Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Mida setod lugesid?

„Kirjaoskamatud” setod kirjakultuuri mõjuväljas



Senised uurimused Setomaa jututraditsioonist keskenduvad peamiselt sellele osale, mis erineb ülejäänud Eestist kogutud ainesest. Rõhutatakse seto juttude eripära, võrdlemisi kitsast levikuala, mis jääb läänemeresoome ja balti rahvaste areaali, ning arhailisust (vt nt Salve, Sarv 1987; Salve 2006), sealjuures ka pärimuskandjate kirjaoskamatust.

Seto materjali osas valitseb seisukoht, et kuna XX sajandi alguskümnenditel oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu, siis võib nendelt üleskirjutatud juttude puhul eeldada, et need on valdavalt kirjakultuuri mõjudest puutumata. Tekstid, mis aga toetuvad mõnele trükiallikale, on ebaautentsed ega vääri uurimist. Samas on just need tekstid setode kirjakultuuri uurimisel väga kõnekad ning panevad kahtlema mõnedes väidetes, mida setode kultuurikirjelduses üldisemalt kasutatakse.

Eesti ja Venemaa piirialale jäävat Setomaad kirjeldatakse kui ääremaad, mis on suurematest keskustest eemale jäämise tõttu võrdlemisi mahajäänud piirkond. Administratiivselt eestlastest ära lõigatud ning keelebarjääri tõttu ka venelastest eemale jääv rahvakild on oma isoleerituses justkui suurematest ja olulisematest kultuurilistest ja ühiskondlikest muutustest puutumata ning seeläbi säilitanud arhailise elulaadi ning maailmapildi (Valk 1996: 12–15). Nagu mitmed uurijad on välja toonud, on Setomaa seetõttu iseäranis huvipakkuv rahvakultuuri uurijatele, kes on läinud sinna esmajoones muistset kultuuripärandit ja „ürgeestlast”(1) otsima (vt Hurt 1904a: 4; Kallas 1894; Mägiste 1957: 168; Jääts 1998: 37). Setomaad kujutatakse kui „vabaõhumuuseumi” ja „varaaita” (Väisänen 1992: 103–104) ning „vana aja ja muinasasjade tundmise kullakaevu” (Hurt 1904b: V).

Samalaadne retoorika on setode uurimisel kasutusel pea sada aastat hiljemgi: Heiki Valk sõnastab 1994. aasta Setomaa välitöödel põhinevas artiklikogumikus, et Setomaale „mindi otsima seda vana, mis Eestis enamasti juba kadunud, kuid Setos endistest aegadest veel püsima jäänud” (Valk 1996: 7).

Setosid puudutavates kirjutistes rõhutatakse nende raskeid elamistingimusi Pihkva kubermangus, kus neid ümbritseb vene keel ja kultuur, primitiivsed majandusvormid ja keelebarjääri tõttu raskesti mõistetav õigeusk (Mägiste 1957: 165–166; Lõuna 2003: 17–20). Teisalt annab teatav majanduslik ja hariduslik „mahajäämus” võimaluse setode kultuuri eksotiseerida.(2) Nii saab neist „puudustest” kultuuriuurijate jaoks oluline väärtus, mida rõhutatakse veelgi, et lisada kaalu nn iidse kultuuripärandi rekonstrueerimisele (vt ka Kuutma 2005: 150–153).

XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Setomaa kirjeldustes domineeriv primitiivse kultuuri representatsioon lähtub suures osas „meie-nemad” dihhotoomiast, kus „meie” tähistab arenenud ja tsiviliseeritud kultuurikirjeldajaid ning „nemad” arenemata või mahajäänud kultuurilist „teist” (vt Kalkun 2014: 2–3). Kirjaoskus on üks neist kommunikatsioonivahenditest, mida seostatakse arenenud ühiskonnaga, kirjaoskuse puudumine iseloomustab aga suulisi ning primitiivseid kultuure (Goody 2005). Sarnaselt mõistega „primitiivne” kannab ka „kirjaoskamatus” endas negatiivset tähendust (Ong 1982: 171). Kui „kirjaoskust” võiks isegi neutraalse mõistena tajuda, siis „kirjaoskamatus” ei kätke endas mitte üksnes ühe kommunikatsioonivahendi mittevaldamist, vaid teatud mõttes ka kultuurilist ja sotsiaalset mahajäämust.

