Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Poeetikast. Kirglikult ja asiselt

Methis. Studia humaniora Estonica 16, 2015. Poeetika erinumber. Koostanud Arne Merilai ja Maria-Kristiina Lotman. 205 lk.

Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi egiidi all on ajakirja Methis vabanumbrite kõrval ilmunud ja ilmumas hulgaliselt teemakogumikke, alustades Noor-Eesti esteetikast ja lõpetades kirjandusteadusega, nende vahele mahub nõukogude aja käsitlust, teatriteadust jm. Värskeim vihik on pühendatud poeetikale – hoolimata koostajate soovist koondada eri distsipliinide esindajate käsitlusi on kogumiku keskmes siiski vaid kirjutatud sõna (lk 4). Kuigi nt ruumipoeetika ja muusika poeetilised aspektid oleksid erinumbrile andnud huvitava lisanüansi, pole koostajail tegelikult põhjust nende või teistegi valdkondade puudumise pärast endale tuhka pähe raputada. Kogumik on väärikas lugemisvara ja sõnakesksena ehk ka ühtlasem, kui eri kunstiliike hõlmates oleks olnud.

Poeetika erinumbri ülesehitamisel on lähtutud kronoloogilisest printsiibist: piibli ja regilaulu juurest varauusaja kaudu XX sajandisse. Varasemaid perioode puudutavad tekstid on võrreldes uuematega küll vähemuses, kuid seda tasakaalustab Johannes Hörnicki poeetikakäsitluse tõlge Kristi Viidingult koos saateartikliga arhiivileiu rubriigis. Ajateljel piiritletavate artiklite kõrval leiab teooriavahenduse rubriigist ühe üldistavama teksti, Juri Lotmani „Värss ja proosa”. Teemakogumikes juhtub sageli, et üks artikkel astub teisega dialoogi või vormuvad väiksemad ainesepesad. Poeetika kui suhteliselt kitsa valdkonna puhul asuvad teemade asemele poeetilised võtted, millest paljud on oma olemuselt universaalsed. Nii on Methise 16. numbri olulisimaks märksõnaks saanud parallelism, nagu koostajad oma saatesõnas ka rõhutavad (lk 4), ehkki kõigis kaastöödes pole see võrdselt esil.

 

Ajatu aeg

Kogumiku avaartiklid Urmas Nõmmikult ja Mari Sarvelt käsitlevad luulet, mida ei ole võimalik täpselt dateerida – piiblitekste on tänapäevase kuju saamiseks korduvalt redigeeritud (lk 9, 21) ja regilaulgi pole enne kirjapanekut olnud muutumatu nähtus. Nõmmik käsitleb oma artiklis „Vanaheebrea luule poeetika, juhatuseks” Vana Testamendi luule olulisimaid ja iseloomulikumaid tahke, mis paljuski erinevad euroopalikust luuletraditsioonist, ent on selle võrra ehk põnevamad. Kõiki elemente, millele artiklis tähelepanu osutatakse, saadavad paralleeltekstilised näited, tänu millele on öeldut lihtsam mõista. Luuletõlked pärinevad ilmselt Nõmmikult endalt ja selle võinuks häbenemata välja tuua – nende lakoonilisuse võlu ilmneb eelkõige pikemast, Jesaja raamatu poeemilõigust, eriti kui võrrelda seda Eesti Piibliseltsi väljaandega.(1) Mari Sarve artiklis „Veel kord regilaulu parallelismist, poeetilisest sünonüümiast ja analoogiast” jäid segama täpsusetaotlusest tingitud (?) sõnakordused, mis muutsid teksti raskepäraseks ja hägustasid mõistmist. Ka tundsin mõningate väidete juures puudust neid kinnitavatest või selgitavatest näidetest.

 

Varauusaeg

Enda huvidest ja uurimisteemadest lähtudes kõnetasid mind enim varauusaega käsitlevad tekstid, Janika Pälli „Uusklassikaline luuletraditsioon varauusaja Tallinnas ja Tartus” ning Kristi Viidingu „Non tibi per ventos veneranda Poëtica crescit… Johannes Hörnick ja humanistlik poeetikakäsitlus varauusaegses Eestis”. Esimene on kirglik ja poleemiline sõnavõtt varauusaegse (juhu)luule värssi tõlkimise vajalikkuse teemal, teine XVII sajandi Tallinna gümnaasiumiprofessori ametisseastumiskõne tõlge koos ülevaateartikliga kaasaegsetest kohalikest poeetikakäsitlustest. Ehkki need kaastööd asuvad ajakirjas üksteisest võrdlemisi kaugel, tekib nende vahel teatud pinge. Järgnevalt peatun mõnel aspektil, mis Pälli artiklis enim mõtteid tekitasid.

