Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Irratsionaalsuse määratlemise probleemidest

Maarja Vaino. Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 258 lk.

Maarja Vaino monograafia „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” fookusse mahub mitmeid kaalukaid Tammsaare töid alates tema 1907. aastal ilmunud jutustusest „Uurimisel” kuni viimase romaanini, 1939. aastal avaldatud „Põrgupõhja uue Vanapaganani” välja. Kaasaja kontekstis on selline haare silmatorkav, sest minu teada ei leidu Eestis teist XXI sajandil doktoritööna kaitstud kirjandusteaduslikku uurimust, mis kaasaks nii suure osa kirjaniku tekstikorpusesse kuuluvatest ilukirjandusteostest.(1) Kontrasti ei teki aga siis, kui paigutame selle kõrvuti XX sajandil ilmunud Tammsaare-monograafiatega (Marta Sillaotsa, Karl Mihkla, Heino Puhveli, Helene Siimiskeri jpt töödega). Raamatu lähemal uurimisel selgubki, et Vaino ei võta oma uurimistöös mõõtu niivõrd omaenda kaasaegsetelt, kuivõrd eelmistelt Tammsaare uurijate põlvkondadelt.(2) Kusjuures iseäranis tugevalt näikse Vaino toetuvat just Tammsaare loomingu 1930. aastatest pärit käsitlustele (Vaino ise viitab August Annisti, Rudolf Sirge ja Daniel Palgi töödele, kuid mainiksin oluliste mõjuallikatena ka Mihkla, Sillaotsa, samuti Jaan Roosi ja Eduard Laamani uurimusi). Sellise toetuspunkti põhjendusena väidab ta, justkui olnuks irratsionaalsus tol ajal eriliselt luubi all (lk 39–40).

Teisalt on Vaino raamatul XX sajandil kirjutatud Tammsaare-uurimustega võrreldes üks oluline erinevus. Eelneva sajandi kirjandusanalüüsid tõukusid valdavalt ühest ühtsest lähenemisviisist, kuid Vaino raamatus valitseb meetodite osas (tänapäeva humanitaarteaduslikele uurimustele omaselt) eklektika. Töös leidub sugemeid mitmest XX sajandil ja ka nüüdisajal levinud lugemisviisist, mis seostuvad näiteks semiootika, strukturalismi ja poststrukturalismiga. Samas selle eri lugemisviise põimida üritava uurimuse kõige paksem kiht on ikkagi tuntavalt positivismi poole kaldu, kinnitades omakorda Vaino sõltuvust selles paradigmas kirjutanud uurijate töödest.

Monograafia koosneb kümnest peatükist, millest neli esimest on sissejuhatava iseloomuga ja ülejäänud keskenduvad Tammsaare ilukirjanduslike tekstide analüüsimisele irratsionaalsuse dimensiooni avamise eesmärgil. Põhiosa toetub 2011. aastal kaitstud doktoritööle, täienduseks on lisatud esimene peatükk „Minu Tammsaare” ning väljaspool üldist numeratsiooni kaks eraldi analüüsi, sh väike mõistesõnastik.

Esimene sissejuhatav alaosa pakub lugejale uurija enda sõnutsi rõhutatult subjektiivset portreed Tammsaarest. Kuid lähemal uurimisel meenutavad selle silmanähtavalt idealiseeritud figuuri mitmed jooned siiski varasemaid autorikonstruktsioone, enim ehk Tammsaare kujutist Elem Treieri raamatus „Tammsaare elu härra Hansenina”.(3) Kes võiks olla Vaino raamatu eeldatav lugejaskond? Uurija näib panustavat esseistlikule kirjutusviisile ja seega laiemale huvigrupile. Samas kui jätta kõrvale sissejuhatavate peatükkide kärped, mahavõetud viited Tammsaare tekstidele ja mõnele Tammsaare uurijale(4) ning teadustöö formaati nii või teisiti eiravad lisapeatükid alguses ja lõpus, pole selles raamatus sisulises plaanis doktoritööga võrreldes suurt midagi muutunud. Niisiis žanri mõttes jääb see pidama kuskile esseistika ja teadustöö vahelisele alale ja „õige” lugemisviisi valiku osas tekib paratamatult nõutus. Kuigi uurija ise sooviks ilmselt, et seda teadustööna ei vaadeldaks, sunnib raamatu struktuur, mis kattub doktoritööga ja kasvab välja selle aluseks olevast (ebateadlikult kasutatud) teooriast, peale pigem prillid, mida kasutavad teadustöö analüüsijad. 

