Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kes vastutab eesti keele eest?

VII keelefoorum Tallinnas



Eesti keelenõukogu on iga kahe aasta tagant kutsunud avalikkust kokku, et arutada keelevaldkonna sõlmküsimusi ja aru pidada selle üle, kuidas tagada eesti keele mitmekülgne areng ja kestlikkus. Foorumite tähelepanu keskmes on olnud nii üldhariduskoolid kui ka kõrgkoolid, eesti keel välismaal, mitmekeelse Eesti vajadused ja väljakutsed, aga ka Eesti innovatsiooni toetamine eesti keele kaudu. Foorumitevahelisel ajal on keelenõukogu korraldanud oluliste teemade käsitlust seminaridel nii spetsialistide kui ka huvigruppidega, et koguda teavet ja teavitada, sõeluda keelevaldkonnale olulistest tegevustest välja arendamist ja jätkutegevusi eeldavad algatused. Seminaridel on tähelepanu keskmes olnud eesti keel teaduses, üldhariduskoolis ja kõrgkoolis, keelekorraldus ja terminoloogia, eesti keel rändeprotsessides ja Euroopa koridorides.

8. oktoobril korraldas Eesti keelenõukogu Tallinnas järjekordse keelefoorumi, kuhu olid kutsutud poliitikud, ministeeriumide ametnikud, teadlased, haridustöötajad, ajakirjanikud, keelespetsialistid jpt. Tähelepanu keskmes oli eesti keele väärtustamine ja seisund, vastutus eesti keele hea käekäigu eest. Keelenõukogu esitas küsimuse „Kelle asi on eesti keel?” ja otsis koos foorumil osalenutega sellele vastust. 

Foorumil esitleti ka värskelt ilmunud trükist „Eesti keele arengukava 2011–2017 elluviimise vahearuanne (2013–2014)”. Vahearuanne valmis Eesti keelenõukogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) koostöös, käsitledes kõiki eesti keele peamisi valdkondi: eesti keelekorraldust, eesti keele uurimist ja keelekogusid, keeletehnoloogilist tuge, eestikeelset üldharidust, eesti keelt muukeelses üldhariduses, kutseharidusõpilaste eesti keele oskust, eesti keelt teaduses ja kõrghariduses, eesti keele piirkondlikke erikujusid, väliseestlaste keelt, keeleliste erivajadustega inimeste keelekasutust, eesti keelt teiste keelte kontekstis ja rahvusvahelist esindatust, keeleseaduse täitmise järelevalvet ja keeleteavitust.

Traditsiooniliselt avas foorumi pikema sõnavõtuga Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. President rõhutas oma kõnes, et meie, eesti keele kasutajad, „peame ise seisma selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav ja piisavalt rikas, et tavalisest kodust kuni kõrge teaduseni saaks seda lahedalt ja mõistetavalt kasutada”. Sellel üleskutsel on kaks poolt: ühelt poolt peab keel ise täitma ka nõudliku keelekasutaja vajadused nii terminiarendusega kui ka vastavusega digitaalse ruumi laialdastele kasutamiseesmärkidele. Teiselt poolt väljendas president muret eesti keele kasutusvälja ahenemise pärast, mis „ei toimu võõra väe ja võimu sunnil, vaid meie oma rumalusest või tänasest pimedast kavalusest”. 

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi andis kohaletulnutele ülevaate ministeeriumi suundumustest keelevaldkonna arendamisel, rõhutades, et vastutust eesti keelekeskkonna elujõulisuse eest kannab meist igaüks.

Eesti keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang andis ülevaate eesti keele arengukava 2011–2017 (EKA) seirest. Eesti keele seisund pole viimase saja aasta jooksul olnud nii hea kui praegu: eesti keelt kaitseb põhiseadus ja keeleseadus, eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega, meil on hooldatud ja arendatud kirjakeel, eesti keel kuulub maailma 50 tehnoloogiliselt enim arendatud keele sekka. Lisaks miljonile emakeelsele rääkijale kasvab Eestis jõudsalt eesti keele kui teise keele oskus muukeelsete eestlaste seas, igal aastal õpib maailma kolmekümnes ülikoolis tuhat üliõpilast tundma eesti keelt ja kultuuri. Maailmas on sadakond keelt, milles on võimalik saada täies mahus kõrgharidust, eesti keel nende seas.

