Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Usaldusväärne teejuht Läti kohanimemaastikul

Laimute Balode, Ojārs Bušs. No Abavas līdz Zilupei. Vietvārdu cilmes īsā vārdnīca. Zin. red. S. Rapa. From Abava to Zilupe. The origin of Latvian geographical names. Scientific editor S. Rapa. A short dictionary. Latviešu valodas aģentūra, 2015. 303 lk.



Pealkirjas figureerivad kohanimed viitavad kogu Lätit tänapäeva piires hõlmavale käsitlusele – Abava on läänes Kuramaal, Zilupe idas Latgales. Kohanimeuurimise traditsioon on Lätis tugev tänu oma ala silmapaistvaile asjatundjaile. Loetelu võiks alustada, nimetades Augusts Bīlenšteinsi (1826–1907), ning jätkata Jānis Endzelīnsi (1873–1961), Ernsts Blese (1892–1964), Vallija Dambe (1912–1995) ja Marta Rudzīte (1924–1996) nimega ning lõpetada käesoleva raamatu autoritega. Laimute Balode ja Ojārs Bušs on Jānis Endzelīnsi alustatud hiigeltöö, Läti kohanimede sõnaraamatu („Latvijas vietvārdu vārdnīca”) jätkajad, nemad on koostanud ja trükki toimetanud ajavahemikus 20032013 ilmunud neli köidet (P–R), kuid tööd jätkub veel vähemalt paarikümneks aastaks.

Raamatu adressaadiks on eelkõige muidugi Läti oma rahvas, kuid väljaanne on varustatud ingliskeelse rööptekstiga ning seega suunatud märksa laiemale auditooriumile: Läti kohanimede vastu huvi tundvatele välismaa teadlastele ning n-ö haritud turistidele. Teos sisaldab pisut üle saja tähestikjärjestuses esitatud kohanime. Hõlmatud on 1. järgu haldusüksuste (lt novads) keskuste ja vabariiklike linnade nimed (2011. aasta seisuga oli Lätis 110 haldusüksust ja üheksa vabariiklikku linna), valikuliselt ka vallakeskuste nimesid (2010. aasta seisuga oli Lätis 494 valda), mõningaid muid linnanimesid, olulisi loodusobjekte (suuremad jõed ja järved, tähelepanu väärivad pinnavormid). Nimeartiklid on koostatud nii, et esmalt antakse lühike koha kirjeldus, heidetakse kiirpilk koha ajalukku, vajadusel on lisatud hääldusjuhiseid (grafeemide e ja o hääldus vms, nt Kolka [loe: kolka]), kohalik hääldusuusus, millele järgneb asjalik, laiemale lugejaskonnale arusaadavas esituses kohanime etümoloogiline käsitlus: esmamaining ja muud varasemad fikseeringud, mis on olulised nime päritolu mõistmiseks, olulisemad päritolu seletavad seisukohad ja argumenteeritud hinnang neile, näpuotsaga aga ka lõbusaid või veidraid rahvaetümoloogilisi lugusid mõne nime tekkest või kohanime ümbermõtestamisest: nt Priekule (mida Eestis tuntakse peamiselt tänu kartulisordile „Priekuli varajane”) on tõenäoliselt kura päritolu, kuid kohalikule rahvale meeldib siduda see läti apellatiiviga prieks ’rõõm’ ja Priekule halduspiirkonna kodulehe juhatab sisse rõõmsameelne tervitus Prieks mājo Priekulē’rõõm resideerib P-s’, või Valdemārpilsi ajalooline nimi Sasmaka (mis sisaldab endas põnevat vanapreisi sõna sasins ’jänes’), mida kohalik rahvas aga tõrjub, sest seostab seda tänapäevase läti üldnimega smaka ’hais, lehk’. Väljaannet elavdavad kohti iseloomustavad värvifotod, mida on kokku üle 200. 

Raamatu lõpus on seletatud tekstis kasutatud võõrsõnalisi erialatermineid. Üsna ulatuslik on kirjandusloend; lühidalt iseloomustatakse tsiteeritud autoreid, nende hulgas Eesti uurijaid Paul Aristet, Paul Alvret, Mariko Fasterit, Marja Kallasmaad, Julius Mägistet, Karl Pajusalu, Edgar Rajandit, Tiit-Rein Viitsot. Raamatu lõpust leiab veel huvitavat statistikat nt elanike arvu dünaamika kohta maal ja linnas ajavahemikus 1897–2015 jms.

