Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Vello Paatsit mäletades ja mälestades

In memoriam Vello Paatsi (30. IX 1948–28. XII 2015)



Millal ja mis asjaoludel Vellot märkama hakkasin, seda meelde tuletada polegi nii kerge. Tundub nii, nagu ilmunuks ta vähehaaval justkui mingist kaugest udulaamast, omandades aeglaselt üha selgemaid piirjooni – ning ühel hetkel on ta olemas oma inimesena, kelleta minevikku nagu poleks kunagi olnud. Vahest on see seotud Vello karakteriga, mis vaistlikult, isegi ettevaatlikult hoidus sõlmimast liiga lähedasi suhteid, liiga lähedast läbikäimist kellega tahes. Selles ettevaatuses oli minu arust üksjagu ka eesti talumehele omast tarkust, mida linlase puhul eriti ei kohta. Tunnen hetkel ise Vello tulemist kirjeldades, et olen siin jälginud ühe  f e n o m e n i  konstitueerumist teadvuses, mis on nn fenomenoloogilise meetodi olulisi momente.

Velloga kokkusaamise aega oli mulle antud vaid veerandsajandi jagu, ent mida kõike sellest mäletada, see ei mahu ühessegi järelehüüdesse. Hoolimata sellestki, et võin mäletada vaid seda lõiku Vello maisest elust, mida tean ja tunnen. See lõik algas noil pöördeaastail, mil Eesti riik ja eesti rahvas olid asumas vabanemise teele. See oli aeg, mil avanesid eeskätt vaimse vabanemise võimalused ja juurdepääs keelatud raamatuvaramuile, sest esiteks vabastati eesti raamat nn erifondist (1988) ning teiseks pääses tõkketammi tagant vabaks väliseesti trükis. Nende sündmuste taustal muutus tuntavalt põnevaks ka Tartu Bibliofiilide Klubiks nimetatud seltskonna tegevus. Velloga siduski mind esialgu ainult kirglik raamatuhuvi ja -kogumine. Hakkasin teda märkama klubis, kus ta nii oma kui ka võõraste ettekannete puhul ilmutas teadmisi, mis meid lihtsalt hämmastasid. Edasi hakkasin Vello asjatundlikkust tähele panema ka vanaraamatukauplusis, kõigepealt muidugi Tartu Riiamäe omas.

Peatselt ilmnes, et oleme lähedased ka „ruumilises” mõttes, sest hakkasin teda kohtama Tartust Elvasse minevas rongis, mis tekitas uudishimu, et kus ta õieti elab. Väljusimegi mõlemad Peedul, kuid esialgu jäi Vello elupaik saladuseks, sest rongilt maha tulnud, kadus ta paremale poole metsa, mina üle veskitammi mööda jõeäärt pahemale... Kuigi saime ka edaspidi veel enamasti kokku klubiõhtuil ja raamatukauplusis, reetis ta siiski peatselt oma elupaiga seal Peedu metsa sees puie all. Kõigepealt vapustas mind Vello eraraamatukogu, mis võttis enda alla peaaegu terve väikese elumaja. See oli ja on suurepärane kollektsioon, õieti ühe väga tervikliku, kuid erakordselt mitmekülgse inimese eri kollektsioonide kogu, millele ei ole võimalik anda täpsemat määratlust kui „Vello Paatsi raamatukogu”. Sest kätkes endas kõigepealt õppinud geograafi maateaduslikke kogusid ja allkogusid, nt kooliraamatuid ja õpikuid, väga head kollektsiooni maakaarte ja linnaplaane – üks haruldasem kui teine, Eesti ja naabermaade localia. Edasi baltica ja estonica kõige avaramas mõttes, Eesti kiriku-, kooli- ja kodulugu, haruldane ja vanem Eesti raamat, ajaleht, ajakiri ja postkaart. Võiks öelda, et teda huvitas kogu Eesti ja naaberaladega seotud  k u l t u u r i  l u g u, sealhulgas ka materiaalse oma.

Peatselt algas meil suviti lähem suhtlemine Peedul – ka perekonniti. Kui olin ka „enne Vellot” jalgrattaga Tartu ja Peedu vahet sõitnud, siis edaspidi hoolitses Vello –vana rännumees, kes varem näinud lähedalt ka Nõukogude Liidu kaugeid avarusi – selle eest, et meile kõigile muutuksid rattaretked mööda Eestit heaks harjumuseks. Mäletan ka ühiseid suvehooaja algusi ja lõpetamisi Peedul, jaanitulesid ja jaanipäevi, isegi üht ilma kelkudeta ühiskelgutamist aastavahetusel – nimelt kiletükkidel mäest alla laskmist, mis oli meile seni tundmata, kuid see-eest andis seljas mitu päeva tunda.

Uus aastatuhat algas tagantjärele mõteldes suurejoonelise Eesti raamatu-aastaga 2000–2001, mille korraldamisse andis Vello oma tagasihoidlikul moel suure panuse, tegutsedes Eesti raamatuaasta peakomitee  a s e n d a m a t u  asendusliikmena. Aastal 2003 kaitses ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis edukalt oma väitekirja „Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918)”, millest sai üks vahekokkuvõte Vello uurimisteel, osutudes samuti silmapaistvaks panuseks eesti talurahva ja seeläbi ka rahvuse vaimse palge kujunemisloo uurimisse. XIX sajandit võiks siin isegi kogu oma rikkuses nimetada „Vello sajandiks”, sest see on teda minu meelest kõige rohkem kütkestanud. Mäletan veel arutelusid, mis tekkisid nt maailmapildi filosoofilise mõiste ümber Martin Heideggeri käsituses, mis sobis üht maailmapilti käsitleva väitekirja sissejuhatusse.

