Lehekülje algusesse

Tuulte ja tormide raamat

Benita Laumane. Vēju un vētru grāmata. Dabas parādību nosaukumi latviešu valodā II. Liepājas Universitāte, 2015. 431 lk.



Läti keeleteadlane Benita Laumane on aastakümneid uurinud mere ja ilmastikuga seotud läti sõnavara ulatuslikus areaalses ja tüpoloogilises kontekstis ning avaldanud arvukalt selleteemalisi kirjutisi. Teemat mitmekülgselt hõlmavaks oluliseks tähiseks oli mõni aeg tagasi ilmunud sademenimetusi käsitlev monograafia.(1) Käesolev jätku-uurimus „Tuulte ja tormide raamat. Loodusnähtuste nimetused läti keeles II” on pühendatud tuulte ja tormide ning nende põhjustatud veepinna liikumisega seotud nimetustele. Ainestiku kogumist ja analüüsi on Laumane alustanud aastakümneid tagasi, nagu tõendab 1967. aastal ajakirjas Baltistica avaldatud läti tuulenimetusi käsitlev kirjutis. Väärikasse ikka jõudnud keeleteadlase töölaual ootab juba järge kalapüügialuste ja -vahendite mõisterühma käsitleva töö materjal.

Tuulte ja tormide raamatu erakordselt rikkaliku materjali on autor kogunud peamiselt ajavahemikus 1963–1974 Läti rannaalade küladest ning on seda täiendanud paljude publitseeritud ja käsikirjaliste allikate abil, incl. sõnaraamatud, murdekirjeldused, rahvaluulekogud, ilukirjanduslikud tekstid, sh nt Juhan Smuuli „Monoloogide” lätindus Jānis Žīgursi sulest (1978). Vaatluse all on ligikaudu 900 lekseemi, sh foneetilised ja morfoloogilised variandid, võrdlused ja fraseologismid. Areaalne aspekt on Laumane töödes alati olulisel kohal. Tüpoloogilisi paralleele esitades on ta selles töös ootuspäraselt pööranud erilist tähelepanu leedu ainestikule, kuid otsitud on tüpoloogilisi paralleele teistestki keeltest, sh eriti vene ja kašuubi, aga ka liivi ja eesti keelest. Läänemeresoome võrdlusmaterjali on Laumane töös siiski üpris tagasihoidlikult, mis on mõistetav, sest kas või eesti rahvapäraseid tuulenimetusi, fraseoloogiat vms leidub laialipillatult paljudes allikates (murdesõnaraamatud ja -tekstid, rahvaluuleallikad), mille kätteleidmine on raske juba omamaiselgi uurijal. Nii pärinebki Laumane töös leiduv eesti ainestik valdavalt uurijale käepärasest Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust ja liivi näited vastavalt Lauri Kettuneni liivi-saksa sõnaraamatust.

Autor on pööranud suurt tähelepanu mõisterühmaga seotud läti rahvausundile, nagu Vējasmāte (Tuuleema), tuule-päevad, kui ei tehtud tööd, tuule esilekutsumise ja minemaajamise maagia, tuule (tormi) meelitamine toiduga jms. Tuuleteemaga on lahutamatult seotud rahvalik ilmaennustus: nii nõrgad kui ka tugevad tuuled – tormidest rääkimata – on mõjutanud ja mõjutavad inimtegevust ning elukeskkonda. Ehkki väga ohtlikke puhangulisi tuuli võib ette tulla peaaegu igal pool, on meteoroloogiajaamade andmeil tuule keskmise kiiruse rekordväärtused mõõdetud ikkagi rannikualadel. Seetõttu on ootuspärane, et suurem osa rahvapäraseid lokaalseid tuulenimetusi on registreeritud nii Lätis kui ka Eestis rannikuküladest. Nii on üks 1902. aastal sündinud Läti rannaküla mees autorile seletanud, et meremehed eristavad kolmekümmend kaht tuult, ja need on üksnes peamised tuuled (lk 176). 

