Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Eesti Keele Instituudis kõneldi eesti murrete suhetest lähisugulaskeeltega



26. novembril toimus Tallinnas Eesti Keele Instituudis järjekordne sügissemi-nar „Eesti murrete suhetest lähisugu-laskeeltega” eesti ja soome keeleteadlaste osavõtul. Seminari avas EKI direktor Tõnu Tender, tervitades esinejaid ning arvukat kuulajaskonda. 

Kaisa Häkkinen (Turu ülikool) jälgis oma ettekandes „Viron ja suomen suhteet reformaatioajalla” luterluse tulekut Läänemere maile XVI sajandil ning sellest alanud soome ja eesti kirjakeele kujunemist. Soome ja eesti trükitekstid kajastavad nii omaaegset keelekasutust kui ka murde- ja keelekontakte. Juba Mikael Agricola teostes on arvatud leiduvat eestipärasusi, Heikki Ojansuu on esile toonud näiteks erähän ’pois’, lietsottaa ’läähättää’, mu(u)lloin ’viime vuonna’, siantina ’lyijy’, siiski ’sittenkin, kuitenkin’ või särkki ’paita, takki’ (vrd eesti ära, lõõtsutama, mullu, seatina, siiski, särk). Julius Mägiste ja Alo Rauna arvates olid soome ja eesti keel XVI sajandil nüüdsest palju sarnasemad ja mainitud eestipärasuste puhul Edela-Soome murretes oleks tegu pigem ühisjoonte, mitte laenudega. Sama meelt on olnud Lauri Hakulinen.

Soome ja eesti ühisjooned siiski omavahelisi laenusuhteid ei välista. Terho Itkonen on soome edelamurretest leidnud eesti keelega ühist sõnavara, nt apaja ’aukea paikka’, jänes, kesä ’kesanto’, mänkiä ’telmiä’,parantaa ’korjata’, ranget ’länget’, sotkua ’polkea, tallata’, ujua ’uida’, vare ’kiviraunio’, vares, vihdellä ’vihtoa’ (vrd eesti abajas, jänes, kesa(maa), mängima, parandama, rangid, sõtkuma, ujuma, vare, vares, vihtlema). Tema arvates võib tegu olla I aastatuhandel Edela-Soome asustamise aegu siirdlastelt saadud sõnavaraga, millele on hiljem andnud lisa kaubandusalased ja isiklikud kontaktid. Tapani Lehtinen on pidanud neid enne XIV sajandit eesti keelest laenatud sõnadeks, sest tihedaid Soome lahe üleseid kontakte on olnud ammu enne luterlikku reformatsiooni. 

Soome XVI sajandi kirjakeeles võib tuvastada veel mitmeid vanavene laensõnu, nt akkuna ’aken’, kalkkala ’kell’, määrä ’määr’, pappi ’papp’, raamattu ’piibel’, raja ’piir’, risti ’rist’, sirppi ’sirp’, turku ’turg’ jpt. Ristiusuga seotud ammused laensõnad leiduvad ka eesti, liivi ja läti keeles. Seetõttu tuleks tõsiselt arvestada võimalusega, et ristiusu varaseimad mõjud, nagu ka vastav sõnavara, on Soome jõudnud Baltimaadest ja et muinasvene laensõnad pole jõudnud soome keelde otse, vaid pigem vahendajakeelte kaudu.

