Lehekülje algusesse

Seminar „Muinasjutust mitme kandi pealt” Haapsalus



Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühm korraldab igal aastal Eesti eri paigus muinasjututeemalise seminari. Kuuendat korda toimuvana jõudis see 29. detsembril 2015 järjega Haapsallu, kandes alapealkirja „Muinasjutust mitme kandi pealt”. Ettekannetele lisaks esitleti väljaandeid, päeva lõpetas filmiprogramm. Seminarid on suunatud nii jutu-uurijatele kui ka õpetajatele, raamatukogutöötajatele, kõigile huvilistele. Varem on seminare-koolituspäevi peetud Lätis Ludzas (2010), Setumaal Obinitsas (2011), Kuressaares (2012), Järvamaal Sargveres (2013) ning Tallinnas (2014).

Pille Kippar avas ettekandes „Tõesti-sündinud lugusid ja kuulujutte läänlastest” oma sidemeid sünnipaiga Lääne-maaga ja meenutas pajatuse žanris olulisi inimesi Läänemaa haridus- ja kultuuriloos, kellega tal on kokkupuuteid olnud (Risti koolmeister Jüri Uustalu, Haapsalu baptistijutlustaja G. F. Nõlvak, koolimees Voldemar Pinn jt). Esinemise lõpul tõstis Kippar meeleolukatele näidetele toetudes poolretoorilise küsimuse: kes on oma, kes mitte? Millal võib inimene enda kohta öelda, et on läänlane?

Anu Korbi ettekanne „Ottessoni Roosi vanamesi jutud” tutvustas Siberi eesti asunduses, Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külas sündinud Rosalie Ottessoni (1899–1979) värvikat isikut ja jutupärimust, mida ta 1970. aastail kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnale saatis. Ottessoni ligi 3000-leheküljeline pärimuskogu on suuremaid ja sisukamaid, mis nõukogude võimu ajast Siberi asundustest talletatud.

Inge Annomi ettekanne „Hobuseraipest tervisevesi. Lutsi jutud” tutvustas Ida-Lätis Latgale maakonnas elanud Lutsi maarahva muinasjutupärimust. Paulopriit Voolaine käis seal 1920.–1930. aastail korduvalt, kogudes Lutsi maarahva pärimuse kõrval ka latgalite, mustlaste, poolakate, venelaste jt folkloori. Annom tutvustas Voolaine suuremaid muinasjutuvestjaid ja andis ülevaate usundilise taustaga tegelaskujudest Lutsi muinasjuttudes. Pikemalt peatus ta muinasjutul „Rikas vend ja vaene vend” (ATU 613). Jutus on kirjeldatud mitmeid rahvapäraseid ravimisviise, näiteks tiisikuse arstimist hobuseraipega. Annom osutas paralleelidele vastavais rahvapärastes uskumustes ja ravivõtetes.

Kärri Toomeos-Orglaan keskendus ettekandes „Mis värvi on muinasjutt?” värvitemaatikale eesti muinasjuttudes. Kuigi Max Lüthi on väitnud, et värvusel pole muinasjutus suurt rolli, tõdes esineja, et poeetilise kujundina ja tegelaste olemuse avamisel on värvusel muinasjuttudes oluline koht. Kõige sagedamini leidub tekstides musta, valget, punast, sinist ja halli värvi. Tegelasi iseloomustatakse tihti värvipaaride kaudu (must–valge, must–punane, punane–sinine). Binaarne vastandpaar must–valge edastab lisaks hinnangulist aspekti. Must seostub tihti negatiivse tegelasega, sageli tähistab ka deemonlikku tegelaskuju. Hall markeerib tegelase vanust, üleloomulikku tarkust ja on ka suurepärane maskeering. Punane on elu värv, tähistab tervist, aga vahel markeerib ka eluohtlikku olukorda. Sinist leidub muinasjuttudes harva ning see kuulub kokku just üleloomulike tegelastega.

Krista Kumbergi ettekanne „Pahalaste muut(u)mised kaasaegsetes muinaslugudes” andis põhjaliku pildi koletiste, paharettide jm tegelaste kujutamisest lastekirjanduses. Ta tõdes, et lastele meeldivad hirmsad lood. Kumberg tõi välja viise, kuidas lastekirjanikud „pahalasi” kujutavad ja nende hirmutavaid külgi lastele sobilikumaks loovad. Nii võidakse kuri tegelane muuta naljakaks või armsaks; näidata maailma pahalase silmade läbi, arendades lastes empaatiavõimet või mõelda pahalastele külge nende varjatud hea pool. Kumberg tutvustas, kuidas folkloorseid üleloomulikke tegelasi, nagu vanapagan, nõid, hiiglane, kratt jt, on lastekirjanduses töödeldud. 

Reeli Reinaus otsis ettekandes „Mis on ühist muinasjuttudel ja tõsielusarjadel?” puutepunkte kahel pealtnäha väga erineval žanril. Ta andis videonäidete abil ülevaate tõsielusarjade muinasjutupärasest ülesehitusest: sarjade menu põhineb lubadusel, et osavõtjate elu võtab imelise pöörde, osalejaile tõotatakse teatud katsumuste läbimise hinnaga seninägematut rikkust ja/või unelmate abielu. Esineja lähenes ainesele ka naisuurimuslikult, tuues välja sarjade sarnasusi soorollide kujutamisel: klassikaline rollijoonis näeb osalejatena ette passiivseid, kauneid naisi ning ihaldusväärse (ühiskondliku või majandusliku) positsiooniga, kangelastena kujutatud mehi. Imemuinasjutu struktuurile vastavad kõige selgemalt just (elu)kaaslase otsimise sarjad.

Seminari ettekannete osa lõpetas Risto Järv teemal „Õnnelik lõpp ja muinasjutureklaamid”, mis koos hulga näidetega tutvustas muinasjuttude kasutamist reklaamides. Analüüsitav materjal pärineb reklaamikonkursi „Kuldmuna” andmebaasis olevatest reklaamklippidest. Järv tõdes, et eesti reklaamides leiab kasutamist tosinkond üleilmselt populaarset muinasjutusüžeed. Reklaamid edastavad kaht erinevat sõnumit: „elu on muinasjutt” ja „elu ei ole muinasjutt” (st muinasjutuline mõtteviis elus ei toimi, küll aga reklaamitav toode), neist viimane lähenemine on valdav. Kokkuvõttes tõi Järv välja, et muinasjutud ja muinasjutureklaamid on sarnase struktuuriga, neis toimib selge positiivse ja negatiivse vastandus, mõlemas kasutatakse maagilist kolmarvu. Muinasjutureklaamidele on tunnuslik huumor ja iroonia, traditsiooniliste jutusüžeede ümberpööramine ning tegelase vaatepunkti muutus.

Seminaril esmaesitleti ka muinasjuttude töörühma koostatud väljaannet „Ussi naine. Muinasjutte soovide täitumisest” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2015), lisaks tutvustati kuulajaskonnale Anu Korbi raamatut „Roosi Siberi lood” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2015) ning Risto Järve, Reeli Reinausi ja Kärri Toomeos-Orglaane koostatud „Eesti imemuinasjuttude kuldraamatut” (TEA, 2015).

Seminari lõpetas muinasjututeemaline filmiprogramm. Näha sai etno-sürrealistlikku animafilmi „Pulmamäng” (autorid Andres Tenusaar, Malle Valli, Marili Sokk; Peata Film 2015) ning road-movie stiilis dokumentaalfilmi „Teekond ussinuumajani” (autorid Liivo Niglas ja Priit Tender; F-Seitse 2015).