Palju tähelepanu on raamatus pühendatud tuule- ja torminimetuste motivatsiooni väljaselgitamisele. Paljud nimetamispõhimõtted on kahtlemata universaalsed, nt tuulte nimetamine ilmakaarte järgi. Läti leksikograafia kajastab seda nimetamispõhimõtet alates XVII sajandist. Seda tüüpi tuulenimetused osutavad tavaliselt mõistete binaarsele opositsioonile,nagu rīta vēvakara vē ’hommikutuul – õhtutuul’, ent siiski mitte alati: nt läti keelealal laialt levinud lejas vē ’meretuul, s.o merelt puhuv tuul; ka lääne-, edelatuul’ (< leja ’alaosa; org, nõgu’ + vē ’tuul’) vastandit augšvē ’maatuul; kagutuul (< augša ’ülaosa, välispool’ + vē ’tuul’) on registreeritud hõredalt (lk 197–199). Rahvameteoroloogia nimetab tuuli tuuletusest kuni tormi ja keeristuuleni, ent ei kirjelda tuult nii täpselt kui ilmateenistus, vaid ligikaudselt, peaasjalikult tuule põhjustatud kõrvalnähtuste järgi, et nt hinnata tuule ohtlikkust inimesele. Tuulenimetuste täiendosised aitavad kirjeldada tuulte omadusi, nt tuulte tegevuse tagajärgi, olgu või üsna lokaalse iseloomuga nimetuses dzintaru vē ’merevaigutuul, s.o edelatuul, mis uhub randa merevaiku’ (lk 212) (< dzintars ’merevaik’ + vē ’tuul’).

Panen huviga tähele, et läti ja eesti tuulenimetusi iseloomustavad paljud isosemantilised tuletusmallid. Läti keeles on arvukalt tuule- ja torminimetusi, mis on päritoluldasa seotud kõlasõnadega, nagu auka ’väga tugev laastav (tavaliselt lühiajaline) tuul; torm’, vrd aukt ’ulguma (tormi kohta)’ (lk 108–111), aura / aure jt ’torm; tuule (tormi) ulgumine’, vrd aurēt ’ulguma, vinguma (tuule, tormi kohta)’ (lk 111–112), čorbaks ’mõõdukas tuul’, vrd čurbināt ’tasa, aeglaselt ja ebaselgelt rääkima’ (lk 82–83), kauka ’torm’, vrd kaukt ’ulguma, undama’ (lk 113–114), ļorga ’mõõdukas tuul’, vrd ļoÃrgāt ’vatrama, patrama’ (lk 84), pļurga ’mõõdukalt tugev tuul’, vrd pļoÃrga ’lobamokk’ (lk 85), sīpa ’äkiline, tugev tuul; tuuleiil’, vrd sīpināt ’kahisema (vesi, mis keeb)’ (lk 96), žurga, žurgulis ’kerge, tasane tuul’, vrd žurgt ’sulisema, vulisema’ (lk 79). Eesti tuletusmall on sarnane: höbune Phl ja õbu Rid ’nõrk (tuul)’, ? vrd *(h)õbisema; läristus Hlj, läristüs Kuu ’tugev meretuul’, vrd läristama; nirejas tuul Khk Krj ’tasane tuul’, vrd nirin ’vulin, sulin’(2); nohk Khk Krj ja nõho Mar ’tuulehõng’ vrd nohkama Khk ’tuult tõstma’, nuhkima(3); nurujas Jäm Pöi, tuulenuru(jas) Jäm ’vaikne tuul’, vrd nurama ’nurruma, nurruvalt sumisema’(4); tuulenõru Ris ’nõrk tuul’, vrd nõrama, nõrisema; õha Rid ’(tuule)õhk’, vrd õhkama; õrin Kod ’nõrk tuul’, vrd õrisema jmt. Kerge, tasase või vaikse tuule nimetused on nii meil kui ka läti keeles sageli seotud hingamist, hõngamist märkivate verbidega: läti keeles nt dvȩsma ja dvaša ’tuulehingus’, vrd dvest ’hõngama, õhkama, õhkuma’ (lk 72–73), eesti keeles nt tuulehingus, -hõngus.