Kristiina Ross (EKI) pidas ettekande „Mõjutuste ja allkeelte tuvastamisest vanimas kirjakeeles”. Kui XVI sajandi I poolel hakkas eesti kirjakeel kirjalikuna arenema, kujunes algusest peale paralleelselt kaks varianti: Põhja-Eesti murretele tuginev tallinna keel ja Lõuna-Eesti murretele tuginev tartu keel. Tallinnakeelse täispiibli keel (1739) tugineb kõige enam Harjumaa murretele, sisaldades ka ida- ja läänepoolsemaid jooni. Läänemurdeliste joonte tungimist tallinna keelde peetakse suhteliselt hiliseks. Ettekandja esitas hüpoteesi, et läänemurdele tuginev kirjakeel oli palju vanem: juba alates XIII sajandist tekkis Läänemaal tugev vaimuliku eesti keele traditsioon. Üheks keskuseks oli Lihula tsistertslaste nunnaklooster, mis uuemate seisukohtade järgi rajati juba 1220. aastatel, lisaks oli piirkonnas palju kirikuid: Hanila, Karuse, Kullamaa, Ridala jt. Lääne-Eesti katoliikliku libakirjakeele märkideks on veel ka oletatav Johannes IV Kyveli katekismus (1517) ning Kullamaa käsikiri (1524–1532). Sellisel pinnasel oli võimalus tekkida ja areneda ka eestikeelsel vaimulikul diskursusel. XVI sajandil läksid Lihula nunnad kaasa uute ideedega, tõlkisid eesti keelde luterlikku kirjandust, võib-olla ka kirikulaule.

Säilinud reformeeritud kirjasõnas on Lääne-Eesti siiski tagasihoidlikult esindatud. Lääne-Eestiga on seostatav ainult 1530. aastatest pärinev kiri moder’ile. Jätkuvalt leiab teateid ka Lihula nunnade kohta (1550. aastate algul): [nunnad] eksitavad lihtsaid inimesi halbade saksa raamatute rumalate tõlgetega Liivimaa keelde; röögivad päeva ajal saksa laule. Selles seoses äratab tähelepanu 1590. aastatest pärinev Heinrich Fabriciuse lauluraamat „Geistliche Lieder Henrici Fabrici Teutsch und Unteutsch”, mis pole kahjuks säilinud. Kuivõrd Fabriciuski teenis alguses Läänemaal, tekib küsimus, kas Läänemaal võis olla XVI sajandi II poolel järjepidev laulutraditsioon? 

Lääne-Eestiga on seostatav ka 1656. aastal ilmunud uus eesti lauluraamat („Neu Ehstnisches Gesangbuch”), mis oli esimene lõppriimiline silbilis-rõhuline kirikulaulude väljaanne. Lauluraamat ise oli küll eeskätt Tallinna-keskne nähtus, kuid üks selle neljast tõlkijast, Heinrich Göseken, oli pastoriks Läänemaal. Tema initsiaalidega on raamatu umbes 240 laulust 127. Rõhutada tasub, et neist tosinkond on paralleeltõlked, mis võiksid anda tunnistust sellest, et kuigi teised lauluraamatu autorid olid need laulud juba ära tõlkinud, lisas Göseken omapoolsed tõlked sellepärast, et need olid tal kohalikust traditsioonist käepärast võtta. 

Iris Metsmägi (EKI) esines ettekandega „Eesti murrete ja lähisugulaskeelte suhetest etümoloogi vaatenurgast”, mille eesmärk oli rõhutada, kuivõrd vajalik ja vältimatu on sõnade päritolu uurimisel murdeainese põhjalik analüüs. Esineja tõi arvukalt näiteid, kus eesti sõna murdevariant on sugulaskeeltele häälikuliselt lähem kui kirjakeelne. Niisugu-sed murdevariandid aitavad märgata toimunud reeglipäraseid häälikumuutusi. Näiteks sõna kahv murdevariant kauh (vrd sm kauha ’kulp, kopsik’) osutab, et sõnas on toimunud reeglipärane h metatees. Murdekeelendid juhivad aga tähelepanu ka võimalikele juhuslikumat laadi häälikulistele muutustele. Näiteks sugulaskeelte vasteteta sõna ila kõrval esinevad murretes samatähenduslikud nila (Jäm) ja nilanõ, niläne ’ilane; abitu’ (Urv, Krl, Rõu, Plv) leiavad vaste paljudes sugulaskeeltes: sm nila, krj ja lüüdi ńila ’mähk’, vps ńila ’mähk; muda, lima’, saami njalli ’mähk’ jne. Seega võib just murdeaines anda võtme tüvede seostamiseks nende etümoloogiliste vastetega sugulaskeeltes, aga ka laenuallikatega. 

