Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Sündmusküllased elulood

Erich Araku käsikiri

Eesti mäluasutuste 1990. aastate algusest saadik kogutud eestlaste elulood pakuvad rikkal valikul näiteid mitteelukutseliste kirjutajate katsetest oma meenutatud elusündmusi sõnastada ja neile tähendus leida. Nad on kasutanud selleks nii biograafia kui ka autobiograafia võtteid, rääkides lisaks iseenda elukäigule oma lähedaste, suguvõsa või saatusekaaslaste lugusid. Eestis kogutud eluloomaterjal on kompleksne ja mitme­kihiline ning seda võiks nüüd, veerandsada aastat hiljem hakata uurimistöös korpusena käsitlema.(1) On eriline kogemus süstemaatiliselt läbi lugeda kas või osa ühe kogumisvõistluse materjalist: võistlusele esitatud lood on stiililt ja ülesehituselt heterogeensed, seoses XX sajandi ajaloo, eriti sõja-aastate sõlmpunktidega tekib neid tekste lugedes vaatepunktide paljusus. Võib märgata rändmotiive, laene ja vihjeid koolilugemisele ning katseid kohandada oma eluloo jutustamiseks koolis õpetatud kirjandivormi.

Elulugusid, nagu ka teistesse omaeluloolistesse žanridesse kuuluvaid tekste on sageli üritatud üheülbaliselt hinnata tõepärasuse kriteeriumi järgi. Nagu on näidanud tulemusrikas ajaloouurimuse haru, nn ajalugu altpoolt (ingl history from below), tuleb tõepärasuse kriteeriumi käsitleda komplekssena. Liiati on lihtinimeste mälestused pea ainsad argieluliste (faktoloogiliste) detailide allikad. Mitmed uurijad on möönnud, et elulootekstid ja mälestused lähenevad määratluselt mikro- või argiajaloole. Ajaloolased hoiatavad õigustatult, et eluloona esitatud tekst ei tarvitse olla dokumentaalselt adekvaatne, et selles võib esile tõsta faktivigu, mälulünki, kuulujutte ning ränd- ehk kinnismotiive. Lihtlugejat ei võõrista elulooteksti subjektiivsus: pigem huvitab teda inimene ja tema nägemis­nurk, samal ajal eeldab ta, et eluloona ehk mälestustena esitatud tekst ei luiska, salga ega valeta tahtlikult. Ei ole lakmustesti ega tõlgendusprotseduuri kirjutatu tõendamiseks, ammugi selgitamaks, kuivõrd kirjutaja midagi varjab, vaikib, häbeneb.(2)

Samal ajal on kirjandusteaduslike võtetega elulooliste tekstide narratiivse poeetika, enese-esitluse ning stilistika uurimine olnud viljakas (Gilmore 2001; Eakin 1999). Kirjandusuurijate huviorbiiti kuuluvad ka mõned nähtused, mida uurivad oma vaatevinklist folkloristid ja etnoloogid, sotsioloogid ja psühholoogid. Oma uuringutes nõukogude aja järgsetest lätlaste elulugudest nimetas Vieda Skultans kultuurilisteks ressurssideks eelkõige tuginemist rahvapärimusele: elulookirjutajad tsiteerisid sageli läti rahvalaule ehk dainasid ning osutasid mõistele liktenis (lt ’saatus’). „Narratiivid sisaldavad korduvaid põiminguid elatud elu ning loetu, kuuldu ja lauldu vahel.” Samas moodustabmõiste liktenis kasutamine jutustuses tähendusrikka mõttelise silla isikliku ja kultuurilise mõõtme vahel, tsitaadid rahvalauludest annavad loole „vajalikke kirjanduslikke ankurdusi”. (Skultans 1998: 48, 52) Ka James V. Wertsch konstateerib, et kirjutaja ei alusta üksnes oma kogemusest ning soovist seda jagada, vaid väärtustest, sotsiaalsetest mõttemallidest, põlvkondlikest hoiakutest ning keelest, millesse on kätketud folkloristlikud elemendid (muistendid, vanasõnad jm) (vt Wertsch 2002: 120–121). Kultuuriliste ressursside hulka kuuluvad nii suuline pärimuskultuur kui ka koolilugemus, kohustuslik kirjandus ja õpikud. Kirjandusteaduslik elulugude käsitlus on pidanud tähele­panuväärseks ning köitvaks uurimisobjektiks elulugude narratiivsust ning kultuurilisi/tekstuaalseid ressursse,(3) millele lugu tugineb ja mille abil kollektiivsete mälumustritega suhestub.

Eestlaste nõukogude aja järgsete elulugude korpuste põhjal on ana­lüüsitud nii katkestuse, nostalgia kui ka kultuuritrauma diskursusi (Kõresaar 2008; Aarelaid 2006), nende äratuntavust või nende puudumist. Diskursiivsed uuringud eelistavad mälurežiimi elementide kindlakstegemisel ning ära­tundmisel tekstide paljusust ning anonüümsust. Elulugu kui ühe inimese narratiivne akt, tema teksti ülesehitus ja partikulaarsus jäävad seega tagaplaanile. Alternatiivselt on elulugude partikulaarsusest alustades võimalik teksti mäletamise mustreid seostada vaatepunkti muutuste ning arengu­tega.

Mahukaid, st üle 200-leheküljelisi, selgelt, tihedalt, struktureeritud tervikuna jutustatud elulugusid leidub arhiivifondides vähe.(4) Mälestuste kirjutamine on vormiliselt suurem väljakutse kui järjekindel päevikupidamine. Päevikust võib saada praktiline kronomeeter selleks, et korrastada enda jaoks toimunut, ajas järge pidada, pühendada mõned hetked eneserefleksioonile, kujunedes nii mõnele kirjutajale ajapikku omapäraseks vaikivaks kaaslaseks. Päevikuvormi jaoks piisava kuupäevade jadaga võrreldes nõuab mälestuste kirjutamine komplekssemaid ajastruktuure, seoste loomist nii tegelaste vahel kui ka ruumis. Nende ülesannete ees tajub autor küllaltki sageli, et mälestused on kultuuriliselt suurema kaaluga, „tähtsa” inimese žanr (Kirss, Kivimäe 2009: 7–9). Tagasihoidliku inimese jaoks tekitab see kõhklusi ja nõuab pealehakkamiseks julgust, kas või poolteadlikku hinnangut: „ma väärin elulugu”. Neid tõrkeid on kergem ületada, põhjendades, et kirjutaja tähendab oma mälestused üles järeltulijate jaoks.

Üheks näiteks mahukast, avaldamiskünnise ületanud lihtsa inimese eluloost on 1914. aastal sündinud Valentine Nõlvaku ligi 700-leheküljeline raamat „Ellujääja. Mälestused” (2007). Tütretütre kirjutatud eessõnast ilmneb, et Nõlvak tegeles käsikirjaga järjekindlalt aastakümneid, et tema mälestused ringlesid peres, kuni agaramad nooremad pereliikmed võtsid ette raamatu avaldamise. Teose teeb lugejale huvitavaks nii selle optimistlik ning reibas hoiak kui ka sündmuste kaleidoskoopilisus. Juba lapsest saadik oli Nõlvaku elu liikuv ja kaootiline, seal oli palju juhtumisi, ka sagedasi pöörakuid. Väike­lapsena orvuks jäänud ja talutüdrukuna tööle saadetud tütarlaps rändas teisme­eas pea igal aastal ühest talust teise, Nõlvaku lähisuhted ja laste saatused tegid ka tema järgmised eluetapid keeruliseks ja dramaatiliseks. Segased asjaolud viisid pärast sõda Nõlvaku arreteerimiseni ja ta saadeti Siberisse. Valentine Nõlvaku elulugu ongi üles ehitatud järjestikuste kohakesksete paladena. Erinevalt elulugudest, kus kirjutaja on osalenud „suure ajaloo” sündmustes ning rännanud (vabatahtlikult või sunniviisil) pikki maid ning kus seega domineerib eeposlik mõõde, on Nõlvaku elu tulvil pisikesi lugusid, milles ta mängib erinevaid rolle. Loo teeb atraktiivseks autori suur töövõime, vastupidavus ja leidlikkus, alandusele vastamine väärikusega ning positiivne ellusuhtumine, millest ta hoiab kinni isegi kõige suuremas viletsuses.(5)

Käesolevas artiklis võtan vaatluse alla 1921. aastal sündinud Erich Araku eluloo käsikirja. 244-leheküljeline teos hõlmab autori elu kõige sündmuste­rohkemaid aastaid 1939–1956, st gümnaasiumi lõpetamisest kuni Siberist naasmiseni: ligi kahekümneaastane lõik oli pool noore ja tegusa täiskasvanu elust, mil tema ellujäämine oli iga päev kaalul. Autori elu teisest poolest kuni surmani 2004. aastal ei ole midagi teada: käsikiri jõudis Eesti Kirjandus­muuseumisse Araku perekonna kaudu pärast tema surma ning pälvis kogumisvõistlusel „Sõja mõjud minu ja minu lähedaste elus” postuumselt auhinna. Kas lugu oli kirja pandud autori eluõhtul või varem sahtlisse kirjutatud, on teadmata. Küll tundub käsikiri olevat läbi kirjutatud ning läbi kaalutud puhtand, end oma elukäiguga lepitanud inimese mõtte vili.