Kohe raamatu alguses võetakse ette suured nimed: Latvija (Läti), Baltijas jūra (Balti e Läänemeri) ja Läti kultuurilis-ajalooliste piirkondade nimed Kurzeme (Kuramaa), Latgale, Sēlija (Seeli), Vidzeme ja Zemgale. Raamatu autorid toetavad seisukohta, et Latvija on tuletatud hüdronüümse taustaga etnonüümist latvis, vrd jõenimesid Late, Latupe Lätis, Latava jt Leedus. Sama päritolu on Latgale (< lat- + gals ’ots, nurk, piirkond’), mis võeti kasutusele XX sajandi algul, et tähistada Vitebski kubermangu lätlastega (latgalitega) asustatud ala. Liivimaa lätikeelne osa kannab läti keeles nime Vidzeme, mis on identne XIII sajandi saksa allikates leiduva nimega Iduma, Ydumea jt. Autorid möönavad, et nimel ei ole rahuldavat etümoloogiat, kuid peavad arvukatest oletustest tõenäolisemaks seletust, mille kohaselt lähtekohaks on lt vidus ’keskkoht, -paik’, s.o Vidzeme (< vidus + zeme ’maa jt’) kui maa, piirkond latgalite ja liivlaste vahel. Raamatu autorid kalduvad toetama Läti toponüümiku Ernsts Blese 1930. aastail esitatud seisukohta, et Baltijas jūra on balti päritolu ja sellel on ilmne etümoloogiline seos nt läti adjektiiviga balts ’valge’. Läänemere selle nime – mare Balticum – esimene kasutaja kirjalikes allikates oli teadaolevalt saksa kroonik Bremeni Adam ja läti keeles juurdus see alates XIX sajandi keskpaigast. Riia nime päritolu on seletatud mitmel moel. Autorid on seisukohal, et see pärineb algsest balti päritolu jõenimest Rīga, milles on esindatud balti hüdronüümides sageli esinev verbitüvi ring- ’looklema, liiga-looga voolama’, vrd kas või läti üldnime rīdziņa ’väike jõgi’.

Kohanimed on maa arhiiv, on tabavalt öelnud Jānis Endzelīns. Suurem osa väljaandes käsitletud nimedest on balti, kitsamalt läti algupära. Nende hulgas on arvukalt selliseid, mis on arusaadavad kõigile neile, kes oskavad läti keelt, nt Jūrmala (Mererand), Saulkrasti (Päikeserannik) jne, kuid loomulikult pole puudu kohanimedest, mille päritolu kohta on raske midagi usutavat öelda, nt kas või Kurzeme (Kuramaa), Madona. Kohanimedest võib välja lugeda, et Läti nimemaastikku on jätnud jälje kunagised balti hõimud kuralased, semgalid ja seelid ning läänemeresoomlastest liivlased ja eestlased, eriti muidugi lõunaeestlased. Saksa, eriti alamsaksa keele mõju läti keelele on teatavasti määratu, seetõttu on huvitav märkida, et suurte kohtade nimede hulgas saksa kohanimed peaaegu puuduvad. Vanimad Läti kohanimed, mõned jõenimed näikse viitavat otse indoeuroopa algkeelele, nende hulka kuulub kindla kandidaadina Kuramaa jõgi Abava, mis sisaldab indoeuroopa tüve *ab- ’vesi, jõgi’. Läti suurima jõe Daugava nimi on seevastu suhteliselt noor ega pärine varasemast ajast kui XIV sajandist, vanemad nimekujud Duna, Dyna, Duina, skandinaavia ruunide Tuna lähevad tagasi oletatavatele algkujudele *Dueinā, *Dveinā (mis on seotud indoeuroopa tüvega *dheu-/*dhu- ’keerlema, pöörlema, tiirlema, tormama’), siit ka lv Vēna, ee Väina; muiste on daugava võinud tähistada mis tahes suurvee ajal üle kallaste tõusnud jõge. Vähe on raamatus antroponüümse taustaga nimesid, nimetada võib siiski nt leivude alalt kohanime Alsviķis (ka Alsviķi), mis on seotud saksa perekonnanimega Halswig, samuti Eesti piiri äärset väikelinna Ape (kohalik hääldus Opa või Ope) < sks Hope. Kui kohanimesse on kätketud nt maastiku iseloom, on sellelegi tähelepanu juhitud, nt Kuldīga on algselt tõenäoliselt märkinud ebatasast, koguni mägist paikkonda.