EKA elluviimine on 2013. ja 2014. aastal olnud üldjoontes kavandatule vastav. Esile võiks tuua mitmeid konkreetseid saavutusi: ilmunud on õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013, eesti keele, sugulaskeelte ja üldkeeleteaduse alal lisandus Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis 20 doktorit, keelevaldkonna massiüritustesse on kaasatud rohkesti koolinoori, keelekümblus ning lõimitud aine- ja keeleõpe on üha populaarsem, oluliselt on suurenenud eestikeelseid artikleid avaldavate kõrgetasemeliste teadusväljaannete arv, alustatud on eesti keele tasemeeksamitega teistes riikides, olulisemad eesti keele sõnaraamatud on veebis kättesaadavad, on koostatud eesti viipekeele – eesti keele veebisõnastik, võõrkeele riigieksam on nüüdsest gümnaasiumi lõpetajatele kohustuslik jne. 

Saavutatu kõrval on siiski ülesandeid, mille täitmise probleemidele juhtis tähelepanu ka kaks aastat tagasi koostatud vahearuanne: huvi eesti keele õpetaja elukutse vastu on leige, peamiselt venekeelse elanikkonnaga piirkondades, eriti Ida-Virumaal, on motivatsioon õppida eesti keelt madal, võimalused seda igapäevaelus kasutada väiksed, valdavalt vene keeles õppivate kutseõppijate eesti keele oskus on nõrk ja paljudel juhtudel ei ole ameti omandanud noored suutelised oma tööülesandeid eestikeelses töökeskkonnas täitma, järjekindlalt kasvab kõrghariduses ingliskeelse õppe osakaal, mille tagajärjel on eesti keel mõnel alal kaotamas õppe- ja teaduskeele rolli, vaatamata jõupingutustele nii riigi kui ka kohalikul tasandil jätkub murdekeele argikasutusest taandumine, viipekeele spetsialistide (sh viipetõlkide) arv ei ole piisav kõigi vajalike tegevuste algatamiseks ja läbiviimiseks, eesti keele ja kultuuri õpetuskohtade arv välisülikoolides on langenud, keeletehnoloogiliste rakenduste kättesaadavamaks tegemine takerdub rahaliste raskuste taha jne. Keelenõukogu on vahearuandes nimetanud probleemidest ja seisakutest lähtuvaid konkreetseid ettepanekuid edasisteks tegevusteks: algatada keele- ja kultuurikontaktide uurimise ja arendamise riiklik programm; tagada eesti keele sugulaskeelte uurimis- ja arendustegevuste järjepidevus, algatada selleks uuesti soome-ugri keelte riiklik programm; luua uute eestikeelsete üldhariduskooli õppematerjalide koostamiseks programm, mis võimaldaks õpetajatel taotleda õppetöövaba poolaastat; leida vahendid eesti keele õpetajaks õppimise motivatsiooni suurendamiseks; laiendada rahvuskaaslaste programmi, et toetada välismaal elavate eesti laste ja noorte hoidmist eesti haridus-, keele- ja kultuuriruumis ning tagasi pöörduvate eestlaste lõimimist Eesti ühiskonda; viia EKA-s kehtestatud asutuste püsitegevustega seotud tehnoloogiliste lahenduste, nt sõnastiku-, termini- ja tõlkekeskkondade arendamine, haldamine ja hooldamine püsirahastuse alla; uurida osalise eestikeelse õppega muukeelse üldharidus- ja kutsekooli lõpetajate toimetulekut eesti keeles nii järgmisel haridusastmel kui ka tööelus ning õpetajate ja koolijuhtide pädevust ja hoiakuid; asendada riigieksamite senine ühepunktine soorituslävi 20 punktiga, kuna eksamisooritus vaid ühe punktiga ei motiveeri õppureid eesti keelt ega ka teisi eksamiaineid õppima; rakendada keeletehnoloogia saavutusi eesmärgipäraselt avalikus halduses, keeleõppes ja haridusvaldkonnas laiemalt; tellida EKA tulemuste väljaselgitamiseks ja mõju hindamiseks uuring HTM-ist ja keelenõukogust sõltumatutelt ekspertidelt; alustada keelevaldkonna uue arengukava väljatöötamist, mille keskmes on eesti keel, kuid mis vaatleks ka võõrkeeltealaseid strateegilisi eesmärke ja arendamist vajavaid tegevussuundi.