Üldiselt mõistetakse kirjaoskuse all nii lugemis- kui ka kirjutamisoskust. Tänapäeval tähendab kirjaoskus võimet lugeda ja kirjutada lihtsamaid tekste ning oskust neid oma igapäevaelus kasutada.(3) Kirjaoskuse ajaloo uurimisel loetakse enne ulatuslikuma kirjaoskuse väljakujunemist kirjaoskajateks ka ainult lugemisoskusega inimesed (Aarma 1990: 3). Varasemate rahvaloenduste andmestikes on ainult lugemisoskusega inimeste arv eraldi välja toodud (vt Rahvaloendus 1922), hiljem enam mitte.

Artiklis keskendungi kirjaoskuse temaatikale setode kultuurikirjelduses ning toon näiteid kirjakultuuri mõjust nende jutupärimusele.

 

 

„KIRJAOSKAMATUD SETOD”

 

Vähene haridus ja kirjaoskamatus on üks setode kultuurikirjelduse põhimotiividest. 

Nii Hurt kui ka mitmed tema kaasaegsed osutavad puudustele setode hariduselus (Hurt 1904a: 10–11; Ustav 1908: 9; Buck 1909). Probleemi põhjusena tuuakse välja 1) koolide vähesust, 2) venekeelset õpet, mis teeb keelt mitte tundvatele setodele õppimise raskeks, ning 3) emakeelse jumalateenistuse puudumist.

Hurt kirjeldab Pihkva eestlaste ehk „setukeste” olukorda järgmiselt:

 

Aga koolid? Kas neil pole mingisugust rolli setukeste harimisel ja valgustamisel? Teada on vaid mõned inimesed, kes on koolis käinud. Aga nende inimeste arv on kaduvväike. Enamik rahvast on analfabeedid. Sealjuures on koolid külades täiesti uus nähtus, suuremalt osalt rajatud alles viimasel kümnel aastal. Täielik emakeelse õpetuse puudumine raskendab koolide tööd ning ei lase rahval õiget armastust koolide vastu tekkida. Üks setu, nii räägiti mulle, küsis, miks peaks ta oma lapse kooli saatma? Ta vastas: „Miks peaksin ma seda tegema? Tulevad siga ja lammas kokku. Siga röhib ja lammas mökitab, kumbki ei saa teisest aru.” Nii soovis külamees värvikalt väljendada seda, et õpilane ja õpetaja ei saa vastastikku üksteise keelest aru. Vaatamata sellele mittemõistmisele on käesoleval ajal ka setukeste hulgas kasvanud arusaam, et kool on kasulik, ning nad saadavad arvukalt oma lapsi õppima. Koolikohustust siiski ei ole ja suurem osa noori kasvab praegugi ilma koolihariduseta üles (Hurt 1904a: 10). 

 

Kuigi Hurda sõnul käib seto lapsi koolis vähe (Hurt 2013: 65, 74), võib XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses märgata selles osas muutusi. Koolivõrgustikku XIX sajandi Setomaal ei saa küll võrrelda tolleaegse Eesti- ja Liivimaaga, kuid Venemaalgi oli juba hakatud pöörama suuremat tähelepanu koolide rajamisele (Jääts 1998; Paert, Schvak 2015). Õpe toimus neis mõistagi vene keeles.

1903. aasta Setomaa retke märkmetes mainib Hurt ka mitut kooli, kus ta juhtumisi käis või mille kohta on tal andmeid. Üks tema peatuspaiku oli Semjon Jakovlevi kodu Ulanuva külas(4), kelle majapidamises asus semstvokool (ehk vallakool)(5). Nn Tsängo Semmeni koolis käis 60 last, nende hulgas oli ka setode lapsi. Tegemist oli haridust väärtustava perekonnaga, Semjoni vend Arkadi Jakovlev(6) oli Petseri kloostri munk ning hiljem kloostriülem. Arkadi saatis 1887. aastal Hurdale mitmeid setokeelseid laule ja jutte, mis on tähelepanuväärsed just selle poolest, et need on kirja pandud kirillitsas (H I 3, 601/10; vt ka Hurt 1904b). Kirillitsas on setokeelseid jutte Hurdale saatnud ka Semjoni ja Arkadi vennapoeg Stepan Dimitriev Seretsüvä külast (H I 3, 589/99 < Se, Meremäe v, Seretsüvä k (1887)).(7)

Võimalik, et vendade Jakovlevide näol oli tegemist ebatavalise perekonnaga, kuid haritud setosid oli küllap teisigi. Jaan Sandra on 1898. aastal märkinud Kiislova Kusma kohta, et ta on „suur Venne ja Eesti keele raamatide lugõja”(H II 61, 1/63 < Se, Kiislova k – Jaan Sandra (1898)). Kuigi eestikeelset lugemisoskust on sajandivahetusel peetud setode hulgas harvaesinevaks (Jääts 1998: 38), võis neid, kes mõistsid nii eesti kui ka vene keeles lugeda, olla veelgi. 