Käsikirjast on näha, et Araku kui Teise maailmasõja eelõhtul täiskasvanuks saanud noormehe elus juhtus pea kõik, mis tema meessoost eakaaslastega sel ajal juhtuda võis: mobiliseerimine mõlemasse okupatsiooniarmeesse, pääsemine torpedeeritud laevalt Eestirand, teenimine Saksa armee Narva pataljonis, haavata saamine, nurjunud katse pääseda soomepoistega liitumiseks üle lahe, vangistus Patareis, vabanemine 1944. aasta septembris, sõjavangi langemine, madala profiili hoidmisele vaatamata reetmine ja arreteerimine, Siberi vangilaager, nurjunud põgenemiskatse, seejärel karmistatud karistusega Kolõma vangilaagrite kullakaevanduste jäine põrgu, asumisaastad, kojutulek Stalini surma järgse eriamnestia raames.(6) Araku eluloos kumuleeruvad sündmused niivõrd, et lugu tundub ühe meeste põlvkonna võimalike saatuste kompendiumina, emblemaatilisena, omamoodi arhitekstina. Lugeja imetlus autori järjekindluse, vastupidavuse ning jonnaka optimismi vastu kasvab pidevalt: raske on uskuda, et üks inimene kõigist neist katsumustest läbi on tulnud ning otsustanud oma mälestused kirja panna.

Eluloovõistluse „Sõja mõjud...” žürii liikmena Erich Araku lugu lugedes paelus mind esiteks jutustaja hääl, milles polnud enesehaletsemist ega süüdistusi, pulbitsevat huumorit ega ajalootunnistaja viha, vaid meelekindlust ja mõõdukust. Jutustaja kirjutamise kavatsus väljendub juhtlauses: „Tahan oma üleelamisi tõepäraselt, moonutamata ja liialdusteta kirjeldada, näidata kui raske ja lootusetu on mõnikord elu, aga siiski on ta püha ja armas, et teda võitluseta loovutada.” (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 1) Selle hoiakuga võtab kirjutaja kokku oma loo eetose, põhimõtete sõrestiku, mille toel ta loo pea­tegelasena käitub ja otsustab, ehk kuidas ta oma elu valikuid ja paratamatusi tagasivaates tõlgendab (Kirss 2011: 365–385, 2006: 109–128). Loo esimeses kolmandikus väljendab ta oma põlvkonna rahvuslikust kasvatusest tulenevat meelsust ning selle mõjul sirgjoonelisi ja selgeid seisukohti eesti rahva kannatuste kohta sõja ajal. Loo ülejäänud osas, mis käsitleb Siberi vangilaagri aastaid, ei rõhuta kirjutaja, et ta kannatas eestlasena või rahvusliku aate nimel. Ta võtab oma elusaatuse kokku väljendusega, mis võiks kehtida mitmete sama ajajärgu meeste kohta: „olin sündinud valel ajal”. Selle põhitingimuse tõttu oli tema elus palju valikuid halva ja veel halvema vahel, imekombel pääsemisi ja ka vahelejäämisi, keerulisi seiku, mis lõpuks ei leidnud mingeid lahendusi. Araku loo mõttemallid on tema põlvkonna tunnusmärgid, aga need tema loo jutustamist ei kammitse ega jää domineerima.

Esimesel lugemisel üllatas mind veel Araku detailne silmamälu, näiteks jutustuses Eestiranna hukust, mis esitatakse justkui aegluubis. Teatud distantsilt vaatab kirjutaja seda episoodi oma elus nagu filmi: detaile on nii palju, et kaamera peabki liikuma aeglaselt. Mäluteooriate valguses tundub, et tegemist on erakordselt hea episoodilise mäluga (vt Tulving 2007), mitmel pool käsikirjas näib esinevat palju vaieldud nähtus mälu­sähvatused (ingl flashbulb memory). Kõige imestamisväärsem minu kui uurija jaoks oli aga Araku loo sündmusküllasus – mõiste, mis iseloomustab loo poeetikat. Tõsi, suur ajalugu lõikus Araku ellu korduvalt ja valusalt. Sündmusküllasuse puhul ei ole küsimus pelgalt sündmuste arvus, läbivas seiklusrohkuses ega action-filmiliku kiire ja muutuva tempo matkimises, vaid nende seikade jutustamise täiuslikus seoses jutustaja eetosega. Oma ajalise mahutavuse ja ruumilise haardega läheneb jutustus seega eeposlikule mõõtmele. Adriana Cavarero kirjutiste valguses sobib sündmusküllasuse mõiste vanakreeka eeposte poeetikaga, mille järgi täiuslikud teod (kr arete) tagasid kangelasele hiilguse (kr kleos) ning temast lauldi põlvest põlve edasi kantud lugulauludes (Cavarero 2000: 17–32). Mõeldes Alessandro Portelli uuringutele suulise ajaloo ning ilukirjanduslike tekstide seostest (Portelli 1991: 270–282), küsin: kas lihtsa inimese elulugu võib jutustada samasuguse kaalukusega kui Homerose „Iliast” ja „Odüsseiat” – mõistagi ilma, et kirjutaja ise antiikeeposi ja nende jutustamismustreid tunneks või eepostes leiduvatest lugudest midagi teaks?(7)  

Erich Arak läks maailmasõtta nagu üks paljudest vähem tähtsatest Kreeka või Trooja sõdalastest, kelle sõjatee võis viia kodust kaugele, kellest jäi lugulaulu kolme- või neljarealine jälg, mis märkis ära, kuidas relv ta keha läbis ja et ta surm oli väärikas. Araku pääsemised ja kojutulek (kõige pikem teekond oli Siberist, mitte sõjast) annab juba geograafilises mõttes Homerose „Odüsseia” mõõdu välja. Ta liikus tapiga korduvalt laagrist laagrisse, nagu Gulagis mässude vältimiseks tavaks oli. Ometi toimub loos mõndagi eriskummalist. Omal valikul ja nõul põgenes Arak koos ühe kaaslasega vangilaagrist ning ühekuine rännak taiga kaunis looduses oli vabaduspuhanguks, ehk isegi Araku eluloo kõrghetkeks. Vangilaagrite võrk oli aga nii tihe, et ettevõtmine oli määratud nurjuma. Ometi teda ei hukatud, vaid ta jäi napilt ellu ning saadeti Kolõmasse, ühte Nõukogude Liidu karmima režiimiga vangilaagrite rägastikku. Arutelud sellest, kuivõrd Araku lugu tervikuna kuulub ajalootunnistuse (ingl testimony) kirjanduse hulka, milline on tema seos praeguses kultuuriteoorias ülekaalus olevate „õige” kultuurimälu skeemide ning normatiividega (vt Assmann 2006), jäävad väljapoole käesoleva artikli piire.(8) Käsitlen sündmusküllasust kui ühte eluloojutustuse narratiivsuse aspekti, arendades Erich Araku loo kui erilise näite varal ka selle mõiste teoreetilisi võimalusi.

 

Eluloojutustuse raam, ajatelg ning eetos

Erich Araku enese ja oma perekonna esmane esitlus on üldsõnaline, isegi umbmäärane: loo alguseks oli jutustaja aastal 1939 17-aastasena gümnaasiumi lõpetanud, ilmselt Tallinnas, kuigi ta kooli nime ei täpsusta. Perel oli pooleli maja ehitamine, isa soovitas pojal tööle minna ehitusmaterjalide ärisse, mis tuli ka kodu ehitamisele kasuks. Erichil oli kaks õde, keda ta ei nimeta nimepidi ega ka iseloomusta, vanematest kirjutaja peaaegu vaikib, mainides vaid, et isa oli enne sõda tegev mitmes poliitilises organisatsioonis. Arak jutustab kronoloogiliselt ning periodiseerib oma elulugu lihtsalt ja tavapäraselt aastate lõikes vahepealkirjadega „Algas aasta X”. Täpsemad dateeringud on teksti sees. Daatumeid, näiteks millal ta mobiliseeriti, millal toimusid tähtsamad lahingud, milles ta osales, millal ta arreteeriti, millal vangilaagrist välja kirjutati, on dokumentide ja teatmeteoste toel kontrollitud, ning osade dokumentide koopiad on loo juurde lisatud.(9) Päris alguses kasutab Arak Euroopa sõjaeelse olukorra iseloomustamiseks šabloone: äikese-eelne seisund, sündmustest tulvil ajalehed, poliitilised võtmeotsused, sissetungid, sõjadeklaratsioonid, okupatsioonid. Selle kroonikalaadse esitlusviisiga – ta justkui vaataks nädala­ringvaadet või kuulaks raadiosaateid – loob kirjutaja äreva ajastu kiireneva efekti, hoogsa eelpala, mille valguses ta ise on hall, peaaegu anonüümne liikumatu tegelaskuju, kelle otsuste jada seisab alles ees, kelle elu jutulõng pole hakanud veel kerima. Kuid varsti (siis, kui lugeja juba arvab, et loeb tsitaati ajalooõpikust) jätab jutustaja selle võtte kõrvale ning asub oma elusündmustega raami täitma. Lõikumiskoht suure ajalooga on mobiliseerimiskutse Nõukogude sõjaväkke 23. juunil 1941. Tegelikult järgib ta mobilisatsioonikäsku alles kaks kuud hiljem, olles vahepeal end koos koolivenna Arviga metsas varjanud.