Raamatu põhiargumendi järgi onTammsaare teostes palju irratsionaalsust, mis tuleb lugude struktuuris esile viie „fokuseeriva komponendi” ehk saladuste, maastiku, muusikamotiivi, neitsilike ja saatuslike naistegelaste ning narri-tüübi kaudu. Kas ja kuivõrd just neid saab irratsionaalsuse seisukohalt nn fokuseerivateks komponentideks pidada, on vaieldav. Eelkõige ei veena mind narri-tüübi ja saladuste tematiseerimine, kuid arutlused töö struktuuri üle ei mahu siinse retsensiooni fookusse. Osutan üksnes, et selline valik (kui muusikamotiiv välja arvata) näib samuti otsustavalt tõukuvat 1920.–1930. aastate Tammsaare-retseptsiooni mõtteliinidest. Küll aga ei saa tolleaegsete uurimistrendide kaudu selgitada Vaino püüdu avada nende nn komponentide abil kaht ulatusliku tähendusväljaga ning mitme erineva mõtlemiskoolkonna ja kontekstiga seotud mõistet – irratsionaalsus ja poeetika.

Raamatu pealkirja rõhk sõnal poeetika viib mõttele, et analüütilise mõistena on see uurimuse läbiviimiseks olulisem, kuid selle määratlemiseni Vaino oma raamatus suurt ei jõuagi.(5) Kuidas õnnestub aga irratsionaalsuse piiritlemine? Uurija väitel on see miski, mida mõistuse, mõtlemise ja loogiliste mõistete kaudu ei saa käsitleda (lk 31). Kuidas seda siis uurida? Siinkohal tuleb esile üks selle raamatu probleemidest, nimelt:kas irratsionaalsusest saab rääkida ilma ratsionaalsuseta? Vaid möödaminnes osutab Vaino tõigale, et osa nn irratsionalistidest pidasid end ise ratsionalistideks (lk 37) ehk teadvustasid selgelt oma mõjutatust valgustusajastu eeldustest, millest põhilisim on usk inimese ratsionaalsusse.(6) Valdavalt vaatab uurija selle binaarsuse osapoolte ehk irratsionaalsuse ja ratsionaalsuse vastastikusest sõltuvussuhtest mööda. Sissejuhatuse ühes alapeatükis näiteks kipuvad kõik nn irratsionalistid, keda uurija loetleb, üksteisega häirivalt sarnanema (lk 31–38). Kas ei lähtu Freudist siiski eraldiseisev freudistlik mõtteliin (vt kas või Maire Jaanuse vastavaid Tammsaare-uurimusi) ning kas mitte kaasaja dekadentsi- ja modernismiuuringute raames ei räägita ka bergsonismist ja nietzscheaanlusest – mõtteliinidest, mida kumbagi pole Tammsaare tekstide avamisel põhjalikumalt kasutatud?

