Lehekülje algusesse

Küünlavalgel kirjutatud sõnad trükivalguses

Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop. Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Toimetaja Valve-Liivi Kingisepp. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 548 lk.



Tartu Ülikooli eelkäija Academia Gustaviana asutamisaastal, 1632. aastal, trükiti Riias Järvamaa praosti Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatu” esimene osa. Saksa- ja eestikeelseid paralleeltekste sisaldav raamat oli hädavajalik abivahend eestlastele lihtsamate usutõdede selgitamiseks ning sisaldas lisaks Martin Lutheri katekismusele ka palveid ja liturgiavormeleid. Seega kaugelt mahukam ja avaramaid eesmärke seadev kui eelmised, aastakümnete eest trükitud ja hävinud eestikeelsed katekismused. Varastes kolmekümnendais aastais autor võis tugineda Rostocki ja Wittenbergi ülikoolis omandatud teoloogiateadmiste kõrval ka ligi kümneaastasele hingekarjasetööle Eesti maakogudustes ning eestikeelsetele käsikirjalistele palvevormelitele, enesekindlusest jäi tal aga sellegipoolest vajaka. „Käsi- ja koduraamatu” esimese osa eessõnas kinnitab ta, et võttis kirjatöö ette pelgalt vajaduse sunnil, sest ükski temast eesti keelt paremini valdav vaimulik, kellest siinmail puudus ei olevat, seda kohustust enda kanda ei ole võtnud.(1)

Stahli „Käsi- ja koduraamatu” neli köidet ning kaheosaline jutlustekogu rajasid aluse eesti kirjakeelele. Eestikeelse kirjavara üllitamise käigus fikseerusid keelenormid ning täiustus keele väljendusrikkus üha uutes valdkondades, nii et eesti keelest kujunes järgnevatel sajanditel täiemahuline teaduskeel. Paraku ei ole analüüsitud eestikeelses teaduskirjanduses Stahli teoste teoloogilist ja rahvapedagoogilist sisu, üksnes keel ise on paelunud uurijaid. Keel oli aga Stahli mahukate kirjatööde kõige haavatavam tahk. XIX sajandist alates on Stahli erinevate tekstide eesti keelt arvustatud valdavalt kriitiliselt, kuid valikuliselt. Puudus kindel alus süsteemseks teaduslikuks uurimiseks, analüütiline ülevaade kogu Stahli kasutatud eestikeelsest sõnavarast. Kuni tänaseni.

Möödunud aasta lõpul nägi Tartu Ülikooli vana kirjakeele töörühma viisteist aastat väldanud töö tulemusena trükivalgust „Heinrich Stahli tekstide sõnastik”. Mahukas raamat on pühendatud Valve-Liivi Kingisepale, kes on ka teose toimetaja. Materjali on trükivalmis seadnud ning vajalike kommentaaride ja lisadega varustanud Valve-Liivi Kingisepa õpilased Külli Habicht, Pille Penjam ja Külli Prillop. Autorid on kogenud XVII sajandi eestikeelse vaimuliku sõnavara uurijad: Valve-Liivi Kingisepa, Külli Habichti ja Külli Prillopi koostöös on sündinud ka „Georg Mülleri jutluste sõnastik”(2) ja „Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika”(3). Külli Habicht ja Külli Prillop on toimetanud Valve-Liivi Kingisepa, Kristel Ressi ja Kai Tafenau koostatud „Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastiku”.(4) Kõigis väljaannetes on järgitud „Georg Mülleri jutluste sõnastiku” koostamisel väljatöötatud metoodikat, mis muudab hõlpsaks ka sõnastike võrdleva kasutamise. Tähestikulises järjestuses sõnad on toodud tänapäevases eesti keeles, kuid lisatud nende tolleaegne sõnakuju koos kontekstiga, sulgudes on sõna esinemiskordade arv. Stahli tekstide sõnastikus on lisatud ka sõnade saksakeelne vaste koos kontekstiga ning pärisnimed on toodud eraldi loendina. 

