Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Suudlusest tagumiku näitamiseni

Janīna Kursīte. Zīmju valoda: latviešu žesti

Janīna Kursīte. Zīmju valoda: latviešu žesti. Rīga: LU Akadēmiskais apgāds, 2016. 304 lk.

Läti Ülikooli rahvaluuleprofessor Janīna Kursīte-Pakule on erakordselt viljakas autor. Ta on avaldanud uurimusi läti luule värsitehnikast, läti mütoloogiast, koostanud rea sõnaraamatuid.(1)

Käesolevas raamatus käsitleb ta läti mitteverbaalset ehk kehaliigutuste keelt. Kursīte uurib kehakeele seost läti talurahvakombestiku (kosimine, pulmad), loodususu ja maatohtrite ravivõtetega. Materjal on ammutatud rahvaluulest, ilukirjandusest, kaasaegsete mälestustest ja autori tehtud usutlustest. Võrdlusmaterjal diasporaas (Leedu, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Poola, Saksamaa) elavate lätlaste kohta pärineb Kursīte korraldatud ekspedit­sioonidelt, mille eesmärk on olnud välislätlaste pärandkultuuri talletamine ja uurimine. Eri osa on raamatus pühendatud sõjaeelsete ja tänapäeva Läti poliitikute žestikeelele, mida näitlikustab raamatu lõppu lisatud rikkalik foto­materjal. Nii on Janīna Kursīte lugeja ette toonud järjekordse huvitava uurimuse, mille mõningaid teemasid alljärgnevalt lühidalt tutvustan.

Kursīte rõhutab, et Euroopaga ühist kultuuriruumi jagades on lätlaste mitte­verbaalne märgisüsteem osa Euroopa märgisüsteemist ega erine sellest kardinaalselt. Vahe on nüanssides. Lääne-Euroopast ülevõetud etiketi kõrval püsib lätlastel põlvest põlve pärandatud rituaalne žestikeel. Raamatu kandev osa ammutab ainest folkloorist, sh kombestikust, rahvalauludest, uskumustest, muinasjuttudest ja muistenditest. XIX sajand, eriti selle lõpukümnendid tõid suuri muutusi lätlaste maailmatunnetusse ja ühtlasi täiendasid nende žestikeelt peamiselt baltisakslaste, kuid ka teiste Euroopa kultuuride etiketikeelega. See tõi kaasa mitteverbaalse keele rituaalse osa taandumise ja etiketi esiletõusu, kus peamine oli teada, mis lubatud, mis mitte, ent polnud enam oluline, miks.

Inimene teeb kätega sadu erisuguseid liigutusi, kuid enamasti ei kuulu need žestide kategooriasse. Ometi on käte roll žestide loomisel ülisuur. Kursīte peab võimalikuks, et kätlemine on lätlastel olnud väga oluline rituaalne või tseremoniaalne žest, kuid käe ulatamine tervitamiseks polnud lätlastel, eriti maal, argioludes kombeks (lk 52). Keelgi on äärmiselt liikuv elund, ent osaleb žestide loomisel harva, ehkki on kuulunud ja kuulub üha läti kehakeele instrumentaariumisse, nt „kui vaevab luupainaja, tuleb keelega teha ristimärk” (lk 148). Tähelepanekud kõnelevad sellest, et erinevus Läti linna- ja maarahva kehakeeles kadus XX sajandi lõpuks (lk 41).

Kursīte avab taidurlikult läti rahva­laulude sügavamat müütilist sisu. Analüüsides vastastikust kummardamist kui austuse ja lugupidamise žesti, osutab ta läti dainale, milles kased ja lepad vastamisi kummardlevad. See ei ole üksnes kunstiline võte, vaid pigem puude kui sugukonna tootemite austamine, leiab Kursīte (lk 129–130).

Huvitavaid mõtteid on Kursīte esitanud põlvili laskumise ja põlvili olemise kohta. Tegemist ei ole tingimata allaheitlikkust ja alandlikku armastust tõendava ristiuskliku žestiga, leiab autor (lk 111). Läti talumees põlvitas enne külvitöö alustamist põllu ees, vanad naised põlvitasid saunas pärast vihtlemist ja andsid suud lavale ja vihale vms. Balti­saksa teoloog, läti kirjasõna arendaja Georg Manzel (1593–1654) ründas oma jutlustes vihaselt läti talurahva põlvitamiskommet, nimetades seda saatana teenimiseks.

Traditsioonilisele läti kombestikule on iseloomulikud paljud tabulised žestid. Näiteks jalaga ukse avamine ja sulgemine on hoolimatuse žest, mis teatud juhtudel võis esile kutsuda lähedase inimese surma (lk 106–107), ristad käed või jalad – kutsud välja ktoonilised vaimud, ristad rinnal käed – äiutad kuradi lapsi (lk 114, 132) jne.

