Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Mis hullumeelne idee – etümologiseerida taimenimesid!

adru (Fucus vesiculosus)

Lihtsõnaliste taimenimede päritolu selgitamine on keeruline või otse hullumeelne ettevõtmine, etümoloog seisab siin silmitsi kaht laadi raskustega: taimenimetuste labiilne häälikuehitus (peamiselt rahvaetümoloogiliste ja kontaminatiivsete moonutuste tõttu) ja raskesti aimatavad või olematud pidepunktid nimetamismotiivide selgitamisel.(1) adru ei ole erand: sõna päritolu kohta on esitatud üksteisele risti vastu käivaid seisukohti.

adru tähistab merest tormide, tugevate lainete ja üleujutustega väljauhutud heidist, mis kuhjub adruvallideks ehk adrupeenraiks. Peamiselt on tegemist merevetikatega, neist suurima osa moodustab põisadru (Fucus vesiculosus). Adru majanduslik tähtsus rannaäärsetel aladel niihästi siin- kui sealpool Soome lahte on olnud märkimisväärne: seda nn meresõnnikut on kogutud ja veetud põldude, heinamaade ja marjaaedade rammutamiseks, loomadele allapanuks või kuivatatult ja jahvatatult mõõdukas koguses seasööda lisandina (EMS I: 89 sub adra, 90 sub adru; EM VII: 102, 147–148; SMS 2: 990 sub hauru¹; SMS 3: 843–844 sub houer). Adrut koguti hilissügisel ja pandi hunnikutesse, järgmisel kevadel laotati see põldudele. Saaremaalt on XVIII sajandist teada, et kohati rajati suviviljapõllud rannamadalale, kuhu meri oli adru uhtunud: see laotati õhukese kihina laiali ja künti sisse (Manninen 1933: 23–24; Rullingo 2001: 345). Saaremaalt ja Muhust on teateid, et adru (meremuda) jaotati adrurannas talude vahel; Muhu muda-arb tähistas talule kuuluvat adru (meremuda) ja selle võtmise kohta rannal, sest talud `lähtvad muidu tülise, kui igaühel oma muja `arba ei ole (Saareste 1953: 9–10; EMS 24–27 sub mudaarb). Kuusalust on üles kirjutatud teade, et adruga kindlustati muldrit talvekülma vastu: täüdüb `hatru `talveks vedädä muld`pingi `pääle, ega se muldpink `muidu pakkast pea.(2) Adrut on kasutatud rahvameditsiinis nahahaiguste raviks (HERBA).

Eesti teaduskeeles tähistab adru pruunvetikate perekonda Fucus (vt nt ENE I: 61 sub adru). Adru tavaline nimetus eesti murdekeeles on (mere)muda, piirkonniti ka merekõnts, lamu/lammu jt, natt (EKMS III: 1109; Viitso 2007: 512–513) või limps : limpsa Hää ’peenike adru; peentest õrnadest niidikestest koosnev adru’ (VKM VIII: 294).

adru’l on esmajoones Soome lahe äärseid ja mõningaid Lääne-Eesti saarte rannikukihelkondi hõlmav murdekeelne taust mitme häälikulise erikujuga: (mere)adra Kos, (mere)`atra VNg, adru Mus Pöi Käi Phl Rid HaLo JõeK Kad, (mere)`atru Jõe Kuu Hlj, `hatru, hatr : `hatru Kuu, atr Rid, mere/adrus Ris, mere`atra, meri`atras VNg. Eesti leksikograafiasse ilmub see mereadru nimetus nähtavasti alles Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatuga: adr G. adru, mere-a. ’Seetang’ (Wied). adru’l on vasted soome keeles: haura, hauru, kagum hatru ’pruunvetikas, põisadru; (SMS 3) ka: mereranda uhutud haakrik, mere poolt randa uhutud hukkunud laevade vara’ (SKES I: 62; EEW I: 11–12; EKET: 1; SSA 1: 147–148; EES: 43). Heikki Ojansuu (1916: 137) järgi on sm hatru eesti laen (laenukeelt ja -alust osutamata). Terho Itkoneni (1983: 202) järgi on ka hauru soome edelamurrete põhjarühma eestipärasus, kuid ta ei ole oma seisukohta põhjendanud.(3)

