Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Urmas Vadi psühholoogiline realism

Urmas Vadi. Neverland

Urmas Vadi. Neverland. Tallinn: Kolm Tarka, 2017. 347 lk.

Urmas Vadi kirjutajaarsenalis on mitmeid iseloomulikke võtteid: grotesk, metafiktsioon, loole lugematute vintide peale keeramine, olmelise ja üleva põimimine, ootamatud pöörded realismist fantastikasse. Neid trikke on innukalt eritlenud eelmiste teoste kriitika ja needsamad tundemärgid on suuremalt jaolt alles ka viimases romaanis „Neverland”.(1) Ilmselt on nii laia paletiga kirjaniku puhul isegi natuke solvav öelda, et mulle pakub Vadi huvi ennekõike tundliku psühholoogilise realistina – realistina sedavõrd, mis puudutab inimese sisimate mõtteprotsesside usutavat ja kaasahaaravat kirjeldust. Vadi üks tugevus on tõmmata käima mingi täiesti solipsistlik, hullumeelne mõtteliin, mille ta ehitab üles nii põhjaliku sisemonoloogiga, et see muutub sugestiivseks ja veenvaks. Miks siis mitte veeta pikk roadtrip koos Rudolf Allaberdi laibaga? Miks mitte anda kirjanikule auhinnaks lisanaine? Miks õieti ei võiks Eesti Kirjanike Liidu liikmed surra tähestiku järjekorras? Kui sellisest asjast piisavalt pikalt, detailselt ja vadilikult rääkida, hakkab tunduma, et mõttel on jumet.

Ka „Neverlandis” on sedalaadi sisemonoloogid üks väga olulisi kvaliteete. Tõsi, need ei ole siin päris nii pikad kui meeldejäävamatel juhtudel, Vadi ei lähe ühessegi tegelasse nii sügavale sisse, ei ratsuta mõtte turjal nii kaugele. Sellest on pisut kahjugi, kuna võte kaotab sedaviisi midagi oma jõust. Nii juhtub aga sellepärast, et autor on seekord püssirohu enam-vähem võrdselt ära jaganud nelja tegelase peale, kirjutamaks „korralikku” romaani, kus kõik on nii, nagu olema peab. Vadi on romaani ­narrinud varemgi, olgu siis keeldumisega seda kirjutada („Kirjad tädi Annele”, 2010) või kuhjates kokku klassikavaramusse kuuluvaid võtteid, nagu „võõras käsikiri”, „romaan romaanis” ja „tegelikult ei juhtunud see kõik üldse niimoodi” („Tagasi Eestisse”, 2012). Nüüd seisneb narrimine selles, et žanri nõuded on teostatud lausa iroonilise täpsusega. Eelmise romaani kohta leidis Epp Ollino: „Vadi konstruktsioonidesse ja kujundiloomesse jääb sümpaatseid lõtke, lohakusi-konarusi, teeks-nii-ja-vaataks-­mis-juhtub-momente, ainuomast värsket avaliolekut”.(2) Kuid seekord on autor justkui naljaks pedantne, ta seob eri tegevusliinid metoodiliselt otsipidi kokku ning paneb tegevustikku kandma neli peaaegu sümmeetrilist, psühholoogiliselt avatud tegelast.

On leitud, et mõned neist tegelastest on omavahel liiga sarnased,(3) kuid minu meelest on asi lihtsalt selles, et Vadi nii-öelda menetleb kõiki tegelasi ühtemoodi, sellesama sisemonoloogi kaudu. Ühest ja samast masinast laseb ta läbi kõigi hirmud ja armud. Üks monoloogimasina firmamärke on küsimine, tagasivõtmine ja ümbermõtlemine. Vormilises plaanis imiteerib see mõtlemise protsessi (või ka suulist kõnet), kuid tihti kandub see üle mõtetele endile – tegelased kõhklevad, kahtlevad ja muretsevad ka sisuliselt, igaüks mõne enesele olulise valdkonna pärast, olgu siis seks, inimsuhted või ühiskondlik-ametialane tunnustus. Tehniliselt annab võttest märku kaudse kõne tempimine siirdkõnega, seda pedantsema analüüsija jaoks isegi moel, mis päriselt ortograafiareeglitele ei vasta, kuid toimib seda paremini: „Elina mõtles, kas see toimub nüüd ka minuga?” (lk 22); „Martin Nurm muidugi ohkas, kohe kuuldavalt ohkas ja Romanil kihvatas, mis sa ohid seal!” (lk 75); „Enn sai isegi aru, et seda poleks pidanud ütlema, täitsa loll võrdlus, aga midagi rääkima ju ometi pidi, kahju on inimesest, igati normaalne mees, kuigi mine tea, sest ega teise inimese sisse ei näe!” (lk 181).