Riho Grünthal (Helsingi ülikool) keskendus oma ettekandes „Eesti keele kontaktid Kuramaa liivi keelega” Kuramaa liivlaste ja Saaremaa eestlaste keelesuhe-tele. Kui ümbritsevate balti, germaani ja slaavi keelte jäljed liivi keeles on kergesti äratuntavad, siis läänemeresoome keelte omavahelised kontaktid ei ole nii hõlpsasti eristatavad. Liivi keele kontaktid eesti keelega erinevad oluliselt liivi keele muudest kontaktidest. Eelkõige on liivi keelt mõjutanud saarte murre, sest suhtlemine lähedal asuva Saaremaaga on olnud kõige elavam. Juba Antti Juhana Sjögreni ja Paul Ariste kirjatöödes on kirjeldatud, kuidas Saaremaa elanikud käisid tööl Kuramaa liivi külades, kuidas Sõrve poolsaare lapsi saadeti Kuramaale karjasteks ning sõrulased aitasid liivlasi lestapüügil. Otsekontaktid tõid eesti keele liivlaste teadvusse ja soodustasid eesti sõnade omandamist. Eesti laensõnad esinevad sageli piiratud alal (Dundaga piirkonnas) või neil on fonoloogiliselt reeglipärane vaste liivi keeles. 

Varasematele keelenäidetele oli esineja otsinud lisa kogumikest „Näytteitä liivin kielestä” ning „Muistoja Liivinrannasta. Liivin kieltä Ruotsista”. Liivlastelt kogutud materjali alusel võis ta öelda, et andmed segaabielude ja Kuramaal elanud või töötanud eestlaste kohta leiavad kinnitust keelenäidetes. Eesti keelest on laenatud hulk sõnavara, nt poīški ’poisike’, sõnā’sõna’, ie-mōji ’öömaja’, kartlig ’kartlik’. Liivi keeles on liitsõnu ning konstruktsioone, mis on selgesti eesti päritolu, nt juttõ aijõ ’juttu ajama’ võijumālõks jõttõ ’jumalaga jätta’. Leksikaalne mõju ulatub sõnade laenamisest kaugemale, laenatud on ka fraseologisme, nt mittõ rōz’mitte üks raas’. Isikuti võib laensõnu esineda rohkem või vähem. Kokkuvõttes jäi kõlama, et Kuramaale kolinud või liivi külades töötanud saarlastega suhtlemine on mõjutanud liivlaste keelekasutust sõnavara, morfoloogia ja süntaksi tasandil. 

Patrick O’Rourke (Yorki ülikool) ja Karl Pajusalu (TÜ) jätkasid liivi temaatikat ettekandega „Liivi keele ja eesti murrete suhteist”, keskendudes liivi keelekontaktidele Edela-Eesti murretega. Ettekandes eeldati, et kontaktalal leidub ühiseid edelaläänemeresoome jooni, mis pärinevad ühest eelkujust, ent annab välja tuua nii võimaliku liivi substraadi eesti keelealal kui ka eesti murrete mõju üksikutele liivi murretele.

