps (vrd sepp), Rande (vrd rand) jt. Sooru mõisa rahvast valis kolmandik eesti perekonnanime, nende hulgas Sakss, Varess, Nurms, Verblane, Marjapu jt. Eesti perekonnanimedest hakkavad silma veel Iluss, Ilvess, Jumals (sic!), Kābaks (vrd kaabakas!), Kangurs, Karjus, Karro (vrd karu), Kāsiks, Kass, Kīns, Kuks, Lāns, Lepiks, Luiks, Lusiks, Mustiks, Musts, Nagels, Nemme, Nurmiks, Nurms, Parts, Rautceps (vrd raudsepp), Ronks, Sārs, Sermuss, Talviks, Tamms, Unts jt. Rohkesti on saar-järelosisega liitsõnalisi nimesid, nende hulgas Ilusārs, Kovesārs, Kumsārs, Kuresārs, Sosārs jt. Eesti nime eelistamine osutab, et lätikeelses keskkonnas elanud eesti talupojad ei ole nimevalikuga püüelnud rahvusliku mimikri poole. Paraku on autori eesti keele olematu oskuse tõttu perekonnanimedele selgituseks lisatud eesti apellatiivid teinekord vigased või koguni eksitavad.

Eraldi peatüki on Rogenbuka pühendanud vulgaarsetele perekonnanimedele, ehkki need moodustavad vaid alla protsendi nimedest (lk 33−38). Autor mõtiskleb selle üle, kas talupojad ikka tõepoolest valisid vabatahtlikult selliseid nimesid nagu Plehson (vrd plēsonis ’kiskja’), Lohpin (vrd lops ’lojus, elajas’), Suhdull (vrd sūdi ’sitt’) jt. Inimese välimust, moraalseid ja psühholoogilisi omadusi, vanust jne kirjeldavate nimede loendis on nii positiivse kui ka negatiivse semantikaga apellatiive: Labdaris ’heategija’, Taisnīgs ’õiglane’ jt, aga ka Skopulis ’ihnuskoi’, Klabis ’lobamokk’, Loska ’libu, pordu’, Pleika ’viinanina’, Pislis ’hooratäkk’; füüsilisi puudusi kirjeldavad nt Klibais ’lombakas’, Mēmais ’tumm’, Kuprītis (vrd kupris ’küür’), Caurvēders (vrd caurais vēders ’lahtine kõht, diarröa’). Talupoega saatnud pilklik hüüdnimigi võis saada perekonnanime staatuse. Rogenbuka on esile toonud seaduspära, et sündsusetute perekonnanimede rohkus on korrelatsioonis oma kalkusega end ajalukku jäädvustanud mõisaomanikuga (nt Jaunpiebalga talupoegadele antud halvustavad nimed). Murdekeele taandudes võis sündsusetuse pitser mõnd perekonnanime hakata varjutama hoopis hiljem. Murdekeelsed taimenimetused mauceklis ’konnarohi (Alisma)’ ja cūkausis ’võhk (Calla)’ on inspireerinud võtma perekonnanime Mauzekell (Mauceklis) resp. Zuhkaus (→ Cūkausis), mille ühiskeelne tähendus on vastavalt ’hooratallaja vms’ ja ’seakõrv’. Loendist võib leida suguelundeid ja seksuaalseid toiminguid märkivaid perekonnanimesid, kuid ei mõisaametnikel ega teistel nimepaneku korraldamisega seotud isikutel ole selliste nimede suhtes nähtavasti olnud vastuväiteid, oletab Rogenbuka. Vulgaarse sisuga perekonnanimesid esineb teistelgi rahvastel, mistõttu autor järeldab, et mitteneutraalsete nimede andmist võib pidada omamoodi Euroopa ühistraditsiooniks. Aga, märgib ta, ilus-inetu on ajalooline kategooria: 1823. aasta soovitusnimistu pakub läti talupoegadele nimesid, nagu Kuilis ’kult’, Vepris ’orikas’, Ērzelis ’täkk’ jt. Ebasündsate perekonnanimede hulka on arvatud ka Mulke (vrd muļķis ’loll, lollpea’, lk 34), kuid ei saa välistada sedagi võimalust, et nime lähtekoht võis olla hoopis neutraalne mikroetnonüüm mulk ja selle võisid valida kaks mulkidest suguvõsa. Etnonüümset algupära nimede hulgas leidub ka Igaunis ’eestlane’. 1920. aastal võeti Läti Vabariigis vastu „Seadus perekonnanimede muutmise kohta”, mis võimaldas välja vahetada halvakõlalisi nimesid vms. Võimalust kasutasid liivimaalased, kes kandsid perekonnanimesid Kuilis ’kult’, Kuce ’lita’, Ēzelis ’eesel’, Cūka ’siga’ jt. Kaugeltki kõik negatiivse semantikaga perekonnanime kandjad seda võimalust ei kasutanud (lk 103).

Huvitava semantilise rühma moodustavad nimed, mis lähtuvad kehaosade nimetustest, nt Ciska ’reis’, Galva ’pea’, Gurns ’puus’, Kakls ’kael’, Pakausis ’kukal’, Plecs ’õlg’, Skausts ’turi’, Stilbs ’koib, käsivars’ jt. Tänapäeval tunduvad anekdootlikena ilmselt nimed, mis on verbivormid, nt Aizgāja ’läks minema’, Pagulis ’magama heitnud, magama läinud’ vms. Rogenbuka tõdeb, et kaugeltki kõik nimed ei ole tänapäeval läbipaistvad. Sellised nimed on enamasti arhaismid, mis on märkinud esemeid ja tegevusi, mida tänapäeval ei tunta ja mille leksikaalset tähendust ei ole võimalik kindlaks teha. Ent on ka juhte, mis on spetsiaalselt loodud perekonnanimedeks ega ole motiveeritud üldnimedega. Omaette pisirühma esindavad helijäljendid. Sellisteks peab Rogenbuka nt nimesid Plakšķis ’plaks, plaksatus’, Klunksts ’luksatus’, Šņuksts ’nuuks, nuuksatus’.