Laumane selgitab, et kõigi Euroopa rahvaste keeltes on tuulenimetusi, mis lähtuvad etnonüümidest resp. toponüümidest (lk 213 jj), nt Kuramaa läänerannikul tuntud loodetuule nimetus sāmu vē, sāmelis, sāmenis jt, vrd Sāmu zeme ’Saaremaa’, sāms ’saaremaalane’; see läti tuulenimetus on siirdunud ka leedu keelde kujul sominis vėjas, mida rahvaetümoloogiliselt on seal hakatud tõlgendama Soome tuuleks (lk 219–226). Eesti keeles on toponüümse taustaga tuulenimed samuti väga populaarsed, nagu Pihkva tuul Võn Räp ’kagutuul’, vargantsi tuul ’Arhangelski poolt puhuv tuul, s.o põhjakirde tuul’, Venemaa tuul Kõp ’kirdetuul’ jt.(5) Inimesele ja tema tegevusele ohtlikel loodusnähtustel on tavapäraselt ohtralt nimetusi. Nii läti kui ka eesti keeles tõusevad selles suhtes eriti esile puhanguliste ning keeristuulte ja tormide nimetused. Antroponüümse taustaga tuulenimed, kuhu kuuluvad ka rahvakalendri tähtpäevanimedel põhinevad tuulenimetused, kätkevad endas ilmaennustusega seotud põlvest põlve edasi antud tähelepanekuid ja viiteid loodusnähtuste, sh eriti tormide hävitava jõu kohta, nt Miķeļsturme ’mihklipäevatorm’ (lk 232), vrd ee mihklipäeva tuul.

Eraldi tuleb nimetada ekspressiivsete tuulenimetuste peatükki (lk 235–242). Seda tüüpi tuulenimetused iseloomustavad tuuli labiilsete tunnuste alusel ja rajanevad tähendusülekandel, nt bada vē ’näljatuul, s.o kalapüügiks või tulevasele viljasaagile ebasoodne (kevad)-tuul’ (< bads ’nälg’ + vē ’tuul’), cūku stūris ’edelatuul; sigatsev tuul, s.o tuul, mis segab tööd’ (< cūka ’siga’ + stūris ’nurk’; vrd ee nii kange tuul, et ajab sea püsti), gubgāzis ’sügistuul, s.o tuul, mis ajab heinasaod ümber’ (< guba ’heinasaad’ + gāzt ’maha, ümber ajama’), mīzis / mīzenis jt ’edelatuul, s.o ebasoodus tuul, millega kaasneb udutav vihm’ (< mīzt ’kusema’), skauģis ’kalapüügiks ebasoodus kagutuul’ (< skauģis ’kade(kops’), skujplēsis ’kevadtorm, mis toob sula ja raputab okaspuudelt okkaid’ (< skuja ’okas’+ plēst ’rebima, kiskuma’) jmt. Siia kuulub ka tuult iseloomustavaid fraseologisme, võrdlusi vms (lk 237–238). Ekspressiivsed tuulenimetused on enamasti üsna paikkondliku iseloomuga, käibivad üpris kitsas ringis ja vanemates leksikograafilistes allikates neid ei esine; ka teaduslik terminoloogia neid ei rakenda. Laumane arvates ekspressiivsed tuulenimetused ongi suhteliselt noor tuulenimetuste kihistis.