adru hilisläänemeresoome algvorm on *hatra, mille tuletised on *(h)atras ja *hatru (Viitso 2007: 513; a-tüvelistest substantiividest tuletatud u-liiteliste substantiivide kohta vt Hakulinen 1968: 151–152). (mere)adrus on kohanenud us-lõpuliste nimisõnadega. Eesti adru ja soome haura esindab sõnatüüpi, kus algupärane lms *tr-ühend on esindatud järgmiselt: ee dr : `tr, sm ühis- ja kirjak ur (silbilõpu klusiil on vokaalistunud), sm idam tr (silbilõpu klusiil püsib; vt ka Kask 1967: 58). Silbilõpulise klusiili vokaalistumine on vana erijoon, milles uuemad laenud ei ole osalenud. Eesti adru on tõenäoliselt nimetavasse üldistunud ainsuse omastava vorm (nagu murde- ja kõnekeelne pudru, vrd kirjak puder : pudru : pu`tru, sm puuro, kagum putro).

Tiit-Rein Viitso (1983: 272) on eesti-soome adrunimetusele esitanud kõhklemisi balti etümoloogia, pidades silmas leedu esinemust audrà, áudra ’torm’, juhtides ühtlasi tähelepanu järgmistele seikadele: läänemeresoome tüvi peab ühendi *tr tõttu olema laenuline ja tähenduserinevus ei ole ületamatu, sest adru tuleb massiliselt randa tormiga. Sõnaalgulist h-d on Viitso seletanud võimaliku homonüümiatõukega, vrd aura < *atra ’ader’. ALFE-s Viitso balti etümoloogiat enam ei nimeta (Viitso 2007: 513). Arvan, et see eesti-soome adrunimetus on siiski balti laen, kuid laenualus ei ole audra. adru võimalikule balti päritolule olen osutanud juba varemgi (Vaba 1990: 127, 2005: 159, 2015: 48), kuid detailse etümoloogilise analüüsi avaldan siin esmakordselt. Oletatav balti lähtekuju on (neutrumivorm) *šandra, mille jätkajad tänapäeva leedu keeles on šañdrai pl, šandros pl ’praht, prügi, rohukõrred, tulvaveega jõekallastele ja luhaheinamaadele kantud ja sinna jäävad uhtmed’; šañdras, šañdrus ’puru, õlekõrs, oksaraag, praht, mida järvelaht edasi-tagasi uhub või mida tulvavesi randa maha jätab’ (Būga 1961: 185; www.lkz.lt); (ld >) lt šañdri ’igasugune rämps, praht’, žandra ’pilliroog, mille vesi kevadel minema viib, praht’ (ME IV: 788–789; EH II: 622); vrd ka ld šeñdrai, šendraĩ pl ’õlepudemed, oksaraod, heinapuru, pühkmed’, švéndrai pl, švéndrė ’pilliroog; hundinui’ (LEW II: 962, 1041). Selle balti sõnatüve ieur arhetüüp on *k˘ u̯endhro- resp. *ku̯endhrā-, mille jätkajad on balti keelte kõrval nt ka lad combrētum ’väga õhukeste niitjate lehtedega lõhnav taim’, iiri (gaeli) contrán ’heinputk (Angelica silvestris)’ (SEO I: 532 sub kvanne ’kikkaputk (Angelica archangelica)’; IEW II: 631; LEW II: 1041 sub švéndrė). Ivan Duridanovi järgi (1973: 53–55) kuuluvad samasse sõnaperesse maasappi (Centaurium erythraea) jt taimi tähistavad lõunaslaavi, s.o serbohor svedrc, slvn svȇdrc jt < *svędr-; etümoloogilisi vasteid leidub nähtavasti ka iraani keeltes, nt vahhi spandr ’Peganum harmala’ jt (http://etimologija.baltnexus.lt).