Paljude nimede päritolu selgitamisel tuleb arvestada läänemeresoome (peamiselt liivi ja eesti, sealjuures eriti lõunaeesti) keeleainestikuga. Need kohanimed esinevad ootuspäraselt erineva levikutihedusega kogu läänemeresoomlastega ajalooliselt asustatud alal. Läänemeresoome mõju väljaselgitamisel Lätis on oluline panus sellistel uurijatel nagu Augusts Bīlenšteins, Kersti Boiko, Antons Breidaks, Kazimieras Būga, Tõnu Karma, Valentin Kiparsky, Marta Rudzīte, Valdis Juris Zeps jpt. Selles raamatus on läänemeresoome ainestikku kaasatud vähemalt seoses 30 kohanime analüüsiga. Nimetan või kommenteerin valikuliselt mõningaid. 

Talsi halduspiirkonnas Kuramaal asuv Ārlava (1230 Arowelle) vald on arvatavasti eesti taustaga nimi (< ee aru + väli), selle oletuse tõepära suurendab tõsiasi, et vallas on muidki, ilmselt uuemasse nimekihti kuuluvaid eestipäraseid kohanimesid (talunimesid). Samasse halduspiirkonda jääv linna- ja jõenimi Stende (1288 Testenden) on en-järjendi tõttu kas kura või läänemeresoome (? liivi) päritolu: võrdluseks on mh toodud ee tõstma, kuid tuleks ilmselt arvestada ka Eesti kohanimega Tõstamaa (1553, 1601 Testama), mille lähtekohaks võiks Marja Kallasmaa arvates olla tegusõnatuletis tõstam, samuti tuletised tõstandus, tõstandis, tõstandik ’põlluosa kolmeväljasüsteemis’, uus tõstandus ’uudismaa, uuesti ülesharitud maa’. Carnikava-nimeline küla Koiva alamjooksul on ainulaadne selles mõttes, et teisi samatüvelisi kohanimesid Lätis ei ole; huvitav on autorite oletus, et algusosa võib olla seotud salatsiliivi või lõunaeesti saarepuud märkiva sõnaga, vastavalt lvS sarn, eeL saarnõ(h), vrd ka lisaks Saarnaki laid Hiiumaal ja võib-olla Saarnakõrve küla Harjumaal, mis sisaldavad sama üldnime. Lt Gauja, ee Koiva, ka Kuiva päritolu kohta on kümneid nii läänemeresoome kui ka balti ainestikuga seotud oletusi; raamatu autorid seavad eelistatavalt esiplaanile balti etümoloogia, sidudes selle leedu keeles tuntud üldnimega gaujà ’(looma)kari, parv’ ja oletades ühtlasi, et see on algselt märkinud lihtsalt jõge. Seda seletust võiks autorite arvates toetada võimalik analoogia vene etümoloogiliselt seotud paariga рой ’kihulaste parv jms’ ja река ’jõgi’. Lisaks on välja käidud huvitav nn kompromissidee: Gauja ja Koiva on rööpselt tekkinud hüdroobjekti nimed. Pole vist kahtlust, et linnanimi Gulbene (sks Schwanenburg) on seotud läti üldnimega gulbis ’luik’; Eesti kontekstis on huvipakkuv lisada, et setu rahvalaulude Luigaliina all mõeldakse tõenäoliselt Gulbenet.(1) Autorid seavad kahtluse alla Ikšķile seose liivi sõnadega ikš + kilà, külà, ee üks + küla: kohanime 1224. aasta üleskirjutus Ickesculle on ärgitanud autoreid alguskomponenti siduma ee sõnaga ike, ikkes (inessiiv), lvK i’ggə̑z ’ike, hobuse rakmed’. 

Lätis on palju kohanimesid, mis lähtuvad apellatiivist tüvega jūg- ja selliste kohanimede motiveerijaks on seos geograafilise objektiga, mis visuaalselt tuletab meelde iket (kui rakmete osa). Jelgava [loe: jälgava] liivi päritoluoletuse (s.o seos sõnaga jālgab ’linn’) kõrvale pakutakse muid hüpoteese, mh Konstantīns Karulise seletust, et linnanimi lähtub läti apellatiivist jelgs ’madal (veekogu)’ või jelga ’märg, soine koht’. 