Eluloo lühikeses eessõnas võtab Arak kokku oma ellusuhtumise: „Jäin ellu, sest võitlesin oma elu eest, olin suur optimist, ei halanud kordagi oma viletsa elu üle ja – ka õnne peab elus olema.”(10) Ellujäämiseks on Araku sõnutsi vaja nelja tegurit, millest kolm sõltuvad inimesest endast: võitlus enese säilitamise nimel, optimism, enesehaletsusest loobumine ehk selle trotsimine. Araku puhul kaasnes erakordne vastupidavus ja tugev tervis. Ent kuidas väljendub jutustuses „õnnefaktor” ehk vedamine?(11) (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 75)

Araku eluloos on kaks õnnelikku pääsemist, kuid ka juhtumeid, mis lõpevad rängalt. Esimene on pääsemine pommitabamuse saanud mobiliseerituid Tallinnast Leningradi vedavalt laevalt Eestirand 24. augustil 1941. See on õnnelik juhus ehk juhuste ja heade hetkeotsuste kombinatsioon. Eestiranna kohta on kirjutatud mälestusi ja uurimusi (vt Õun 2015: 105–109), nende seas on Araku seitsmeleheküljeline kirjeldus laevahukust üks detailsemaid, jutustatud aistinguterohkelt, täis naturalistlikke tähelepanekuid, mis osutavad selgele, justkui tardunud mälukaadrile.(12) Hiljem reflekteerib Arak lühidalt, kuidas talle pärale jõudis, kui noatera peal ta tegelikult seisis. Laevasõidu alguses oli juhuslikult trehvatud koolivend Olev kutsunud teda laeva tekile – olnuks ta käsu järgi ja kuulekalt trümmi jäänud, poleks ta ellu jäänud. Ei siin ega ka mitmes teises episoodis salga jutustaja oma praktilisi eluoskusi, mis tõenäoliselt võisid tuleneda loomupärasest heast tehnilisest taibust, kodusest töökogemusest ning noorkotkaste rühmades osalemisest. Kõigest sellest on kirjutajal ka Siberi-aastatel tublisti kasu.

Eestirand jooksis 300–400 meetri kaugusel Prangli saare rannast madalikule kinni (Õun 2015: 107). Kaldale jõudmine mõjub Araku jutustuses pingelangusena, kuid lugu pole veel lõppenud: Kaberneeme üle veetud mehi koheldakse mobiliseeritutena ja nad deklareeritakse Saksa sõjavangideks. Päev hiljem nad siiski vabastatakse Hjalmar Mäe eestkostel. Tallinnasse jõudes kõnnib Arak 11 kilomeetrit koju ning astub üle läve justkui surnuist ülestõusnu. Siin väldib Arak dramatismi ja lisab oma õe skeptilise ning humoorika repliigi:

Õhtuks jõudsin koju ja rõõm oli suur, kui eemalt juba nägin, et kodumaja on terve. Toas oli pere koos ja istusid õhtuses söögilauas, kui ma tuppa astusin.
Noorem õde hüüdis: „Sa poiss ei läinud ka seekord mobilisatsiooni.”
Kui ma nendele kõik ära rääkisin, mis minuga juhtus ja kuidas ma „Eestirannal” enne pommitamist trümmist välja ronisin, siis ohkasid kõik südamest. (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 30)

Oluline on märkida, et Eestiranna ohvrite arvus (ning muudes laevahukku puutuvates andmetes) Arak eksib, väites, et konvois, millesse Eestirand kuulus, oli 150 laeva ja hukkunuid oli kokku 20 000–30 000 meest. Sellised vead ja ebatäpsused esinevad elulugudes sageli (mõnikord šokiseisundi või kuulujuttude tõttu) ning on üheks ajaloolaste skepsise põhjuseks. Teisalt on Alessandro Portelli veenvalt argumenteerinud oma kanoonilises uurimuses „The Death of Luigi Trastulli: Memory and Event”, et asjaosaline, pealtnägija või tunnistaja ei oskagi ohvrite arvu adekvaatselt hinnata (Portelli 1991: 4, 26). Araku faktiveas võib näha kõiki kolme funktsiooni (sümboolne, psühholoogiline, formaalne), mille täitmiseks mälu manipuleerib ajalooga (Portelli 1991: 26). Araku meenutuses Eestiranna hukust on näha tehnilist silma, head ruumi­taju ning külma verd, mis paanika asemel laseb ratsionaalselt oma valikuid kaaluda.

Teine õnnelik pääsemine Araku loos seostub tema haavata saamisega 1943. aastal Ukraina rindel Narva pataljoni ridades võideldes. Haav oli tõsine ning oleks võinud olla surmav, kui lahingupäeva õhtuks poleks kaaslastel õnnestunud teda sõjaväljalt ära tuua: kuul möödus napilt selgroost ja siseelunditest, ent Arak pidas õhtuni vastu, saades õigel ajal operatsioonilauale. „Kas tõesti olen sündinud õnneliku tähe all?” küsib ta väikese irooniaga haiglas lamades, kui haiglat külastab kõrge sõjaväeohvitser ja annab Narva pataljonis võidelnud haavatuile ordenid, koos lubadusega nad kosumispuhkusele saata. Õnneliku tähe metafoor ei tähenda siin üksnes lahinguväljalt eluga pääsemist (Narva pataljonist jäid järele vaid riismed), vaid õnne kui võimalust olukordi ümber hinnata ja ennast säilitavaid otsuseid teha.

Haiglas lamades tegin oma tulevikuplaane. Otsustasin, et kui ma Eestisse jõuan, siis ma siia enam tagasi ei tule.
Milleks on mul vaja siin Ukrainas sõdida? Kelle maad ma siin kaitsen ja oma verega niisutan?
Iga päevaga saan ikka rohkem ja rohkem aru, et sakslane ei suuda nii kauge maa tagant enam ennast varustada. (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 76)

Selles vaimus võtab Arak kokku oma mõtisklused ja kaalutlemised, ning lahinguvapruse eest ordeni saamine tundub talle peaaegu tühisena. Sõnu „õnn” ja „õnnelik” kasutab Arak oma loos äärmiselt kasinalt ning kui üldse, siis argitähenduses: kõige esimesel vangilaagri talvel oli tal õnne mitte sattuda metsatöödele, kus suremus oli kõrge; põgenemiskatsel oli temal ja ta kaaslasel õnne, et kloorlubjaga jälgede kustutamise protseduur oli piisavalt tõhus, et verekoerad rada üles ei leidnud.

Samas valguses tuleks loos vaadata tagasi eelnevatele otsustusristmikele, nagu Saksa sõjaväkke astumine või käitumine lahinguolukorras, kus valitsevad väikesed kalibreeritud otsused, praktiline vaist, harva hasart ja veel harvemini emotsioon. Vabatahtlikuna Saksa armeesse astumist põhjendab jutustaja paljude eakaaslastega sarnaselt, et nii tundus olevat rohkem valikuid, isegi ajutist turvalisust, olgu siis teenimisel piirivalveüksuses kauges rannapiirkonnas või sanitarina sõjaväehaiglas. Valiku taustaks oli ka rahvuslik kasvatus, sh kuulumine noorkotkaste organisatsiooni, selles omandatud solidaarsus ning salgatunne. Tulemuseks on otsus, mis austab nii väikesesse rahvusesse kuulumist kui ka oma elu säästmist sellesama rahvuslikkuse nimel: „Et meie omariiklus ja sõjavägi oli hävitatud, võisin ma osa võtta selle kurjuse hävitamiseks ainult võõra riigivõimu koosseisus.”(EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 30)

 

Narva pataljon ja lahingujutustus

Erich Araku eluloo kõige tempokam, ka emotsionaalselt kõige laetum osa on jutustus rindel olemisest, võitlemisest Narva pataljoni ridades Lõuna-Venemaal. Tundub, et kirjutades elas ta tingimusi ja olukordi oma mälusilma ees uuesti läbi, kuigi tagasivaatava, kõiketeadva jutustajana, kasutades edasiviiteid. Kirjutaja libiseb minevikuvormist olevikuvormi meenutamiseheduse survel ega ole vaevunud ajavorme hiljem ühtlustama.(13) Lahingumüra, pataljonikaaslaste meeleolud rindele minnes, kaevikusõja kaos, haavatute ja surijate karjed, valvsus iseenda kehalise seisundi suhtes (nt esimese kergemalt haavata saamise puhul) – kõike kirjeldab ta hoogsalt ning suure sisendusjõuga. Valdav paatos on raev, mitte hirm: isegi oma haavatud keha vaatleb ta distantsilt, ratsionaalselt ning kalkuleerivalt. Samal ajal tundub, et jutustaja on teatud määrani treenitud sõdalane, tunneb tehnikat ning suudab kiirelt reageerida. 

