Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kas sambla all on kodupesa?

Hasso Krull. Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016

Hasso Krull. Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016. [Tartu]: Kaksikhammas, 2016. 416 lk.

„Müüt on mõistuse pesa,” ütleb Hasso Krull selle raamatu sissejuhatuses. Teekonda sinnani mõõdab ta eksplitsiitsuse ja implitsiitsuse teljel, sest tulevik on mõistatus, ja mõistatus ise implitsiitsuse võrdkuju (lk 8). Sild aga kujutab endast müütilise kommunikatsiooni sümbolit, mis alati viib t e i s e l e p o o l e (lk 302). Nii on igal asjal kaks otsa ja me peame teadma, mida me tõeliselt tahame. Süvaökoloogia rajaja Arne Næssi „Elu filosoofiale” tuginedes näitab autor, kuis kosmilisel sillal saavad kokku possibilism (võimalikkus) ja determinism (ettemääratus). Ennast arvab ta kahtluseta possibilistide kilda (lk 27, pikemalt tõlke­teooria kontekstis lk 210–214). Ent ajaloost teame, et possibilistideks nimetasid endid ka üle-eelmise sajandivahetuse uuendusmeelsed prantsuse sotsialistid. Munitsipaalsotsialistid. Lähemalt allpool, kuna ajalooteadusega ei ole Krullil just soojad suhted.

Siinkohal nentigem, et kirvega on „Mõistatuse silla” autor juba proovinud loomislugude labürindis end tulevikku murda, nüüd proovib hambaga. Kaksikkirves oli labürindi sünni juures, pärast vahendas trükisõnas Krulli luulet ja mõttetarkusi. Kirjanik ise tegi teel müütide algkodu suunas mitmeid vahepeatusi, et luua oma ruum, kus küpseda. Noid peatusi nimetab ta pesadeks (lk 13). Kui poeemi Demeetrist sai taas viljakusjumalanna Demeter, tehti esimene peatus jumalanna pesas, kus kodustati mütopoeesia. Siis tuli üks suurem Pesa, milles leidis oma koha poeetiline Muna. Kuid pesamuna ei püsi ju kusagil paigal ning otsib kõikjalt õiget kodupesa. Nii sattuski ta teele Kaksikhammas, mis teatavasti on sammal ja kuulub taimeriiki. Kas sambla all või varjus peitub ka müütide arvatav algkodu, ei tea vist isegi Krulli kodustatud trikster. Kindel on üksnes see, et „tähendus asub kusagil sõnade ja asjade vahel” (lk 200), nagu Gilles Deleuze’i järgides kinnitab Krull Peeter Sauterile antud intervjuus. Ning Kaksikhambast on seni proovitud vaid ühte poolt!

Viidatud intervjuus teatab autor muuhulgas, et triksteri hüpotees on a l t e r n a t i i v n e (minu sõrendus siin ja edaspidi – A. O.), kosmoloogia ja mõistatus tema keelemänguline vaste (lk 207). Kena – nooruses määratles Hasso Krull end kui alternatiivset luuletajat, nüüd siis on ta samaväärne kultuuriteoreetik! Ikka alternatiivsus ennekõike, olgu või utoopiline. Mina nimetan seda raamatut pärimusfilosoofiaks. Krull tsiteerib eeskätt filosoofe, eesti omasid arvustabki ning Margus Oti terminid väesolev ja käesolev teevad temaga kogu mõttematka kaasa.

Kuid algab kõik ikkagi luulest.

 

I

„Mis on luule?” küsib autor algatuseks ja resümeerib samas eneserefleksiooni korras: „Luuletus on keele laps ja ta tähendus on alati ennustamatu” (lk 18). Kunst kunsti pärast on seejuures vältimatu algtingimus ning luuletus saab kujuneda ainult iseendakujuliseks (lk 55).

Samas on žanripiirid murtud ja me elame rütmitaju minetanud vabavärsi vohamise ajal. Kaur Riismaa loomingu näitel sedastab Krull, et värsstekst kujutab endast tunnusteta luulet (lk 98), ning tsiteerib samas oma eakaaslast Märt Väljataga: „Luuletus on ridadeks jagunev lühitekst, milles ­semantilised ja häälduspausid ei tarvitse kokku langeda.”(1) Proosa aga olevat lihtsalt „värsi kaotanud halb luule” (lk 21).

