Lehekülje algusesse

Sõna sõnastikus ja tekstis



UNESCO on 2016. aasta kuulutanud Aristotelese (384–322 eKr) mälestusaastaks, sest tema sünnist Stageiras möödub tänavu 2400 aastat. Aprillis leidsid nii Tartus kui ka Riias aset Aristotelesega seotud sündmused: Tartu Ülikooli raamatukogus avati 6. aprillil näitus „Aristoteles – 2400 aastat filosoofiat”, Läti ülikoolis peeti 7.–8. aprillil juba viiendat korda klassikalise filoloogia biennaalkonverentsi „Antiquitas Viva”, seekord alapealkirjaga „Sõna sõnastikus ja tekstis” („Vārds vārdnīcā un textā”), kus Aristotelesel ja tema mõtteviisil oli oluline koht.

Ettekanded olid inglise, läti ja saksa keeles ning esinejad Läti teadusasutustest, Peterburist, Marburgist ja Tartust. Sõnad, mida vaadeldi ja vaagiti, seostusid antiigipärandiga ning selle tõlgendamisega. Täheldada võis sarnaseid arenguid nii Lätis kui ka Eestis. 

Ettekanded algasid Līva Rotkale käsitlusega sünonüümiast ja homonüümiast Aristotelese „Retoorikas”. Esineja väitis, et meie jaoks on sünonüümia ja homonüümia sõnad, ent Aristotelese jaoks olid need asjad. 

Keelelist korrektsust kirjeldavad terminid preskriptivism ja purism, mis tulid kasutusele varasel uusajal, olid Dace Strelēvica-Ošiņa teema. Ehkki ladina päritolu, ei esinenud neid sõnu sellises tähenduses Rooma grammatikute tekstides, kuigi vastavad nähtused olid tuntud ka Vana-Roomas. Mõlemad terminid on teinud pika rännaku algsest ladina tüvest praescribere ’ette kirjutama’ ja purus ’puhas’ jõudmaks oma praeguse kuju ning staatuseni keeleterminoloogias.

Vanakreeka pärisnimede kirjutamisest läti keeles rääkis Arturs Hansons, kes muuhulgas on toimetanud Meelis Friedenthali romaani „Mesilased” lätikeelse tõlke. Kreeka ja muid võõrnimesid kajastatakse läti keeles häälduse järgi, kuid kasutusel on mitmed erinevad variandid. Vanakreeka nimede õigekirja kajastav teatmeteos(1) ilmus aastal 1974 ning on seega vananenud. Vajalik on uue teatmeteose ettevalmistamine ning kõneleja ettepanek kriitiliseks miinimumiks on kasutada läti keeles pikendusmärke vaid seal, kus kreeka keeles on pikk vokaal, sest praegu võib lätipärastes kreeka nimedes olla pikk ka selline silp, mis kreeka keeles on lühike, nt Mileetos peaks läti keeles olema Milēta, ent kasutusel on variant Mīlēta. Mõned kreeka nimed on kasutusele tulnud ka latiniseeritud kujul: nii saab nime Oidipus kirjutada ladinapäraselt Edips või kreekapäraselt Oidips

Liivi kohanimed XIII sajandi esimese poole Turaida lossi pärgamentdokumentides oli Vija Stikāne teema. Nimi Turaida ise on pärit liivi keelest ja seostub Taaraga, käsikirjades esineb see eri versioonides, sest ladina ja keskalamsaksa keeles ei olnud lihtne liivi häälikuid edasi anda. Enamik ettekandes mainitud kohanimedest on nüüdseks käibelt kadunud, nt Kivemale, kus võib ära tunda liivi- ja eestikeelse sõna kivi

Sõnade tähendusest ja nende muutumisest Henriku Liivimaa kroonika näitel andsid ülevaate Ilona Gorņeva ja Brigita Cīrule. Klassikalise ladina keele sõnad on aja jooksul muutunud kogu Euroopas ning selle tulemusel on ladina keelel tekkinud piirkondlikud eripärad. Seetõttu on esinejate sõnul oluline, et uued sõnad ja tähendused oleksid hõlmatud ladina keele sõnaraamatuisse. Ilmnes, et nii ladina-eesti kui ka ladina-läti sõnaraamatute väljaandmisel on arengud olnud sarnased, mõlemas keeles ilmus eelmise sajandi lõpul kõigepealt ainult klassikalist ladina keelt hõlmav sõnaraamat ning hilisemasse teise trükki lisandus ka hilisantiikaegne ja keskaegne sõnavara. Nüüd aga uurivad Läti klassikalised filoloogid, kas viimases ladina-läti sõnaraamatus toodud keskaegsete ladina sõnade tähendused kehtivad ka Henriku Liivimaa kroonika puhul. Võrdluseks – selle kroonika eestikeelse tõlke eessõnas on Enn Tarvel välja toonud Henrikule eripärased sõnad ja väljendid, mis ladina-eesti sõnaraamatus puuduvad, nt curia ’mõis, kirikla’, provincia ’maakond, kihelkond’, arbor terebinthina ’mänd’.(2) 

