Lehekülje algusesse

Sümpoosion „Suulised ja kirjalikud eeposed ning nende lähižanrid”



Eepos on üks suurtest žanridest, mis ühendab suulisi ja kirjalikke kultuure ja paistab silma oma ühiskondliku mõjukusega, liites kokku nii väiksemaid pärimusrühmi kui ka suuri rahvaid. Teisalt on eepos üks rahvuslike kirjandustraditsioonide esindusžanre, mil on oluline osa maailmakirjanduse kaanonis ja rahvuskultuuride arenguloos. 4. novembril korraldasid Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond ning maailma keelte ja kultuuride kolledž sümpoosioni, kus arutleti eeposte ja neile lähedaste narratiivižanride üle.

Plenaarloengu pidas Kati Kallio (Soome kirjanduse selts), käsitledes esmalt „Kalevala” suhteid karjala ja ingeri rahvalauluga. Elias Lönnrot töötles erinevaid rahvaluuležanre võrdlemisi vabalt, vormides neid ühtses värsimõõdus tervikteoseks. Hiljem kujunesid soome folkloristikas üsna jäigad arusaamad muistsest kangelaslaulust, mida peeti väärtuslikumaks kui teisi, kirjakultuurist ja kristlusest mõjutatud, hilistekkelisi ja argiseid žanre. Uuemates töödes on Lotte Tarkka, Senni Timonen, Lauri Harvilahti jt uurinud soome ja karjala rahvalaulu kogukonna ja laulikute tasandil, näidates elava pärimuse väljendusrikkust, mis ei mahu teaduses kujunenud ideaalpiltide raamidesse. Kallio vaatleski oma ettekandes lähemalt läänesoome eepilisi laule, mis on küll kalevala värsimõõdus, kuid mida on vähem uuritud, sest neid pole peetud „Kalevalaga” samaväärseks. Nende hulka kuulub näiteks vanadest käsikirjadest tuntud laul Soome ristiusustaja piiskop Henriku märtrisurmast.

Soome-ugri eepikat käsitlesid mitmed teisedki esinejad. Aado Lintrop (Eesti Kirjandusmuuseum) lahkas vene kirjaniku Mihhail Plotnikovi loodud mansi eepost „Yangal-maa” (1933) ja selle suhteid rahvapärimusega. Madis Arukask (TÜ) käsitles läänemeresoome eepilist lugulaulu, selle autorlust ja kangelase kujutamist, võttes lähema vaatluse alla setu eepose „Peko” ja Niina Zaitseva loodud vepsa eepose „Virantanaz” (2012). Arne Merilai (TÜ) rääkis „Kalevipoja” žanrilistest erijoontest, tõstes esile teose ballaadliku ja lüroeepilise modaalsuse. Kreutzwaldi suhet eeposega iseloomustab Roland Barthes’i sõnastatud arusaam autori surmast, sest loojasubjekt on tekstis hajutatud, tõustes kohati esile fiktsionaalses autorluses, kuid kadudes siis diskursiivsetes hoovustes folkloorsetesse ja kirjanduslikesse eeskujudesse ning intertekstidesse. Toms Ķencis (Läti rahvaluule arhiiv) käsitles Andrejs Pumpursi „Lāčplēsise” (1888) kujunemist pärimuspõhisest romantilisest teosest läti rahvuseeposeks. Ilmnes, et seda protsessi on tugevasti tagant tõuganud riiklikud ideoloogiad, samuti eepose adapteeringud erinevates kunstiliikides.

Evangelos Avdikos (Tessaalia ülikool) käsitles kreeka itkužanri, mille varaseid näiteid leiame juba Homerose „Iliases”. Ettekande keskmes oli kangelase kujutamine Balkani sõdades (1912–1913) langenud Kreeka sõduritele pühendatud isamaalistes leinalauludes. Asta Skujytė-Razmienė (Leedu kirjanduse ja folkloori instituut) analüüsis leedu ajaloolisi muistendeid katkust ja teistest laastavatest epideemiatest. Ettekanne käsitles jutumaailma ja ajaloolise tegelikkuse suhteid, samuti rahvapärast tõrjemaagiat tapvate haiguste vastu. Hurcabaatur Solonggod (Tübingeni ülikool) rääkis mongoolia kangelaseepose „Geser khaan” varastest üleskirjutustest. Kui seni on eepose vanimaks säilinud redaktsiooniks peetud 1713. aastal Pekingis avaldatud teost, siis ettekandest ilmnes, et Mongoolias on avastatud ka sadakond aastat vanemaid, kasetohule kirjutatud eeposekatkeid. Samast ajast pärinevad need „Geser khaani” laulud, mille Benjamin Bergmann on tõlkinud ja avaldanud oma 1804. aastal Riias ilmunud neljaköitelises teoses „Nomadische Streifereien unter den Kalmücken in den Jahren 1802 und 1803”. Sümpoosioni viimases ettekandes rääkisid Ülo Valk ja Tolheishel Khaling (TÜ) Lõuna-Aasia eeposte toimest suurte ja väikeste kogukondade loojana. India eeposed kuuluvad üldjuhul elavasse kultuuri ning avalduvad erinevates kunstilistes ja usundilistes vormides, hõlmates ka tänapäevast visuaalmeediat. TÜ folkloristika magistrant Khaling uurib Manipuris elava hõimurahva uipode suulist eepost ja valmistab ette selle kommenteeritud esmatrükki.

Mitmed sümpoosionil peetud ettekanded kinnitasid eeposte ja nende lähižanride ammendamatut potentsiaali rahvaste ja etniliste rühmade kultuurilistes eneseotsingutes ning tulevikku suunatud müüdiloomes. Kirjanduslike ja pärimuslike esindustekstidena pakuvad eeposed jätkuvat rahvusvahelist huvi ja aitavad kaasa kultuuride teineteisemõistmisele. Siinkohal tasub mainida, et üks sümpoosioni korraldajaid, Jingyi Gao (TÜ), on asunud tõlkima „Kalevipoega” mandariini keelde. Eesti folkloristidel, kirjandusteadlastel ja tõlkijatel tuleb pidada sammu rahvusvahelise tööga eeposte alal ning kanda hoolt, et „Kalevipoja” ja teiste lugulaulude elukäik jätkuks ka siinmail, et eeposed toidaks jätkuvalt eesti kultuuri ja inspireeriks uusi teaduslikke käsitlusi.