Üleskutse tõlkida varauusaegset luulet kõigist raskustest hoolimata värssi ja näidatud eeskuju on vägagi tervitatavad, sest siiani on seda suhteliselt vähe tehtud, nt katkendid Martin Klökeri Tallinna-monograafia eestinduses.(2) Mõningad üksikluuletused Tuna numbrites(3) ning mahukad kogumikud – Reiner Brockmanni luule(4) ja Tartu akadeemilise juhuluule antoloogia(5) – on tõlgitud proosasse, kusjuures antoloogias on järgitud Brockmanni-raamatu kui teerajaja eeskuju, ent põhjuseid nimetatakse teisigi.(6) Kahes viimases, aga ka Viidingu siinses artiklis on esile tõstetud just humanistlikku aspekti, kuid Päll seob varauusaegse ladina- ja kreekakeelse (uusklassikalise(7)) luule vahetult antiigitraditsiooniga, kust pärit luuletekste on meil tõepoolest tavaks tõlkida värssi. Kohaliku varauusaegse luule tõlkimise traditsioon ei ole meil aga pooltki nii pikk ja tõlkemahudki on võrreldes antiigitekstidega väikesed. Kahtlemata ei ole proosatõlge võrreldav värsstõlkega, eelkõige emotsionaalsel tasandil: proosasse pandud värsside sisu oleks otsekui alasti (Päll: „proosatõlke kirstus” (lk 40); Juri Lotmani järgi laguneb ka sisu, kui värsistruktuur laguneb (lk 176)).(8) Kuid kas vaid värsstõlge annab luuletekstile pikema ja säravama järelelu? See selgub vaid siis, kui meil on piisav hulk luulet tõlgitud nii värssi kui ka proosasse.

Lisaks proosatõlgetele heidab Päll uurimustele ja antoloogiale „O Dorpat...” ette liigset sotsiaaliat ja filoloogilise kommentaari ballasti. Filoloogilist kommentaariumi ei saa tegelikult uusladina ja -kreeka luule puhul pahaks panna, sest otseste antiikeeskujude kõrval vaadati ju sageli Euroopa esihumanistide poole, kelle eeskujud olid tihti just sealsamas antiigis, kust laenati teadlikult, ning eriti vahendatud tsiteerimises on oluline välja tuua seos antiigiga. Kohatisel antiigikesksusel on omad põhjused. Erinevalt antiikautoritest ei ole konkreetsete humanistlike eeskujutekstide tuvastamine kaugeltki nii lihtne: esiteks ei ole meil veel kuigivõrd selget teadmist, mida ja keda XVII sajandil Eesti aladel tegelikult loeti; teiseks, erinevalt antiiktekstidest ei ole olemas ammendavaid, tohutut hulka eripalgelist humanistlikku või varauusaegset kirjandust hõlmavaid korpusi, kust otsida. Kuigi tänu järjest kasvavatele digiressurssidele on praegu märksa lihtsam eeskujutekste tuvastada kui nt 10–15 aastat tagasi, on meie senised tulemused lähieeskujude kindlakstegemisel paljuski juhuslikud või jäänud sootuks puudulikuks, nagu omast kogemusest julgen öelda. Ja kuidas tuvastada teiskeelseid eeskujutekste, kui neile otsesõnu ei viidata? See saab jällegi olla vaid juhuslik, lähtudes uurija lugemusest. Lisaks ei tohi unustada, et paljud varauusaja luulega tegelejad on klassikalise filoloogi haridusega ja neid on treenitud filoloogilist analüüsi tegema; seevastu germanistidest uurijad ei pööra sageli antiigi poolele piisavalt tähelepanu, neid huvitavad üldjuhul muud aspektid.

Kui me aga räägime juhutekstidest, olgu nad värsis või proosas, ei saa me sotsiaalsest kontekstist üle ega ümber. Nii akadeemiline kui ka linnaline juhuluule ja -proosa olid avalikud-ühiskondlikud nähtused ning tingimused, milles neid loodi, ka see, kellele neid loodi, kehtivad konventsioonid jne olid paljuski määrava tähtsusega. Viited ühiskondlikele oludele, isikutevahelistele suhetele või sündmuste tagamaadele ei pruugi tekstis enam äratuntavad olla, ja kui nad ongi märgatavad, ei ole meil sageli piisavalt teadmisi nende täpseks kontekstualiseerimiseks.(9) Sotsiaaliast ei saa mööda vaadata ka selliste tekstide juures, mis otsesõnu juhuluuleks ei kvalifitseeru, nagu nähtub Gregor Krügeri luulekogu analüüsist (lk 44, 49). Sisu- ja vormiühtsusele ning stilistikale-motiivikale võiks tõepoolest ehk rohkem tähelepanu pöörata, nagu Päll osutab, kuid detailseks ei saa siingi alati minna. Palju sõltub sellest, kus ja kellele tekst avaldatakse ning mis on selle peamine eesmärk. Seega on pigem küsimus, kuidas leida tasakaal originaali sisu ja vormi edasiandmise ning teema(de), žanrieripärade, stiilivõtete ja ühiskondliku konteksti eritlemisel.

