Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kirjanduslike omailmade kütkes, kirjandusteadus­liku omailmastumise kartuses

Brita Melts. Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 15.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 222 lk.

Brita Meltsi doktoriväitekiri „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted” on originaalne, a(s)jakohane, põhjalik ning metodoloogiliselt sidus teadustöö, mis teoreetilises plaanis uurib Jakob von Uexküllilt pärineva omailma (sks Umwelt) mõiste  ü h t k o n k r e e t s e t  rakendamisvõimalust kirjandusteoste analüüsimiseks. Vaatluse all on hulk viimase aja eesti kirjanduse omanäolisi kirjutajaid, kelle teoste keskmes on äratuntavalt maastikukogemused ja keskkonnapeegeldused, „mis lähtuvad autori omaeluloolisest tajukogemusest ja tegeliku geograafilise ümbrusega seotud elamustest, ent mis ilukirjanduses vahenduvad valikuliselt ja sihipäraselt kujutatud ruumidena, moodustades omaette mentaalsed maailmad, mingid iseäralikud subjektiivsed ja tuletuslikud versioonid pärismaailmast” (lk 9). Selliste „kirjanduslike omailmadena” avastatakse töös esmajoones Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi, Lauri Pilteri Airootsit, Lauri Sommeri Räestut, Kaja Kanni Pardimäed. Nende kõigi kohal hõljub teejuhina Karl Ristikivi, tolle igavesest rändurist Arkaadia-otsija vaim.

Väitekiri piiritleb väga hoolikalt kirjanduslike omailmade mitmed määravad tunnused: kirjanduslike omailmade keskmes on kirjanik ise, kirjanduslik omailm sisaldab seetõttu alati tugevat omaeluloolist soont; kirjanduslikel omailmadel on äratuntav geograafiline läte; enamik väitekirjas põhjalikumalt käsitletud autoritest on sama geograafilist eeskuju kujutanud läbi mitme teose; enamikus neist tähistab kirjanduslikku omailma fiktsionaalne toponüüm; kõigis neis luuakse kirjanduslik omailm mõnda maakohta, äärealale („loomingulisi äärealasid” kaardistab põhjalikult töö IV osa esimene artikkel). Kokkuvõtvalt: kirjanduslike omailmade näol on tegu „süstemaatilise päris keskkonna visandamisega loominguliseks isiklikuks maailmaks” (lk 10). Niisugusena on kirjandusliku omailma mõistel väga selged piirjooned – see on n-ö väga hästi kaitstud ja võimaldab autoril kerge vaevaga määrata, millistes tekstides omailm küllaldase jõuga konkretiseerub ja millistes mitte. Toodud tunnuste põhjal saab selgeks, et Kasemaa, Õnnepalu, Pilteri, Sommeri ja Kanni omailmad on struktuurilt peaaegu täiesti sarnased ning erinevad üksnes oma sisult, st kirjutajate „autobiograafiliste lätete” poolest. Seeläbi tõestab uurimus veenvalt, et kirjanduslikke omailmu vermiv kirjandus kujutab endast üht hiliseimat jõuliselt esile kerkinud nüüdiskirjanduslikku tendentsi. Uurimus on seega relevantne, st aja- ja asjakohane mitte ainult kitsalt konkreetsete autorite loomingu mõtestamise lõikes, vaid ka kirjandusajaloolises plaanis laiemalt. Seda panust ei tohi mingil juhul alahinnata.

Väitekirja põhiosa koosneb kolmest suurest peatükist. Esimeses neist antakse sidus ja adekvaatne ülevaade kirjanduse ruumilise käsitlemise teooriatest ja senisest ajaloost. Kultuurigeograafiast välja arenenud voole, millega selle ülevaate koostamiseks on tulnud põhjalikult tutvuda, on tõepoolest muljet avaldavalt palju (kultuurigeograafia, humanistlik geograafia, uued kultuurigeograafiad, ruumiline pööre, geokriitika, kirjandusgeograafia, ruumiline kirjandusteadus jne). Autoril on õigus, kui ta ütleb, et kõik need voolud on „kõikvõimalike mentaalsete ruumide, mälu- või meeltemaastike määratlusi oluliselt rikastanud ja paisanud võimalikud käsitlused lausa hoomamatusse paljususse” (lk 13). Seda paljusust hallatakse ja korrastatakse uurimuse esimeses peatükis põhjalikult ja funktsionaalselt.

