Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Johannes Aaviku 135. sünniaastapäeva konverents



Johannes Aaviku Selts algatas rahvusvaheliste eestikeelsete konverentside sarja 25 aastat tagasi. Tavaks on saanud pidada juubelikonverentse iga viie aasta tagant Aaviku kodulinnas Kuressaares, erandina oli 2010. aastal konverents Tallinnas. Need konverentsid nagu kogu Aaviku Seltsi tegevuski ei piirdu üksnes keeleuuenduse tutvustamisega, vaid käsitletakse laiemalt eesti ja sugulaskeelte ning kultuuri küsimusi – võimalust mööda küll seostades keeleuuendaja seisukohtade ja tegevusega. 

Seekord kohtusid keeleteadlased ja -huvilised 4.–5. detsembril 2015 Kuressaare Linnateatris. Konverentsi „Keeleuuendus ja kirjastamine” põhiteema ajendus tõigast, et sajand tagasi avardas Aavik keeleuuenduse levikuvõimalusi mitme kirjastamisalgatusega: 1914–1917 tegutses tema kirjastus Reform, 1917–1933 kirjastus Istandik; 1914–1916 ilmus Keeleline Kuukiri, 1914–1928 kirjastas Aavik 24 numbrit „Hirmu ja õuduse jutte” ja selsamal ajavahemikul 60 numbrit „Keelelise uuenduse kirjastikku”. Enamik ettekandeid oli keeleteadlasilt Tallinnast, Tartust, Soomest. Avasõnad lausus seltsi auesimees Helgi Vihma.

Kuidas Aaviku kirjutatu-kirjastatu on aastakümneid edendanud kultuurse võõrnime-häälduse traditsioone, kirjeldas Einar Kraut. Siin on teerajajaks kujunenud Aaviku „20 Euroopa keelt”, mille ta avaldas oma kirjastuses Istandik 1933. aastal. Selle käsiraamatu nõuandeid järgisid Eesti Raadio diktorid enam kui poolsajandi vältel, sedakaudu juurdus tuntumate võõrnimede tegelik hääldusviis ka kõige laiemalt: Aavik tegi vahet ehtsa originaalhäälduse ja eesti keeles kõnelejale vajaliku mugandhäälduse vahel. Kraut juhtis tähelepanu, et eesti keeleavalikkuse hilisem üldine leigus hääldusküsimustes on põhjus, miks aavikulik mugandusprintsiip meie ametlikus keelekorralduses kuni Emakeele Seltsi keeletoimkonna 2000. aasta otsuseni märkamata jäi. Teose faksiimile koos Helgi Vihma ja Peep Nemvaltsi saatesõnaga üllitas Johannes Aaviku Selts 2005. aastal.

Johannes Aavikut võimeka kirjastajana käsitles Keelelise Kuukirja näitel Helgi Vihma. Selles oli võimalus teha keeleuuenduse katseid, anda vabadust isiklikele kalduvusile, peletada eelarvamusi keelelise kobamise, käärimise ajal. Pikemate põhimõtteliste artiklite kõrval avaldas Aavik uute raamatute keelelisi arvustusi, keeleproovideks lühitekste harjutamaks uusi sõnu, vorme, lauseehitust lugejale omaseks. 

Kaarina Rein tutvustas Aaviku käsikirjade hulgas säilinud soomekeelset tööd „Infinitiivin käyttö Petroniuksella”, mille Aavik koostas õpingute ajal Helsingi ülikoolis (1906–1910). Petroniusele (I saj pKr) omistatav „Satyricon” on antiikaegne kelmi- ja seiklusromaan ning ühtlasi väärtuslik rahvaliku ladina keele allikas. Ilmselt köitis Aavikut, hilisemat ladina keele õpetajat ja antiikkeeltest tõlkijat, nii teose põnev sisu kui ka rikkalik keelekasutus.

Tallinna Ülikooli doktorant Peeter Tinits vaatles aastate 1912–1920 keeleväitlusi kui toonase keeleolukorra ühiskondlikku refleksiooni, tuginedes sotsiolingvistika mõisteile. Ettekande aluseks oli 106 kirjutisest koostatud tekstikorpus Aaviku kaasaegsest esseistikast ja ajaleheartiklitest, kus esikohal just keeleküsimused.

Peep Nemvalts arutles Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika” (1936) taustal, kas tänapäeva keelekorraldus on uuendus või sabassörk. Õpiku autor leidis toona, et seisukord oli kurb, sest eesti keel oli üha veel vigadega keel – ent kuidas on eesti keele korraldatus 80 aastaga muutunud? Viimase ÕS-i ja keeletoimkonna otsuste eritlus osutab, et normingut muutes napib süsteemsust ja mõnelgi juhul sörgitakse lohaka ja üheülbastava keelekasutuse sabas. 