Stahli elukäigu ja teoste kirjeldusele lisaks leiame raamatust ka Stahli sõnavara senise uurimise ülevaate. Saksapärasuse kritiseerimise kõrval on vaadeldud Stahli keele murdelisi erijooni ja arhaisme (Andrus Saareste), käsitletud selle morfoloogilisi ja sõnavaralisi jooni (Paul Alvre, Julius Mägiste, Külli Habicht, Külli Prillop), uuritud üksikuid sõnavararühmi Stahli teostes (Paul Ariste), juhitud tähelepanu tema keele kujundlikkusele (Arvo Krikmann) ning jälgitud eesti vastete otsimist saksa sõnadele (Valve-Liivi Kingisepp). Erialaväljaannetes ilmunud uurimused pole kuigivõrd muutnud anakronistlikku suhtumist Heinrich Stahli kui eesti keele sihilikku saksapärastajasse (lk 13–16).

„Heinrich Stahli tekstide sõnastik” hõlmab ainult Stahli enda kirjatöödes kasutatud sõnu, raamatu analüütilisest osast on välja jäänud tema vaimulike igapäevatöö hõlbustamiseks koostatud saksa-eesti sõnaraamat. Autorite väitel puudus selleks vajadus, kuna Vocabula kohtaon juba põhjalik uurimus,(5) kuid ka põhimõtteliselt on õige, et Stahli sõnastik sisaldab vaid tema enda kasutatud sõnu. Saksa-eesti sõnaraamatus sisalduvad 386 valdavalt argieluga seotud sõna, mida tema enda tekstides ei leidu, on ära toodud sõnastiku lisas (lk 539–548). Raamatu autorid ei ole piirdunud sõnaraamatu koostamisega, vaid on seda ka nii tolleaegset tõlkekaanonit kui ka Stahli kaasaegsetelt vaimulikelt säilinud võrdlusainest arvesse võttes analüüsinud. Stahlilt säilinud keeleaines on üle kolme korra mahukam kui Georg Müllerilt ja üle viie korra mahukam kui Joachim Rossihniuselt jäädvustatud sõnavara. Juba tõik, et Stahli tekstides on umbes 1200 sellist sõna, mida Mülleri jutlustes ei esine, kummutab Hans Treumanni palju poolehoidjaid leidnud väite, nagu korranuks Stahl oma raamatuis sõna-sõnalt Mülleri tekste.(6) 

Stahli kirjalik pärand, mis sisaldab lisaks katekismuse- ja jutlusetekstidele ka laulu- ja käsiraamatu, on mitte üksnes mahu, vaid ka tekstide laadi poolest rikkalikum kui Müllerilt ja Rossihniuselt säilinu. Pealegi käsitlevad Stahli jutlused, erinevalt Mülleri omadest, süstemaatiliselt kirikuaasta evangeeliumitekste, sidudes need katekismuseõpetusega. Kindla ülesehitusega sõnaohtrate jutluste kirjapanek kirjutustraditsioonita keeles oli seda vastutustundlikum, et tegemist ei olnud konkreetsele kogudusele peetud jutlustega, vaid näidispostillaga. Selle eesti keel pidi olema ühtaegu teoloogiliselt täpne ja kuulajale arusaadav. Stahl lähtus mõistagi kaasaegsest tõlkimistavast ning XVII sajandi esimeseks pooleks kujunenud luterlike jutluste kompositsioonireeglitest. 