Suuandmine, suudlemine on paljudes Euroopa kultuurides seotud söögi ja joogiga. Kursīte järgi on läti pulmakomme pruudi ja peigmehe suuandmisega viin magusaks teha vana tava, mis viitab viljakusele ja sigilikkusele (lk 116). Eesti pulmakommetes on see aga suhteliselt hiline vene laen, mis hakkas pikkamisi juurduma alles XX sajandil. Seega kirjeldab Oskar Luts faktitruult ja ajastule vastavalt Raja Teele ja Joosep Tootsi pulma, kus pole kibedakarjumist ega viina magustamist suudluste abil.(2) Mõjub lausa šokeerivalt, et Arvo Kruusemendi filmis „Suvi” (1976) oli komme samasse stseeni sisse kirjutatud: Kiir, kes on just tulnud sahvrist oma hävitustöölt, astub tuppa ja karjub „Kibe!”, mille peale pruutpaar suudleb.

Antižestid on Kursīte järgi tagumiku näitamine (lk 136–137) ja terekäe eiramine (lk 197). Tagumik on pärimusliku arusaama kohaselt pahupidi pööratud nägu. Kriitilistes situatsioonides, kus muu lahendus tundus olevat võimatu, näidati tagumikku. Arvati, et see on tugevam põlastamise viis, kuid samal ajal maagiline žest, mis tõrjub kurja ning soodustab sigivust ja viljakust. Teatud juhtudel (jaanipäeval, vihma esilekutsumiseks, saagi edendamiseks) – ja mitte ainult lätlastel – peeti žesti aktsepteeritavaks, koguni soovitavaks. Väljasirutatud terekäe eiramist viljelevad Kursīte tähelepanekute põhjal poliitilised vastased seimis, s.o Läti parlamendis.

Diasporaas elavate lätlaste juurde korraldatud ekspeditsioonidel on Kur­sīte teinud ohtralt tähelepanekuid ka välislätlaste kehakeele iseärasuste kohta. Nii on ta tähele pannud, et Venemaa ja Valgevene läti külade mehed võtavad puhke- ja suitsupause tehes sisse kükkasendi (lk 27), mis väidetavalt olevat algselt rändrahvastele iseloomulik poos. Novosibirski oblasti läti meestel on juttu ajades kombeks aeg-ajalt maha sülitada, millega nad Kursīte arvates märgistavad isikliku ruumi piire ja demonstreerivad oma tõsimehelikku olemust (lk 169). Läti venelaste ja teiste Lätis elavate mittelätlaste kehakeel on lätlastele omasem ja arusaadavam kui välislätlaste oma (lk 195).

2008. aastast alates on Kursīte seimi saadik, mis on talle andnud suurepärase võimaluse lähivaates jälgida ja mõtestada Läti poliitikute kehakeelt. Isiklike tähelepanekute kõrval on ta kasutanud fotosid, filmikroonikaid, kaasaegsete mälestusi jms. Kursīte on muu hulgas võrrelnud Läti presidendi Kārlis Ulmanise (1877–1942), Leedu presidendi Antanas Smetona (1874–1944) ja Eesti presidendi Konstantin Pätsi žestikeelt (lk 174). Kursīte leiab, et Pätsi iseloomulikumad žestid piirdusid tervitamisel peamiselt kübarakergitusega, mida saatis lugupidav või tseremoniaalne peanoogutus või kätlemine. Kinokroonikatest näeb ja kuuleb, et avalikel esinemistel kasutas Päts üksnes häält, kätežeste peaaegu üldse appi võtmata. Leedu presidendi Smetona kehakeel oli vaoshoitud, kuid teatud juhtudel, rõhutamaks peamist, tõstis ta käe üles. Ulmanis seevastu pööras suurt tähelepanu kehakeelele. Ringsõitudel saatis teda sageli ajakirja Brīvā Zeme ajakirjanik Konstantīns Karulis (1915–1997) – muide, tulevase läti etümoloogilise sõnaraamatu autor –, kes on ühes pikemas ajaleheloos kirjeldanud Ulmanise kehakeelt. Presidendi kehahoiak avalikel esinemistel andis Karulise arvates tunnistust enesekindlusest või eneseusaldusest. Tervitades kohtumisele tulnud rahvast või alustades kõnet, võttis ta kaabu tseremoniaalselt peast ja surus lugupidamise märgiks vastu rinda, lehvitas seda elegantselt vms. Ulmanisel oli kombeks toetada aeg-ajalt oma mõtet ülestõstetud parema käega – iseloomulik žest paljudele tolle aja Euroopa poliitikutele. Jne.

Kehakeel on põnev teema, mis ei jäta küll kedagi ükskõikseks. Läti Ülikooli rahvaluuleprofessor Janīna Kursīte on üllitanud mitmekülgse uurimuse, ja selleski valdkonnas ei valmista ta lugejale pettumust.

 



  1. Vt L. V a b a, Isevärki sõnaraamat. – SÕNAMU. Janīna Kursīte. Neakadēmiskā latviešu valodas vārdnīca jeb novadu VĀRDENE. Rīga: Madris, 2007. 528 lk. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 11, lk 924–926.
  2. „[köster] võtab oma klaasi, tõuseb püsti ja peab tähtsa sündmuse puhul mõnusa kõne [---]. Lõpuks laseb ta noorpaari elada, võtab ise viisi üles, andes peaga märku, et ka teised tõuseksid ja aitaksid laulda. Tuhat korda elagu noorpaar! Ja veel kord elagu nad!” – O. L u t s, Tootsi pulm. Argipäev. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 104.