Eesti-soome adrunimetuse laenualusena on ilmselt välistatud see balti tüvi, mille jätkajaks tänapäeva leedu keeles on veetaimenimetus andras ’merihein (Zostera marina)’ ja sellega etümoloogiliselt tõenäoliselt seotud sõnapere, kuhu kuuluvad vanduo : vandens ’vesi’, vandragė ’kardhein (Ceratophyllum)’, vandrenė ’teat huulheinaline (Aldrovanda vesiculosa)’, vandrūnė/vandūnė ’allikrohi (Montia fontana)’, vandrūnėlis ’konnakilbukas (Hydrocharis morsus-ranae)’ (Būga 1961: 455; www.lkz.lt), sest seletuseta jääks läänemeresoome sõnaalgulise h- päritolu.

Balti laen on läbinud tavapärase häälikulise kohanemise: vlms š > hlms h, samuti ootuspärase silbilõpulise n kao kolme konsonandi järjendist, mis toimus hilisläänemeresoome algkeele eelsel perioodil fonotaktilistel põhjustel (Posti 1977: 267–268). Sellised balti laenud on nt ahas : ahta ’kitsas’ << vlms *aštas < blt *anštas (vrd ld añkštas id.), laht : lahe ’mere või järve osa’ << vlms *lakte < blt *lanktē (vrd ld lañkstas ’käänak, käänukoht, kurv’), ee murd siul : siula ’nooda tiib’ << vlms *tikla < blt tinkla n (vrd ld tiñklas ’(kala)võrk, (silmus)püünis’, lt tìkls ’võrk’, mpr sasin/tinklo ’jänesepaelad’) jmt.

SKES-i (I: 62) järgi kuuluvad eesti ja soome adrunimetusega samasse sõnaperre kahesilbilise substantiivitüve kõrval ka kolmesilbilised hautera, houtere, houter(i), hou(v)er ’pruunvetikas, eelkõige põisadru’, EEW (I: 11–12) järgi lisaks veel is hovver ’must vetikas, mille torm on kaldale ajanud, seda koguti ja kasutati väetiseks kartulipõllul’. Soome murdesõnaraamat esitab veel häälikuvariandid hovveri ’mereranda ajuv rohu moodi veetaim’, höyteri, höysteri, höyteri, höyveri, hövveri(4) ’põisadru’ (SMS 4: 693), houertura id. (SMS 3: 843–844). Soome hautera jt leviku tuumikala on kagumurded (Lõuna-Karjala, Ingeri), kuid teateid on ka Häme murretest (Lõuna-Satakunta, Kymenlaakso) jm. Eesti keelealalt ei ole seda tüüpi nimetusi registreeritud.(5) SKES ja EEW, samuti SEO I: 396 sub höt(t)er järgi, toetudes sealjuures Ralf Saxénile, on soome keelest laenatud soomerootsi adrunimetused hautär, hauter, höutär, höytär jt (sama seisukoha on esitanud V. E. V. Wessman, vt SSA 1: 148).(6) Võimaliku soome laenuna esindaksid rootsi vasted justkui kontaminatsiooni nii lääne- kui ka idasoome variantidest.

SSA (1: 147–148) järgi on laenusuund pigem aga vastupidine, sest sõna on rootsi murretes Södermanlandi ja Upplandi kõrval tuntud ka Ojamaal (Gotland). Sama seisukoha on varem esitanud mh Ivar Westman ja T. E. Karsten (SSA 1: 148). Sõna levik on siiski üsna ebakindel etümoloogiline kriteerium. Seetõttu pole raske ühineda SSA arvamusega, et hauru-hatru ja hauder-hautera-houteri kuulumine etümoloogiliselt samasse sõnapesasse ei ole selge.