Hiljem pakkus ta oma mail ja ümbruses aastail 2004 ja 2012 suurepäraseid võimalusi TBK-ürituseks, kuigi see lühend ei tähendanud mitte Tartu Bibliofiilide Klubi, vaid hoopis ETB-de ehk  E e s t i  t õ e l i s t e  b i b l i o f i i l i d e  kokkutulekut. Sel ühepäevasel üritusel oli kindel programm, millesse Peedu kokku-tulekulkuulusid näiteks jalgsimatk mööda Vapramäe radu, võõrustaja raamatu-kogu „autopsia” ja ka raamatuoksjon. Kokkutulek lõppes „mittebibliofiilsete” kaaskondlaste ümarlauaga, mille igihaljaks teemaks sai „Elu võimalikkusest bibliofiiliga”.

Ma ei unusta kunagi koostööd Velloga Tartu Ülikooli raamatupoe oksjonite korraldamisel deviisi all: „Keik sündko ausaste ja hästi”, mis tähendas kokku 12 korraliku trükikataloogi koostamist ja kirjastamist aastail 1997–2008. Eesti Kirjandusmuuseumi EKLA vanemteadurina töötades aitas ta muu kõrval anda Eesti raamatuloo vanemaist tähtteoseist välja faksiimiletrükke, mille osatiraažid olid bibliofiilsed.

Käisime Velloga koos paar korda ka Saksamaal: 2007 teadustööl Marburgi ja Kölni ülikoolis ning nende raamatukogudes, Marburgis ka Herderi instituudis, 2009 Berliini ja Hamburgi ülikoolis ning nende raamatukogudes, Hamburgist ka Lüneburgis ja Lübeckis. Vellole ei olnud välislähetused mitte põnevaiks seiklusiks, vaid tulemuslikud igas mõttes, nii teadusliku arhiivitöö – see käib eriti ka Riia-lähetuste kohta – kui ka väärtusliku raamatu- ja maakaardilisa hankimise mõttes. Sest ka välismaal ei unustanud Vello kunagi vanaraamatukauplusi. Marburgis käigu üheks tulemuseks oli see, et tänu Herderi instituudiga sõlmitud sidemeile õnnestus tal 2009 korraldada Tartus rahvusvaheline konverents „Eesti- ja võõrkeelne trükis Eesti- ja Liivimaal 1801–1917”. Ta aitas korraldada ka teisi konverentse, sh eeskätt Oskar Kallase päevi ehk Eesti raamatuteaduse konverentse. Vello püüdis alati ka ise ettekandega üles astuda, üks teema põnevam kui teine. Viimane seminar pealkirjaga „Kas keelata või lubada? Tsensuur Rootsi ajast Eesti taasiseseisvumiseni” seostus tal oma viimase uurimisteemaga. Oma saatust ette teades unistas ta sellest, et seminarist veel ise osa saada. Et kas ta jõuab veel... Vello jõudis. Ka jõudis ta meelekindlalt, kättpidi jumalaga jätta oma lähedaste, sõprade ja heade tuttavatega, kuid vaid kaudses mõttes casanova’likult, nagu seda kirjeldab ühes oma novellis Eduard Vilde. Ta teadis ka seda ühtainsat, mille ründe eest ei suuda inimene iganes pakku pääseda. Mida kirjeldas Sophokles „Antigone” esimeses koorilaulus.

Vello nägi oma viimase artikli algust veel ilmumas ajakirja Akadeemia 2015. aasta viimases numbris, kuid selle järge ajakirja 2016. aasta esimeses numbris ta enam ei näinud. See ja kõik jäi tal ses mõttes pooleli. – Veel järgnevgi. Nimelt selgus vähemalt kümmekonna aasta eest, et me ei ole mitte ainult Peedul, vaid ka Tartus „ruumiliselt” lähedased, sest mõlemad oleme Karlova poisid, Vello „ülalt” – Tähe ja Sõbra tänava nurga lähedalt, mina „alt” – Raua ja Kuu nurgalt. Sellepärast tahtsime tõeliste karlovlastena ükskord Karlova „kaardistada”, kirja panna ühise kirjelduse Karlova tänavaist ja majadest, neis elanud tuntud inimesist ja sealseist asutusist. Vello puistas omavahelisis vestlusis seda täävet nagu käisest. Ent seegi jäi pooleli.

Olid ilusad ajad ja aastad, mil Vello pärast tööpäeva lõppu Eesti Kirjandusmuuseumis põikas teelt raudteejaama enne Peedule sõitmist meilegi paariks tunniks sisse... Olevikus ei saa kunagi aru, et on ilusad ajad. Olevik muutub ilusaks alles tulevikus – siis, kui ta on muutunud minevikuks. Ma usun, et mitte ainult minul, vaid kõigil Vellost maha jäänutel on põhjust jääda talle, kes meist lahus hoopis teisi radu mõõdab, alati tänulikuks kõige selle eest, mida ta meile andnud ja mida meile jätnud. Me peame suutma seda hinnata.