Lehekülje algusesse

Tartu Ülikooli VIII kirjandustudengite kevadkool



13.–14. juunil toimus professor Arne Merilai Võrumaal Urvastes asuva suvekodu hoovis juba kaheksandat korda kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilaste kevadkool. Avaettekandes käsitles Hanna Linda Korp omamütoloogiat Lauri Sommeri „Räestu raamatus” (2012). Sama teemaga tegeles Korp ka oma bakalaureusetöös, kus lisaks „Räestu raamatule” uuris ta Sommeri „Sealpool sood” (2014). Doktorant Kadri Naanu kõneles perekonnast orjakirjanduses, tuginedes J. California Cooperi romaanile „Family” (1991) ja Octavia E. Butleri orjaromaanile „Kindred” (1979). Naanu väitel käsitletakse orjakirjanduses perekonnana pigem intellektuaalselt kui bioloogiliselt seotud inimesi, niisiis neid, kes on koos läbi elanud katsumusi, mis neid edaspidi ühendavad.

Teine plokk oli pühendatud läti ja leedu kirjandusele ning nende eesti keelde vahendamisele. Baltist ja tõlkija Tiina Kattel tutvustas leedu kirjanduse ajalugu ning eesti keelde tõlgitud leedu romaane. Kui Eestis võime rääkida eestivene kirjandusest, siis Leedus seesugune nähtus puudub: kui leedu-vene või leedu-poola kirjandus ka tekib, liigub see sujuvalt oma emamaale. Katteli ette-kannet täiendas Evelin Arusti ülevaade läti ja leedu uudiskirjandusest.

Kolmandas plokis rääkis Kati Sedman lugejate seas populaarsest „Minu”-sarjast ning eestlaste endakuvandist nendes teostes. Spontaanse ülesastumisena taasesitas Indrek Ojam Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Keskkonnaajaloo Keskuse korraldatud aiakonverentsil kõlanud ettekande „Looduskujutuse afektiivsest ja ajaloolisest dimensioonist Madis Kõivu proosaloomingu taustal”. Esimese päeva ettekanneteosa lõpus jätkas Sirel Heinloo eelmises kevadkoolis alustatut – vanaema mälestuste jutustamise teemat, keskendudes seekord mälestusi toetavatele asjadele (nipsasjad või igapäevase kasutuseta pisiesemed), mis ei lähe kaotsi.

Õhtu lõpus vesteldi kirjanikega. Kätlin Kaldmaaga räägiti tema lapsepõlvest, kirjanikuks kujunemisest, loomisest, tema viimasest novellikogust „Väike terav nuga” (2014) ja selle sotsioloogilistest ning poeetilistest tahkudest. Teist külaliskirjanikku, Krista Ojasaart usutles Evelin Arust. Et Ojasaare luule on suuresti unenäoline, puudutas vestluski unenägude olulisust tema tekstides ja loomisprotsessis.

Teise päeva avaettekandes „Lugedes muuseumi, käies raamatus – Orhan Pamuki „Süütuse muuseumist” reaalsuse ja fiktsionaalsuse vahel” käsitles etnoloogia doktorant Eva-Liisa Roht türgi kirjaniku romaani, tema samanimelist muuseumi ja nende vastastikust täiendavust. Märten Rattasepp kõneles briti autori China Miéville’i ulmeromaanist „Embassytown” (2011) ning selle post-kolonialistlikkusest, tekitades terava diskussiooni ulmekirjanduse üle.

Kevadkooli viimases plokis rääkis Tristan Rebane muusikast tekstis Haruki Murakami „Norra metsa” (1987) näitel, võrreldes romaani tegelasi muusika alusel ehk tuues välja, millise muusikaga kõlavad kokku teatud karakterid. Murakami romaanide muusikale on loodud ka veebikeskkond: http://haruki-music.com/. Sander-Ingemar Kasak tutvustas oma magistritööd „Enesekolonisatsiooni tsiviliseeriv sündmuslikkus Jakob Pärna teoste „Oma tuba, oma luba” ja „Must kuub” ning A. H. Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast” näitel”. Kevadkooli kokkuvõtteks selgitas Evelyn Fridolin geokriitika mõistet (ingl geocriticism), mille rakendamist näitlikustas ta Juhan Liivi proosa analüüsiga.