Seejuures eristab Krull kolme võimalikku poeetilist hoiakut: aristokraatset, proletaarset ja eremiitset. Viimast iseloomustab ta Marko Kompuse luule ­põhjal kui eraklust, millega kaasneb hästi läbi mõeldud loomekava. Proletaarset poosi esindab muidugi antilüüriline (:)kivisildnik koos oma Jumalast Ilmutatud koolkonnaga. Raskem lugu on aristokraatse hoiakuga, mida esindama on valitud üksainus, ent hea raamat – Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel”. Jah, ses teoses leidub luuleridadesse murtud teksti, kuid teatri ja draamakunsti allhoovusi on seal rohkem. Ometi suudab Krull veenda, et see raamatuke on „minasust ületava luule manifest” (lk 40)!

Samale väitele osundatakse ühes hiljutises kriitikaülevaates, ent noored uurijad lisavad kohe: „Lõpetuse ingel” on „k r i i t i k a par excellence(2) ja kutsuvad nõnda kurja karja. Kui tõsimeeli pannakse ühte patta autorimääratluseta poeetiline proosatekst, luule ja kriitika, siis näitab see üksnes eesti kirjandusteooria nutust seisu. Pole ka midagi imestada – toda vaeslast loobitakse küll semiootika, küll kultuuri- või rahvusteaduste rüppe, ent süüa ei anta talle enam kusagil! Võõrastele on ta võõras, omadele veel võõram.

Hasso Krulli kiituseks peab ütlema, et üheski oma tekstis ei lahmi ta umbropsu, vaid esitab terviklikke mõttekäike või läbitunnetatud luuleridu, vahel ka õrritab lugejat. Isikupärase luuletõlkijana paneb ta algajaile südamele, et tõlkija „ei tohi olla algupärandi ori” (lk 217). Oma väidet näitlikustab ta selles raamatus Paolo Cavalieri „Looma­vaidluse” eestindusega ja Annick Loui­silt pärineva ülevaatega Jorge Luis Borgese tõlkekäsitlusest, mis ilmselt on talle endale lähedane. Raamatu filosoofilise alatooniga sobivad mõlemad.

Arvustajana astub Krull lugeja ette harva ja siis ka mitte tavapärasel moel, vaid autori (vist eranditult luuletaja) loomingu tervikkäsitlusega. Seekord räägib ta kõigepealt Andrus Kasemaa afektidest ja võrdleb tema ning Triin Tasuja anarhilisi lausujahääli. Kui Kalju Kruusa „mägede mägemus” (lk 97) välja arvata, siis ongi Krulli tekstis  luubi all just noorema põlvkonna luule. Mart Kanguri värsse iseloomustab ta kui keeleusalduse luulet, kus „tavaline on ebatavaline” (lk 91), Kaur Riismaa tabab ajarännult. Täpne, aga ka mõnusalt muigama­panev on Sveta Grigorjeva modernse esikkogu iseloomustamine just litootese (terminina vist Krulli lemmikkujund) ja antikliimaksi kaudu. Tõnis Vilu senises loomingus näeb Krull tardumusse venitatud avaust, mis viib postapokalüptilisse utoopilisse aega, ja lisab, et „apoka­lüptiline meeleolu ongi tänapäevase elutunde põhitoon” (lk 121). Seejuures tunnistab autor teisal: „Teatav traditsionalismi aeg on tulekul; mulle meeldiks kõige rohkem, kui see oleks traditsiooniline modernism, Kaplinski või Mihkelsoni laadis” (lk 177). Tema iidolite nimed on välja öeldud! Maailmakirjanduse kontekstis võib sama rida jätkata raamatu motos tsiteeritud inglise avangardisti J. H. Prynne’i nimega. 1936. aastal sündinud Jeremy Harvard Prynne on meie Mats Traadi eakaaslane, ka luulesse tulid nad ühel aastal (1962) ja sarnases stiilis.