Lahingumöllus (ehk lahingut meenutades) ei ole võimalik tegelasi isikustada: füüsiliselt tajutavad olid vaid lähedasemad kaevikukaaslased („teine number” ja „kolmas number”). Taaselustades neid stseene oma sõjateest, rõhutab Arak konkreetseid aistinguid, märkab vaatamata ümbritsevale kaosele miljööd ning sündmuste loogilist arenemiskäiku. Jutustus esimesest haavata saamisest 20. VII 1943 lõpeb lihtsa epitaafiga kahele langenud kaaslasele. Kahtlemata on uurijal mõistlik küsida, kas Araku lahingukirjeldused tuginevad varem loetud tekstidele, nagu teiste kirjalikud mälestused või kirjandusteosed, näiteks Remarque’ilt või Hašekilt (Kirss, Kivimäe 2009: 5). Sellised laenud esinevad elulootekstides sageli naljade, anekdootide või omavahelisteks paroolideks kujunenud repliikidena, kuid Araku jutustuse koestikus need täiesti puuduvad. Otseseid viiteid sõjakirjanduse topos’tele ei paista olevat ning võrreldes Nõukogude sõjaväkke mobiliseeritud suurepärase jutuvestja Boris Raagi mälestustega puudub Araku tekstis nii lai joon kui ka kamraadlikkus.(14) Ta tunneb oma loo ees isiklikku vastutust ja on ise selle peakangelane, tegemata kõrvalhaake teiste lugude jutustamiseks. Võrreldes Araku loo kaalutletud tõsidusega, tunnetame  Raagi loos ülevoolavalt bravuurset jutustamismõnu, mida ka lugejas esile kutsutakse.

Ka Araku jutustus oma teisest, tõsisest haavatasaamisest on lakooniline, kuid ehe reportaaž. Seisundit, mida ta kirjeldab justkui aegluubis, iseloomustab äärmine pinge, päevi kestnud ülejõukäivast möllust tekkinud tuimus ehk lahinguväsimus. Arak ei rõhuta peategelasena heroismi, vaid oma praktilist meelt, oma keha signaalide asjalikku jälgimist ning külma närvi säilitamist vaatamata valule. 

15. augustil 1943 a hommikul kelle viie ajal anti käsk vasturünnakuks. Meid eestlasi oli nii vähe järele jäänud, et saja meetri peale oli vaid kaks kuulipilduja­lüli. Avasime tule ja hakkasime hüpetega liikuma [---].
Ei mingit valu ega tunnet, et kuul sinust läbi jooksis. Roomasin paar meetrit edasi ja libistasin end mürsulehtrisse. Seal tundsin, et keset selga vöö­kohast jookseb verenire. Mõtlesin, et keegi meie meestest on mind kogemata tagant tulistanud.
Minu abi Arno jõudis hüpetega minuni ja karjus mulle: „Kas said pihta!” Minu jaatava vastuse peale, haaras ta minu kuulipilduja ja ütles mulle, et ta tuleb pärast ja võtab mind kaasa.
Hakkasin mürsulehtris riideid eest lahti võtma ja uurima, et ehk sain eestpoolt lasu kõhtu. Ise mõtlesin, et sõin ennem rünnakut lollist peast kõhu täis ja nüüd kõhulasuga mul ellujäämise lootust pole.
Otsisin kõhust auku, aga ei leidnud. Uskusin nüüd kindlalt, et mind tulistati tagant. Aga miks siiski ei ole eespool kuuli väljumise auku?
Verd jooksis seljast kõvasti ja hakkas mööda reisi alla valguma. Hakkasin selga käega katsuma ja tundsin suurt kuuli väljumise ava. Siis ikkagi on mind eestpoolt tabatud. Pöörasin ennast vasakule puusale ja siis nägin, et kuul oli parema puusa kohalt sisse jooksnud.
Kuuli sissemineku auk oli kõrbenud ja sealt verd ei tulnud. Kuuli välja­tuleku ava oli selgroole liiga ligidal, hakkasin kartma jalgade halvatust.
Liigutasin säärikutes varbaid ja tundsin, et kõik liiguvad. Siduda ma ennast ise ei saanud ja ettepoole vaadates nägin, et meie poisid tulid hüpetega tagasi.
Tähendab, rünnak ei läinud korda. (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 60)(15)

Teist korda – seekord tõsiselt haavata saanuna – lahkub jutustaja sõjatandrilt, kuhu ta enam ei naase. Pärast pikemat haiglaravi Dnepropetrovskis antakse talle puhkust, ta sõidab koju, ning pärast riskide ja alternatiivide kaalumist otsustab Saksa armeest deserteeruda. Sarnaselt märkusega, et Eestirannal sai tabamuse just tema trümm, vaatab Arak kõhedusega tagasi sellele, et sakslaste taganemisel lõunarindel hävines sõjaväehaigla, kus ta oli nädalaid lamanud.

Tallinna sadamas hulkudes, loomaks kontakti võimalikuks ülesõiduks Soome, langeb ta justkui saatuse nöögina desertöörina sõjavangi, vabanedes Patarei vanglast alles sakslaste tagasitõmbumisel septembris 1944.(16) 

 

Pöördepunktid ja seikluslood

Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes olemine tähendas hiljem Nõukogude režiimis elades repressioonide ohtu ja vajadust hoida madalat profiili. Sugugi mitte kõik Saksa sõjaväes võidelnud mehed ei läinud metsavendadeks. Arakul õnnestus pärast sõda saada tööd raamatupidajana väikeses Kooreste külapoes, mida ühel ööl ründasid ja rüüstasid metsavennad. Uurimisel taheti süü suunata Araku peale, tal õnnestus end vabaks rääkida, ent ta lõõg jäi lühikeseks. Enda NKVD poolt arreteerimise loo jutustab ta mitte paratamatusena, vaid kahe võrdse vastase mänguna täie panga peale. Loo kulminatsiooni­stseeni keskmes on peidetud relv, Araku revolver, mille ta koduteel Ukrainast ühe sakslase käest ostis. Araku reetis tema pataljonikaaslane, kes NKVD-ga koostööd tehes Saksa sõjaväes olnud mehi nuhkides pikendas ilmselt omaenda elulõnga. Nuhk, teeseldes, et tahab temalt relva ära osta, lavastas kohvikus kahe julgeolekumehe toel kokkusaamise ja Araku kinnivõtmise. Araku jutustuses kiusab lugejat mulje, et ta ise hasardi pärast lavastusega kaasa mängis, lootes siiski pääsemisvõimalusele. Paistab, et ette kaotatud kassi-hiire mänguks motiveeris teda põlastus end režiimile müünud kaaslase vastu, keda ta tahtis võimalikult palju maha kiskuda ja moraalselt häbistada.

Elu Siberi vangilaagris, kuhu viis pikk tee läbi tapivanglate, oli Araku jaoks vägagi isoleeriv: üheks põhjuseks oli kindlasti poliit- ja kriminaal­vangide (platnoide) vastandus, mis funktsioneeris Gulagis teadliku sisseehitatud sotsiaalse kontrolli mehhanismina. Et platnoide poolt toime pandud varguste ja muu vägivalla kiuste elama jääda, tuli õppida uusi karme ning jämedaid koode ja suhtlusmustreid ning neid oskuslikult kasutada igal uude laagrisse sisenemisel, öösiti barakis aga pidevalt oma isiklikke piire kaitstes. Kinnine iseloom tuli sellises olukorras kindlasti kasuks.

