Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kihnu ÕS

Kihnu sõnaraamat. Koostanud Reene Leas, Reti Könninge, Silvi Murulauk, Ellen Niit. Toimetanud Karl Pajusalu, Jüri Viikberg

Kihnu sõnaraamat. Koostanud Reene Leas, Reti Könninge, Silvi Murulauk, Ellen Niit. Toimetanud Karl Pajusalu, Jüri Viikberg. Kihnu Kultuuri Instituut, Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeele­teaduse instituut. Kihnu–Pärnu–Tallinn–Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 652 lk.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Kihnu pärimuskultuur on juba päris hästi dokumenteeritud. Selle materiaalset külge on kirjeldanud Theodor Saar, kes on käsitlenud põhjalikult Kihnu laevaehitust, aga ka peremärke(1); ulatuslikumat etnograafilist ülevaadet argielust pakub Vilve Kalitsa monograafia(2); näputööd esitlevad mitmed raamatu(3). Vaimse poole võtavad kokku „Vana kandle” Kihnu köited(4) ja mitmed Ingrid Rüütli uurimused(5). Viimati lisandus üks magistritöö Kihnu rahvausundist.(6) Kuid Kihnu ei ole jäänud üksnes linnast tulnud uurijate huviobjektiks, ka kohapeal on sirgunud haritlasi, kes on asunud oma keelt ja vaimset pärandit kirja panema. Neid ei ole kannustanud niivõrd teaduslik huvi kui praktilised kaalutlused: tagada Kihnu algu­pärase kultuuri elujõulisus. Nii on umbes tosina aastaga siginenud jõudsalt kooli kirjavara: „Kihnu lugõmik”(7), „Aabets”(8), „Kihnlasõ emäkiel”(9). Viimane pole üksnes õpik, vaid ka teaduslikus mõttes heal tasemel keelekirjeldus.

Nüüd on kihnlased, tõsi küll, kutse­liste keeleteadlaste toel, maha saanud soliidse leksikograafilise teosega. „Kihnu sõnaraamat” sisaldab üle 6000 märksõna, olles nii mahu poolest kui ka ülesehituselt võrreldav „Mulgi sõnastiku” ja „Hiiu sõnaraamatuga”. Kõiki neid on nimetatud rahvasõnaraamatuteks.(10) Sellise määratluse on vist tinginud asjaolu, et teose koostamise algatus tuli kohalikult rahvalt, töö tehti ära suures osas talgute korras ja adressaadiks on esmajoones oma kogukond. (Siiski, „Hiiu sõnaraamatu” autor on ainuisikuliselt keeleteadlane Paul Kokla.) Kihnu sõnavara sõelumisel oli oma osa keelekojal, kuhu kuulus tosin vanema põlve kihnlast. Seal vaieldi, milline on õige ja puhas vorm – külade ja isegi perede vahel on kerget variatiivsust –, ning lepiti kokku paljude lekseemide lõplikus esitusviisis. Seega on „Kihnu sõnaraamat” normatiivne üllitis, omamoodi Kihnu ÕS.

Kui üldiselt murded XX sajandil kiiresti nivelleerusid, siis kihnu keelt kaitses selle eest kogukonna suhteline isoleeritus. Kihnlase eluring piirdus oma saarega. Linnas käidi harva ja põgusalt. Ja omavahel räägiti oma keeles. Nii kestis see 1970. aastateni. Siis toimus kaks pööret, mis lõpetasid Kihnu iseseisvuse. Esiteks kaotati Kihnu kolhoos, sellest tehti Pärnu Kaluri osakond. Nüüd ei pääsenud laevamehed enam koju, kui püügihooaega polnud või laev seisis dokis, vaid pidid passima kuude kaupa Pärnus. Teine muutus, millel oli kihnu keele staatusele ja kihnlaste mentaliteedile veelgi sügavam mõju, oli üldise keskhariduse kehtestamine. Kihnu noored pidid minema kolmeks aastaks mandrile kooli, kus nad said drilli õigekeelsuse alal ja käisid läbi kirjakeelsete klassikaaslastega. Seepärast võiks ju oletada, et praeguste 55-aastaste ja vanemate idiolekt on murdepärasem kui noorematel, kes käisid sundkorras mandril koolis, kuid nii lihtne see vist ei ole. Pärast Eesti riigi taastamist on ka paljud vanemad kihnlased lahkunud tööpuuduse tõttu aastateks saarelt; suviti valgub üle saare turistide laviin ja eks selgi ole oma tasalülitav toime.