Soome-eesti adrunimetuse laenamist rootsi keelest on häälikulooliste seikadega proovinud põhjendada Sigurd Fries (1962: 35), kelle arvates kõik siin käsitletud adrunimetused on lähtunud hüpoteetilisest vanaskandinaavia (e vanapõhja) lähtekujust *hautr-, kusjuures läänemeresoome keeltele fonoloogiliselt võõras järjend diftong + tr kohanes järgmiselt: soome läänemurretes hauru resp. haura ja idamurretes hatru, eesti keeles adru, adr jt. Seegi seletus pole veenev: analoogilisi juhte, mis kirjeldatud substitutsiooni kinnitaksid, pole teada (vt nt Hofstra 1985: 50–52). Ojamaal ja rootsi murretes vastu Soomet leviv adrunimetus on Skandinaavia keelte kontekstis etümoloogiliselt läbipaistmatu ainik; levinuimaid adrunimetusi on isl þang, ta tang, rts tång < *þanga- < *þeng/*þenh ’tihe (mass)’ ja laenatud Skandinaaviast saksa, inglise ja prantsuse keelde (Falk, Torp 1911: 1246; SEO II: 1261).

Kui ülalkirjeldatud kolmesilbilised adrunimetused on tõukunud alustüvest *hatra, tuleb häälikuarengute põhjusi otsida kas kultuuriloost (nt kasutamine rahvameditsiinis, põlluväetisena) või võimalikest kontaminatiivsetest arengutest nt muude (välimuselt või omaduste poolest sarnaste) taimenimetustega vms. Nii on teada, et vanarahvas ravis merest jalgadele saadud kärni ja vistrikke adruga. Adruvannidega raviti meriskeid, s.o merest saadud nahahaigust (vistrikke, ville, kärni; vt HERBA), mistõttu adrunimetust võidi hakata seostama hautoa-perega: haude ’niiske mähis, kompress, ravimtaimedest hautatud vesileotis’. Häälikuvariandid houtere, houteri võiksid suhestuda kohanimega Houtere, Houtereenkarit (saared, Kymenlääni, Vehkalahti; vt ka Vilkuna 1974: 131(7)). Soome ö-liste variantide (höyteri jt) puhul võiks tulla kõne alla kontaminatsioon sõnadega höyste ’väetis, eriti sõnnik põllu- või aiamaa jne mulla parandamiseks’ (SMS 4: 685–686), aga ka sõnadega höytä ’ebe, ude, karv’, höytiäinen ’taime lendkarv, seemnis vms’ (SMS 4: 693) või taimenimedega, mille täiendosiseks on höyty ’ebe, helves, puudelt maha varisenud raod jne, tohuriba’ (vrd höytypää ’võilill’, höytyheinä ’?jäneslill; ?villpea’; höyty-nimesid vt Ruoppila 1984: 38; Ollikainen 2003: 66) ja mis tabavalt iseloomustavad peenikeste, niitjate vartega veetaimi. Kõik eelöeldu on muidugi oletuslik. Hilisläänemeresoome algvormist *hatra lähtunud eesti-soome lihttüvelise adrunimetuse balti etümoloogia on aga probleemitu, tuues ühtlasi esile usutava nimetamismotiivi ’merest väljauhutud heidis’.

 

Keele- ja grammatikalühendid

blt = (alg)balti keel; ee = eesti keel; hlms = hilisläänemeresoome algkeel; idam = idamurded; ieur = indoeuroopa algkeel; is = isuri keel; isl = islandi keel; kagum = kagumurded; kirjak = kirjakeel; ld = leedu keel; lms = läänemeresoome keeled; lt = läti keel; mpr = muinaspreisi keel; n = neutrum; pl = pluural; rts = rootsi keel; serbohor = serbohorvaadi keel; slvn = sloveeni keel; sm = soome keel; ta = taani keel; vlms = varaläänemeresoome algkeel.