Sõnastiku autorid on Stahli erijoonena toonud esile haruldase, varasemas põhjaeestikeelses kirjanduses puuduva sõnavara ja sünonüümsete väljendusvahendite kasutamise ning arhailise vormistiku talletamise (lk 16). Erilisena tundub Stahli sõnakasutus vähese tollest ajast säilinud eestikeelse kirjanduse taustal, kuid luterliku keeleideoloogia jaoks oli see otse tüüpiline. Stahlile on pandud pahaks saksa keele grammatiliste konstruktsioonide ülekandmist eesti keelde, kuid jäetud märkamata palju olulisem: tema vaimulike tekstide eestindustes kajastub luterlik suhtumine rahvakeelde. Lihtrahvale suunatud luterlikes kirjatöödes kohtusid suuline ja kirjalik keel, kirjapandud tekstid olid mõeldud suuliseks kasutamiseks. Lutheri nõue oli, et vaimulikes tekstides peegelduks elav keel, selline, mida rahvas räägib, kuiva ja surnud ametlikku keelt tuli teadlikult vältida. Üksnes elava keele kaudu jõuab Jumala sõna inimese südameni.(7) Seda traditsiooni järgiv Stahl väidab, et lihtrahvale mõeldud jutlused peavad olema ühemõttelised ja selged, sõnaosavusel ja eruditsioonil võib kirikuõpetaja särada lasta teistele vaimulikele ja õpetatud meestele jutlustades (Stahl 1632). Oma tõlkimismeetodit põhjendab Stahl ka käsiraamatu kolmanda osa eessõnas, rõhutades, et eelnevate osade keele lapselikkus, selgus ja lihtsus on taotluslikud, kristlikud põhitõed ei vaja kõrgelennulisi fraase.(8) Arhailine sõnavara Stahli töödes ei pruugi seega tuleneda autori käsutuses olnud varasematest tekstidest, vaid tema enda tähelepanekutest, püüdest kirjutada võimalikult rahvalähedaselt.

Kahtlemata on „Heinrich Stahli tekstide sõnastik” hindamatu materjal eesti keele uurijate jaoks, kuid mitte ainult. Laiemat kasutajateringi on silmas pidanud ka sõnastiku autorid, tõdedes, et „See pakub harukordse võimaluse heita pilk peaaegu 400 aasta tagusesse mõtte ja mõistemaailma, mida ühe viljaka autori sõnavara peegeldab” (lk 10). Nii aitab „Heinrich Stahli tekstide sõnastik” meil näiteks jälgida eestikeelsete teoloogiliste mõistete arengut. 

Religioosseid mõisteid eestindas Stahl kaalutletult ja kindlaid põhimõtteid järgides. Nii kinnitab ta käsiraamatu esimese osa eessõnas, et lähtub eestikeelses tekstis Martin Lutheri arusaamast, et katehheetide segadusse ajamise vältimiseks peavad dekaloog, usutunnistus, meieisapalve ja sakramendivormelid olema ühetaolises, muutumatus sõnastuses.(9) See põhjendab ka korduvate keelendite osatähtsust Stahli tekstides (lk 21). 

Eelkõige lihtrahvale mõeldud õpetustes ei pruugi kuigivõrd peegelduda autori dogmaatilised seisukohad, kuid teatud eestikeelsete mõistete fikseerijana on Stahl teerajaja. Näiteks esineb sõna patt Mülleril 444 korral(10), Rossihniusel 206 korral(11) ja Stahlil 1142 korral (lk 314–315), kuid ainult viimane kasutab mõisteid pärispatt ja teopatt. Nii Müller kui ka Rossihnius on rääkinud loojast ja kasutanud verbi looma,(12) kuid loomine (Schöppfung) on üksnes Stahlil (lk 227). Ka vaba tahe (freye Willen, Stahlil vaba meel lk 48) on mõiste, mida Stahli eelkäijate tekstides ei esine. Samuti leiame nii keskse mõiste nagu usutunnistus (Glaubenbekenntnis) ainult Stahli sõnavara hulgast (lk 454). Äärmiselt õnnestunud sõna on Stahlil südametunnistus (lk 454). Süda on erinevates seostes korduvalt kõneks olnud nii Mülleril(13) kui ka Rossihniusel(14), Stahlil koguni 1023 korral (lk 416), kuid mõiste Gewissen eestikeelses vastes on seda kasutanud üksnes Stahl (lk 454). Nagu näeme, on see mõiste saksa ja ladina keeles (conscientia), samuti rootsi keeles (samvete) seotud teadmisega, eestikeelne südametunnistus viitab arusaamale, et Jumala käsud on meile südamesse kirjutatud. Sama tõdeb Stahl ka oma 1626. aastal Wittenbergis trükitud ja toonase juhtiva aristotellase Jacob Martini eesistumisel peetud disputatsioonis „De Lege Dei”.(15) Veelgi huvitavam on Stahli sõnaühend hea tegu mõiste Tugend (’voorus’) eestikeelse vastena.(16) Teoloogiliselt ei käsitleta head tegu inimsuhete vaatepunktist, vaid kui Jumala käsku, ning mitte pelgalt välise toiminguna, vaid kui inimese südame sügavusest lähtuvat.(17) Sakramentidest on kõigil autoreil kõige enam juttu ristimisest (Mülleril viiel, Rossihniusel 16, Stahlil 106 korral). Püha õhtusöömaaja puhul Müller sünonüüme ei kasuta, Rossihniusel on nii õdangusöömaaeg kui ka laud, armulaud (ka rõõmulaud) aga taas üksnes Stahlil. Meeleparandust kasutab neist autoreist samuti ainult Stahl, nagu ka taevariigi võtmeid pihi armuvahendusliku külje tähenduses.(18) Näeme siit, kuidas kirjutuse käigus arenes ja täpsustus eestikeelne religioosne sõnavara. 