Praegu on huvitav täheldada, et just Jaan Kaplinski oli esimene, kes Hasso Krulli loomisloopoeemile „Meeter ja Demeeter” (2004) tunnustust avaldas.(3) Ene Mihkelsoni loomingu kohta ütleb Krull ise, et tema luule on mälujälgede luule ja proosa mälujälgede proosa, aga tema ütlematajätmistes aimub esivanemate muistse kogemuse hõngu (lk 135–136). Läinud aastal pani Krull kokku mahuka valikkogu Mihkelsoni luulest (1976–2010) ja kirjutas sellele huvitava järelsõna, mis õigupoolest pidanuks ka siia raamatusse mahtuma. Kuid läks teisiti ja iseseisva artiklina ei ole autor oma käsitlust kunagi avaldanud. Ometi pälvis ta mullu sellesama, koostatud raamatust lahutamatu järelsõna eest Kulka artiklipreemia. Žürii otsust vaidlustamata sunnib sama kirjatüki tsitaadi- ja viiterohkus siiski nentima, et tõe huvides pidanuks tubli kolmandik auhinnast minema Aare Pilvele.

 

II

Järelsõna Mihkelsoni valikkogule lõpeb koostaja loomingu kontekstis väga tähele­panuväärse nendinguga: „[---] aja­lugu on juba võsa all, ajalugu läks metsa.”(4) Ma loodan, et Valdur Mikita lingvistilisse metsa, kuhu ta Krulli sõnu kasutades „kukub kui oma sokiauku”! Et Mikita hulbib pärimusfilosoofina ise sama sokiaugu teisel serval, olen ma tema triloogiast kirjutades juba märkinud.(5) Sealjuures peitub Mikita isiklik mõttepesa sünesteesias, Krulli oma kosmoloogias. Selles, et „kultuur ei ole pelgalt ajaloo osa ja müüt on tähtsam kui tõde” (lk 361), asuvad nad ühel seisukohal. „Ajaloo terrorile” (Mircea Eliade) vastandab Krull pärimusliku mõõtme ja esitab oma vaate Eesti ajaloole kui esivanemate kultuse Suurele Litootesele.

Otse mõtteteaduse maile juhib Margus Otilt pärinev teose esimene moto „Alus on sula”, millele Krull Oti esimesest väekirjade-raamatust (2015) kirjutades lisab: „Sula ongi alus” (lk 164). Nii koorub välja omalaadne sulamisfilosoofia, mis näikse iseloomustavat mitut 1960. aastate keskpaigast peale ilmale tulnud põlvkonda.

Nende taevas oli praegusest sinisem ja rohi rohelisem just N Liidus alanud sula aegu, mis sisendas lootust vabadusele. Kuigi nad nägid, kuis ajutine sula pidi veel enne N Liidu kokkuvarisemist andma maad stagneerunud jääkamakaile, säilis neis lootus uuele ja kestvale sulaajale. Paraku näitab juba veerand sajandit püsinud oma riik tänastele keskealistele üha kindlamini jäätunud paigalseisu märke. Ometi leiavad meie „sulamisasjatundjad”, et neid segab elu edasikäigus just kuulumine eesti r a h v u s e s s e! Räägitakse utoopilisest kosmilise mõõtme võtvast uuest ärkamisajast (Hasso Krull), isamaa-imperatiivi ületamisest (Leo Luks), eestlase enesekoloniseerimisest (Aare Pilv). Nii tahetakse „ümber lõigata” (Mihkel Mutt) mitte Eestit, vaid eestlast ennast.

Kitsamalt kirjandusse puutuvalt ütles Karl Martin Sinijärv kord sõna „etnofuturism”, millele Kajar Pruul vastas „etnosümbolism”. Tagasivaates noile aegadele tõstab Krull õigustatult esile võro vaimu ärkamist ja emaemade tähe all sündinud Kauksi Ülle eks­perimentalismi, mille ugrimugrinduses näeb ta Oskar Looritsa perspektivismi valguses soome-ugri müüdi ellutõstmist. Et kõikvõimalikke isme ja muid vähe­kasutatavaid võõrsõnu tuleb ühe raamatu jaoks kokku liiga palju, on filosoofide üldomane stiil, mille nimeks võiks olla literatrism, sest argikõnes nad ise nii ei räägi. Etnosümboliste esindavate arbujate kohta mainib „Mõistatuse silla” keeletundlik autor, et nende eesti keel on „ilus, aga surnud keel” (lk 218). Kas sõnad emantsipatoorne (pro vabastav, lk 362) või numinoosne (jumalaväelise tähenduses, lk 28), rääkimata kreeka algupära matkivast meioosis’est (pro meioos, lk 345) peavad esindama elavat e e s t i keelt? Ja lk 123 kirja pandud presentistlik kosmos võiks maakeeli tähendada presendiga kaetud ilmaruumi!