Kristi Viiding keskendub Johannes Hörnicki inauguratsioonikõne tõlke saateartiklis XVII sajandil Eesti alal loodud poeetikakäsitlustele, näidates nende laiemaid seoseid olulisimate antiiksete ja humanistlike käsitlustega. Niisugune rõhuasetus on Tallinnas peetud ja trükitud kõnet silmas pidades igati loomulik, ent kuna selle autor oli enne siiatulekut töötanud Riia toomkoolis, siis ehk väärinuks ka sealse poeetilise mõtte areng tutvustamist. Hörnicki kõne ise on meeldiv lugemine, kuid filoloogilise kommentaari kõrvale tahtnuks täpsemaid viiteid nt sellele, kuidas see suhestub Jakob Lotichiuse kõnega Tartust ja temaatiliste sõnavõttudega mujalt Euroopast;(10) kas ja millised olid tema eeskujud ühes või teises käsitletud küsimuses. See tekitaski teatava pinge Pälli artikliga, seda hoolimata sellest, et analüüsi objektiks on valdavalt proosatekst.

 

Moodne aeg

Uuemale kirjandusele pühendatud artikleid on poeetika erinumbris viis: 1) Tanar Kirsi „Juhan Liivi käsitus luulekunstist”, mis suutis kooli kirjandustundidest pärit tolmu ja vastumeelsuse Liivi ja tema loomingu ümbert natuke kaugemale peletada; 2) Michelle Muelleri „Parallelism as repetition: A case study of Betti Alver’s Elu on alles uus and Jälle ja jälle”; 3) Külliki Kuuse „Uku Masingu luule arhailine kujundisüsteem”; 4) Jaak Tombergi „Näitamise ambivalentne poeetika: J. G. Ballardi „Crash” ” ning 5) Anne Lange ja Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi ühisartikkel „Tõlkepoeetikast teksti ja keele taustal”, kus arutluste keskmes ja aluseks on ühe Jaan Malini luuletuse inglise keelde tõlkimise protsess, kuid ka tõlkeküsimused laiemalt. Nimetatuist esimene ja viimane veensid ja haarasid kaasa, ent Muelleri ja Kuuse tekst tekitasid mõningaid küsitavusi.

Muelleri artikkel on ingliskeelne ja mõjub eestikeelsete vahel kummastavalt, seda hoolimata koostajate põhjendusest, et selle ingliskeelne mõistestik leiab kasutust ülikooli poeetikaseminarides (lk 5). Artiklit lugedes see selgitus ei veennud. Keele kõrval jäi selgusetuks, miks oli vaja Betti Alveri luuletust „Elu on alles uus” käsitledes värsid ümber numereerida – analüüsi käigus ridu ühe või teise stiilivõtte paremaks näitlikustamiseks kokku tuua on tavaline, kuid tsiteeritud värsirea numbrid võiks siiski kattuda reanumbriga luuletuses endas. Kui esimese tekstinäite puhul (lk 89, read 3–4, Alveril 3–6) on sellega suhteliselt lihtne leppida, siis lk 93 toodud tekstinäide, read 5 ja 6 – ilusasti reapiiri markeeringutega! – on Alveri luuletuses värsid 27–31. Lk 89 on küll selgitus esimese näite ridade ühendamise kohta – nii olevat sarnane struktuur paremini jälgitav(11) –, kuid mitte numeratsiooni muutmise kohta. Toimetajana ei saa ma välja toomata jätta grammatilist lapsust lk 91 morfoloogilise parallelismi näitlikustamisel: Alveri värssides „Eluohus on pungad / puus. / Eluohus on ritsikad / rohus.” ei ole verb mitte ainsuse, vaid mitmuse kolmandas pöördes. See poleks ehk silma hakanudki, kui poleks trükitähtedega esile toodud.