Töö põhiosa II peatükk, mida siinkirjutaja peab väitekirja kõige olulisemaks, viib läbi semiootikast pärineva omailma mõiste kohaldamise kirjandusteadusliku analüüsi väljale – tulemuseks ongi nn kirjandusliku omailma kontseptsioon. See interdistsiplinaarne ülekanne, kultuurigeograafia ja semiootilise omailma põiming, on töö kirjanduslikku käsitlusmaterjali arvestades kohane ja leidlik ning ka metodoloogilises plaanis järjekindlalt ja põhjalikult ellu viidud. Muuhulgas teadvustab töö autor selgelt sedasorti ülekannetega loomuldasa kaasnevaid ohte, mõiste paratamatut teisenemist ja metafooristumist, kui see liigub ühelt väljalt teisele – antud juhul siis igasuguste organismide  t o i m i m i s e  kirjelduselt teadlikult ja tahtlikult kirjutavate inimautorite  t e g e v u s e  ja toodangu kirjeldusele.

Põhiosa III peatükk annab vastrajatud metodoloogia vaatepunktist ajaloolise ülevaate omailmsetest motiividest varasemas eesti kirjandusloos – kirjanduslike omailmade jõuline esilekerkimine XXI sajandi esimesel kümnendil saab seeläbi tähelepaneliku ning mitmekesise eelloo. Ühelt poolt osutatakse sellega asjaolule, et kirjanduslikud omailmad ei tekkinud kohalikus kirjandustraditsioonis tühjale kohale, teisest küljest aga kerkivad need esile omaette jõulise nüüdiskirjandusliku lainena, teatud ajastulise laadi tunnusmärgina. Selles peatükis on põgusalt käsitletud paljusid autoreid ja teoseid, mis mahu puudusel töö analüütilisest fookusest välja on jäänud. Töö IV osas esitatud seitse varem avaldatud artiklit keskenduvad konkreetsete kirjandustekstide analüüsile ning tõestavad teoreetilises osas aluseks võetud metodoloogia asjakohasust, laovad liha luudele. Võrreldes töö esimese kolme osa teoreetilise ja kirjandusloolise tihkusega pakuvad need muuhulgas ka kirjanduslikumat laadi lugemisnaudingut.

Kõige selle juures tuleb esile tõsta töö autori suurt sisseelamisvõimet – „elaani” ja „flaneerimist” (mis ühtlasi on selle uurimuse kaks läbivat poeetilist tunnussõna) leiame Meltsi tööst kamaluga. Tunnustada tuleb autori tähelepanelikkust ning järjekindlust oma argumendi nüansseerimisel. Võiks öelda, et selle järjekindlusega on kohati isegi liiale mindud, nii et see hakkab tahes-tahtmata võtma kinnisideelise ülekordamise kuju: vägagi mitut puhku on töös rõhutatud mõningaid kirjanduslike omailmadega seonduvaid põhitõdesid (nt et tegu pole üksnes geograafiliste paikade realistlike kirjeldustega või loomingusse kandunud maastiku või ruumiga, vaid samavõrra ja samal ajal on tegu ka autori/jutustaja sügavalt isikliku kujutlusvõimelise ruumi sellele maastikule projitseerimisega jne). Loomulikult peabki neid asju uue mõiste juurutamisel üle kordama, sest äkki ei saa lugeja küllaldaselt aru või saab valesti aru – aga teise peatüki lõpus esinev alasektsioon „kokkuvõtvaid rõhutusi” on minu arvates küll liiga lämmatava hoolekande sümptom. Igal juhul on selge, et edasistes samateemalistes käsitlustes seda kõike enam kindlasti üle kordama ei pea.

Nagu öeldud, on kirjanduslike omailmade mõiste Meltsi käsitluses väga selgete piirjoontega, see on väga hästi kaitstud. Ning ehkki täpne ja hoolikas piiritlemine on igasuguse mõisteloome absoluutne eeldus, võib see teatud punktist edasi hakata töötama mõiste enese vastu – ja iseäranis mõiste edasise kirjandusteadusliku elujõu vastu. Teisisõnu, liigne kaitstus võib kaasa tuua ka liigse hermeetilisuse, liigse „lukkupaneku”, mõiste enese „omailmastumise” kirjandusteaduslikul väljal. Sellist (mõnevõrra paratamatut) akadeemilise omailmastumise ohtu võikski pidada väitekirja suurimaks puudujäägiks. Väitekirjas ei ole osutatud kirjanduslike omailmade mõiste edasistele kasutus- ja laiendusvõimalustele, selle autor ei ava kuigivõrd, mis atribuutide juures, millistel tingimustel ning millisel määral on ta nõus kirjandusliku omailma mõiste kriteeriumide juures mööndusi tegema.