Viimane näide on erandkorras küll sissevaade täiesti episoodilise tegelase pähe, üldiselt pannakse masin tööle nelja peamise tegelase siseilma läbiväntamiseks: Margo, Elina, Leena, Roman. Margo ja Elina on lahkuläinud paar, Leena on Margo ema, Romani imetabased seosed teiste tegelastega selguvad vähehaaval teose jooksul. Ükski neist ei ole läbinisti karikatuurne tüüp ega ka läbinisti realistlik romaanikangelane, kõigi juures vahelduvad mõlemad režiimid. Ilmselt oleneb paljuski lugeja isiklikust sättumusest, mis tundub talle eriti naeruväärne, mis täiesti realistlik – ja küllap paljastab kriitiku kohta mõndagi see, kui ta hakkab stseene või karaktereid jagama tõsisteks ja naljakateks. Mõne paljastusega siiski kohe esinen, näiteks tundub pensioneerunud näitlejanna Leena juures domineerivat vanainimeselikkuse karikatuur, seejuures kohati õige ilus ja tabav: „Leena võttis ette paberi, kuhu oli kirjutanud „Margo” ja lisanud number ühe. Ta katsus ära arvata, kas see number üks tähendab nüüd seda, et ta juba helistas Margole korra, või siis tähendab see seda, et ta peaks veel üks kord helistama?” (lk 16) Lasteaialapse ema ja start-upper’i Elina stseenid jällegi on teistest kuidagi tuimemad ja lamedamad; monoloogimasinasse üritatakse sisse sööta klišeid „tänapäeva naise” kohta, kuid vähemalt minu jaoks ei taha masin hästi käima minna. Näib, nagu ei keerduks paroodiline vint päris korralikult peale – kuid võib-olla on selle taju lihtsalt rikkunud tõsiasi, et olen Vadist rohkem lugenud Delfi Naistelehte jt sarnaseid väljaandeid, kus elu on päris kindlasti suurem kui kirjandus.

Olulisemad on siiski mehed, Margo ja Roman – „Neverlandi” üheks juht­teemaks on maskuliinsus. Selgesti annab sellest märku see, et nagu mitmed senised arvustajad on ära märkinud, kohtab romaanis hulganisti peeniseid: küll lihast, küll plastmassist, küll leiva­sisust vormitud, küll mahalõigatud, küll täiesti funktsionaalseid, küll liigagi teenistusvalmeid. Hiljuti ilmus Müüri­lehe mehelikkuse-teemaline number – minimalistliku pealkirjaga „Mees” –, mille sisu põhitelg on traditsiooniliste ja nüüdisaegsete mehelikkusdiskursuste omavaheline suhe ja põimumine. Eriti ilmekalt tuleb see välja näiteks portreeloos habemeajamissalongist, kus püütakse kehtestada traditsioonilist mehelikkust markeritega, nagu „vana kool” ja „mees saab olla mees”, kuid ühtlasi lipsab läbi, et ega keskmine mees nii uhkesse salongi õieti tulla julgegi(4) – ja kas ei toonud habemeid irooniliselt taas moodi üldsegi ebamehelikud hipsterid? Ka „Neverlandis” (mida Marja Unt samas Müürilehe numbris arvustab) tundub keskmes olevat just seesama „vana kooli mehelikkuse” ja „pehmo­mehelikkuse” kokkupõrge.

Püüdlusi vanade mehelikkuseideaalide poole kehastab Roman, ülearenenud kohusetunde ja kuulumisihaga noorepoolne meesterahvas. Esiteks on tal kõrgendatult militaarsed huvid, teiseks hoolib ta väga kodumaast ning eesti rahva praktilisest taastootmisest, kuid kolmandaks on ta õnnetul kombel osaliselt venelane. Nagu öeldud, ükski tegelane ei ole läbinisti karikatuurne ning ka Romani monoloogimasinast väljuvad kuulumatusängid on tihti parimal vadilikul moel ühtaegu naljakad ja väga realistlikud. Miks ometi peetakse teda juba peale vaadates venelaseks, kui ta ei näri sihvkasid ega kanna soni kuklas, vähe sellest, tal üldse ei olegi soni? Ja miks kannab asutus uksel silti „Perekeskus”, kui tegelikult peetakse seal inimeseks ainult ema ning isa pole justkui keegi? Kuid juba probleemiseadelt n-ö ennast vihkava juudi tüüpi tegelane, saab Roman koos oma sõjavaimustusega mõnitatud kõige järjepidevamalt ja jätab paljuski kõige naiivsema mulje. „Just sellisest filosoofilisest vestlusest oli Roman alati puudust tundnud,” resümeerib autoritekst paduirooniliselt, kui vestluspartner, Kaitseliidu Elva malevkonna pealik Meelis Kollom järjekordse klišeega maha saab (lk 185).