Kuuse artikliga tekkis probleem kohe alguses, kus ta osutas Masingu tekstide mittemõistmisele ja sellest johtuvatele ebatõdedele eesti kultuuriloos (lk 106–107). Sellega autor vastandas end enamikule Masingust kirjutanutele ja sünnitas skepsise, millest siinkirjutaja ei suutnud lõpuni vabaneda. Luule oma mitmekihilisuses ei lase end enamasti üheselt mõista, ei ole ühte ja ainsat õiget tõlgendust – ka proosa puhul mitte –, kõik sõltub vastuvõtjast (vrd ka Juri Lotmani sõnu lk 176). Autori teadjapositsiooniga artikli algul satuvad lõpu eel teravasse vastuollu kapitaalkirjas sõnad Masingult: „ON LOENDAMATU ARV TÕDESID, KUID ÜKSKI POLE ABSOLUUTNE” (lk 126). Seega ei saa absoluutne olla ka Kuuse käsitlus mõistemetafooridest, mis on tema enda loodud-konstrueeritud, aluseks Masingu 1930. aastate luule. Ent kas ja kui seletusjõulised on sellised kunstlikult loodud moodustised? Lausa suurustavalt mõjus aga kokkuvõtte lõpus väljendatud soov näha Masingu luulet tunnetusliku mudelina, mis modelleeriks meie kultuurilist (sh rahvusteaduslikku) mõtlemist (lk 127).

 

Üle aja

Ajateljest eemale jääb Maria-Kristiina Lotmani kommenteeritud tõlge Juri Lotmani entsüklopeediaartiklist „Värss ja proosa” teooriavahenduse rubriigis. See on Lotmani arhiivist pärit teravapilguline ja vaheda sulega kirjutatud tekst, mille liigitus teooriavahenduseks mind lõpuni ei veennud, pigem sobinuks see Kristi Viidingu kaastöö kõrvale arhiivileiu alajaotusesse.

Poeetika erinumber on väärt lugemine neile, keda huvitab eri ajastute luule ning poeetilise mõtte areng. Luule tõlkimist puudutavad artiklid (Päll, Lange ja McIlfatrick-Ksenofontov, kaude ka Nõmmik ja Viiding) seovad selle kogumiku aga Methise varasema, 2012. aastal ilmunud tõlkeloo erinumbriga (nr 9/10). Nii on tekkinud dialoog, mis loodetavasti jätkub.



  1. Piibel. Vana Testament. Apokrüüfid. Uus Testament. Tallinn: Eesti Piibliselts, 2000. Selles kontekstis äratab huvi Nõmmiku Iiobi raamatu uustõlge, mida siin vaid põgusalt mainitakse (lk 9; Iiobi raamat. Tlk ja komment U. Nõmmik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013).
  2. M. K l ö k e r, Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel (1600–1657): haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine. Tlk K. Viiding. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2014.
  3. Tuna 1999, nr 2, lk 8–11; Tuna 2001, nr 1, lk 14–18; Tuna 2015, nr 1, lk 78–83.
  4. R. B r o c k m a n n, Teosed. Koost, toim E. Priidel. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 55–176.
  5. O Dorpat, urbs addictissima Musis. Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet. Koost K. Viiding, J. Orion, J. Päll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
  6. O Dorpat…, lk 16.
  7. Ladina- ja kreekakeelset varauusaegset luulet ei ole eesti keeles vist varem uusklassikalise luulena defineeritud. Seose antiigiga toob see küll selgemalt välja, kuid jätab varju humanistliku poole, samamoodi nagu humanistlik kipub mitteteadja jaoks varjutama seost antiigiga. Terminina on see aga kahtlemata kompaktsem kui nt klassikalistes keeltes (vara)uusaegne luule vmt ja võiks sünonüümse väljendina leida tee ka laiemasse kasutusse.
  8. Lugejana eelistan kahtlemata värsstõlkeid, kuid ei heidaks ka proosatõlkeid üle parda, need on siiski paremad kui mitte midagi; ise otsustasin proosatõlke kasuks (Tuna 2015, nr 1) tundest, et värsistamine nõuab midagi enamat kui pelk matemaatika ja silpide-vältuste lugemine.
  9. Nt Paul Flemingi ühe juhuluuletuse algse konteksti kaotamise kohta ilmub peagi saksa ja eesti keeles Martin Klökeri artikkel „Gegen den Strich gebürstet. „Politische” Absichten in altlivländischen Gelegenheitsschriften des 17. Jahrhunderts?”.
  10. Viimaste kohta võib eesti keeles lugeda nt Walther Ludwigi artiklist „Muusadekultus ja jumalateenistus – reformatsiooniajastu evangeelne humanism” Eesti Ajalooarhiivi toimetiste 20. (27.) numbris (2013, lk 93–136).
  11. Alveri luuletuse graafiline skeem toob struktuurisarnasused minu jaoks palju selgemalt välja kui ühte ritta lükitud värsiread.