Samamoodi on jälgitav eestikeelsete eetiliste mõistete süsteemi kujunemine. Jutluste ja katekismuste tõlkimise peamine eesmärk oligi ju katehheetidele kristliku eetika vahendamine, seetõttu leiame põhilisi eetilisi mõisteid kõigi kolme autori tekstides. Sellised on näiteks sõnade häbi, au, vale (valsk), õige, tõde erinevad vormid. Mitmed mõisted on Stahli sõnavaras aga omandanud uusi nüansse. Näiteks kasutab ainult Stahl sõna kohus ka tähenduses ’kohane’ või ’õiglane’. Mülleril esineb himu(19), Rossihniusel ka lihahimu(20), Stahlil lisaks veel silmahimu (lk 85). Olulisel kohal luterlase elus oli tööeetika. Laiskus oli patt, Jumala antud aega tuli kasutada otstarbekalt. Luterliku käsituse järgi ootas Jumal kristlastelt, olenemata nende ameteist, innukamat tööle pühendumist kui teistelt inimestelt.(21) Ootuspäraselt on nii Müller kui ka Stahl kasutanud oma jutlustes ohtralt töö ja vaeva, aga ka kasuga seotud sõnu, Stahlil esineb ühel korral ka sõna tulus (lk 452). Samuti on mõlemad autorid maininud erinevaid põllunduse ja kalandusega seotud ameteid, Stahli välja toodud elukutsete seas leiame ka kaupmehe, tüürimehe, vabamehe, püssimehe. Omapärane sõna on Stahlil seltsimees kaaslase tähenduses (lk 250–252). 

Paljudel puhkudel esineb Stahlil üldmõiste seal, kus teised on kasutanud vaid adjektiive. Sellised sõnad on näiteks kadedus, kurjus, valskus, nõidus, ahastus. Mülleril esineb verb ahastama kahel korral rõhumise tähenduses.(22) Stahlil tähendab ahastus hirmu ja kartust, sama tüvega sõnad on ahastalikult, ahastama, ahastatud (lk 32). Ahastus (Angst) oli neil aastail sagedaseks motiiviks ka saksakeelses jutluskirjanduses, kajastades Kolmekümneaastase sõja aegseid apokalüptilisi meeleolusid.(23) 

Tegemist ei ole kitsalt teoloogilise diskursuse või kirikuajalooga, reformatsioon on käsiteldav osana laiemast kultuuriülekande protsessist.(24) Tõsiasi, et eesti kirjakeel arenes koos reformatsiooniga ja toona erinevatel kümnenditel(25) kasutusel olnud sõnavara on fikseeritud, võimaldab meil uurida mitte üksnes keelt, vaid ka sõnade tähendusi ja tagamaid. Keelde kandunud uued sõnad märkisid muutusi mentaliteedis ja väärtushinnanguis, nende konteksti uurimine võib meile avada sügavamaid kultuurilisi seoseid. Täiemahuline sõnaraamat pakub teadusuuringuteks objektiivse aluse, võtab pinna seni käibinud meelevaldsetelt arvamustelt. Käesolev sõnastik, nagu ka samade autorite koostatud eelnevad sõnaraamatud, on ülimalt väärtuslik allikas, loodetavasti ka inspiratsiooniallikas eri valdkondade kultuuri uurijatele. Heinrich Stahli sõnu kasutades võiks seda iseloomustada ka kui „üht head ja kindlat põhjakivi”, ehk siis täpselt ja usaldusväärselt laotud vundamenti edasistele uuringutele. 