Ka lahknevused irratsionaalsuse mõistet tutvustava sissejuhatuse ning selle kui analüütilise mõiste rakenduste vahel analüüsipeatükkides toovad esile mõiste määratlemisega seotud raskused. Nimelt peaaegu ühegi sissejuhatuses tutvustatud nn irratsionalisti (Schopenhaueri, Nietzsche, Kierkegaardi, Freudi jt) tekstid ei ole Tammsaare ilukirjanduslike tööde analüüsimisse kaasatud.(7) Selle põhjuseks näib olevat uurija arusaam autorist. Kuigi Vaino väidab raamatu alguses, et kirjanikud on kui meediumid, kes kirjutavad enesele teadvustamata oma teksti sisse palju rohkem, kui plaanivad (lk 10), esitleb ta raamatu mitmes alaosas autorit oma teksti tähenduskihtide täieliku kontrollijana, rääkides autorile ainulaadsest kujundisüsteemist ja teadlikest teksti ülesehitamisvõtetest, samuti sellest, et autor on teadlikult intertekstuaalne, st ei kirjuta ühegi mõtleja raamistikus (vt nt lk 29, 37, 159). Nagu teada, on selline autorit oma teksti tähenduste suveräänseks allikaks pidav käsitus pärit  romantismiajastust ja kandub sealt ka (biograafilis-)positivistlikesse uurimispraktikatesse. Selle romantilis-positivistliku arusaamaga autorist tuleb omakorda kaasa terve rida muid varjatud eeldusi, sh ettekujutus ilukirjanduslikust tekstist kui eneseküllasest tervikust,(8) mille seosed teiste tekstidega on parimal juhul seletatavad mingi umbmäärase õhkkonnaga, mida samas aegruumis viibijad sisse hingavad (vt eelkõige lk 29). Niisiis taastoodab Vaino oma raamatus eelmisel sajandil domineerinud lugemisviise ja arusaamu autorist, mis aga tekitavad lühiühendusi XX sajandi viimasel veerandil levima hakanud  lähenemistega ja nende aluseks oleva autorikäsitusega, millele viitavad töös pillatud nimed, nagu Foucault, Ortner, Kristeva jt.

Võimalik, et üsna ulatuslik kinnijäämine pealtnäha väärtusvabasse positivismi (mis samas ei lähe kokku osalise toetumisega intertekstidele, mille puhul pole mingit tõsikindlat teadmist, kas Tammsaare neid kunagi luges) on ka põhjus, miks lugejale ei selgitata sissejuhatuses, millistes kontekstides uurija irratsionaalsuse mõistet analüüsi osades rakendab. Positivistlike uurimuste eri vormides uurijad reeglina ju oma töö lähtealuste üle ei arutle, mistõttu selliseid lähenemisi on peetud ka ateoreetiliseks. Siiski olnuks lugejasõbralikkuse huvides oluline need lähtealused lahti kirjutada. Analüüsipeatükkide põhjal väidaksin, et jõulisemalt joonistuvad välja sellised idealistlike diskursustega haakuvad kontekstid nagu kristlus (ja piibel selle intertekstina) ning väiksemas mahus antiikmütoloogia ja (läänemeresoome) folkloor. Paigutaksin nendega ühte ritta ka sümbolismi, mis uusplatonismi kaudu assotsieerub (romantismi ajastul domineerinud) idealistlike diskursustega, millest uurijal paraku erilist aimu ei näi olevat (vt peatükki, mis räägib saladustest,(9) samuti muusikamotiiviga tegelevat peatükki). Mõnevõrra huvitab Vainot erinevaid idealismi vorme kritiseeriv eksistentsialism, seda eelkõige peatükis „Reaalsed ja irreaalsed maastikud”. Osaliselt seob Vaino irratsionalismi ka XIX sajandi loodusteadusega haakuvate ja samuti idealismile vastanduvate positivistlike mõtteliinidega, näiteks darvinismi eri vormidega, sh determinismi ning pärilikkuse teooriatega (toetudes eelkõige Sirgele, Mihklale, Laamanile ja Palgile, vt iseäranis peatükki „Saladused…” ning „Reaalsed ja irreaalsed maastikud”). Lisaks assotsieerub see mõiste mõne Tammsaare kaasaega mõjutanud mehekeskse ja suisa naisevaenuliku mõtleja müstifit­seeriva naiselikkusemääratlusega (vt eelkõige naiselikkusega tegelevat peatükki).(10) Kõik mainitud kontekstid põimuvad omakorda mingil määral omaeluloolisuse kontekstis, millesse Vaino oma objekti ehk kõige järjekindlamalt paigutab.