Kõige skemaatilisemal kujul pakuvad vana kooli mehelikke arhetüüpe tegelikult eelmise generatsiooni esindajad, põhitegelaste isad: Tauno oma identiteeti defineeriva garaažiga ning Anton, kes viina võttes paneb pähe vormimütsi ning hakkab rääkima sellest, kuidas munder naisi hulluks ajab – rääkimata kõnelevast mägrast, kes võiks olla kogu eesti rahva vaimne isa. Aga nagu eelmine põlvkond ikka, on nad küll omal ajal kõik korralikult ära rikkunud, kuid sellega nüüdseks juba lõpetanud ja mõjuvad seetõttu pisut armsanagi. Just Romani kuju tegeleb nende ideaalide naeruvääristamisega tänapäevas; selle pitseerib tõsiasi, et nagu teose vältel vähehaaval selgub, puuduvad Romanil lisaks rahvusele ka pere ja kodu. Tema elu on ülejäänud tegelastega võrreldes objektiivsete näitajate poolest vist siiski kõige veidram.

Seevastu teine meespõhitegelane Margo kehastab esmapilgul korralikku n-ö uut meest: ta on haritlane ja maaülikooli õppejõud, peab vähemalt enese meelest oluliseks peret ja inimsuhteid, veedab aega lapsega ja võtab osa koguni sünnipäevast mängumaal. Siiski tuleb välja, et ühes ei ole tal õnnestunud ennast uue aja nõudmiste järgi painutada. Margot vaevab kõrge sugutung ning selle väljendamisel ei ole ta kaugeltki nii taktitundeline, kui tänapäeval eeldatakse; see saabki talle viimaks hukatuslikuks. Margo, autoriga samast vanuseklassist eesti haritlasmehe monoloogimasinast tulevad välja ehk suurima samastumispotentsiaaliga mõttearendu­sed. Näiteks on tema vaatepunktist antud avastseeni kohta leitud, et see võiks pärineda peaaegu „realistlikus võtmes ajalooromaanist”,(5) ning juba seal tutvustatav hakkliha kujund võimaldab imehästi ühendada kõrget ja madalat. (Kas on olemas hakklihast olmelisemat toitu?) Ent tegevuse käigus areneb üha kaugemale Margo normi piirest väljuv kiim, mis vaieldamatult jõuab välja karikatuursetesse kõrgustesse. Kuigi stseenid lasteaiaealise poja Kaarliga on ühed raamatu elulisimad ja vaimukaimad, rikub suhte lapsega ­viimaks just Margo pühendumus seksile. Nõnda kantakse maha ka uue aja mehelikkus, mida hakkab iseloomustama sihitu, enese­keskne, pime hedonism.

Nagu romaanis, ja eriti Vadi romaanis ikka, ei saa loomulikult miski lahendust – ka mitte mehelikkuse küsimus. Kuid just seda, et kehtivad kõik reeglid korraga, oskab Vadi edasi anda eriti hästi. Muuhulgas on „Neverlandis” esindatud mitmed kihid ja ajastud paralleelselt: siin käiakse arhiivis kolletanud paberilehtedes sorimas, pakutakse kivikõvu küpsiseid punasesõstramorsiga, laigitakse Facebookis kommentaare, hoitakse käes võrku juurviljadega, kantakse Slayeri T-särki, näpitakse nuti­telefone, kõike läbisegi ja korraga. Samamoodi on ühtaegu esindatud erinevad mehelikkused; ja kui nad kõik on ühteviisi hüsteeriliselt naljakad, siis on neil kõigil ka ühekorraga sama suur eluõigus.

 



  1. Vähe sellest, need on nüüd olemas ka igasugustes teistes romaanides: Kaupo Meiel on „Neverlandi” võrrelnud Andrus Kivirähki teosega „Maailma otsas” (2013), minu meelest astub mõnevõrra sarnastel ­õradadel ka Jüri Kolgi „Roheline suits” (2017).
  2. E. O l l i n o, Urmas Vadi valu ja naer. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 1, lk 63.
  3. V. M ä r k a, Vadi uus romaan on usutav ja mitmeplaaniline nagu Tammsaare teosed oma ajastust. – Eesti Päevaleht 16. V 2007, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/vadi-uus-romaan-on-usutav-ja-mitmeplaaniline-nagu-tammsaare-teosed-oma-ajastust?id=78216536 (25. XI 2017).
  4. M. M õ t t u s, Rude Rats tegutseb vana kooli reeglite järgi. – Müürileht 2017, nr 68 (Mees), lk 26–27.
  5. M. U n t, Pealkirja puudutamata ehk midagi sellega on. – Müürileht 2017, nr 68 (Mees), lk 38.