Lisaks ei kohanud Arak laagrites pea kunagi oma rahvuskaaslasi, mainides ainult kahte.(17) Siiski mängib eestlasest kaasvang Elmar olulist rolli Araku elu ühes põnevamas seiklusloos, põgenemiskatsel esimesest vangilaagrist Solikamski lähedal. Jutustuslõigu alguses seletab Arak teda põgenemisele ahvatlenud motiive: „Põgenemiseks oli vaja vaprust ja riski, seiklushimu ja sellele lisaks trotsi – mitte teha mõttetut tööd riigile, kes hävitab nii metsikult rahvast, näljutades inimesi külmas ja lastes halastamatult surnuks külmuda. Sääraseid, kes põgenemiskatse peale välja lähevad, leidub võib-olla kümme kümne tuhande kohta ja nende kümne hulljulge seast õnnestub põgeneda kõige enam ühel-kahel” (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 126).(18) Esiteks tuli ratsionaalselt mõeldes leida viis, kuidas välja murda ja oma jälgi kinni katta, et laagri valvureid ja koeri ära petta,  jõudes piisava edumaaga nende haarde­alast välja. Kui see oli saavutatud, tekkis pingelangus ning rännakut jätkates sai ümbrust märgata, selle üle imestada. Võrreldes laagrielu rutiinsuse ja hallusega oli ümbrus vahelduv ning loodus majesteetlik, jutustus põgenemiskatsest on värviküllane. Jutustaja annab lugejale varakult teada, et põgenemiskatse nurjub, et sel ei ole võidukat lõppu. Loo mõjuvust aga suurendab seikluse hasart ning looduse vägevus. Pärast näljas ja puuduses elamist tundus hilissuvine marjade ja seente küllus pillavana.(19)

Gulagist rääkivate memuaaride ning laagrikirjandusega seoses väidab Leona Toker, et neis tunnistuslikes lugudes on pinge eetiliste ajendite ning esteetiliste impulsside vahel. Gulagi-lugude žanris kirjutatud tekstides võib tunduda, et „narratiivne akt on autori enda elu pikendus, ning jutustatud elu saab seega oma esteetilise mõõtme” (Toker 2000: 74). Üheks märgiks esteetilise ja eetilise dimensiooni ristumisest on Tokeri analüüsi järgi segametafoorid (ingl mixed metaphors), mis on ka Wertschi ja Skultansi mõttes kultuurilised ehk tekstuaalsed ressursid: „Tundub, et elu kirjutab end omasoodu, vajutades jälgi valgele lumele, mälule, paberile, laagrikogemuse eetilisele kontiinuumile” (Toker 2000: 74).(20) Kuid mida teha tekstiga, milles metafoorid peaaegu puuduvad, mis üllatab pigem oma kasinusega? Segametafoorid kuuluvad Tokeri mõttes pigem professionaalsete kui asjaarmastajalike kirjanike pärusmaale. Liiati tekib ka eesti elulugude kirjutajate tekste lugedes kiusatus omaenda analüüsiga sattumuslikku metafoorsust võimendada. Araku elulooga seoses tuleks taaskord rõhutada, et loo jutustaja väärikus seisneb pigem narratiivse kasinuse nimel selliste efektide vältimises.

Üle poole Erich Araku eluloojutustusest on pühendatud Siberi-aastatele, moodustades omaette massiivi, mille tonaalsus on hall ja argine: ka nälja piiril balansseerimine ning vägivald on igapäevaelu, oma rutiinide ning hakkama saamise viisidega. Just sellise halli tausta tõttu paistavad lugejale silma seigad, milles on värvi, kas või mõne eseme, detaili või looduskirjelduse tõttu. Kirjandusuurijale pakub see efekt huvi ka sellepärast, et teksti tekivad justkui paratamatud esteetilised välgatused, hetked, mis jäävad lugejale meelde paremini kui muudatused ja liikumised, mis on peategelase eluolule määravamad. Ka narratiivsel tasandil leidub pikemates elulugudes seiku, millest tundub läbi kumavat eetiline sõnum. Erinevalt valmist, mis on lihtsustatud, isegi allegooriline, ei kaota sellised jutustatud seigad detailsuse sillerdust. Kuigi jutustaja motivatsioon ei tarvitse olla pedagoogiline, on need seigad tema jaoks olnud elu õppetunnid, mida ta on nõus lugejaga jagama. Kuna Araku elulugu ei ole otseselt ilukirjanduslik materjal, st see ei ole kirjandusliku intentsiooniga tekst, tuleks püüda neid esteetilisi hetki märgata. Tokeri analüüs „elu enesekirjutuse efektist” ning „jutustatud elu esteetilisest mõõtmest” tabab ära ka eluloolise teksti seikade sillerduse või läbi valgustatud stseeni.

Teiseks näiteks Araku eluloos esinevast paratamatust esteetikast on seik, mis samuti toimub Kasahstani läbikäigulaagris, seekord talvel. Tegemist oli teada-tuntud laagri ellujäämispraktikaga, nimelt haiguse teesklemisega. Arak läks õue lume sisse võimlema ning kurtis siis brigadirile, et abaluude vahel on valu. Teisel simuleerimiskatsel saadeti ta kopsukelmepõletiku diagnoosiga laagri haiglasse, mis tähendas spetsiifilise, kuigi tavaliselt elementaarse ravi kõrval peamiselt kosumist: sooja tuba ja lisakaloreid. Arakut aitas haiglas ka eestlasest perenaine. Ta ei mõelnud aga ainult oma rahulolu peale, vaid märkas raskesti haiget palatikaaslast, kellele varastas köögist salaja neli kala, et need talle ahjus ära küpsetada.

Enne õhtut tuli aga haiglasse „rööv”. (See tähendab läbiotsimist valvurite poolt, põhiliselt nugade otsimine.) Minu voodi otsiti läbi ja madratsi alt saadi rätiku seest kalad kätte.
Perenaine kutsuti palatisse ja küsiti, kust on need kalad pärit? Ta vaatas mind süüdistava pilguga, mis ütles mulle: kas Sul oli ikka veel toidust puudus, et sa pidid varastama? Ma ei saanud talle öelda, et ma tõin need sellele mehele. Ütlesin valvurile, et ma võtsin need kalad salaja köögist. Järgmisel päeval kirjutati mind haiglast välja ja olin jälle oma vanas barakis. (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 155)

Juhtum sisaldab mitmeid moraalseid niite: (laagrivälises maailmas ime­pisike) vargus teise inimese heaolu nimel, haiglarahu petlikkus (kuna korraldati läbiotsimisi), laagrirežiimi amoraalsus, reetmismoment, kui varas jääb vahele koos oma heategijast perenaisega. Narratiivse seigana pääseb nelja kala lugu mõjule nende inimlikult mõistetavate motivatsioonide ristumise kaudu, kuid ka sellepärast, et jutustaja ei loe mingit moraali ega kasuta seika ainult kurja režiimi illustratsioonina. Peategelase jaoks on see lugu ebaõnnestumisest ehk luhtumisest. Sellise minimalistliku, ent nüansirohke loo puhul võiks nõustuda Tokeriga: siin ristuvad loo narratiivsuses eetilised ja esteetilised momendid.

 

Kolõma, pudelitäis kullahelbeid ja ülikond

Mainimist vääriksid veel kaks näidet argisest pinnast punguvast moraalse ja esteetilise koodi ristumisest: üks on taas lugu nurjunud heldusest, teine üllatab oma teatraalsuse, isegi upsakusega.

Oma uurimuses Kaug-Ida Kolõma vangilaagritest rõhutab Robert Conquest, et 1930. aastate alguses, kui loodi Dalstroi (ehk Kaug-Põhja ­ehitustrust), majandati sealseid sunnitöölaagreid suhteliselt humaanselt. Pöörde­punkt tuli 1937. aasta NLKP Keskkomitee pleenumil, mil Stalini isiklikul soovil otsustati laagrite režiimi karmistada (Conquest 1978: 47–49). Kolõmast sai kurikuulus eikellegimaa maailma lõpus, kust ränkraskete ilmastikuolude ja töörežiimi tõttu pea keegi tagasi ei tulnud. Seos kullakaevandustega lisab paigale eksootilisuse ning õuduse hõngu, kuigi kaugeltki mitte enamik ei töötanud maa all. Venekeelse laagrikirjanduse hulgas on Kolõma lugudel eriline staatus, neist kõige kuulsam on represseeritud kirjaniku Varlam Shalamovi „Kolõma lood” („Колымские рассказы”, kirjutatud aastatel 1952–1971, NSV Liidus esmakordselt avaldatud aastal 1989), mis kirjanduslikust seisukohast on mitmeti huvitav, eriti dokumentaalsuse/fiktsionaalsuse piiri illusoorseks muutmise ning korduste osava kasutamise tõttu (Toker 2000; Young 2011; Boym 2008). Erich Araku käsikirjas on Kolõma-aastatele (30. IX 1947 – 21. X 1955) pühendatud ligi 100 lehekülge (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 147–239). Jaotuslaagrist parvlaeva peale tappi minemisel olevat valvur Araku nime välja hüüdes öelnud: „Nüüd lähed sa niisugusesse kohta, kust sa enam ei põgene” (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 148).

Araku jutustuses Siberi-aastatest, eriti aga nurjunud põgenemiskatsele järgnenud Kolõma-aastatest on vähe värvi, kuid huvitaval kombel veel vähem õudusi. Kõige kõhedamaks tegev lugu salapärasest kirstust, mis tuuakse lattu Araku valvurivahetuses ja mis hiljem seostub skandaalse „Dedovi juhtumiga” (Arak ei seleta, mis see juhtum on), on jutustatud mitte õudusele, vaid mõistatuslikkusele keskendudes: lugu tervikuna jääb Arakule arusaamatuks tol ööl ja isegi pärast, selle võimudepoolse uurimise ajal. Ehk märgib see tema praktilist meelt mitte sekkuda olukordadesse, mis võivad teda ohtu seada.