Mati Hint vaatles keeleuuendust uuendaja rahvustunde motivaatorina. Ta leidis, et tuleks taasavastada Aaviku varased mõtted rahvuslusest (1914 ja 1917), sh vastupidisest selektsioonist. Aavik pidas silmas seda, et mõisa- ja seisusteühiskonna ajal läksid eestlaste ühiskonnale kaduma kõige andekamad, ettevõtlikumad, südikamad inimesed, sest need, kes jõudsid talupojaseisusest välja rabelda, saksastusid. Kõneleja rõhutas: ka tänapäeval lepitakse sellega, et andekamad ja ettevõtlikumad eestlased sulanduvad globaalsusse. Aavikut ei ole võimalik käsitada ühemõõtmeliselt, pigem on kõiges tema isiksusse puutuvas hulk paradokse. 

Hannu Remes tutvustas sõnakimpu, mille Johannes Aavik kinkis Marie Underile sünnipäevaks 1944. aastal. Verbaalses kingituses on üle 80 sõna, millest suurem osa on siiski loodud juba enne sõda, näiteks naum ’puuvili’, riin ’regioon, ala’, terk ’terav ots’, neiris ’teravmeelne, leidlik’, eetma ’ette panema’ ja ombama ’kahtlustama’. Sõja ajal loodud sõnu on muuhulgas nyym ’nimekuulsus, reputatsioon’, sõun ’hääl, kõla’, numelema ’kõhelema, kahe vahel olema’ ja nima ’niisama’.

Lembit Vaba analüüsis läti keelt Aaviku keeleuuendustöö mõjurina. Aavik on mitmel korral seadnud läti keele oma keeleuuendus- ja korraldustöös eeskujuks – küll innustavalt, küll hoiatavalt. „Keeleuuenduse äärmistes võimalustes” (1924) imetles Aavik läti väljenduse kompaktsust, tõdedes, et nii mõnegi eesti halva liitsõna asemel on läti keeles erijuureline sõna või tuletis. Esimese Aaviku loodud tehissõna jaunis ’suursugune, õilis, üllas’ (1913) üheks võimalikuks impulss-sõnaks on hakatud pidama läti adjektiivi jauns ’uus; noor; ebaküps; värske, äsjane; uudne’, kuigi sõnasepa enda väitel on ta lähtunud eesti kaunist ja soome jalo mõjust. Seose tolle läti tüvega tekitas hoopis Karl August Hindrey, püüdes uudissõna nõnda tarvitajaile vastumeelseks muuta.

Kuidas toimib tänapäeva keeleuuendus karjala ja vadja keeles kirjutajate ja kirjastajate seas? Jaan Õispuu selgitas, et eesti keeleuuendusega võrreldav protsess, mida karjalased peavad keele velmamiseks, algas 1990. aastal. Suurim erinevus eesti keeleuuendusest seisneb selles, et karjalased asusid rööbiti velmama lausa nelja eri murdel põhinevat kirjakeelt: aunusekarjala, valgemere karjala, lüüdi ja tveri kirjakeelt. Nagu Aavik, võtsid ka karjala keele velmamise eestvedajad Ludmila Markianova (aunusekarjala) ja Pekka Zaikov (valgemere karjala) eeskuju soome keelest. Karjalastel tuli 1990. aastate alguses koostada-avaldada õppekirjandust ja sõnastikke nii alg- kui ka kõrgkoolidele, tõlkida ja avaldada Uue Testamendi evangeeliume, panna alus karjalakeelsele ilu- ja ajakirjandusele. Kaht karjalakeelset (ja üht vepsakeelset) ajalehte, lasteajakirja ning kirjandusajakirja antakse välja Venemaa Karjalas. 2000. aastate algusest on karjalakeelset ilukirjandust üllitatud valdavalt Soomes. 

Vadja kirjakeelt on hakatud looma alles XXI sajandi alguses, kui keelt igapäevaelus enam ei kasutata. Seetõttu on oluline roll vadja keele uurijail. Heinike Heinsool tuli lugemikku „Vad´d´a sõnakopittõja” (2015) kirjutades esmalt lahendada normivaliku küsimus. Siin on kirjakeel rajatud põhiliselt Liivtšülä-Luutsa murdele, kirjaviis tugineb enamasti „Vadja keele sõnaraamatule” (2013). Nüüd peaks algama Einar Haugeni teooria järgi teise etapi ülesannete täitmine: kindla murde sõnaraamatu ja grammatika loomine, ortograafia kinnistamine. Kolmas etapp, keele arendamine selliseks, et see suudaks täita mitmesuguseid funktsioone, alles algab ja suurem tegevus seisab ees. Vadja keeldegi on vaja otsida rohkesti juursõnu sugulaskeelist – sobib nii eesti kui ka soome keel – ja vaid häda korral vene keelest.

Ettekandeil põhinevad kirjutised on kavas avaldada seltsi kogumikesarjas „Artikleid ja arhivaale”, mida on seni ilmunud neli köidet. Huvilised saavad tutvuda lühikokkuvõtetega Johannes Aaviku Seltsi võrgukodus (www.aavikuselts.org).