Murrakute lühendid

HaLo = Loode-Harjumaa; Hlj = Haljala; Häädemeeste; Jõelähtme (rannikumurre); JõeK = Jõelähtme (keskmurre); Kadrina; Kose; Kuusalu (rannikumurre); Käina; Mustjala; Phl = Pühalepa; Pöide; Ridala; Risti; VNg = Viru-Nigula.

 

 



  1. Gustav Vilbaste (1993: 59) on selgitanud, et taimedele „anti nimi nende iseloomulike tunnuste, kasutamise või muude asjaolude alusel. Enamikul taimenimedest on mingi kindel mõte. Nad pole juhuslikud, vaid neis näivad olevat talletatud kindlad tähelepanekud, põhimõtted. Neid aluseid võib veel praegugi märgata, kui vaadelda taimenimesid ühenduses taimede rahvapärase kasutamisega ja sellekohaste rahvapärimustega.”
  2. Murdenäited, mis pärinevad VMS-ist ja EMS-ist, esitatakse tekstis reeglina ilma allikaviiteta.
  3. Vrd Hakulinen 1930: 280–281: „Niinpä sanastaja tunteekin löytäjän iloa saadessaan pyydykseensä jonkin sellaisen äännehistoriallisesti huvittavan ilmauksen kuin esim. Pyhänrannan hauru (hau̯r) ’eräs merenrantalevä, jota käytetään peltojen lannaksi’ (vrt. viron Kuusalun atru ’fucus vesiculosus, mere põhjas kivide küljes kasvav rohi, mida tormid kaldale ajavad’ ---)”. Gustav Vilbaste (tollal Vilberg) on 1915. aastal Eesti Kirjanduse veergudel visandanud adru leviku ja arutlenud sõna etümoloogia üle, leides, et „Võib olla on atru rohkem Soome nimetus”; ühtlasi on ta soovitanud kasutada kirjakeeles põisadru nimetusena atru, adru (Vilberg 1915a: 55, 1915b: 400–402).
  4. Viitso (2007: 513) on osutanud, et -v- häälikuvariantides houver, höyveri jt on astmevahelduse vilju.
  5. Eesti kohanimi Audru (1499 Auder) on muud päritolu (vt EK: 55–56).
  6. Lisa rootsi murdevariante ja nende levilaid vt allikast http://g3.spraakdata.gu.se/saob sub höter. Eestirootsi keelest on registreeritud: häuter (Ruhnu, Vormsi), käuter (Hiiumaa, Vihterpalu, Pakri saared) ’mererohi’ (Rußwurm 2015: 654); häutǝr (Vihterpalu) id. (Freudenthal, Vendell 1886: 91; Danell 1951: 179).
  7. Kustaa Vilkuna kirjutab: „Mõned soome murdelised vormid (houtere) ja saarte nimed (Houteri) osutavad võimalusele, et sm hautera jt võiks olla vana laen muinasrootsist ja et sõna algne tähendus võis just olla seotud põllumaa väetamisega.” 

Kirjandus

ALFE = Atlas Linguarum Fennicarum. Itämerensuomalainen kielikartasto. Lääne­meresoome keeleatlas. Ostseefinnischer Sprachatlas. Лингвистический атлас прибалтийско-финских языков. Kd 1–3. Peatoim Tuomo Tuomi. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisen kielten tutkimuskeskus, 2004–2010.

B ū g a, Kazimieras 1961. Rinktiniai raštai III. Vilnius: Valstybinė politinės ir mokslinės literatūros leidykla.

D a n e l l, Gideon 1951. Estlandssvenskarnas folkliga kultur II. Ordbok över Nuckömålet. Lund: Carl Bloms Boktryckeri A.-B.

D u r i d a n o v, Ivan 1973. Südslaw. *svęndr-: lit švéndras und Zubehör. – Baltistica, kd IX, nr 1, lk 53–55.

EH = J. Endzelīns, E. Hauzenberga, E. Papildinājumi un labojumi K. Mīlenbacha 1946. Latviešu valodas vārdnīcai II. Rīgā: Grāmatu apgāds.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EEW = Julius Mägiste 2000. Estnisches etymologisches Wörterbuch I. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft.