Põhimõtteliselt on ülal osutatud kontekstid irratsionaalsuse avamise seisukohalt relevantsed ja vääriks seega täit tähelepanu. Kuid kuna igaühes neist on selle mõiste konnotatsioonid erinevad, peaks need relevantsetele intertekstidele toetudes lugejale selgelt välja joonistama. Kuna sellist eristamist ei toimu, kipub mõiste muutuma justkui kõige ja samas suurt mitte millegi tähistajaks. Seetõttu jääb kokkuvõttes küsimus, millised on need mõttesuunad ja teooriad, mis selle vaieldamatult võimsalt domineeriva irratsionaalsuse taastootmisele Tammsaare töödes kaasa aitavad, ikkagi lahtiseks. Mingit sidusat vastust viimane peatükk selle kohta ei paku. Pealegi ilmnevad need raamistikud, mille kaudu irratsionaalsus Vaino uurimuses häguselt väljenduse leiab, rohkem või vähem ulatuslikult ning üksteisega põimudes kõigis Tammsaare töödes. Vaino aga kaldub neid avama mõne üksiku Tammsaare ilukirjandusteksti abil. (Eraldi küsimus on, kui paljusid kontekste üks uurija sellise lähenemise puhul üldse korraga jälgida suudab.)

Veel häirib juba ülal mainitud kalduvus hoida irratsionaalsus ratsionaalsusestjäigalt lahus. Analüüsi osades on selle tulemuseks suure osa Tammsaare meestegelaste paigutumine väljapoole irratsionaalsust, samal ajal kui tervet hulka naistegelasi tutvustatakse lugejale läbivalt irratsionaalsena. (Sellele viitab ka raamatu struktuur, mille alapeatükkide hulgas on olemas naiselikkus, aga mehelikkus puudub.) Siiski, kas ei tule irratsionaalsus oma mitmesugustes vormides esile igas Tammsaare karakteris, seda vaatamata asjaolule, et sooerinevuse analüüsil kipuvad binaarsused mees–naine, mehelik–naiselik (näiteks Indrek versus Karin) taanduma opositsiooniks mehelikustatud ratsionaalsus versus naiselikustatud irratsionaalsus? Ja teisiti see olla tegelikult ei saakski. Nagu teada, toimub alates XIX sajandi teisest poolest subjektikäsitustes tänu näiteks Darwinile, Freudile, Nietzschele, Marxile jpt otsustav murrang, mille tagajärjed ilmnevad Tammsaare kaasajast juba tunduvalt varem.

See dihhotoomia, mille poolte lahushoidmine positivistliku tausta tõttu uurija mõtlemist struktureerib, kandub muudele tekstianalüüsi tasanditele, kaasates mõistagi ka idealiseeritud ettekujutuse kirjanikust kui ühtse maailmapildiga, läbivalt ratsionaalsest, loogilisest ja samas üliloovast geeniusest. Just seetõttu ei mahu Tammsaare Vaino raamatus tema enda pooldatud inimese määratlusse, mille eesmärgiks oli kujutada inimest kogu tema vastuolulisuses (vrd lk 201). Kohati näib isegi, et käsitust Tammsaarest kui lõputult loovast geeniusest, kes oma teksti kujundisüsteemi teadlikult arendab, on nimme rõhutatud. Sellel taustal tekib kiusatus küsida: miks on nii raske leppida tänapäeva humanitaarteaduses ammu levinud eeldusega, et autor kirjutab oma tekstid  e l i o t i l i k u s  mõistes etteantud traditsiooni sees või  b a r t h e s i l i k-f o u c a u l t’l i k e s terminites nende diskursiivsete strateegiate raames, mis on kirjutusaja kultuuris aktuaalsed? Ehk tõukub see eeldusest, et kui autor enam oma teoste tähenduste originaalne allikas ei ole, siis ta piseneb, muutub kopeerijaks või mis veelgi hullem, plagieerijaks (vrd lk 37)?(11)