Üheks Araku elu pöördeliseks hetkeks on kokkupuude Kolõmas hea ning helde inimesega, kellele ta paljastab kullakaevanduse brigadirile räägitud hädavale, et ta olevat oskuslik masinaoperaator ehk „kutseline laevamehhaanik”. Algul tema luiskamist proovile ei pandud:  Arakut maa alla kulda kaevandama enam ei saadetud, vaid pandi nädalateks kartsa. Siis aga lasti ta äkitselt välja ning  saadeti oma „ametit” proovima kullarikka maa kaevanduste tehnilises meeskonnas. Mees nimega Mihhail äratas Arakus usaldust, võõrustas teda ning võttis nõuks teda kaitsta ning välja õpetada.

Ikka ta minuga suurt ei rääkinud, tõstis vaid mulle suure kausitäie suppi ette, pani võiga kausi lauale ja sinna juurde leiba. Siis võttis laua äärde minu vastu istet, vaatas mulle kaua otsa ja ütles: „Söö kõht täis, siis räägime.”
Ehkki kõht oli väga tühi, sõin väga viisakalt ja rahulikult. Ta sundis mind mitmel korral kõhtu täis sööma. Peale sööki lõi ta käega lauale ja ütles mulle tõsiselt otse silma vaadates: nüüd mees räägime tõsist ja otsekohest juttu.
Jutustasin talle lühidalt oma eluloo ja laagris viibimise kohad.
Rääkisin oma põgenemisloo ja sellele järgneva peksmise konvoide poolt. Samuti et minu laeval masinistina töötamine on vale.
Ta kuulas mind vaikselt, küsimusi esitamata.
Siin toas sain teada ka tema eluloo: Tema nimi oli Mihhail Morozov. Kunagi ammu oli ta olnud Volga laevanduses peainsener, parteilane. 1937 a arreteerimisega heideti ta parteist välja. Ise ta tänaseni ei teadnud, milles ta süüdi oli. Süüdistuseks loeti talle ette riigisaladuste reetmine ja määrati kümme aastat kõvendatud režiimiga laagrit ning saadeti kohe siia Kolõmale. (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 182–183)

Araku eluloo kasinas rütmis mõjub tahes-tahtmata sümbolina tema katse salaja kulda korjata maast leitud äädikapudelisse, eesmärgiks see väike pudel kullahelbeid tänutäheks Mihhailile kinkida:

Toimisin samuti nagu tegi seda geoloog ja esimeseks tulemuseks oli mul nelikümmend kolm kullahelvest. Taskust võtsin kätepühkimise kaltsu ja panin oma esimese saagi sinna sisse. Pesin kümme künatäit ja iga korraga kulla­terade hulk kaltsu peal kasvas. Ma ei tohtinud kauemaks enam jääda, sest pidin alati õhtuseks üleloenduseks õigel ajal laagris olema. Oma varanduse kaltsu sees peitsin elektrimootori alla.
Ma ei osanud siis veel mõelda, mis ma selle kullaga peale hakkan. Ma pidin veel aastaid laagris viibima ja nii pika aja jooksul ei saanud ma seda kulda endaga kaasas kanda. See oli momendil mulle huviks ja hasardiks, elamuseks ja vahelduseks selles üksluises elus.
[---] Pudeli koos kullaga otsustasin kinkida Mihhailile, kes oli minu heaks väga palju teinud ja mind ekskavaatorijuhiks välja õpetanud. (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 199)

Ettevõtmise moraalsele pühendumusele vaatamata Araku kullakogumine luhtus: vahtkond oli valvas ning kullapudel konfiskeeriti. Jutustaja Mihhailiga enam kokku ei saanud. Helendav niit vastupidamise (mitte vastuhakkamise) narratiivis kaob kanga teisele poolele. Seda huvitavamaks muutuvad lugejale need lõigud, kus on märgata tundepinget, isegi muhedust. Tuletagem taaskord meelde juhtlauseid, millega Erich Arak oma elulookäsikirja alustab.

Üllatusväärsena mõjub kasina ja tugeva tööeetikaga Araku äärmine kokku­hoidlikkus, mis võimaldas tal kahel korral puuduse all kannatavale perele Eestisse 5000 rubla saata. Dramaatiline, peaaegu teatraalne on asjaolu, et Arak palus kodustel talle laagrist vabanemise päevaks saata kohvri, ülikonna, mantli ja kaabu. Pakk jõudiski temani, kuid täpselt kalkuleeritud vabanemispäevaks polnud ta veel taibanud, et sundasumise aastad seisavad tal alles ees ja ta ei või niipea mõelda kodumaale naasmisele. Sellise eksimuse põhjust ta oma loos ei valgusta. Nagu haiglas voodinaabrile kala varastades sisse kukkumise puhulgi mõjub jutustaja siirana isegi siis, kui teda karistatakse või lolliks tehakse. Vabanemispäeval härrasmeheks riietumises on aga elegantset joont ja lavastuslikkust, kuid see läks korda esialgu vaid žestina. Taskus plaaniületamisega teenitud suur rahasumma, lahkus Arak laagrist niisiis mitte ainult härra, vaid isegi rikka mehena, ning talle anti väravasse konvoeerimisel saatja kaasa, et vältida viperusi. Araku laagrist vabanemise stseenid joonistavad välja võiduloo, kuid luhtumisloo varjundiga. Ka siin tuleb meelde müütiline Odüsseus, kes Trooja sõjast koju rännates kogeb nii jutustamis- kui ka luiskamisoskuse kasulikkust.

Erich Araku narratiivi eetiliseks põhimotiiviks on eestlaslik töökus. Olles oma laagriaastate jooksul mitu korda ümberhinnatud, tühistatud ning taastatud arvestusskeemide järgi visalt tööd teinud, teenis Arak end vangilaagrist priiks – normi ületamise eest luges üks tööpäev kolme eest. Asumiselt vabanemist kiirendasid Stalini surma järgsed amnestiad, millega esiteks vabanesid kriminaalid ning järk-järgult ka teatud kategooria poliitvangid. Saksa sõjaväega „koostööd teinud” inimestele saabus amnestia 1955. aasta oktoobris. Koju jõudmisega lõpeb ka Araku narratiiv.

 

Kokkuvõte

Nagu kirjanduslikus proosaski, võiks eluloo sündmusküllasust tinglikult defineerida süžee ja jutustuse, sisu ja vormi omavahelise tasakaaluna. Juri Lotmanile tuginedes on Alessandro Portelli sõnastanud selle efekti järgnevalt: „Elulood ja isiklikud jutustused sõltuvad ajast, kas või sellepärast, et neile tehakse lisandusi või kahandusi jutustaja iga elupäevaga. Selles sarnanevad eluloojutustused ja isiklikud jutustused keskaegsete kroonikatega, mis Lotmani väitel on reaalsusega „isomorfsed”: sündmuste perioodiline kirjapanek võimaldab kroonikaid vaadelda määramatult kasvavate tekstidena, mis kasvavad oma ajatelge pidi ilma lõpliku piirita.” (Portelli 1991: 61)(21) Kirjutaja, kes sellise isomorfsuse saavutab, peab olema oskuslik jutustaja ning vormilooja, selekteerides, arendades seiku ning seoseid erinevatel tasanditel. Imetlusväärne on see, et selline narratiivne võimekus ei tarvitse sõltuda kirjutaja haridusest, samas aga ei kandu hea jutustaja oskused tingimata üle komponeeritud tekstile (Kirss, Kivimäe 2009: 5). Kuigi selline kirjatükk mõjub tervikliku tagasi­vaatava refleksioonina, võib tundlik lugeja näilises ühtsuses siiski tajuda lünki, sihilikke väljajätte ning vaikusi (Palmenfelt 2006).

Kahtlemata lisab kaalukust jutustaja väärikas hoiak, mis ei pisenda ega suurenda ennast, vaid paigutab end kollektiivsete sündmuste mõõtkavasse, justkui öeldes lugejale: „Mina, siiamaani eikeegi, võtan ette oma loo jutustamise teiste sarnaste saatustega inimeste lugude taustal. Paljud on läbi elanud sarnaseid etappe, väljakutseid ja ohte, aga ka mina olen ellujääja.” Taaskord Juri Lotmanile mõeldes: ka lihtsal inimesel võib olla õigus eluloole (vt Lotman 1990 [1984]). Õigustatult on uurijad väitnud, et paljud mälestused ei kuulu mitte üksikisikust autorile, vaid tema suhestatud minale (ingl relational self) (Sommer 1988; Sweet Wong 1998; Eakin 1999: 52), ning et tunnistuslikes mälestustes võtab jutustaja endale vastutuse kõneleda hukkunute eest. Kuivõrd elulooteksti jutustaja märkab inimesi enda ümber, iseloomustab oma (saatuse)­kaaslasi, on huvitav küsimus. Kui Erich Arak seisab oma loos üksinda justkui lagedal väljal, vahel harva jutustades mõnest kaasteelisest, siis Valentine Nõlvak oli teistest inimestest ümbritsetud sageli häirimise või ahistamise punktini: pereliikmetest, lastest, kooli- või barakikaaslastest. Ka kirjanik Jaan Kross on oma memuaarid rajanud eluteel kohatud inimeste portreteerimisele rohkem kui elusündmuste jutustamisele; oma Siberi-teekonda puutuvates mälestustes kasutab ta kavalalt oma varasemaid kirjanduslikke vahendusi laagrikaaslastest ning nende eluseikadest (vt Kross 2003).

