Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Üks muhe lugemine Hiiu Leigri seiklustest

Jegard Kõmmus. Iiu Leiger. Emasde Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihesd Leigrisd. Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2015. 108 lk.



2015. aastal ilmus kolm Hiiumaa kirjamehe, koduloolase ja jutuvestja Jegard Kõmmuse (1914–1988) pärandile toetuvat raamatut: mälestusteraamat„Elutöö ühe ööga”(1), jutukogu „Iiu Leiger”ning viimase lasteversioon „Iiuma vägimihe Leigri seiklused”(2). Kõik raamatud on näinud ilmavalgust tänu tema folkloristist ja rahvamuusikust lapselapsele Helen Kõmmusele. Järgnevas keskendun mainitud raamatutest keskmisele ehk Kõmmuse lugudele Hiiu vägilasest Leigrist (raamatu esimene trükk pälvis 2014. aastal Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupi aastapreemia).

Leiger on Suure Tõllu vend ehk samalaadne hiidvägilasest jutukangelane nagu Kalevipoeg, Vanapagan, Olev või Petseri vägilane. Ehkki igal hiiul on omad erijooned, on hiiupärimust kooshoidvaks jooneks see, et sinna kuuluvad narratiivid lähtuvad maastikul nähtavaist kummalisena tunduvaist objektidest ja moodustistest – suurtest rändrahnudest, erikujulistest mägedest ja järvedest. Lood ühelt poolt seletavad maastikuüksuste (ja nende nimede) teket, teisalt aga kannavad endas suurelt mõtlemise lusti – kirjeldavad näiteks seda, kui tohutud olid need objektid kokku kandnud, siia visanud või muul moel tekitanud olendite eluasemed, söögiisud ja majariistad. Reeglina ei oma hiiud üleloomulikke võimeid, vaid elavad üsna samalaadset elu nagu inimesed, lihtsalt tunduvalt suuremates mastaapides.

Hiiupärimus on eesti kultuuris vägagi erilises positsioonis.Esiteks on pea kõik, mis vägilastega seonduvalt talletatud, ka akadeemiliste muistendiköidetena välja antud.(3) Teiseks on aga mitmel hiiul oluline roll eesti kirjakultuuri arengus. Siinkohal piisaks ilmselt viitest F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojale” (1857–1861),kuid sama olulised on kindlasti ka Peeter Südda raamat Suurest Tõllust „Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll” (1883) ja August Kitzbergi „Maimus” (1893) olev Vanapagana-kuju tõlgendus.

Leigri roll on aga olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Helen Kõmmus toob oma uurimuses küll esile mitmeid varaseid tekste, kus Leiger on Suure Tõllu kõrval kenasti esile toodud(4), oma väljaannetes on Leigrit (teiste hiidude kõrval) tutvustanud ka M. J. Eisen(5) ning kõik Eesti Rahvaluule Arhiivis olevad teated Leigri kohta on leitavad akadeemilise muistendiväljaande teisest köitest(6). Kuid ükski viidatutest ei anna Leigrile ligilähedaseltki seda positsiooni, mida eesti kirja- (ja pop)kultuuris kannavad Kalevipoeg või Suur Tõll.

Jegard Kõmmuse raamat koosneb kuuest omavahel lõdvalt seotud loost, mis on kirja pandud autori lapsepõlveaegses Emmaste kihelkonna lõunapoolse osa Sõruotsa murrakus. Lugemise kergendamiseks on raamatule lisatud sõnastik ning raskemini mõistetava sõna esmakordsel ilmumisel järgneb sellele sulgudes ka kirjakeelne vorm. Raamatu lõpus on kaart juttudes esinevate paikadega ning Helen Kõmmuse järelsõna, mis avab lugude ja autori tausta.