Minu meelest on autor siiski seda parem, mida rohkem tema tekstid on dialoogis (nii teadlikult kui teadvustamata) teda ümbritsevas kultuuris aktuaalsete diskussioonidega ja nende eestkõnelejatega, samuti nendega seotud intertekstidega. Tammsaare kui oma ajastu traditsioonis suurepäraselt orienteeruva autori väärtust pigem kasvatab teadmine sellest, et päris sageli räägib ta oma tegelaste kaudu kas nietzschelikult, freudistlikult, darvinistlikult või näiteks bebellikult. Osa intertekstidest on Tammsaare kindlasti oma teostesse sisse kirjutanud sihilikult, aga suurt osa ta ei kontrolli. Seda, kust kulgeb piir (ajas muutuva) autori intentsiooni ja selle puudumise vahel, pole võimalik kindlaks teha. Lisaks, kui autor ei kontrolli suurt osa oma kontekstist, siis ei saa tekstides ilmnevat implitsiitset autorit konstrueerida koherentse maailmavaate kandjana (näiteks väidab Vaino, et Tammsaare toetub oma hilisemates töödes üha enam kristlusele)(12) ega esitada teksti ja autori suhet vahendamatuna. Veelgi enam, kui autor on osaliselt irratsionaalne, on seda ka uurija, ja minu meelest on just seetõttu uurimus seda parem, mida eksplitsiitsemalt selle aluseks olevat teooriat on teadvustatud.

Mis võiks olla „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” väärtus? Tammsaare tööde populariseerijana ja tema retseptsiooni teatud osa taasaktualiseerijana on see raamat oluline saavutus. 1920.–1930. aastate Tammsaare retseptsioonist pärineb suur osa Vaino raamatu alapeatükkide teemadest, mida on omakorda teatud määral edasi arendatud ja teisendatud. Irratsionaalsuse dimensioonile eraldi tähelepanu juhtimine on fookusena uudne. Kuna see dimensioon on olemas kõigi XX sajandi kirjanike ja kunstnike loomingus, võib see töö olla seemneks uutele vastava rakursiga uurimustele. Üks osa raamatust pakub ka irratsionaalsuse avamiseks uut teadmist ja avab uusi uksi selle otsimiseks. Lisaks heale Tammsaare retseptsiooni tundmisele võimaldab seda Vaino põhjalik orienteerumine Tammsaare tekstikorpuses, millele toetudes tulevad raamatu analüüsi osades kohati nähtavale senini märkamata jäänud tekstidevahelised dialoogid ja/või polüloogid.

Veel tõstaksin esile piiblitundmist ja selle kaudu osalt uute kristliku konteksti aspektide avamist ning mütoloogia (sh folkloori) kaasamist ka laiemalt. Müütilis-religioossele tasandile ei ole Tammsaare tööde raames senini kuigi palju tähelepanu pööratud ja seega võiks selles liinis tulevikus jõulisemaid ja süsteemsemaid käsitlusi oodata. Minu meelest hakkab irratsionaalsuse dimensioon  veenvaimalt tööle muusikamotiivi analüüsis (vt seitsmes peatükk), mis keskendub peamiselt kolmele Tammsaare tekstile: „Varjundid”, „Viiul” ja „Kõrboja peremees”. Omamoodi märgiline on ka tõik, et ainukese analüüsipeatükina ei arenda see edasi 1920.–1930. aastate Tammsaare retseptsioonist lähtuvaid liine. Muusikamotiivi dominandile Eestis ilmunud ilukirjanduses senini eriti tähelepanu pööratud ei ole. Niisiis heidab see uutmoodi valgust kogu tolleaegsele eesti kultuurikontekstile, seda enam, et Vaino ei piirdu vaid näidetega Tammsaare töödest, vaid osutab palju laiemale kultuuriväljale, kus oma koht on ka kujutaval kunstil. Lisana esitatud „Koerad ja suremine” ning „Ema jälg” pakkusid samuti lugemiselamust. Viimasega seoses mainiksin siiski, et erinevalt muusikamotiivi peatükist, kus lisaks omaeluloolisuse kontekstile kaasab uurija tänu tekstidevaheliste mõjusuhete näitamisele palju laiema kultuurisituatsiooni, jääb kõnesolev lisalugu ikkagi kinni üksnes omaeluloolisuse raamistikku ja seetõttu sulgub ka Tammsaare tekst pelgaks autori eluloo illustratsiooniks. Pole kahtlust, et kõigis ilukirjandustekstides on olemas omaelulooline kihistus, kuid ma ei näe otseteed tekstist autori biograafiani. See on alati vahendatud paljude teiste tekstide poolt. Niisiis oodanuks kitsa elulookonteksti avardamist laiemate kultuurikontekstidega, küsides ema ja poja suhte traumaatilise mõju sedastamise kõrval mh näiteks seda, milliste metafooride, emaduse representatsioonivormide ja kultuuris levinud nostalgiamotiivide kaudu seda traumaatilist suhet oli tollal tavaks esitada.