Sündmusküllasus on tekstuaalne efekt, milles jutustaja väärikus ning autoriteet tuleneb rohketest raskustest, seiklustest ja üleelamistest. Kogemuslik autoriteet on teenimatu, isegi sattumuslik: kirjutaja on elanud ärevatel, isegi kaootilistel aegadel, milles ta on pidanud astuma mitmesse rolli, mida rahulikumad ajad polnuks nõudnud.(22) „Valel ajal sündinu” elus on olnud ajastu tõttu paratamatusi ning pöörakuid, mille tingimusi ning tagajärgi ta jutustajana lugejale selgitab. Elulugudes ja mälestustes, mis on rajatud tõerääkimise pretensioonile, lisandub kogemuslikule autoriteedile esteetiline autoriteet ehk hea, mitmekülgse loo jutustamine nii osavalt, et lugeja tunneb sellest narratiivset naudingut (ingl narrative pleasure). Kogemuslikust ning esteetilisest autoriteedist kasvab välja eetiline autoriteet, teisisõnu Tokeri mõttes on esteetiline ning eetiline aspekt vastastikku läbipaistvad kihid (ingl co-laminated). Seega ei tähenda sündmusküllasus pelgalt jutustamislaadi või -tempot, mis sarnaneb action-filmiga, vaid kogemuse eripära, nähtuna läbi autori reflektiivsusprisma. Mõistagi ei ole sündmusküllasus normatiiv ega mõõdupuu, mille põhjal eristada „häid” ja „halbu” lugusid, „häid” ja „halbu” elusid. Oskuslikult jutustatud elulugu, millel on suur mõõtkava, põhineb mäletamisel, mis võib olla pidev või katkendlik, jõudes kirjutamise protsessini alles mitukümmend aastat pärast läbielatud sündmusi.

 

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium (IUT22-2, ­„Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal”) ning Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus.

  


  1. Elulookogude mitmekihilisus tuleneb esiteks kogumisviisidest, näiteks vastustest samale küsimustikule (nt Eesti Rahva Muuseum), samale võistlusele saadetud tööd (Ühendus Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseum eelistavad seda kogumisformaati). Teiseks võib piiritleda materjali põlvkondlike kihtide (mh järgis seda meetodit Aili Aarelaid) ja kogemuslike kohortide järgi Teise maailmasõja lõpul: Siberisse küüditatud (või Gulagi saadetud), 1944. aastal Läände põgenenud, kodumaale jäänud kirjutajad. 
  2. Elulugude tõeefekti on eetiliselt keeruline analüüsida. Philippe Lejeune’i mõiste autobiograafiline pakt tähendab, et omaeluloolise teksti autoril on vaikiv, allkirjastamata lepe lugejaga, milles ta nõustub rääkima tõtt, vähemalt loobuma valetamisest (Lejeune 1975). Samal ajal ei jää autobiograafiline pakt kirjutaja ja lugeja vaheliseks eraasjaks, vastutus kandub edasi ka rahvuslikele, rahvusvahelistele, väidetavalt ka rahvusülestele tasanditele. 1990. aastatel kogutud eestlaste elulugusid on käsitletud Eesti ajaloo valgete laikude täitmise, ülekohtu ja vägivalla tunnistuse ning rahvale ajaloo tagasi andmisena. 
  3. Vieda Skultans eelistab terminit kultuurilised ressursid (ingl cultural resources), James V. Wertsch aga tekstuaalsed ressursid (ingl textual resources). 
  4. Eesti mäluasutuste elulugude kogumisvõistlused ei ole üldiselt pikkust piiranud.
  5. Nõlvaku raamat oli lugejate hulgas väga populaarne. Oma retsensioonis nimetab Ilona Martson teksti melodraamaks, väites, et see on „geniaalne alusmaterjal korralikule kaheteistosalisele teleseriaalile – kui kellelgi oleks raha ja tahtmist sellest seriaali teha. Ja kui autor, kes ju ikka veel elu ja tervise juures, selleks loa peaks andma.” (Martson 2007) Need seisukohad vajaksid eraldi kriitilist arutelu, ka soouurimuslikust aspektist. Küll aga nähtub, mida tänapäeva lugejad elulugudest ootavad: isiklikkust, emotsionaalsust, siirust (või selle muljet), dramaatilisust ning muinasjuttudest hästi tuntud süžeed, kus peategelane kannatab, aga seljatab kõik raskused. 
  6. Eravestluses märkis Aigi Rahi-Tamm, et nii Araku kui ka Rahi-Tamme uuritud Aleksander Loogi mälestustest ilmneb, et need mehed läbisid kõiki võimalikke sõjaaegseid etappe kaleidoskoopiliselt (vt Rahi-Tamm 2011). 
  7. Pikkade elulugude uurimise kohta vt Gullestad 1996. 
  8. Eneken Laanes on huvitavalt ning ulatuslikult käsitlenud „tõrjutud” mälestuste mõju laagrite ja küüditamiste sotsiaalsele mäletamisele (Laanes 2017). 
  9. Mõnedes eestlaste sõjamälestustes on jutustuse ajalise korrastamise aluseks kalendermärkmik, mida õnnestus pidada ja alles hoida ning millest sai meenutamis­protsessis mälutugi (vt Subbi 2008). Seega sarnaneb vahelekirjutustega kalendermärkmik laiendatud kroonikaga, mida Hayden White peab üheks põhiliseks (kuigi tema silmis arhailiseks) ajalookirjutuse vormiks (White 1980). 
  10. Metodoloogilise märkusena lisan, et elulugusid uurides olen püüdnud vältida tsiteerimist, mis rebib paratamatult osutatud lõigu kontekstist välja. Raamatus „She Who Remembers Survives” (Kirss jt 2005) tegime näiteks analüüsitud terviktekstid kätte­saadavaks lisas, et lugeja heal juhul paigutaks tsiteeritud passused oma algkonteksti. Ka käesolevas artiklis on valitud „eksimine” samas suunas: dekontekstualiseerimise ohu tõttu on tsitaate vähe.  Tsiteerimise ja ümberjutustamise ohtude arutelu on olnud kõige tihedam suulise ajaloo uurijate hulgas, kes eelistavad oma uurimusi kirjutades kasutada heli- ning videolindistusi, mitte litereeringuid. Sellel teemal on kõige rohkem arutletud suulise ajaloo uurijad, nt Alessandro Portelli, Luisa Passerini jt.
  11. Õnnetähe metafoorist on kirjutanud Tiiu Jaago (2011). 
  12. Kokku kulub Eestiranna loo jutustamiseks 11 lehekülge (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 19–30). 
  13. Põnevamates ning ohtlikumates olukordades lülitub ta minevikult olevikule, uuesti läbi elamise ja läbi tunnetamise võtmesse. See on keeleline tunnusmärk, mida eestlaste elulugudes on vähe uuritud (kui üldse). 
  14. Boris Raagi eluloo (2003) teine köide käsitleb tema mobiliseerimist Nõukogude armees­se 1941. aastal ning kolme sõbraga deserteerumisel ette võetud seiklusrikast teekonda. See köide on kompositsiooni poolest erinev esimesest ja kolmandast köitest, kus „lugu” on vähe: mineviku meenutamine takerdub kirjeldustesse, leidmata jutustusliini, mis sellele vastava hoo annaks. Mälestuste kõige põnevama osa jutustamislaadis on äratuntav sarnasus kelmiromaaniga, mis võibki koosneda lõdvalt kokku punutud seikadest, konstantideks peategelane ja tema sõber. Raagi seikluslool on neli peategelast ehk neli kelmi. Oma värvikuses erineb lugu oluliselt enamikust „korpuselugudest”, kuigi jutustamise kuraasi esineb koos võidelnud meeste suulistes sõjalugudes sageli (Mertelsmann 2011). Raagiga sõjateed jaganud korpuslaste lood olid pärast sõda režiimikohased; neid sai rääkida ning omavahel jagades lihvida vormi, mille sisse mahtusid ka legendid ja „kalapüügilood”. Arakul ning teistel Saksa sõjaväes võidelnutel tuli oma lugu varjus hoida, eriti vahetult sõjajärgsetel aastatel, ning leida veenev alternatiivjutustus, mis võimudele ja pealekaebamisaldistele kohalikele silma ei paistaks. 
  15. Üheks omaeluloolise teksti proovikiviks on dialoogide käsitlemine. Rekonstrueeritud dialoogid mõjuvad elulugudes sageli kunstlike ehk stiliseerituina. Napisõnaline „Kas said pihta!” sobib osutatud passuses olukorraga, aga kas kirjutaja mäletas seda täpselt ja pani kaaslasele õiged sõnad suhu? Üldiselt tarvitab Arak otsekõnet väga vähe, eelistades teha sisukokkuvõtte dialoogipartneri ütlustest. 
  16. Süžee poolest sarnaneb vangistuse õnnelik lõpp ja vabanemisstseen Jaan Krossi novelliga „Stahli grammatika” (1980). 
  17. Seevastu Boris Raagi jutustuses hoidsid Vene sõjaväest deserteerunud mehed oma lühikese seikluse vältel neljakesi kokku, ja nii kaua, kuni kontroll oli lõtv ning nad vahele ei jäänud, jätkus nalja ja koomikat. 
  18. Põgenemiskatse jutustamiseks kulub käsikirjas 20 lehekülge (EKM EKLA, f 350, nr 1787, lk 126–145). 
  19. Ka küüditatute elulugudes on üsna sageli looduskirjeldusi ning imestust taiga võimsa ja lopsaka looduse üle, mille mõõde on Eesti tagasihoidliku maastiku omast kordades suurem. Looduse eksootika nautimine on mõneti vastuolus nende lugejate ootustega, kes arvavad, et elu asumisel oli ainult orjatöö, alandus ja kannatus, kuid minu arvates oleks ennatlik väita, et emotsionaalne ja esteetiline reaktsioon Siberi võõrale loodusele on vastuolus rahvuslikkuse koodi ehk diskursusega. Üheks heaks näiteks selle teema uurimisel on Ronald Rüütli teistsugune ehk õnnelik Siberi-lugu „Atarma. Minu elu Siberis” (2002): noor mees, kes 1941. aasta küüditamisel oli vaid teismeline, suutis leida endale meeldiva töö kalurikolhoosis looduslikult kaunis kohas, ning hiljem pidas Siberis veedetud aastaid oma elu parimaiks. 
  20. „Life seems to be writing itself, imprinting traces on white sheets of snow, memory, paper, in a continuum of the ethics of camp experience.” 
  21. „Life histories and personal tales depend on time, if for nothing else, because they undergo additions and subtractions with each day of the narrator’s life. They are much like those medieval chronicles which were, as Lotman says, ’isomorphic’ with reality because the periodical registration of  events made it possible to view them as texts with no final boundary, growing indefinitely along the axis of time.” Portelli viitab itaaliakeelsele Lotmani tõlkele: Ju. M. Lotman, B. A. Uspenskij, Tipologia della cultura. Firenze: Bompiani, 1975. 
  22. Siinkohal tuleb märkida, et mitmed Eesti Kirjandusmuuseumi ja Ühenduse Eesti Elulood eluloovõistluste üleskutsed on rõhutanud möödunud aegade keerulisust lihtsate inimeste mäletamises. Keerulisus ja keerdkäigud on märksõnad, mis suunavad kirjutajaid jutustama, mitte lahterdama n-ö mustvalgete mõttemallide järgi: „Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes” (1996), „Sõja mõjud minu ja minu lähedaste elus” (2004). Kogumiste põhjal on koostatud elulooraamatud, nt „Sõjas kasvanud poisid” (2011), „Sõja ajal kasvanud tüdrukud” (2006).

