Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

LIX Kreutzwaldi päevad



16.–17. detsembril 2015 toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 59. korda Kreutzwaldi päevad, mille katusteemaks oli dialoogilisus: „Dialoogid – I. Kommunikatsioon, poliitika, tekstiloome”. Ürituse korraldamisse andis panuse ka Eesti Uuringute Tippkeskus; avasõnad lausus muuseumi uus direktor Urmas Sutrop, kes võttis kokku muuseumi tööaasta ning koos töötajate usaldusisiku Eve Annukiga allkirjastas pidulikult kollektiivlepingu. Seejärel kuulutas Kristiina Ehin välja elulugude kogumise võistluse.

Plenaarettekande „Igavene vigade parandus. Dialoog vigadega” pidas Tiit Hennoste (Tartu Ülikool), kes väitis, et suured kultuurilised dialoogid põhinevad argistel suhtlusdialoogidel ning sealtsamast pärinevatel vigade parandamise mehhanismidel. Hennoste kui suulise kõne uurija tutvustaski kõigepealt neid mehhanisme, eritledes neid selle alusel, kes algatab paranduse ja kuidas ta seda teeb. Mehhanismide ülekannet kultuuri laiemalt seletas ta kahe vastandliku diskursuse näitel: avangard, mis tähtsustab dialoogi enese asemel hoopis viga, ja tsensuur, mis püüab iga hinna eest vigu vältida ning jõuab nii paratamatult välja enesetsensuuri.

Järgnes keeleteaduslike ettekannete plokk, kus Heete Sahkai (Eesti Keele Instituut) rääkis sellest, kuidas dialoogilisus avaldub keele grammatikas. Seda grammatika osa, milles on konventsionaliseerunud keele suhtlusfunktsioon, nimetatakse infostruktuuriks ning see võib väljenduda nii lauseehituses ja sõnajärjes kui ka lauseprosoodias. Seda väljendumist nimetatakse vastavalt keele süntaktiliseks või prosoodiliseks plastilisuseks, ja Sahkai tutvustas uurimust, mis näitab, et ennekõike süntaktiliselt plastiliseks peetud eesti keel on siiski ka prosoodiliselt plastiline. Liina Lindström (TÜ) kõneles keelekontaktide mõjust eesti murrete grammatilisele ehitusele järgmiste valikute näitel: tarvis- või vaja-konstruktsiooni kasutamine, täis- või ennemineviku kasutamine, esimese isiku asesõna kasutamine või väljajätt, tagasõna peal või alalütleva käände kasutamine. Renate Pajusalu (TÜ) tutvustas meetodeid, mida on oma töös kasutanud pöördumise (sinatamise või teietamise) uurimiseks. Valikus olid küsimustikud, diskursuse täiendamise ülesanded, intervjuud, reaalse suulise dialoogi analüüs ning ilukirjanduslike dialoogide vaatlemine. Igal meetodil on omad piirangud, kuid iga meetod võib anda ka ootamatuid, huvitavaid tulemusi: näiteks selgus, et diskursuse täiendamise ülesandes õnnestus vastajatel kahtluse korral otsest pöördumist sageli hoopis vältida.

Epp Annus (EKM) pidas videoettekande „Dialoogitusest”,(1) mis haakus konverentsi teise päeva pagulaskriisist kõnelemise analüüsidega. Annus analüüsis seda diskursust kultuuriliselt ja leidis selle juureks olevat essentsialistliku jaotamise „omadeks” ja „võõrasteks”. Kuigi see jaotus on kultuuriliselt püsiv ja viljakas, ei tohiks unustada, et tegu on kultuurilise kujutelmaga, mis Eesti kontekstis sügavalt juurdus Nõukogude perioodil, kuid mis ka toona ei välistanud dialoogi täielikult, nagu esineja näitlikustas mõne ilukirjandusteose abil. Katre Kikas (EKM) rääkis Jakob Hurda ja ühe tema kõige pidevama rahvaluulekoguja Helene Maaseni kirjavahetuse põhjal sellest, mida koguja ise oma tegevuse juures oluliseks pidas ning kuidas seda mõtestas. Korduvateks teemadeks olid materjali autentsus, selle moraalsus (võimalikud roppused ja labasused) ning koguja enese emotsioonid. Irina Belobrovtseva (TLÜ) analüüsis Marie Underi luuletõlkeid Boris Pasternaki romaanis „Doktor Živago” (e.k 1960), mille proosa-osa tõlkis eesti keelde Artur Adson. Esineja osutas suurematele ja väiksematele tähendusnihetele eriti seoses religioossete motiividega, näiteks juhule, kus pöördumine jumala poole muutub tõlkes pöördumiseks naisterahva poole, kuid hindas tõlget kokkuvõttes siiski õnnestunuks ja ajale vastu pidanuks.