Huvitavaid mõtteid äratab Daugava kallastel asuva Ķegumsi linna nimi, mis algselt on tähistanud Daugava kärestikke ja samanimelist mõisat, mis hüdroelektrijaama ehitamise tõttu on jäänud vee alla. Ķegumsi nimi esineb veel Põhja-Lätis (talunimi) ja Zemgales (heinamaa); seda kohanime on suhestatud murdelise apellatiiviga ķegums ’katusehari’ ja cegums ’hobuselakk; looma turi’, mis autorite arvates võiks olla balti tüvi, ehkki sellele on raske leida vasteid teistes balti keeltes. Autoritel on jäänud tähelepanuta see, et kuraliivis leidub häälikuliselt lähedane ja tähenduslikult identne apellatiivitüvi tšägìn ’(hobuse) turi’, mis Lauri Kettuneni järgi on seotud soome sõnaga säkä ’looma turi, looma selja kõrgeim koht’(2), viimasel on vasted kõigis läänemeresoome põhjarühma keeltes(3); samuti on arvestatav Kettuneni seisukoht, et lt čȩga, cȩgums jt ’juuksetutt, hobuselakk’ on võib-olla laenatud liivi keelest(4), mis võimaldab usutavamalt tõlgendada kohanime Ķegums. Looma turja märkiv üldnimi on ideaalne kohanime motiveerija, nagu osutavad nt kas või inarilapi kohanimed, mille täiendosis on seve ’looma (nt põhjapõdra) turi’.(5) Mazsalaca on liitsõnaline kohanimi: < lt mazs ’väike’ + jõenimi Salaca, mille seletuseks on esitatud ridamisi oletusi, sh nt võimalik seos salatsiliivi sõnaga salai (< salva-) ’hammustav, salvav’ ja toeks samasisuline Daugava lisajõe nimi Graužupe (< grauzt ’närima, purema’ + upe ’jõgi’), sest jõgi on end n-ö läbi närinud liivakivikaljudest. Ogre [loe: uogre] jõe nimi esineb Läti Henriku kroonikas kujul fluvius Wogene, niisiis võrreldakse seda eesti sõnadega voo, voog, voogama

Lahtiseks jääb Valga-Valka nime päritolu, ent autorid esitavad intrigeeriva küsimuse: kui oletatavalt läänemeresoomelist päritolu Valga vanem nimi Pedele on läänemeresoome päritolu (kui ikka on?), siis miks pidid läänemeresoomlased vahetama selle teise vastu? Autorid seovad Latgale linna Viļaka (latgalipäraselt Vileks) ja samanimelise järve (ltg Veļaka) eesti omadussõnaga viljakas, juhtides tähelepanu Eesti kohanimele Viljandi, kuid viimast peetakse üksmeelselt isikunimeks Viljan Andin või nd-tuletiseks sõnast vili : vilja, mis tuleb esile paljudes muistsetes isikunimedes. Võib-olla tuleks ka Viļaka puhul arvestada isikunimelise taustaga, nt Põhja-Vene alalt kirja pandud muistsete nimedega Вилюй ja Виляка.

Lõpetuseks võin tõdeda, et usaldusväärse teejuhina Läti nimemaastikul pakub see raamat rohkelt avastavat ja mõtteid ärgitavat lugemist. Väheoluline pole seegi, et nimeartiklid pakuvad küllaga teadmisi kohanimede päritolu uurimise põhimõtete jms kohta, selgitades nt sedagi, milline apellatiivne leksika on tõenäolisim kohanimede semantiline motiveerija vms, milliseid vanu, läti keeleks sulanud hõimukeelte iseloomulikke keelendeid võib kohata tänapäeva Läti kohanimedes. Eesti lugejal on kahtlemata nauding ära tunda tänapäeva Läti kohanimedesse kätketud eesti ja liivi motiive ning hankida teadmisi Läti ajaloost.

 

  1. Vt P. A r i s t e, Luigamaa der setukesischen Volkslieder. – Baltistica 1971, kd VII, nr 2, lk 183–184.
  2. L. K e t t u n e n, Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1938, lk 436b.
  3. Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja 3. Päät. U.-M. Kulonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 2000, lk 238.
  4. L. K e t t u n e n, Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung, lk 436b.
  5. I. M a t t u s, Itä-Inarin paikannimistö. https://julkaisut.metsa.fi/assets/pdf/lp/Asarja/a186.pdf.

                                     P a b e r t r ü k k
Külgriba bänner