 

Kirjandus

Arhiiviallikad

EKM EKLA – Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

F 350, nr 1787. Arak, Erich

F 350, nr 1741. Raag, Boris

 

Kirjandus

A a r e l a i d, Aili 2006. Cultural Trauma and Life Stories. Helsinki: University of Helsinki Press.

A s s m a n n, Aleida 2006. Der lange Schatten der Vergangenheit: Erinnerungs­kultur und Geschichtspolitik. München: Beck.

B o y m, Svetlana 2008. Banality of Evil, Mimicry, and the Soviet Subject: Varlam Shalamov and Hannah Arendt. – Slavic Review, kd 67, nr 2, lk 342–363.

C a v a r e r o, Adriana 2000. Relating Narratives: Storytelling and Selfhood. London: Routledge.

C o n q u e s t, Robert 1978. Kolyma: The Arctic Death Camps. New York: Viking.

E a k i n, John Paul 1999. How our Lives Become Stories: Making Selves. Ithaca: Cornell UP.

G i l m o r e, Leigh 2001. The Limits of Autobiography: Trauma and Testimony. Ithaca: Cornell UP.

G u l l e s t a d, Marianne 1996. Everyday Life Philosophers: Modernity, Morality, and Autobiography in Norway. Oslo: Scandinavian University Press.

H i n r i k u s, Rutt (koost) 1999. Me tulime tagasi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

J a a g o, Tiiu 2011. The Lucky Star and discernment: the positioning of the self and war in the life story of Lembitu Varblane. – Soldiers of Memory: World War II and its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Toim Ene Kõresaar. Amsterdam: Rodopi, lk 317–342.

K i r s s, Tiina 2006. Mäletamine ja veendumus. Ühe eesti mehe elu lood. – Ruti raamat. Artikleid, lugusid ja mälestusi. Pühendusteos Rutt Hinrikusele 7. 05. 2006. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 4.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 109–128.

K i r s s, Tiina Ann 2011. When is the war over? Ylo-Vesse Velvelt’s life story and surviving the ’Czech Hell’. – Soldiers of Memory: World War II and its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Toim Ene Kõresaar. Amsterdam: Rodopi, lk 365–385.

K i r s s, Tiina, K i v i m ä e, Jüri 2009. Estonian life stories and histories. – Estonian Life Stories. Toim T. Kirss. Budapest: Central European University Press, lk 1−33.

K i r s s, Tiina, K õ r e s a a r, Ene, L a u r i s t i n, Marju (toim) 2005. She Who Remembers Survives. Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

K r o s s, Jaan 2003. Kallid kaasteelised. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

K õ r e s a a r, Ene 2008. Nostalgia ja selle puudumine eestlaste mälukultuuris. ­Eluloouurija vaatepunkt. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 760–773.

L a a n e s, Eneken 2017. Trauma keelde tõlgitud: kultuurideülesed mäluvormid eesti laagri- ja küüditamismälestustes. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241–257.

L e j e u n e, Philippe 1975. Le pacte autobiographique. Paris: Seuil.

L o t m a n, Juri M. 1990 [1984]. Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest. – J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, lk 365–385.

M a r t s o n, Ilona 2007. Üksi rändan… – Sirp 28. IX.

M e r t e l s m a n n, Olaf 2011. Boris Raag – „Hope of Staying Alive”: Survival strategies of a Soviet soldier. – Soldiers of Memory: World War II and its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Toim Ene Kõresaar. Amsterdam: Rodopi, lk 263–279.

N õ l v a k, Valentine 2007. Ellujääja. Mälestused. Tallinn: Varrak.

P a l m e n f e l t, Ulf  2006. The dark shadow of the un-mentioned event: Collapsing taleworlds and narrative reparation. – Narrating, Doing, Experiencing: Nordic Folkloristic Perspectives. (Studia Fennica Folkloristica 16.) Toim Annikki ­Kaivola-Bregenhøj, Barbro Klein, U. Palmenfelt. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 101–116.

P o r t e l l i, Alessandro 1991. The Death of Luigi Trastulli and other Stories: Form and Meaning in Oral History. Albany: State University of New York Press.

R a h i - T a m m, Aigi 2011. „Alexander Loog – Searching for one’s way”. – Soldiers of Memory: World War II and its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Toim Ene Kõresaar. Amsterdam: Rodopi, lk 235–262.

R ü ü t e l, Ronald 2002. Atarma: minu elu Siberis. Tallinn: Faatum.

S h a l a m o v, Varlam 1980. Kolyma Tales. Tlk inglise keelde John Glad. London: Norton.

S k u l t a n s, Vieda 1998. The Testimony of Lives. London: Routledge.

S o m m e r, Doris 1988. Not just a personal story: Women’s testimonios and the plural self. –  Life/Lines: Theorizing Women’s Autobiography. Toim Bella Brodzki, Celeste Schenk. Ithaka: Cornell University Press, lk 107–131.

S u b b i, Ülo 2008. Lõpp hea – kõik hea! Mälestusi pikalt elurajalt. Tartu: Kuldsulg.

S w e e t W o n g, Herta D. 1998. First-person plural: Subjectivity and community in native American women’s autobiography. – Women, Autobiography, and Theory: A Reader. Toim Sidonie Smith, Julia Watson. Madison: University of Wisconsin Press, lk 168–182.

T o k e r, Leona 2000. Return from the Archipelago: Narratives of Gulag Survivors. Bloomington: Indiana University Press.

T u l v i n g, Endel 2007. Mälu. Tlk Jüri Allik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

U s a i, Urmas (koost) 1993. Eestlased tööpataljonides 1941–1942. I kd. Tallinn: Olion.

W e r t s c h, James V. 2002. Voices of Collective Remembering. Cambridge: Cambridge University Press.

W h i t e, Hayden 1980. The value of narrativity in the representation of reality. – Critical Inquiry, kd 7, nr 1, lk 5–27.

Õ u n, Mati 2015. Laevahukud Läänemerel 20. sajandi sõdades. Tallinn: Grenader.

Y o u n g, Sarah J. 2011. Recalling the dead: Representing identity and witness in Varlam Shalamov’s Kolyma tales. – Slavic Review, kd 70, nr 2, lk 353–372.