Lähemalt jälgiti üldliivilikke hääldusmuutusi, millel on vasteid eesti murretes (nt au > ou, v > b, sõnaalgulise h kadu), ning liivipäraste hääldusjoonte levikut eesti murretes. Selgus, et liivipäraste hääldusjoonte levikut võib märgata Edela-Eesti murdealadel laiemalt, seevastu liivipärased vormijooned on enamasti kitsama edelaeestilise levikuga (nt kuhu- ja kus-käänete kokkulangemine, sisekohakäänete kasutus väliskohakäänete asemel, līb-vormiga tuleviku väljendamine). Osa hääldus- ja vormijooni võib pärineda samast edela-läänemeresoome alusmurdest, vähemalt mõnel juhul on tegemist sarnaste keelekontaktide mõjuga. Mitmed liivipärased morfosüntaktilised jooned (nt tegijanimega sarnane kvotatiiv, imperatiivi kasutus küsilauses, las-jussiiv) on seevastu levinud üksnes Häädemeestel või Kihnus, kus nad võivad olla seotud liivi substraadiga. Kui siiani on rõhutatud eelkõige Kuramaa liivi keele kontakte saarte murdega, siis Salatsi liivi ja Edela-Eesti murdeala kaasamisega on võidud seniseid arusaame täpsustada ja korrigeerida. Liivipäraste joonte levik on üsna laialt edelaeestiline (sh saarte murdes), ent kõige mitmekihilisem on nende levik läänemurde lõunarühmas. Edasist täpsemat uurimist vajaksid kindlasti ka liivi keele ja lõunaeesti Leivu keelesaare suhted.

Mari Kendla (EKI) ja Jüri Viikberg (EKI, TLÜ) tegid oma ettekandes „Protoeurooplaste keelepärandist” tagasivaate Paul Ariste esitatud protoeuroopa substraatsõnavara hüpoteesile, kasutades kalanimetusi konkreetsete keelenäidetena etümoloogiauuringute tõestusvõime kohta. 1950. aastate seisukohale, et soome-ugri keeli kõnelevad inimesed on elanud meie aladel vähemalt 5000 aastat, lisandus arusaam, et Kunda kultuuri kandjad (VI at eKr) usutavasti soomeugrilist keelt ei kõnelnud. Ariste arvates kuulusid nad Euroopa algasukate ehk protoeurooplaste hulka. Et läänemeresoome keeltes on ühist sõnavara, mida teised soome-ugri keeled ei tunne, võiks vähemasti osa neist olla substraatsõnad ja pärineda protoeurooplastelt. Ariste arvas substraadi jälgi leiduvat eeskätt Eesti põlistes kohanimedes (nt Peipsi), eesti keele maastikuga seotud sõnavaras (nt allikas, neem), kalanimetustes (nt ahven, haug, rääbis, siig) ja somaatilises sõnavaras (nt higi, huul). Aastail 1962–1981 esitas ta 57 niisugust substraatsõna, millele Huno Rätsep lisas veel viis võimalikku substraatsõna. Substraadihüpoteesi on silmas pidanud ka hilisemad läänemeresoomlaste etnogeneesi ning sõnavara päritolu käsitlevad soome keeleteadlased (nt Kalevi Wiik, Kaisa Häkkinen, Tapani Lehtinen, Janne Saarikivi, Petri Kallio, Jaakko Häkkinen). Ettekandega taotleti anda ülevaade, kuivõrd on etümoloogid toonud selgust aastail 1962–1981 esitatud protoeuroopa substraatsõnavara päritolu suhtes. 

Viimastel aastakümnetel on intensiivselt uuritud uurali keelkonna läänepoolsete keelte kontakte indoiraani ja balti keeltega ning hulk seni tundmatu päritoluga sõnu saanud kindlama laenuetümoloogia, nt haug, hõlm, kiitma, koha, kube, lõug, mets, nahk, Ruhnu, siig, teib ja vimb. Samas on selliseid läänemeresoome sõnu, millel pole vasteid kaugemates sugulaskeeltes ega ole neil ka tunnustatud laenuetümoloogiat. Võimalikud protoeuroopa substraatsõnad on endiselt nt eile, helmes, jänes, liha, must, saar ja soo, nagu ka kohanimed Peipsi, Pärnu ja Võrtsjärv. Arheoloog Valter Langi sõnul pole meil vähimatki võimalust kindlaks teha, mis keelt või keeli kõnelesid tänase Eesti ala inimesed Kunda-Pulli kultuurist kuni pronksiajani. Uute teadmiste saamine eeldaks interdistsiplinaarset koostööd. 