Laumane pöörab selles raamatus suurt tähelepanu mõisterühma etümoloogilisele analüüsile. Meile pakub loomulikult erilist huvi läti keele läänemeresoome päritolu sõnavara. Uurimusest selgub, et läti keeles on nii ohtralt liivi ja eesti keelest laenatud ilmakaarte ning neist lähtunud tuulenimetusi, et neile on pühendatud omaette, paarkümmend lehekülge hõlmav peatükk, kus asjaomast sõnavara on esitletud tähestikjärjestuses (lk 243–265), teiste hulgas nt ida jt ’kirre; idatuul’, jadals, jedel(i)s jt ’lõunatuul’ (< lv jedàl ’lõuna’, ee edel), launaga vē jt ’edelatuul, lõunatuul’ (< lv lünag, ee lõunag), lēnica jt ’edelatuul’ (< lv lē'ntš, ee lä'nts), luodes vē jt (< lv od, ee loode ’loe’), māgars jt ’idatuul’ (< lv mg»˝r, ee maakaar), vežģeris jt ’läänetuul’ (< lv ve’ž´g»˝r, vrd ka ee vesikaar ’lääs, läänetuul jt’) ja veel paljud teised. Laumane on hakanud kahtlema lt sïēra ’vihmapilv’ (esineb ka sõnaühendeis sērains vē ’tugev, iilinguline tuul koos sademetega’, sïērains laiks ’tormine äikeseilm koos sademetega’) ja liitsõna pïērkuoņsïēra ’äikesevihm’ liivi päritolus (vrd lv sºär ’vihmavaling, vihmasagar, rahehoog, tihe lumesadu’) (lk 96–98). Selle etümoloogia võimalikkust toetavad minu arvates siiski järgmised liivi ja lõunaeesti näited: lv pitÍkìs-sºär»˝d ’äikesevihm’, ee Lut sääris/pää ’pilvesagar selges taevas, mis toob vihma’, ? saar Kam San Har Rõu Plv Vas Se ’vihmahoog’, saaris/pää Vas Se Lut id. (? < sagar id., vrd lv zägàr ’vihmavaling, tuisk, rajuilm, vihma-, lume-, äikesepilv’).(6) 

Liivi-eesti päritolu ilmakaarte ja neile vastavate tuulenimetuste levila keskendub Kuramaa rannikuküladesse. Häälikuliste kriteeriumide põhjal on enamasti raske osutada, kas tegemist on liivi või eesti laenuallikaga. Suhteliselt hilisele laenuajale osutab ka tähelepanuväärne foneetiliste ja morfoloogiliste variantide hulk. Läti murdekeelde on asjaomane sõnavara hakanud tõenäoliselt levima lätistunud liivlaste kaudu, mida Läti kirjalikud allikad registreerivad alates XIX sajandist. Laumane on seisukohal, et mõisterühma kuuluv vanim liivi-eesti laen on launags ’lõuna’, sest levila katab kogu Läti ala, v.a Latgale. Kõige ulatuslikuma levilaga läänemeresoome laen selles töös on paisums ’meretõus’ rea häälikuvariantidega (paizums, peizums) ja mitmetahulise semantikaga: lisaks meretõusule tähistab sõna keeristuult, tormi jm. Laumane leiab (lk 336–339), pidades silmas sõna komplitseeritud semantikat ja eraldiseisvaid levilaid (Liivi lahe piirkond, Bauska ümbrus Zemgales ja Läti Liivimaa idaosa), et tegemist on laenamisega kolmest erinevast läänemeresoome allikast: Liivi lahe piirkonnas liivi keelest, Läti Liivimaa idaosas (lõuna)eesti keelest ja Bauska mail kreevineilt (vrd lv pa˚ìz»˝m, ee paisuma). Kreevini laenuallika oletus on intrigeeriv, sest Eberhard Winkleri kreevini materjale käsitlevale uurimusele „Krewinisch. Zur Erschließung einer ausgestorbenen ostseefinnischen Sprachform” ja „Vadja keele sõnaraamatule” toetudes pole kreevini näidete hulgas registreeritud seda sõnatüve ega vadja sõnavaras selle sõnapere veetaseme tõusu märkivat tähendust.(7)

Laenuteema lõpetuseks on oluline juhtida tähelepanu tõsiasjale, et selle mõisterühma kõrvutamisel tuleb ilmekalt esile balti-läänemeresoome kontaktide asümmeetria: ei eesti ega muis läänemeresoome keelis ei ole kõnealusesse mõisterühma kuuluvaid usutavaid balti ega nooremaid läti laene.