Avalugu „Leiger asub Iiumale” on pigem koduloolise keskmega, peategelaseks pole mitte niivõrd Leiger kui just Hiiumaa – kõik tema sood, järved ja metsatukad saavad loos nimetatud. Olulise osa jutust hõlmab kirjeldus Leigri tutvumismatkast mööda asustamata Hiiumaad, ta sammub paigast paika ning annab igale kohale selle iseloomule vastava nime: „Edasi tullas muutund maa lagegs ja olnd vesine kut suur padu (madal soine koht). Nimedandgi taa seda kohda Paopeelne, müsusd nüid üitags Paopegs. Senejärel jeend Leigril tee peel ede merelougasde vahel pitk körgevöitu maaviil, müsusd taa nimedand Körgesaregs. Seeld tulnd taa üle Tahkunaotsa vehesele mere uladavale nukale, kus kasund kina lehdpuumets, mike nimedand Lehdmaotsags” (lk 9–10). Vajadusel viitab Kõmmus ka algselt etümoloogiliselt põhjendatud nime muutumisele ajas: „Vaatnd vägimihed [Leiger ja Tõll – minu lisandus K. K.] väina ja näind, et see olnd naagu sööl (sõel) kuivade ja sadade kividega mütmegs lahudat. Senesd peevasd nimedand naad väina Sööla väinags. Iljem akedi seda sandi kirjapruugiga Soela väinags üidma” (lk 19). Kirjutise koduloolist keset tugevdab loo lõpus olev (noorele ja kohalikule) lugejale suunatud üleskutse: „Nenda löpedan muisdise jütu Iiuma vägimihesd Leigrisd. Noored iidlased, käigi oma saar risdati-pöigiti ja pitkuti-püuti läbi, siis löiati veel palju änam kohdasi ja nimesi, müsusd Leigerd meele tuladavad. Pangi nee meele ja reekigi nesd oma lasdelasdele kut ennemuisdisd muinasjüttu” (lk 27).

Ülejäänud jutud on pajatuslikumad ja sündmuskesksemad. Lugudes „Leiger teeb Töllusele souna”, „Kuidas Töllus Kassares käis” ja „Pörsapoud” on kesksel kohal Leigri ja tema vanema venna Suure Tõllu omavahelised suhted ning lugudes „Leiger peestab Tohri pere tondi keest” ja „Eerik kimbudab Iiumad” on Leigri kõrval tegevad tema järeltulijad. 

Minu enda lemmikuteks on Leigri ja Tõllu omavahelistest tegemistest pajatavad peatükid (eriti lugu „Kuidas Töllus Kassares käis”), iseäranis ägedad tunduvad need siis, kui Kõmmuse Tõllu võrrelda Andrus Kivirähki Tõlluga(7) – Kivirähki täiesti inimmaailmast võõrdunud ja pigem loodusmaailma kuuluva vägilase asemel näeme üdini inimlikku tegelast, kes aasib oma väikevenda ja kardab külmas merevees lendvat saada: „Töllus jeend peele Kassares käimesd ja meres külmedamesd mütmegs ajags aigusega kimpu. Esdegs vaevand teda palaaigus (palavik) ja rünnus pisdnd, naat saand öieti ingatagid. Ühesa peeva pärasd tulnd vahe peele ja aigus lahdnd ee. Peele sene aga tulnd lindva (lendva, seljavalu) ja see vettis keik kohad läbi. Seda Töllus oligid kartnd ja see vaevas teda terve talve” (lk 56).

Inimlik aspekt tuleb esile ka selles, et näiteks Suure Tõllu või Kalevipoja kirjanduslikus kuvandis domineeriv sõjapealiku motiiv on Kõmmuse Leigri-raamatus küll olemas, kuid võrdlemisi marginaalses positsioonis (vt lk 20–21, 24, 25; Leiger sureb rahulikult kodus). Sõjapealiku funktsioonist tunduvalt enam tuleb esile Leigri kui omamoodi kultuuriheerose roll: ta on esimene asukas, kelle järeltulijatest on välja kasvanud kõik hilisemad hiidlased. Väga omapäraseks, pärimuse kontekstis kummastav-anakronistlikult mõjuvaks detailiks on Leigri sügav huvi õunaaretamise vastu. Näiteks muhe kirjeldus sellest, kuidas Leiger peab Tõllule loengut, viimane aga tahaks kangesti hoopis degusteerimise juurde asuda: „Leiger viind Tölluse peele kihakinidusd oma ounaaidu vaatma, jütusdand taale nende asudamesesd, puude isdudamesesd, pookimesesd ja rammudamesesd. // Senejärel viind Leiger külalese ounaaita, kus oli pärandesd sarikate aluseni loudubed egasugusi ounu täis. Seeld siis Leiger neid vettis, näitis Töllusele ja lappis uuesdi loudubede peele tagasi. Luges nende seltsid taale ede, et tüidas Tölluse ee. Aga et olags ka maita annud, kus sa senega. Äi sünni ojule pantud ouni vetta. Mekkida vois ainuld sihantsid, mihantsid tuul oli maha aend” (lk 51).