EK = Eesti kohanimeraamat. Koost Marja Kallasmaa jt. Toim Peeter Päll, M. Kallasmaa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.

EKET = Alo Raun 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik. Rooma–Toronto: Maarjamaa.

EKMS = Andrus Saareste 1958. Eesti keele mõisteline sõnaraamat III. Stockholm: Vaba Eesti.

EM = Varje Lonn, Ellen Niit 2002. Saarte murde tekstid. (Eesti murded VII.) Tallinn: Eesti Keele Instituut.

EMS = Eesti murrete sõnaraamat I. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994.

ENE = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1. Tallinn: Valgus, 1985.

F a l k, H[jalmar] S., Torp, Alf 1911. Norwegisch-Dänisches Etymologisches Wörterbuch II. Heidelberg: C. Winter.

F r e u d e n t h a l, A[xel] O[lof], V e n d e l l, H. A. (koost) 1886. Ordbok öfver Estländsk-svenska dialekterna. (Skrifter utgifna af Svenska Literatursällskapet i Finland VII.) Helsingfors: Tidnings- & Tryckeri-Aktiebolagets Tryckeri.

F r i e s, Sigurd 1962. Öländskt och uppsvenskt. En ord- och ortnamnsgeografisk studie över uppsvenska drag på Öland och längs Götalands östkust. Mit einer Zusammenfassung: Öland und die Mälarprovinzen. Uppsala: Uppsala Universitetet, lk 29–36.

H a k u l i n e n, Lauri 1930. Kieli- ja tyyliseikkain huomioinnista kansankielemme sanaston keruussa. – Virittäjä, nr 3, lk 273–288.

H a k u l i n e n, Lauri 1968. Suomen kielen rakenne ja kehitys. Kolmas, korjattu ja lisätty painos. Helsingissä: Otava.

H o f s t r a, Tette 1985. Ostseefinnisch und Germanisch. Frühe Lehnbeziehungen im nördlichen Ostseeraum im Lichte der Forschung seit 1961. Groningen: Drukkerij Van Denderen B.V.

IEW = Julius Pokorny 1953. Indogermanisches etymologisches Wörterbuch II. Bern: A. Francke AG. Verlag.

I t k o n e n, Terho 1983. Välikatsaus suomen kielen juuriin. – Virittäjä, nr 3, lk 190–229; nr 4, lk 349–386.

K a s k, Arnold 1967. Eesti keele ajalooline grammatika I. Häälikulugu. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder.

LEW = Ernst Fraenkel 1965. Litauisches etymologisches Wörterbuch II. Heidelberg: Carl Winter, Universitätsverlag, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

M a n n i n e n, Ilmari 1933. Die Sachkultur Estlands II. (Õpetatud Eesti Seltsi eritoimetused II.) Tartu: Õpetatud Eesti Selts.

ME = K. Mīlenbacha Latviešu valodas vārdnīca IV. Rediģējis, papildinājis, nobeidzis J. Endzelīns. Rīgā: Kultūras fonda izdevums 1929–1932.

O j a n s u u, Heikki 1916. Suomalais-virolaiset kielelliset kosketukset. I. Viron kielen vaikutus suomeen. – Suomen kielen tutkimuksen työmaalta. Sarja esitelmiä I. Jyväskylä: Gummerus, lk 98–205.

O l l i k a i n e n 2003 = Вера Михайловна Оллыкайнен 2003. Словарь северо-ингерманландских говоров финского языка: говоры вуолэ и колтушский. Pohjois-Inkerin murresanakirja: Vuoleen ja Kelton murresanastoa. Helsinki: Kotimaisten kielten tutkimuskeskus.

P o s t i, Lauri 1977. Some new contributions to the stock of Baltic loanwords in Finnic languages. – Baltistica. Baltų kalbotyros žurnalas, kd XIII, nr 1, lk 263–270.