Juba sajandivahetusel tajuti, et Kihnu eripära on ohus, kui kohe midagi ette ei võeta. Seepärast asutati sihtasutus Kihnu Kultuuriruum, taotleti UNESCO tunnustust ja riiklikku toetust, et tagada kihnu keele ja kultuuri kestvus. Esimeste sammudena pandi alus kihnu kirjakeelele, seda hakati õpetama koolis ja kasutama trükistes. Kihnu Kultuuriruumi pooldumise teel sündis Kihnu Kultuuri Instituut, mis on arendanud ulatuslikku kirjastustegevust ja on ka vaadeldava sõnaraamatu taga. Kahtlemata on käivitunud restauratsioon kihnlaste eneseteadvust tõstnud ja võiks avalduda ka igapäevases keelekasutuses.

Kelle uusust kajastab „Kihnu sõnaraamat”? Siin on koos palju sõnavara kihistisi. Arhailisemad keelendid on kirja pannud Theodor Saar juba 1930. aastail ja ilmselt tollaste vanainimeste suust, nii et need esindavad XIX sajandi keelt. Teisest otsast ulatub valik tänapäeva, nagu näitavad kas või arvuti, eeru ’euro’ ja eljuk ’hõljuk’. Suur osa sõnu on saanud vastavalt vanusele või uudsusele märgendid van või uus. Siin võiks ehk olla järjekindlam ja süstemaatilisem. Kas vääriks märgendamist sõnad, mis tähistavad unustuse hõlma vajunud asju või toiminguid või on nende minevikulisus juba niigi selge? Merendusega seotud terminid, mida sõnaraamatus leidub rohkesti, on suuremalt jaolt arhaismid, kuigi sellele ei viidata, näiteks koerkma ’kivilasti laevatrümmi paigutama’, püerüselae ’väiksem maalaev’, jaagma ’laeva jaakraua abil takkudega tihtima’, tammstoekk ’tamtok, lühike puu pukspriidi otsas, millest käivad läbi kliiverpoomi köied’. Samamoodi on märgendamata ka mitmed põllunduse, käsitöö ja majapidamisega seotud arhaismid, näiteks jahama ’käsikivil jahvatama’, kostipulk ’kiilutaoline pulk, mille abil puunõul vitsad kohale lüüakse’. Kui loetletud sõnade puhul annab juba tähenduskirje aimu nende arhailisusest, siis on sõnaraamatus rohkesti vananenud sõnu, mis vajaksid vastavat märgendit, näiteks riivelpüss ’vintpüss’, riik ’kriit’, simmermaenn ’puusepp’, kullitu ’tasku’. Tegelikult on selliseid arhaisme sõnaraamatus sadu. Tegin väikse katse, kirjutasin paarikümnelt leheküljelt välja paarkümmend sõna ja lasin neid hinnata kolmel eakal kihnlasel. Pooled sõnad olid neile võõrad. See ei tähenda, et nende koht ei ole sõnaraamatus – otse vastupidi. Tuleks ainult viidata sõna staatusele. Märgendi van on saanud sõnaraamatus sadakond sõna. Mõne juures osutatakse ka praegu käibel olevatele vormidele (ehvt, vrd vihik), üldiselt tuleb aga oletada, et vananenuks liigitatud märksõna asemel kasutatakse tähenduskirjes antud kirjakeelset lekseemi. Stiilimärgendiga hrv – harv – on varustatud ainult 10 sõna, mis tundub kahtlaselt vähe.