Sofia Björklöf (Helsingi ülikool) esines ettekandega „Rannamurde läänerühma sõnavara uued soome etümoloogiad ja kontaktalad soome murretega”. Käsiteldav keeleaines (225 sõna) oli valitud „Väikese murdesõnastiku” abil sõnavarast, mis on tuntud kirderannikumurde lääneosa kahes-kolmes murrakus (Jõelähtme, Kuusalu, Haljala), uurimaks murdeomase sõnavara algupära ning selgitamaks eesti-soome keelesuhteid. Varasemad seisukohad eestlaste ja soomlaste elavate keelesuhete kohta leidsid kinnitust selleski ettekandes. Sõnavaraanalüüsiga õnnestus täpsustada, et rannamurde läänerühma piirkonnal on olnud lähedasi suhteid Soomes eeskätt Kymenlaakso ja Lõuna-Karjala murdealadega ning nende keelesuhteid hämelastega on senini pisut ülehinnatud.

Semantiliselt kajastab uuritud sõnavara merendust, kalandust ning rannaelu (sh kala-, linnu- ja taimenimetusi), millest võis algupära järgi eristada 113 laenu. Kõige enam, 85 sõna, pärines soome keelest, ülejäänutest eristus 16 rootsi, kuus (alam)saksa ja kolm vene laenu. Rannamurde 100 omasõna seas oli nii põhisõnu, tuletisi kui ka liitsõnu. Varasemate käsitlustega võrreldes oli leitud 39 päris uut soome etümoloogiat, nt verbidest kühnämä ’kohmitsema, pusima’ < sm kyhnätä, lilluma ’vee pinnal hõljuma’ < lillua, siepama ’näppama’ < siepata; adjektiividest kivikune ’kivine’ < kivikkoinen, litrane ’liitriline’ < litra(i)-nen; ruutune ’ruuduline’ < ruutu(i)nen; adverbidest huonust ’halvasti’ < huonosti, kodusi ’pärit’ < koto(i)sin, kontas ’kohmas’ < kontassa; nimisõnadest kasa ’hunnik’ < kasa, tabanipäev ’teine jõulupüha’ < tapaninpäivä, vastrand ’meretuul’ < vastaranta ja viislaid ’merepaat’ < viislaita. Seniseid andmeid korrigeerides võis ettekandja esitada 15 täpsustatud etümoloogiat vene või rootsi keelest pärit sõnade kohta, mis on eesti keelde jõudnud soome keele vahendusel, nt laagvesi ’teatud ravim’ (< sm laakvesi < rts slagvatten), hodu ’kiirus, hoog’ (< sm hotu < krj hodu < vn ход), sohk,-i ’võrgu kuivatusalus’ (< sm sohka < krj sohka < vn сохá). 

Uuritud sõnavara puhul üllatas soome laenude suur osakaal: 225 sõnast oli 85 sõna ehk 38 % laenatud soome keelest. Varasemates uurimustes, nt Tiina Södermani doktoritöös või Kaja Toikka magistritöös, on nende osa olnud märksa väiksem.

Eva Saar (TÜ) jätkas rannamurde temaatikat ettekandega „Kirderannikumurde ja isuri keele suhetest muutemorfoloogia näitel”. Kirderannikumurdes on rohkesti jooni, mis eristavad seda eesti ühiskeele aluseks olevast keskmurdest. Osa neist iseärasustest on peetud vadja substraadiks, teist osa jällegi üle lahe soome keele kontaktide tulemuseks. Kirderannikumurde ja isuri keele muutemorfoloogia lähem võrdlus annab alust arvata, et Kirde-Eesti elanikel on olnud tihedad sidemed ka isuritega. Ingerimaa ja Kirde-Eesti vahel ei ole veepiiri ega ole sajandeid olnud suhtlust takistavat tegurit nagu riigipiir – erinevate valitsejate ajal on ikka oldud n-ö sama riigi alamad. 