Kirjandusmuuseumi ajaloost tõukuvas plokis rääkis Peeter Olesk tekstoloogia käekäigust ning allikapublikatsioonidest 1980. aastatel – kümnendil, mis tema hinnangul oli täis tõsist tööd, mitte jõude ootamist, et süsteem ometi kokku kukuks, nagu retrospektiivis kahtlustada võiks. Samas pidi publikatsioone kirjastav Eesti Raamat toonagi arvesse võtma majanduslikke kaalutlusi. Janika Kronberg pani oma sõnavõtus ette kultuuriloolise materjali kogumise kohta võtta kasutusele sõna „välitööd”.(2) See termin peaks olema interdistsiplinaarselt mõistetav ning ühtlasi rõhutama, et Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogud ei täiene iseenesest, vaid sageli on tarvis arhivaari- või uurijapoolset „delikaatset sekkumist” ja usalduslikke kontakte materjali valdajatega.

Konverentsi teine päev algas pagulasteemaga. Nii Liisi Laineste (EKM) ettekandes „Pagulaskriis Eesti internetis” kui ka Margit Sutropi (TÜ) sõnavõtus „Emotsioonide ja kujutlusvõime rollist lahkarvamuste lahendamisel – pagulasküsimustes toimuvate arutelude näitel” arutleti emotsioonide rolli üle selles, kuidas tänapäeva eesti inimesed suhtuvad pagulaste võimalikku vastuvõttu, ning tõdeti sarnaselt Epp Annusega, et nii polariseeritud vaatepunktide puhul on dialoog keerukas. Laineste ettekande keskmes oli visuaalsete materjalide roll nende emotsioonide käivitajana, Sutrop arutles aga emotsioonide taga olevate isiklike ja kultuuriliste narratiivide üle. Triinu Ojamaa (EKM) ettekanne „Ühest episoodist Kodu- ja Eksiil-Eesti kultuurisuhtluse arengus” esitas põneva pildi 1962. aastal aset leidnud sündmusest, mis lõi eeldused kodu- ja eksiileestlaste vahelisele tihedamale kultuurilisele läbikäimisele; Ojamaa ettekande aluseks olid 2015. aastal Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi jõudnud dokumendid.

Järgmine plokk keskendus eestlaste suhtele usundiliste nähtustega. Tõnno Jonuksi (EKM)ettekanne„Dialoog loodusega. Eesti loodususundi kontseptsioonist loomadest tehtud ripatsite näitel” arutles eestlaste ja looduse suhte üle loomset päritolu ripatsite (hambad, kihvad, luud) näitel. Jonuks suhtus kriitiliselt ideesse eestlaste usundi looduslähedusest ja rõhutas seda, et suhe loodusega on alati ideologiseeritud ning ideoloogia muutudes muutub ka suhe loodusega ning looduse roll usundis.Atko Remmeli(TÜ) sõnavõtt „Kümme minutit võitleva ateistiga (ja kümme minutit ilma)” käsitles ateismi kui nähtuse erinevaid tähendusi eesti kultuuriruumis läbi ajaloo – täpsemalt seda, kuidas algselt antiklerikaalide sildistamiseks kasutatud mõiste on järk-järgult kujunenud osaks eestlaste enesekuvandist. Mare Kõiva (EKM) ettekande „Dialoogid paralleelmaailmadega” keskmes olid 1994. aastal alguse saanud Maaema messid – sündmused, kus erinevaid vaimseid praktikaid ja/või looduslähedast eluviisi harrastavad inimesed ja kogukonnad said võimaluse oma tegevusi tutvustada ning teistega kogemusi jagada. Samas tõi Kõiva ka välja, et kui 1994. aastal kuulus enamik messil toimuvast kultuurivälja perifeeriasse, siis nüüdseks on paljud ideed ja praktikad muutunud osaks keskvälja kultuurist või leidnud sedavõrd palju järgijaid, et sellist üldist kõiki kokkutoovat üritust polekski nagu enam vaja.