Ka neologismide arv sõnaraamatus küünib sajani. Osa neist langeb kokku kirjakeelsetega (aigla, kahtlustama, kingitus), teised on moodustatud oma reeglite järgi: aenkma ’hankima’, ede­panõk ’ettepanek’, jalakäüäjä ’jalakäija’, käömäkoett ’käekott’, luões ’loos’. Mõnel korral viidatakse ka vanemale vormile (aigla, vt aigõmaja; mätäs, vrd turval), aga seda võinuks teha rohkemgi. Tahaks teada, mis sõnu kasutati vanasti kallistama, kleepmä ’kleepima’, põnõv ’põnev’ jt asemel. Vahel kerkib küsimus, kui uus on uus. Kuntur ’kontor’ on määratletud uueks, aga sellega paaris käiv koloos ’kolhoos’ vananenuks, aku neologismiks, aga akuga varustatud autu ’auto’ on jäänud märgendita.

Veel paar märkust vormistuse asjus.

Kihnu fonoloogias on palatalisatsioonil, täpsemalt prepalatalisatsioonil, oluline tähendust eristav osa: paekma : pakki ’pakkima : pakkida’, vrd pakma : pakku ’pakkuma : pakkuda’; paelk : palgi ’palk : palgi’, vrd palk : palga ’töötasu’. Selline vaheldus – e-ainese kandumine esisilpi – tuleb esile i-tüvelistes sõnades ja kontamineerunud vormides, kus i teises silbis puudub. Selle märkimiseks on leitud sobiv noteerimisviis – väike üla-e –, mida kasutatakse kõigis trükistes ja ka kõnealuses sõnaraamatus. Siiski ei sobi see alati peenenduse tähistamiseks. Nii on transkriptsioonis üle pingutatud sõnadega jalgreepp ’astmed aiamulgust ülepääsemiseks’, peenn ’penn, sarikakaari siduv rõhtpuu’, oodõsveest ’korkvest’, konnapiell ’parmupill’, tueduma LASTEK ’magama’, veermlasõd ’virmalised’ jpt. e-ainest siin ei lisandu, palataliseeritud on lihtsalt konsonant (vrd pill). Paljudel juhtudel jääb palatalisatsioon niikuinii märkimata: praadma ’praadima’, presmä ’pressima’, trell. Ma ei söanda võtta lõplikku seisukohta tagavokaalsete sõnade asjus, mis on esitatud sõnaraamatus kujul juella : juella ’julla, väike sõudepaat, päästepaat’, tuella : tuella ’meeste talimüts, läkiläki’, paerv : parvõ ’parv, kari’, kjõers : kjõrrõ ’kirs, jääkirme’, nuõel : nuõlõ ’nool, paadi kaitse­liist’, sõelg : sõlõ ’sõlg, rinnaehe; sõlgpuu, ühendav ristpuu’. Küllap kannab kahe esimese puhul palataalsust üksnes konsonant, teisi tuleks veel uurida.

Millegipärast on sõnad autu ja raadiu fikseeritud u-lõpulisena, kuigi järgsilbi o on Kihnus tavaline: joro ’rodu, rida’, kodo ’kodu’, obo ’hobune’. Uudissõna riigi­kogo ongi saanud sõnaraamatus ootuspärase o-lõpulise kuju.