Ettekandes vaadeldi kirderannikumurde sõnamuutmisel ilmnevaid keelelisi nähtusi, mis viitavad üpris tugevasti isuri keele poole, ning jälgiti ühisjoonte ulatust Eesti põhjarannikul lääne suunas. Sedastati, et paljud keelelised jooned, mis on kirderannikumurdel ühised soome keelega, leiduvad ka isuri keeles vähemalt Soikkola murdealani (paljud ka Hevaha murdeni) ning on käsitatavad areaalsete ühisjoontena idapoolsete läänemeresoome keeltega, nt tugeva-astmeline olevikutunnuseta preesensi ainsuse 3. pööre (R lähte, mura, vrd is lähtºö, murtā), tugevaastmeline is(i)-konditsionaal (R Kuu saisin ’saaksin’, ei näɢis ’ei näeks’, Lüg laskisin ’laseksin’, vrd is saizin, ei näßkkīz, laskizin), imperatiivi 2. isiku formatiiv -ɢa ~ -ka, -ɢä ~ -(R meŋɢa, tehkä, vrd is ŋkǟ, tehkǟ), keeldsõna älä (~ Lüg elä), älɢä, älɢo, vrd is elä, elkǟ), kse-formatiivita impersonaali preesens (R luea, vrd is lueᴅā), ma-infinitiivi tunnuse gemineerumine kaasrõhu järel (R Lüg kukkeßttam(m)a, vrd is paɢenommā) jne. On rida sõnu, mille muutmine on kirderannikumurdes ja isuri keeles sarnane, ent erinev soome keelest ning eesti ühiskeelest, nt Lüg oʙone : oʙose : ovost ja is heppoin : heppoizen : hevoist; Jõh lõune : lõune : lõune`t ja is loune : loune(h)en : loune(e)ht jt. 

Kokkuvõtteks tõdeti, et muutemorfoloogia osas on kirderannikumurdel ja isuri keelel isegi üllatavalt palju ühist ning esineja hinnangul vajaks isurite koht läänemeresoome hõimude etnogeneesis kui mitte ümbervaatamist, siis kahtlemata lähemat ja põhjalikumat uurimist.

Vilja Oja (EKI) ettekanne „Kõõrdsilmsust väljendav sõna” käsitles teemakohast sõnavara eesti ja lähisugulaskeelte murretes. Läänemeresoome keeltes tähistavad kõõrdsilmset inimest 15 eri tüvega noomenit, lisaks tuletised ja häälikuvariandid. Nende hulgas on otseseid laene, tõlkelaene, selge nimetamismotiiviga, aga ka tundmatu päritoluga sõnu. Näiteks soome keeles on laialt levinud karsas- või karsosilmä jms ning kierosilmä või kierosilmäinen (vrd eesti keerdsilm, keerdsilmaline). väär(ä)-tüvelised liitsõnad esinevad isuri ja vepsa murretes ning karjala keeles kõrvuti vene laenudega krivoi, kosoi, sĺepoi. Liivi škīelsīlma (vrd lt šķielacis) ja eesti kiilasilm kuuluvad ühte germaani vastetega (vrd sks schielaugig, rts skelögd). Osa sõnu on kitsamalt tuntud, nt eesti viltu silmadega, hõra- või hõrassilm, sõõra-, sõra- või sõresilm, võõrik(silm), vadja vilisilmä, soome ristisilmäinen, karjala üksisilmäine jt.

Ettekande teine pool keskendus eesti kõõr(d)-tüve päritolule, mida seni on seostatud adjektiiviga kõver (vt KK 2015, nr 12, lk 869–877). Esitleti kõõr(d)-tüvega sõnu vanas kirjakeeles, levikut ja tähendusi eesti murretes ning liivi keeles. Samas võrreldi eesti keer(d)- ja soome kiero-tüveliste sõnade kasutust. Selgus, et eesti kõõr- ja kõõrd-tuletusalusega sõnad võiksid olla keer- ja keerd-tüveliste sõnade tagavokaalsed vasted. Sel juhul kuuluvad etümoloogiliselt kokku nii eesti keer- ja kõõr- kui ka soome kiero/kierä ning tüve vasted teistes läänemeresoome keeltes.