Sõnaliigiliselt on nimede hulgas enim substantiive, sadakond adjektiivi, mõned verbivormid ja kümmekond numeraali. Substantiivide hulgas on ülekaalus üldnimed, tunduvalt vähem on pärisnimesid.

Läti perekonnanimesid iseloomustavad deminutiivliited, sellised nimed moodustavad Rogenbuka andmeil 14 % nimedest: 16-st kõige populaarsemast läti perekonnanimest on kümme deminutiivid. Deminutiivliiteks peab selle raamatu autor ka iņš-lõppu, mis sünkroonses plaanis seda tõepoolest ongi, kuid mille kujunemise ja ajaloolise tausta kohta on ka teistsuguseid seisukohti.(3) Kahtlust pole aga selles, et -iņš on kujunenud kõige sagedamaks läti nimeformandiks, mis aitab perekonnanimesid aredalt üldnimedest eristada. iņš-nimed on ka kõige lätilikumad ses mõttes, et neil on enamasti apellatiivne vaste. Seetõttu on ootuspärane, et Eesti perekonnanimistu läti päritolu nimedest koguni neljandik on iņ-lõpuga. On huvitav lisada, et Vidzeme perekonnanimistus praktiliselt puuduvad eesti päritolu nimed, millele oleks liitunud iņš-lõpp.

Rogenbuka peatub põgusalt ka dramaatilistel muudatustel, mis Vidzeme perekonnanimistusse on toonud Nõukogude okupatsioon. Näitena toodud Limbaži piirkonnas on 1826. aastal pandud perekonnanimedest säilinud vaid 31 %; slaavi päritolu perekonnanimede osakaal on seevastu kasvanud 3,2 %-lt 20 %-le (lk 107).

Raamatu teises osas, mis moodustab peaaegu poole kogu uurimusest, on autor esitanud Vidzeme talurahvale antud perekonnanimede tähestikulise loendi (lk 117–196). See sisaldab üle 13 000 perekonnanime. Rogenbuka on nimed transponeerinud tänapäeva läti ortograafiasse ja lisanud (puuduva) sootunnuse, mööndes küll, et mitte alati ei ole võimalik kirjapandud nime kohta üheselt öelda, kas nimetüve vokaal on lühike või pikk vms, millest omakorda oleneb motiveeriva apellatiivi tähendus (lk 39–41). Seega tuleb perekonnanimede suhestamist üldnimedega võtta reservatsioonidega. Rogenbuka on tähele pannud, et eestikeelse etnilise alaga külgnevates mõisates on pikki vokaale teinekord kirjutatud topeltvokaaliga (lk 40). Iga perekonnanime järel on suguvõsade arv, kes selle perekonnanime võttis, paksus kirjas on esile tõstetud need nimed, mille kandjaid oli üle 50 suguvõsa. Huvipakkuv on autori esitatud statistika (lk 44–45). 69 % nimedest on valinud vaid üks suguvõsa. 16 perekonnanime on valinud üle saja suguvõsa: Bērziņš – 268 (vrd bērzs ’kask’), Kalniņš – 228 (vrd kalns ’mägi’), Ozoliņš – 180 (vrd ozols ’tamm’), Liepiņš – 158 (vrd liepa ’pärn’), Krūmiņš – 149 (vrd krūms ’põõsas’), Balodis – 135 (’tuvi’), Eglītis – 129 (vrd egle ’kuusk’), Zariņš – 114 (vrd zars ’(puu)oks’), Lapiņš – 107 (vrd lapa ’(taime)leht’), Rudzītis – 101 (vrd rudzi ’rukis’). Näeme, et kõrge sagedusega perekonnanimed suhestuvad probleemitult läti üldnimedega, kusjuures domineerivad sagedaimad läti nimelõpud -ņš ja -ītis.

Kui jätta kõrvale keelespetsiifilised detailid, tekib Inta Rogenbuka tööd lugedes tunne, nagu vaataksime peeglisse. Liivimaa kubermangus sätestati perekonnanimede sundpanek 1819. aasta talurahvaseadusega. Loomulikult käis see kõigi kubermangu piires elavate talupoegade, nii eestlaste kui ka lätlaste kohta. Nimepaneku tehniline külg ja sotsiolingvistiline aspekt on nii siin- kui ka sealpool etnilist piiri olnud samalaadne.

 

 

  1. Vt L. V a b a, Eesti isikunimed Läänemeremaade rahvaste kontekstis: Pauls Balodis. Latviešu personvārdu etimoloģiskās semantikas teorētiskais modelis un tā realizācija. Theoretical model of the etymological semantics of Latvian personal names and its realization. Promocijas darba kopsavilkums filoloģijas doktora grāda iegūšanai valodniecības zinātņu nozares baltu valodniecības apakšnozarē. Rīga, 2008. 140 lk. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 4, lk 297–300.
  2. Kairit Henno on 1915. aasta ajalehest Virmalised üles noppinud anekdoodimaigulise loo, kus ärritatud kirjutaja paneb pikaldasele talupojale nimeks Pooltaaler, sest enne teda seisnud talumees oli nimeks saanud Taaler (K. H e n n o, Eesti priinimed. Jaani kihelkond. [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 27.)
  3. Läti iņš-nimedest lähemalt: L. V a b a, „Hellad nimed”. Ühest lätitaustalisest perekonnanimetüübist. – Emakeele Seltsi aastaraamat 49 (2003). Tallinn, 2004, lk 52–53.