Seiret väliseksperdina kommenteerinud Tartu Ülikooli audoktor Cornelius Hasselblatt paigutas Eesti keelevaldkonna arendamise rahvusvahelisse konteksti ja pakkus oma retsensioonis nii keeleteadlase kui ka kultuuriuurija vaatenurka. Hasselblatt tunnustas Eesti Vabariigi pingutusi säilitada, kaitsta ja arendada eesti keelt, rõhutades, et vähesed riigid tegelevad oma riigikeelega sel viisil ja sel tasemel nagu Eesti. Hasselblatt tõstatas mitu olulist eesti keele kestlikkuse tagamisega seonduvat probleemi, kus oleks ühiskonna laiem diskussioon väga vajalik. Kas Eesti kõrghariduse keelevahetus ingliskeelseks pole mitte Eesti vabaduse hind? Kas murrete kasutusvaldkondade ahenemine pole mitte kirjakeele arendamise hind? Retsensent pidas väga vajalikuks riigi sekkumist eesti keele uurimise ja nähtavuse tagamisse, seda nii rahvusteaduste eraldi rahastamise kui ka eesti keele ja kultuuri õpetuskohtade toetamisega välisülikoolides. Hasselblatt esitas ka konkreetseid keelevaldkonna ettepanekuid: anda Eesti Vabariigi 100. juubeliks välja ajaloolise mõõtmega „Eesti õigekeelsussõnaraamat”; arendada eestikeelset Vikipeediat, et tõsta Eesti nähtavust maailmas; toetada õpetajatele õppetöövaba semestri sisseviimist üldhariduskoolis – see motiveeriks ka teaduskraadiga spetsialiste õpetajana tööle asuma jne. Oma isiklikule kogemusele toetudes rõhutas Hasselblatt ka eesti keele „dedemoniseerimise” vajadust: eesti keel ei ole raskesti õpitav keel ja seda eriti näiteks saksa emakeelega õppuri jaoks. 

Foorumi lõpetas aruteluring, mida juhtis ajakirja Akadeemia peatoimetaja ja keelenõukogu liige Toomas Kiho. Sõna sai riik: kõik paneelesinejad olid või on Riigikogu liikmed, sh neli haridus- ja teadusministrit (Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas, Jevgeni Ossinovski, Mailis Reps), Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv ja keeleteadlane Mati Hint. Kiho sõnastas kogu foorumi fookusest lähtuva aruteluteema „Eesti keel on Eesti asi”: eesti keele arendamine, keele eest hea seismine ei saa olla ainult eesti filoloogide või lingvistide asi. Eesti keel on tõepoolest terve Eesti asi, meie kõigi ülesanne, kes me selle keele mõjusfääris elame ja tegutseme, ükskõik millises eluvaldkonnas – äris, poliitikas, teaduses, kultuuris, majanduses vm. Sõnavõtjad vaagisid eesti keele kestmise ja arendamise vastutuse teemat erinevalt, rõhutades teadlaste, aga laiemalt kogu haritlaskonna vastutust (Hint, Lukas), keele ja kultuuri vaieldamatut seost (Randjärv), unustamata samas kodu ja vanemate, aga ka lasteaia ja kooli rolli (Reps). Ootuspäraselt tõstatus kõrghariduse võõrkeelestumise (ingliskeelsuse) teema, milles Hint ja Lukas nägid ohtu eesti kultuuri kestmisele, Reps pidas mõistlikuks tasakaalu otsimist eesti ja muude keelte kasutamise vahel, Aaviksoo aga vaagis muutusi kõrghariduse keeles kui paratamatut arengut ja kutsus üles pigem suunama oma jõud sinna, mida on võimalik muuta – näiteks keeletehnoloogilistesse arendustesse, et kindlustada eesti keele positsioone virtuaalses maailmas. Ossinovski analüüsis muu emakeelega Eesti elanike lõimumise ja identiteedi probleeme, sõnastades avatud eestluse paradigma kui eesmärgi, mille poole püüelda. Ühtlasi rõhutas Ossinovski (nagu ka minister Ligi oma ettekandes) vajadust fokusseerida, kui kavandatakse tulevase eesti keele arengukava tegevusi. 

Külgriba bänner