Kas kihnlaste sõnavara piirdub sõnaraamatus esitatud sõnadega? Kindlasti mitte. Igapäevaselt on kasutusel rohkesti ka kirjakeelega kokkulangevat leksikat, tihti häälikuliselt kohandatud kujul, mis pole jõudnud vaadeldavasse teosesse. Kas seda üldse tasub esitada? („Murdegeograafias on ikka otsitud nn puhast murret [---], mille all mõeldakse võimalikult vanapärast, normikeelest ja võõrmõjudest puutumata traditsioonilist kohamurret.”(11)) Tasub küll, vähemalt siis, kui muuteparadigmas tuleb esile eripäraseid vorme. Nii on sõnast kangas mitmuse osastav kangu, kuigi võiks oodata midagi muud, näiteks kangasi. Pealegi on kangas Kihnu kultuuris nii tähtis sõna, et tema väljajätmine ei tule kõne allagi. Sõnast kivi on mitmuse omastav kivede, mitmuse osastav kivä. Ka kõiki verbe pööratakse oma malli järgi.

Üldse pole sõna algupära kuigi oluline. Kihnu keeles, ka kõnealuses sõnaraamatus, on suur hulk laevandustermineid, mis pärinevad hollandi ja inglise keelest. Kihnlased adapteerivad võõrsõnu, olgu nende päritolu milline tahes, väga edukalt. Ammu on kodustatud ja sõnaraamatuski kirjas patsiermä ’patseerima’ ja registiermä ’registreerima’. Neile võiks lisada asvaltiermä, reguliermä, mariniermä ja palju teisi. Kahtlemata on need murdekeelendid.

Kui eelnevas jutus kõlasidki mõned kriitilised noodid, siis ei maksa sõnaraamatu koostajatel seda südamesse võtta. Tegemist on igati tubli tööga. Loomulikult ei saagi esimene väljaanne olla täiuslik, nii et miski ei vajaks kohendamist või täiendamist. Kuuldavasti on ka kihnlastel endil juba mitmeid ettepanekuid.

 



  1. T. S a a r, Kihnu raamat. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 68. Tallinn, 1998.
  2. V. K a l i t s, Kihnlaste elatusalad XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani. Kihnu: Kihnu Kultuuriruum, 2006.
  3. K. J õ e s t e, Kihnu kördid eile ja täna. Semiootiline esemeuurimus. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012; I. U u s, Noppeid Kihnu näputööst. Viljandi: OÜ Eesti Loomeagentuur, 2012; K. S u m m a t a v e t, Loomise vägi. Kihnu Roosi käsi­töökogu. Tallinn: EHEsummatavet OÜ, 2017.
  4. O. K õ i v a, I. R ü ü t e l, Vana kannel VII: 1. Kihnu regilaulud. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Keele Instituut, folkloristika osakond, 1997; O. K õ i v a, I. R ü ü t e l, Vana kannel VII: 2. Kihnu regilaulud. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, etnomusikoloogia osakond, 2003.
  5. I. R ü ü t e l, Naised Kihnu kultuuris. Tartu: [Eesti Kirjandusmuuseumi] Teaduskirjastus, 2013; I. R ü ü t e l, S. K a p p e r, Kihnu tantsud. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2015.
  6. J. S u d a k, Luupainajad Kihnu rahva­usundis. Luupainajapärimuse võrdlev analüüs arhiivi ja välitöömaterjalide põhjal. Kihnu: Kihnu Kultuuriruum, s.a.
  7. Kihnu lugõmik. Koostanud Ly Leas, Külli Sepp ja Evi Vesik. Kihnu: Sihtasutus Kihnu Kultuuriruum, 2004.
  8. Aabets / jutud mõtlõsid vällä Külli Laos, Reene Leas ning Evi Vesik. Pärnu: Kihnu Kultuuri Instituut, 2009.
  9. K. L a o s, Kihnlasõ emäkiel. Pärnu: Kihnu Kultuuri Instituut, 2010.
  10. J. V i i k b e r g, Rahvakeele sõnastikud lugemislaual. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 6, lk 435.
  11. T. H e n n o s t e, K. P a j u s a l u, Dialektoloogia põhimõisted ja uurimisala. – K. P a j u s a l u, T. H e n n o s t e, E. N i i t, P. P ä l l, J. V i i k b e r g, Eesti murded ja kohanimed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 21.