Mõisterühma iseloomustavad saksa päritolu rööplaenud läti, liivi ja eesti keeles, mis Laumane järgi kõnelevad sarnastest kultuuriloolistest ja majanduslikest sidemetest: īlenis /īliņģis jt ’tuulispask’, lv īlÍiņg ’tuulehoog, keeristuul, -torm’, ee (h)iiling ’tugev tuulehoog’ < kasks īlinge, lt sturme jt (kirjalikes allikates alates XVII sajandist), lvS torm, ee torm < kasks storm, lt dinungs ’tormijärgne ummiklainetus’, lv dinùng id., ee tinung Hää ’järellainetus’ < sks Dünung (i pro ü eesti vastes viitab võib-olla läti vahendusele).

Benita Laumane tõdeb, et selle tööga pole ta kaugeltki saavutanud eesmärki, ja rõhutab kokkuvõtvalt, et mere ja meteoroloogiaga seotud sõnavara uurimist tuleb tingimata jätkata Läänemere ümber kõneldavate keelte kontekstis, et süstemaatiliselt välja selgitada leksikaalsete ja semantiliste rööpsuste päritolu. Naaberkeelte, sh liivi ja eesti keele ainestikku tuleb kaasata ulatuslikumalt. Ilma kõrvutava leksikaalse materjalita on raske esile tuua universaalseid ehk tüpoloogiliselt sõltumatuid rööparenguid, mis on tekkinud loodusnähtuste isikustamise ja assotsiatsioonide põhjal, nt rööbikud, mis on tingitud sarnastest motivatsioonisõnadest, sõnatähenduste ülekandest. Tulevase uurimistöö käigus tuleb esile tuua ka sellised rööbikud, mis on keelde tekkinud kas otse- või kaudkontaktide teel, nt piiblitõlgete kaudu.

 

  1. Vt lähemalt: L. V a b a, Läti rahvapärane meteoroloogiasõnavara. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 6, lk 498–501; L. V a b a, Kādi vārdi latviešu meteoroloģijas leksikā ir cēlušies no Baltijas jūras somu valodām un otrādi. Ejot Benitas Laumanes pēdās. – Latvijas Zinātņu Akadēmijas Vēstis A daļa 2010, kd 64, nr 3–4, lk 74–79; L. V a b a, Etnolingvistiline mereraamat. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 1, lk 67–71.
  2. J. M ä g i s t e, Estnisches etymologisches Wörterbuch VI. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft 2000, lk 1710–1711, sub. nirisema.
  3. Vt ka J. M ä g i s t e, Estnisches etymologisches Wörterbuch VI, lk 1717, sub. nohisema.
  4. Vt ka J. M ä g i s t e, Estnisches etymologisches Wörterbuch VI, lk 1746–1747, sub. nurisema.
  5. Vt A. S a a r e s t e, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I. Stockholm: Vaba Eesti 1958, lk 615–616, sub. Ilmakaared.
  6. Vt lähemalt L. V a b a, Sõna sisse minek. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 73.) Tallinn: [Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts] 2015, lk 289. 
  7. Bauska piirkonnast registreeritud kreevini päritolu läti murdesõnad võivad olla kurika ’nui, kurikas’, kacības: kacībās iet ’katsikule minema’, kacībās lūgt ’katsikule kutsuma’, sapans ’naiste peakate’, võib-olla ka juoms tähenduses ’jõekäär’ ja ņirmināt ’räpakalt sööma’ (vt L. V a b a, Sõna sisse minek, lk 269–270).

                   P a b e r t r ü k k