See puudutab iseäranis Meltsi kirjanduslike omailmade teooria keskset eeldust – asjaolu, et kirjandusliku omailma keskseks subjektiks on  k i r j a n i k  ise. Lugedes tekkis tahes-tahtmata küsimus, kas selleks „subjektiks” ei võiks olla ka midagi laiemat kui üksikisik: kas näiteks kogumikku „Mitte-Tartu”(1) ei võiks käsitleda kui ühe kollektiivse subjekti katset täienisti reaalsete geograafiliste maastikega Tartut kirjanduslikult omailmastada? Samalaadne küsimus tekkis töös käsitletud kirjanduslike omailmade mõõtmeliste proportsioonide kohta: kas kirjandusliku omailmastamise  o b j e k t i k s ei või sattuda terve Eestimaa ning eestlane, eesti rahvas kui niisugune? Mõelgem näiteks Valdur Mikita väga populaarsele (ning paljudele eestlastele kirjandusliku omailmaga võrreldavat „idüllilist lohutust” pakkuvale) lingvistikatriloogiale, mis on kirjutatud uurimuses käsitletud teostega samas laines. Sellesuunaline täiendav spekulatiivne mõõde oleks töö avatusele kasuks tulnud. Seda liini pidi jätkates: ehkki Melts käsitleb peaasjalikult autoreid, kelle kirjanduslikud omailmad paiknevad Eesti äärealadel, ning tajub nende omailmade tekkes sestap õigustatult teatavat eskapistlikku joont, reaktsiooni üleilmastumisele ja (implitsiitselt ka) linnastumisele, oleks uurimuses võinud osutada võimalusele, et ka globaliseerunud linnakeskkonnast või mõnest selle osast võib teatud tingimustel saada kirjanduslik omailm (võimalus, mille autor töö kaitsmisel omaks võttis). Ning veel – ehkki töös vaadeldud kirjanduslike omailmade juures on mitmel pool täheldatud tumedaid alatoone (nt Kasemaal seoses lagunemise ja surmaga või „kadunud maailmaga”, Õnnepalul seoses meelelaadide ja emotsioonide ambivalentsusega), jääb neist põhimistelt jõujoontelt ikkagi mulje kui idüllilise rahu paikadest, mida raamistavad hubasus ja turvalisus. Ka siin oleks võinud osutada võimalusele, et kirjanduslikud omailmad võivad olla läbivalt sünged või negatiivsetest emotsioonidest kantud.

Uurimuse teine tõsisem probleemkoht puudutab kirjanduslike omailmade poeetilist mõõdet. Nagu öeldud, toob väitekiri väga põhjalikult välja kirjanduslike omailmade peamised tunnusjooned ning näitab üksikasjalikult, kuidas need Kasemaa, Õnnepalu, Pilteri jt teostes avalduvad. Sestap tõestab väitekiri veenvalt, et käsitletud kirjanduslikel omailmadel on palju ühiseid tunnusjooni ja sarnane struktuur. E r i n e v u s e d avalduvad peaasjalikult t e m a a t i l i s e l  t a s a n d i l: konkreetsete objektide subjektiivsel „valikul” kirjanduslikku omailma, konkreetse omailma geograafilisel piiritlemisel, konkreetsete tajumuslike, aistinguliste või mõtiskluslike impulsside „valikul”, mida põhistavad ühe või teise kirjaniku autobiograafilised lätted, jne. Ent kogu väitekirjas ei käsitleta kusagil erinevate omailmade loomise poeetilisi, sõnalis-väljenduslikke aspekte, isegi mitte luule puhul (Kasemaa juures), kus seda võiks loomulikumalt eeldada. Aga kui miski, siis just spetsiifiline poeetiline väljenduslaad võiks olla see, mis iga konkreetse autori omailma õigupoolest üles ehitab ning seda orgaanilise koena otsustavalt teiste autorite kirjanduslikest omailmadest eristab. Meltsi uurimuses käsitletud autorite lõikes saaks poeetilisest vaatenurgast teha selgeid eristusi: isegi „väga kaugelt vaadates” ilmneb, et võrreldes Õnnepalu, Kasemaa ja Pilteri pigem uneleva, mõtiskleva ja romantiseeriva stiiliga on Kanni proosa pragmaatiliselt registreerivat laadi, sirgjooneliselt lühilauseline ja asiselt nõeluv. (Erinevalt võimalikust esmaimpulsist ei arva ma, et võrdlus tuleks sellest lähtuvalt viia soolisele alusele, pigem oleks huvitav võrrelda just iga individuaalse omailma poeetilist kudet eraldi: isegi kui selguks, et tegu on ka poeetiliselt väljenduselt sarnaste omailmadega, oleks see kõnekas kirjanduslike omailmade kui niisuguste üldise iseloomustamise lõikes.) Kokkuvõtvalt, poeetilise analüüsi lisamine laiendaks Meltsi uurimuse potentsiaali kaugele üle praegu paika seatud piiride ning võimaldaks iga autori juurest üles leida just temale omailmset. Nii ei jääks uurimise raadiusest välja ka teised autorid, keda esmaintuitsioon kipub omailmsetena tajuma just keelelise väljenduse horisondilt: Madis Kõiv, Nikolai Baturin, Ene Mihkelson, Uku Masing, Erkki Luuk. Loodetavasti on uurimuse autoril mahti tulevikus kirjanduslike omailmade poeetiliste aspektidega tegeleda.