Päeva pärastlõunane plokk algas suulise ja kirjaliku kultuuri vahelise dialoogi küsimusega. Teema juhatas sisse Liina Lukas (TÜ), kellesõnavõtt „Herderlikud dialoogid” käsitles J. G. von Herderi autentsuse mõiste olemuslikku dialoogilisust – iseendani jõudnud isik või kogukond on alati dialoogis teda ümbritsevatega. Lukas tõi välja, et Herderi huvi suuliste rahvalaulude vastu ei lähtunud ajaloolisest huvist, vaid lootusest, et neis lauludes esil olevad tundmused võiksid olla eeskujuks kaasaegsetele luuletajatele. Aado Lintrop (EKM) käsitles ettekandes „Poeem „Jangal-maa” ja mansi eepika – dialoog või möödarääkimine” Mihhail Plotnikovi vene keeles kirjapandud teost „Jangal-maa” (1933), mida autor reklaamis kui mansi eepikat. Lintrop näitas, et tegelikkuses on teos põnev sümbioos erinevate põhjarahvaste keelest ja kultuurist, mida omakorda on täiendanud motiivid autorile teada olevatest kirjalikest eepostest (nt H. W. Longfellow’ „Haiavata laul”). Urmas Sutropi (EKM) sõnavõtt „Muinasjutud: dialoog teiste kultuuridega ajas ja ruumis” keskendus muinasjutu „Lumivalgeke” erinevatest kultuuridest pärit versioonidele – enamik esiletooduist ei pärinenud otse suulisest kultuurist, vaid olid kultuurikonteksti ja ajastut silmas pidades (mis on antud kultuuris aktsepteeritav, millist naist peetakse ilusaks) tehtud ümberkirjutused Grimmide versioonist.

Ettekannete osa lõpetas kaks folk-loristikaalast ettekannet. Mare Kalda (EKM) sõnavõtt „Tehingud teispoolsusega aardejuttudes” küsis selle järele, kuidas peaksime mõtestama muistendeid, kus peidetud varanduse kättesaamise tingimuseks on mõne elusolendi vastu andmine: kas tegu võib olla muistenditega, mis kuuluvad usundiliste kujutelmade vanemasse kihistusse ja kannavad mälestust reaalsetest ohverdusrituaalidest? Piret Voolaiu (EKM) sõnavõtt „Keerdküsimused internetimeemides – verbaalsed dialoognaljad dialoogis visuaalsusega” käsitles rahvavisualiseerimist – seda, kuidas varem suulisse (ning puhtalt verbaalsesse) pärimusse kuulunud keerdküsimused levivad internetis pildiliste lisandustega. Voolaid nentis, et enamasti ei loo lisatud pildid uusi tähendustasandeid (keerdküsimuse kujundiloome toimub pigem verbaalsel ehk küsimuse ja vastuse väljal), küll aga viitavad nad soovile suhestada varasemat žanri tänapäevaste väljendusvahenditega.

Konverentsil esitleti ka raamatuid. Külli Habicht tutvustas „Heinrich Stahli tekstide sõnastikku”, Liisi Laineste kogumikku „War Matters. Constructing Images of The Others (1930s to 1950s)”, Andreas Kalkun „Seto laul eesti folkloristika ajaloos” ja Helen Kõmmus „Iiuma vägimihe Leigri seiklusi”. Lõpetuseks näitas udmurdi folklorist Denis Kornilov oma filme „Ema” ja „Äge koer!”

 

  1. Vt E. A n n u s, Dialoogitusest. – Sirp 16. I 2016.
  2. Vt J. K r o n b e r g, Vanavarast ja vanakraamist, välitöödest ja kultuuriloolise materjali kogumisest. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 1, lk 51–54.