R u l l i n g o, Ago 2001. Muhumaa: loodus, aeg, inimene. [Tallinn:] Eesti Entsüklopeediakirjastus.

R u o p p i l a, Veikko 1984. Itä-Kannaksen murresanakirja. Aineiston koonneet Adolf Neovius, Lauri Hakulinen ja Veikko Ruoppila, toim Veikko Ruoppila. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Karjalaisen kulttuurin edistämissäätiö.

R u ß w u r m, Carl 2015 [1855]. Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus. Tlk Ivar Rüütli. [Haapsalu:] MTÜ Eestirootsi Akadeemia.

S a a r e s t e, Andrus 1953. Länsi-Viron sanaston suhteesta suomen kieleen. (Suomi 106/3.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

SEO = Elof Hellquist 1970. Svensk etymologisk ordbok I–II. Tredje upplagan. Lund: C. W. K. Gleerups Förlag.

SKES = Yrjö Heikki Toivonen 1974. Suomen kielen etymologinen sanakirja. I. Toinen painos. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII, 1.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

SMS = Suomen murteiden sanakirja 1–. Päätoim Tuomo Tuomi. Helsinki: Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1985–.

SSA = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja 1. Päätoim Erkki Itkonen, Ulla-Maija Kulonen. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 1992.

V a b a, Lembit 1990. Die baltischen Sonderentlehnungen in den ostseefinnischen Sprachen. – Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8.–1.9.1990. (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61.) Helsinki: Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, 125–139.

V a b a, Lembit 2005. Dažas piezīmes par Baltijas somu (un it īpaši igauņu) valodu vārda sakņu modifikāciju uz baltu valodu fona. Summary. A type of root modification in the Baltic Finnic languages (especially Estonian) against a background of Baltic languages. – Baltu filoloģija. Baltu valodniecības žurnāls. Journal of Baltic Linguistics, kd XIV, nr 2, lk 155–161.

V a b a, Lembit 2015. Sõna sisse minek. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 73.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.

V i i t s o, Tiit-Rein 1983. Läänemeresoomlased: maahõive ja varaseimad kontaktid. – Symposium Saeculare Societatis Fenno-Ugricae. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 185.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, lk 265–281.

V i i t s o, Tiit-Rein 2007. merilevä; adru. – Atlas Linguarum Fennicarum 2. Itämerensuomalainen kielikartasto. Läänemeresoome keeleatlas. Ostseefinnischer Sprachatlas. Лингвистический атлас прибалтийско-финских языков. Peatoim Tuomo Tuomi. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 800. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 118.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, lk 512–514.

V i l b a s t e, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. (Eesti TA Emakeele Seltsi toimetised 20 (67).) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.

V i l b e r g, Gustav 1915a. Atru, adru. – Eesti Kirjandus, kd X, nr 2, lk 55.

V i l b e r g, Gustav 1915b. Veel adrust. – Eesti Kirjandus, kd X, nr 12, lk 400–402.

V i l k u n a, Kustaa 1974. Tang I. – Kulturhistoriskt lexikon för nordisk medeltid: från vikingatid till reformationstid XVIII. Malmö: Allhems Förlag, lk 131.

VKM = Valimik korrespondentide murdetekste VIII. Minevikupärandit Häädemeestelt. Kogunud Marta Mäesalu. Tallinn: Eesti TA Emakeele Selts, 2012.

VMS = Väike murdesõnastik I–II. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1982–1989.

Wied = Ferdinand Johann Wiedemann 1972. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von J. Hurt redigierten Auflage. Tallinn: Valgus.

 

Võrguväljaanded

EMS = Eesti murrete sõnaraamat http://www.eki.ee/dict/ems/

HERBA. Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. http://herba.folklore.ee

Lietuvių kalbos etimologinio žodyno duomenų bazė. http://etimologija.baltnexus.lt

Lietuvių kalbos žodyno (t. I–XX, 1941–2002) elektroninio varianto I leidimas 2005 www.lkz.lt

Svenska Akademiens ordbok. http://g3.spraakdata.gu.se/saob