Lõpuks lubatagu esitada hüpotees, mis tekkis kunagises vestluses Kalevi Kulliga ning mis ei puutu otseselt kaitstud väitekirja raamistikku, ent võib anda tulevasi ideid samal rajal jätkamiseks. Mainin seda hüpoteesi mõningasest kartusest, et äkki on Jakob von Uexkülli äärmiselt tarvilik omailma mõiste kirjandusteadusesse üle kantud siiski liiga kitsal ja spetsiifilisel tasandil. Uexkülli omailmakäsitluse põhjal võib suure tõenäosusega väita, et inimese omailm on määratult rikkam ja komplekssem kui näiteks puugi omailm. Veel enam, ilmselt võib väita, et ühe inimese omailm erineb teise inimese omailmast määratult rohkem kui ühe puugi omailm teise puugi omailmast (ehkki Uexküll läheneb omailmale esmajoones liigikeskselt, on inimese omailma kujunemisel suurem osakaal omandatud, keskkondlikel erinevustel). Inimese kasutada on sümboliline keel, ta on „ajaline olend”, ta saab ennast „ajas välja venitada”, meenutada ja tuletada, aga ka teistesse ruumidesse kujutleda. Sestap on ta ühtlasi narratiivne olend, kel on võime fiktsionaliseerida. Puuk seda ei suuda. Ka kirjandus on inimese omailma ajalise ja narratiivse loomuse väljendus või tulem. Sestap kõlaks hüpotees järgmiselt: võib-olla on kõige lähem ekvivalent Uexkülli omailmale kirjanduses Bahtini kronotoop kui „kirjanduses hõlvatud aja- ja ruumisuhete olemuslik seos”, milles toimub „ruumi- ja ajatunnuste kokkusulamine mõtestatud ja konkreetseks tervikuks”?(2) Võib-olla võimaldaks Uexkülli ja Bahtini võrdlus rakendada omailma mõistet kirjandusteaduses märksa põhimisemal tasandil, haarates enesega juba olemuslikult takistusteta kaasa ka kirjandusteose poeetilised ja ülesehituslikud aspektid, ning aitaks iga autori igast teosest üles leida midagi just talle/sellele omailmset?

Viimaks tahaksin tuua ühe väga asjaliku tähelepaneku, mille Ene-Reet Soovik esitas Brita Meltsi väitekirja kaitsmisel: omailm terminina on sedavõrd ilus ja kütkestav, et selle kasutamine mõnel semiootikavälisel väljal võib kaasa tuua pigem segadust kui selgust. Tõepoolest, termin on juba oma heliliselt kõlalt niivõrd atraktiivne, et tekib kiusatus hakata seda sisustama mis tahes ainesega, mis parasjagu esmaintuitsioonile ja esmasele ihale kõige paremini vastab. Soovik pakkus välja, et võib-olla oleks Brita Meltsi uurimistöö kontekstis kohasem („mitte nii ilus”) omaruumi mõiste: see vähendaks oluliselt käsitletava müütilist dimensiooni ning vastaks paremini ka väitekirja kultuurigeograafilistele lätetele. Mis ei tähenda sugugi, et praegusel kujul poleks aru saada, millest käib jutt. Ainest edasimõtlemiseks pakub väitekiri küll ja veel – ning just see peakski olema korraliku humanitaarteadusliku uurimistöö üks põhifunktsioone.

 



  1. Mitte-Tartu. Koost ja toim S. Vabar. Tartu: Topofon, 2012.
  2. Vt M. B a h t i n, Aja ning kronotoobi vormid romaanis. – Valitud töid. Koost P. Torop. Tlk M. Jõgi, A. Kabur, P. Lias, L. Mäll, M. Salupere. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 44.