Pigem on kõik kokku üksainus épater le bourgeois, nagu ka mitmeti heietatud mõttekäigud laadis „tõeline Eesti kultuur on viletsuse pornograafia” (lk 344). Kui needki näited esindavad „etnofuturismi 2.0”, mida Krulli loomingust nägi tõusvat Aare Pilv,(6) siis tekib eesti kirjandusloo foonil küsimus, mis see õieti peab olema. Kas ohverdet konn tulevikus või lendavad sead ilma tulevikuta? Etnos jääb mõlemal juhul ellu, aga r a h v u s olevat pelgalt „historistlik konstruktsioon, mida teevad ajaloolased” (lk 275).

Kisub vägisi poliitika maile, aga Hasso Krull hindavat ainult sunduseta poliitikat, mis antropoloog Pierre Castersi järgi „saab toimida ainult ühiskonnas, kus ajalugu ei toimi” (lk 268). Alternatiiv on jälle leitud, rahvusriigile vastandatakse riigita rahvad (antud juhul bušmanid ja Põhja-Ameerika indiaanlased). Oma artiklile Looritsast on Krull „Mõistatuse silla” tarbeks kirjutanud pika joonealuse lisamärkuse, kus ta sotsioloog Ulrich Becki tarkusele tuginedes selgitab: „Kosmopolitiseerumine on tänapäeval ühtaegu paratamatu ja hädavajalik protsess” (lk 321).

Õigupoolest polnuks seda lisamärkust tarviski, piisanuks ainult Krulli humanitaarinstituudi kolleegi Marek Tamme tunnustava arvustuse lugemisest Krulli kaksikkogumikule „Pesa. Muna”, mis kohe algul teatab: „Hasso Krull on meie ainus kosmopoliitiline filosoof.”(7) Tamm rõhutab, et kosmopoliitika ja kosmopolitismi vahele ei saa panna võrdusmärki, ning teatab, et „kosmopoliitika on teaduslik tegevus uue universaalse korra loomisel”. Kusjuures tema allikas on uuem kui Krulli tsiteeritud Beck. Nimelt kirjutas Belgia teadusfilosoof Isabelle Stengers (snd 1949) selle kümnendi algul antropoloogiapiibli „Cosmopolitics”, mis peatselt rändas Ameerikasse ja on nüüd kõigile huvilistele netis inglise keeles kättesaadav.(8)

Ent kus on kirjas „poliitika”, ei saa teksti politiseerimisest üle ega ümber. Hasso Krull eelistab „sunduseta poliitikat”, seega võime termini „kosmo­poliitika” vabalt tuletada ajakirja Cosmopolitan nimest. Niisiis: Krulli rahvuse- ja ajalooväline universaalkosmos on uus moeajakiri. Meestele ja filosoofidele. Kui aga tõsiselt, siis loomislood olid ja jäävad ning silla sambad on endiselt vees. Kui kivid olid veel pehmed, siis aitas Krullil labürindis orienteeruda Ariadne punane lõng. Nüüd on kivid ammu sammaldunud, ent sambla alt juba sulab ja Kaksikhamba teine pool on kasutamata.

 



  1. M. V ä l j a t a g a, Mis on luule? I. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 3, lk 167.
  2. J. S u s i, P-R. L a r m, Me kiretu kirjanduskriitika. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 3, lk 161.
  3. J. K a p l i n s k i, Hasso Krulli rõõmus fatalism. – Vikerkaar 2004, nr 12, lk 120–123.
  4. H. K r u l l, Redel varemete kohal. – E. Mihkelson, Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976–2010. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 327.
  5. A. O j a, Valdur Mikita ulguvad rehad. – A. Oja, Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989–2016. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 336.
  6. A. P i l v, Muisus ja muistatus. Etnofuturism 2.0. – Looming 2015, nr 4, lk 577.
  7. M. T a m m, Pesapunumine: Hasso ­Krulli kosmopoliitika. – Sirp 2. V 2014, lk 12.
  8. http://www.upress.umn.edu/book-division/books/cosmopolitics-i