Jegard Kõmmuse Leigri-raamatu muudab eriliseks erinevate ajatasandite kohalolu.Raamatus olevaid lugusid kuulis Kõmmus oma lapsepõlves (XX sajandi alguskümnenditel), kirja panema hakkas ta neid mitukümmend aastat hiljem (umbes 1950. aastate lõpus) ning raamatuks sai materjal ligi kuuskümmend aastat pärast esmast kirjapanemist. Ma ei tea, kas juhuslikult või mitte, aga kuulmisaeg kattub huvitaval kombel perioodiga, mil Leigriga seotud arhiiviteadete hulk järsult suurenes – akadeemilise muistendiväljaande järgi pandi rahvaluule suurkogumise ajal (XIX sajandi viimasel kümnendil) Leigriga seonduvat kirja väga vähe,enamik kirjapanekutest jääb just aastatesse 1910–1930. Kirjutamisaeg ühtib aga perioodiga, mil eesti folkloristid tegelesid hiiumuistendite akadeemiliste väljaannete koostamisega. Raamatu ilmumisaeg omakorda seab väljaande dialoogi erinevate hiiupärimust taasmõtestavate ja ülekirjutavate teostega,kuhu kuuluvad näiteks Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0. Eesti rahva moodne eepos” (2010) ning Andrus Kivirähki „Suur Tõll” (2014).

Viimastega võrreldes näib Kõmmuse raamat pigem traditsiooniline: keel on murdeline, tekstides on palju vihjeid konkreetsele maastikule ning lugude juures on viited neid jutustanud inimestele. Samas ei erine Kõmmuse autoripositsioon väga palju Kivirähki või Kirsfeldti omast – nii nagu viimased töötlesid loetut vabalt, täiendas Kõmmus oma mälus olevaid lugusid uute detailidega: „Neis lugudes on „toorik” teistelt kuuldud, minu „süü” läbi on need pikaks venitatud ja viimse üksikasjani ette toodud” (lk 82–83). Tegelikult on äärmiselt põnev Kõmmuse tunnistus, et impulss lugusid kirja panna ei tulnud soovist neid talletada, vaid soovist luua narratiiv paigale, millel seda veel polnud, ning alles selle omaloomingulise narratiivi lõpetamise järel tuli ta mõttele ka varem kuuldu üles tähendada (vt lk 81–82). Kõmmust külastanud folkloristid on märkinud, et ta oli väga hea jutustaja ja valdas traditsioonilise pajatamise võtteid (vt lk 83) – seega pole imestada, et põneva paiga nägemine inspireeris teda täiendama traditsioonilist jutuvara. Raamatus olevad lood on niisiis ühelt poolt suuliste ja kirjalike väljendusvahendite põimumise tulemus, teisalt aga huvitav näide sellest, kuidas traditsiooni edasikandmine tähendab alati ka selle uuendamist ja täiendamist.

Kokkuvõtteks juhin eraldi tähelepanu raamatu kujundusele: Hiiu kunstniku Liia Lüdig-Algvere akvarellmaalid „Leivakõrvane I–V” annavad raamatule väga särtsaka tonaalsuse.

 

  1. J. K õ m m u s, S. L i p u, H. K õ m m u s, Elutöö ühe ööga. Soome kuunari Gullkrona meeskonna päästmine Hiiumaa rannikul 1941. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Sõru muuseum, 2015.
  2. J. K õ m m u s, Iiuma vägimihe Leigri seiklused. Kogu pere jütu-, värvi- ja mänguraamand Iiuma Emasde murragus ja eesti keeles. / Hiiumaa vägimehe Leigri seiklused. Kogu pere jutu-, värvi- ja mänguraamat Hiiumaa Emmaste murrakus ja eesti keeles. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, 2015.
  3. Muistendid Kalevipojast. (Eesti muistendid. Hiiu- ja vägilasmuistendid I.) Koost E. Laugaste, E. Normann. Tallinn: Eesti Raamat, 1959;Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. (Eesti muistendid. Hiiu- ja vägilasmuistendid II.) Koost E. Laugaste, E. Liiv, E. Normann. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963; Muistendid Vanapaganast. (Eesti muistendid. Hiiu- ja vägilasmuistendid III.) Koost E. Laugaste, E. Liiv.Tallinn: Eesti Raamat, 1970.
  4. H. K õ m m u s, Leigri tegelaskuju Hiiumaa jutupärimuses. Lõbus leigar või manajast maatark? – Keel ja Kirjandus 2015, nr 8–9, lk 589–602.
  5. M. J. E i s e n, Endised jõumehed. Lood Kalevipojast, Suurest-Töllust, Leigrist ja teistest. Narva: R. Pöder, 1901; M. J. Eisen, Eesti muistsed jumalad ja wägimehed. Tartu: K. Sööt, 1913.
  6. Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. 
  7. A. K i v i r ä h k, Suur Tõll. Tallinn: Varrak, 2014.

    Pabertrükki saab vaadata siit