 

  1. H. S t a h l, Hand und Haussbuches Für die Pfarherren, und Haussväter Ehstnischen Fürstenthumbs. Erster Theil. Riga: G. Schröder, 1632, Vorwort. 
  2. K. H a b i c h t, V-L. K i n g i s e p p, K. P r i l l o p, Georg Mülleri jutluste sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 12.) Tartu: Tartu Ülikool, 2000.
  3. V-L. K i n g i s e p p, K. H a b i c h t, K. P r i l l o p, Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 22.) Tartu: Tartu Ülikool, 2002.
  4. V-L. K i n g i s e p p, K. R e s s, K. T a f e n a u, Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350. Tartu: Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut, 2010.
  5. K. K i k a s, Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula? (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 21.) Toim V-L. Kingisepp. Tartu: Tartu Ülikool, 2002. 
  6. H. T r e u m a n n, Vanemast raamatukultuuriloost. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 72; L. Pahtma, Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatust”. – Rootsi suurriigist Vene impeeriumisse. (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 3 (10).) Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1998, lk 62. 
  7. A. E. B e r g e r, Luther und die neuhochdeutsche Schriftsprache. – Deutsche Wortgeschichte. Band II. Toim F. Maurer, F. Stroh. Berlin: Walter de Gruyter & Co, 1943, lk 115–116.
  8. H. S t a h l, Hand und Haussbuches Für die Pfarherren, und Haussväter Ehstnischen Fürstenthumbs. Dritter Theil. Reval: Reusner’s Witwe, 1638, Vorwort.
  9. H. S t a h l, Hand und Haussbuches... Riga, 1632, Vorwort.
  10. K. H a b i c h t jt, Georg Mülleri jutluste sõnastik, lk 254.
  11. V-L. K i n g i s e p p jt, Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika, lk 206.
  12. K. H a b i c h t jt, Georg Mülleri jutluste sõnastik, lk 190; V-L. Kingisepp jt, Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika, lk 192. 
  13. K. H a b i c h t jt, Georg Mülleri jutluste sõnastik, lk 340.
  14. V-L. K i n g i s e p p jt, Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika, lk 356.
  15. P. L o t m a n, Heinrich Stahli elu ja looming. (Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised 14.) Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2014, lk 158–159.
  16. K. K i k a s, Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?, lk 49.
  17. R. S ö d e r l u n d, Teologin i Eric Falcks Een kort underwijsning. – Een kort underwijsning om några aff the förnemligaste Articlar i then Christeligha Läron. Eric Falcks dogmatic på nytt utgiven med inledande kommentarer av Markus Hagberg och Rune Söderlund. Toim M. Hagberg. Skara: Skara Stiftshistoriska Sällskap, 2010, lk 75. 
  18. E. S a l u m a a, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. Tallinn: Logos. EELK Usuteaduste Instituut, 2008, lk 300. 
  19. K. H a b i c h t jt, Georg Mülleri jutluste sõnastik, lk 75.
  20. V-L. K i n g i s e p p jt, Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika, lk 86.
  21. H. L e h m a n n, Lutheranism in the seventeenth century. – Reform and Expansion 1550–1660. Toim P-C. Hsia. Cambridge: University Press, 2007, lk 63.
  22. K. H a b i c h t jt, Georg Mülleri jutluste sõnastik, lk 34.
  23. H. L e h m a n n, Lutheranism in the seventeenth century, lk 62.
  24. O. C z a i k a, Die Ausbreitung der Reformation im Ostseeraum ca. 1500–1700 als Kulturtransfer. – Migration und Kulturtransfer im Ostseeraum während der Frühen Neuzeit. Toim O. Czaika, H. Holze. Stockholm: Kungliga biblioteket, 2012, lk 78. 
  25. Vt ka V-L. K i n g i s e p p jt, Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350.

                   P a b e r t r ü k k