Esimese konverentsipäeva lõpetas Läti ülikooli klassikalise filoloogia osakonna õppejõudude ja üliõpilaste ladinakeelne etendus raamatu „Winnie Ille Pu” („Karupoeg Puhh”) IX peatükist „Porcellus ab omni parte aquis circumdatus est” (eestikeelses versioonis „Kui Notsut ähvardab uppumisoht”). Mainitud raamat on ka ladinakeelsena bestselleriks saanud. 

Sõnastike temaatika jätkus järgmisel päeval, mil Ilze Rūmniece tegi ettekande Aristotelesele viitamisest X sajandist pärinevas bütsantsiaegses Suda leksikonis. Sõnade rolli meditsiinis käsitles kaks kõnelejat. Ieva Fībiga vaatles Vana-Rooma tuntuima arsti Galenose traktaati Hippokratese korpuse unustatud sõnadest ja Kaarina Rein rootsiaegse Tartu Ülikooli meditsiinialaste oratsioonide (akadeemiliste kõnede) keelekasutust. 1640. aastal Tartus peetud kõnes „De homine” („Inimesest”) on ära toodud Aristotelesele omistatud ütlus „naine on ebatäiuslik mees”,(3) kuid tegelikult Aristotelese loomingust sellist väidet ei leia. XVII sajandi temaatikaga jätkas Anna Strode, kelle ettekanne oli Riias XVII sajandil kirjutatud pulmaluulest, täpsemalt pruuti ja peigmeest kirjeldavatest sõnadest. Kuningas Friedrich Suure armastusest antiikkirjanduse vastu tegi plenaarettekande Marburgi ülikooli professor Gregor Vogt-Spira. Ehkki suur antiigihuviline, ei lugenud see valitseja antiikautorite teoseid originaalkeeltes, vaid nautis neid prantsuse keele vahendusel. 

Konverentsil oli ka selliseid etteasteid, mis keskendusid ühele sõnale. Jelena Jermolajeva analüüsis Odüsseias (19. laul 562–567) esineva ebaselge tähenduse ja etümoloogiaga sõna ἐλεφαίροµαι võimalikke tõlgendusi, Harijs Tumans Thukydidese „Peloponnesose sõja ajaloos” esineva sõna τὸ φιλόπολι ’patriotism’ erinevaid tähendusi, Jelena Zahharova sõna amicitia ’sõprus’ kasutamist Sidonius Apollinarise kirjades. Olga Budaragina esituses võis kuulda sõnade valikust Marcus Cornelius Fronto kirjades.

Ent konverents näitas ka, et lähenemine ladinakeelsetele sõnadele võib olla interdistsiplinaarne. Nii andis Ingars Gusāns ülevaate vormeli ave ’ole tervitatud’ kasutamisest heavy metal muusikas. Seda on kasutatud nii tavapärases „Ave Maria” tekstis kui ka mujal positiivse ja religioosse atmosfääri loomiseks, ent ka looduse või isiku ülistamiseks, nt „Ave Danuvi”, „Ave imperator”. Hevimuusikas on see vormel olnud enamasti siiski kasutusel kurjade jõudude ülistamiseks: ave’le järgnevad näiteks Lucifer, satanas, tenebrae ’pimedus’.

Kahepäevane konverents lõppes haruldaste trükiste näituse avamisega Läti rahvusraamatukogus, kus kesksel kohal olid Aristotelese teoste varauusaegsed väljaanded ja kommentaarid. Tähelepanuväärne on seegi, et Aristotelesega seoses on valmimas sarnased projektid Lätis ja Eestis, nimelt tõlgitakse üheaegselt nii läti kui ka eesti keelde Aristotelese „Retoorikat”. Lätikeelsel versioonil on neli tõlkijat ning ilmuma peaks see käesoleva aasta sügisel. Eesti keelde tõlgib seda teost Janika Päll, kes oli ka TÜ raamatukogus avatud Aristotelese näituse ning 2016. aasta kirjandusfestivalil Prima Vista toimunud Aristotelese õhtu peaorganisaator. 

 

  1. Ā. Feldhūns, Sengrieķu valodas īpašvārdi. 13. laidiens, 1974.
  2. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis. Toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 18.
  3. Segvardus Olai Wallander, Oratio de homine. Dorpati Livonorum: Literis Acad., 1640, C1 verso.