  1. Samas on see muidugi ajastu märk ehk osutus muutunud uurimispraktikatele.
  2. Hea ettekujutuse Vaino sümpaatiatest, kuid ka trendidest Tammsaare retseptsioonis kogu XX sajandi vältel annab eraldi peatükk („Sissejuhatus: A. H. Tammsaare loomingu senisest uurimisest ja probleemiseade”) tema doktoritöös, mis on käesolevast raamatust millegipärast välja jäetud. Vt M. V a i n o, Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. (Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 26.) Tallinn: Tallinna Ülikool, 2011.
  3. Vt ka A. V ä l j a t a g a, Kas me sellist Tammsaaret tahtsime? – Vikerkaar 2003, nr 4–5, lk 197–199.
  4. Loobumine viidetest Tammsaare tekstidele minu meelest lugejasõbralik valik ei ole. Kuid eelkõige tekitab küsimusi mõne (eelkõige just Vaino kaasaegse) uurija mõtete enda omade pähe esitamine. Kuna raamatus on võrreldes doktoritööga viiteid ka selles osas kärbitud, torkab see veelgi häirivamalt silma.
  5. Doktoritöö sissejuhatuses (vt alapeatükk 1.4 „Poeetika vahendid”) on seda üritatud defineerida natuke põhjalikumalt, kuid kuna Vaino toetub seal segiläbi narratoloogiale, vene vormikoolkonnale ja semiootikale, mingit selget arusaamist ei teki.
  6. Vt I. K a n t, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? – Akadeemia 1990, nr 4, lk 801–810.
  7. Erandiks on Solovjov ja Berdjajev, kuid Vaino viitab neile valdavalt sekundaarkirjanduse kaudu ja ausalt öeldes pole vaatamata mitmetele viidetele üldse kindel, kas ta on nende töid lugenud. Selline kahtluseuss närib ka nii mõnegi teise viite puhul.
  8. Ka on selle taga usk teksti ja autori vahendamata seosesse, mis väljendub muuhulgas selles, et Vaino ei kasuta mitte narratoloogiast pärit mõisteid implitsiitne autor või jutustaja, vaid räägib läbivalt autori vaate­punktist.
  9. Maeterlincki nimi, millele see peatükk korduvalt osutab, on muidugi võtmelise tähtsusega, kuid sellele peaks lisanduma terve hulk teisi nimesid, et irratsionaalsus sümbolismi kaudu kõnelema hakkaks.
  10. Just naistegelaste analüüsile pühendatud kaheksandas peatükis tuleb kõige drastilisemalt esile pealiskaudne orienteerumine kaasaja uurimispraktikates ning essentsialistlike ja essentsialismi õõnestavate käsitluste läbisegi kasutus, millest oli juttu eelmises lõigus.
  11. Doktoritöös tuleb see eeldus oma täies ilus esile: „Loomulikult ei lähtu Tammsaare oma loomingus selgelt ühestki kindlast vaatepunktist. Pean oluliseks rõhutada, et ta ei kirjuta ühegi filosoofi või mõtleja „raamistikus”. Seepärast olen sissejuhatavalt visandanud kõigest mõned jõujooned, mis olid Tammsaare-aegses mõttemaailmas irratsionaalsusega seonduvalt esil. Tammsaare elas selles mõttemaailmas, kuid ei kopeerinud oma mõtlemises teisi autoreid” (M. V a i n o, Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, lk 28, vrd raamatus lk 37).
  12. Kristliku ideoloogiaga vähemalt samavõrd on Tammsaare töödes selle kriitikat.