Andmeid setode vene keele oskuse kohta ei ole palju. Üldine arvamus on, et seda osati vähe. Väidetavalt oskasid mehed rohkem vene keelt, naised aga üldse mitte. Meeste parem keeleoskus võis olla tingitud praktilisest vajadusest kauplemise ning administratiivse asjaajamisega seoses. Teisalt jällegi on kurdetud setode venestumise üle. Vaatamata sellele, et venekeelne haridus lõi baasi setode assimileerumiseks venelaste hulka, on kooli osatähtsust venestumisprotsessis peetud tühiseks, uurijate arvates on sellele kaasa aidanud pigem tihe läbikäimine venelastega, segaabielud(8) ja venekeelne õigeusu kirik (Ernits 1924: 207). Tõenäoliselt erines setode vene keele tundmine piirkonniti, Liivimaaga piirnevates külades võis see olla kehvem kui lõunapoolsetes ja vene segaasustusega külades (vt Truusmann 2002: 181).

Rahva kehv haridus ja kiriklike talituste mittemõistmine on seto kultuuri puudutavates kirjutistes omavahel tihedalt põimunud (vt Hurt 1904a: 10–11; Ustav 1908: 15; Buck 1909: 22). Protestantlikult positsioonilt vaadates, mida esindasid nii Eesti kui ka Soome uurijad, on kirjaoskus ja pühakirja tundmine omavahel tihedalt seotud, seega eeldati, et puudujäägid hariduses tingivad ka kiriklike toimingute mittemõistmist. Praktilisel tasandil ei pruukinud see siiski nii olla ning erinevatel andmetel pole alust väita, et setode õigeusu mõistmine oli üksnes formaalne kombetäitmine. Tõenäolisem on, et samasse kogukonda kuuluvad setod ja õigeusu preestrid siiski suhtlesid omavahel ning teise keele oskajaid oli rohkem, kui arvatakse (Kalkun 2014: 3–4, 2015).

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi setode kultuurikirjeldused kipuvad kordama varasemate autoriteetide (s.o Hurda, Kallase) seisukohti, ei ole need kõigis aspektides siiski päris ühtsed. On selge, et sajandivahetuse Setomaa, mida kirjeldab Hurt, ei ole sama, mida kirjeldatakse 1920. aastatel, ning ühiskondlikus elus toimunud muutused mõjutasid ka rahva suhtumist haridusse. Olenemata sellest, millist perioodi setode uurimisel käsitleda, pole ilmselt siiski põhjust rääkida nende keelelisest ja kultuurilisest isoleeritusest. Seda tõendavad ka erinevad allikad, mida olen antud teemaga seoses kasutanud.

 

 

HARIDUSOLUDEST SETOMAAL

 

On alust arvata, et haridus oli setode hulgas möödunud sajandivahetuse paiku juba olulisema tähtsusega, kui omaaegsed kirjutised välja toovad. Kooliskäimise aktiivsus võis piirkonniti erineda. Juhul kui kodu läheduses kooli ei olnud, ei pruukinud vanemad oma lapsi kaugemal asuvasse kooli saata. Teisalt on ka andmeid, et kooli lähedus ei taganud alati aktiivsemat kooliskäimist. Et kooliharidus oli vabatahtlik, sõltus palju vanemate soovist ning kogukondlikust hoiakust.

1850. aastatel loodi mõned rahvakoolid Petseris, Irboskas ja Pankjavitsas, kus usuõpetuse kõrval õpetati lugema, kirjutama ja arvutama, kogu õpe toimus vene keeles.(9) 1869.–1870. aastal asutati kool Kuulja külas, seal õpetati lugemise ja kirjutamise kõrval ka usuõpetust ning ajalugu. Pisut hiljem avati Petseris (1876) ja Pankjavitsas (1879) semstvokoolid. Riigikoolide kõrvale rajati ka kirikukoole: näiteks avati 1862. aastal kirikukool Laura külas (1869. aastal muudeti see semstvokooliks), 1880–1884 töötas Petseris kloostrikool. Semstvokoolides õpetati usuõpetust, lugemist, kirjutamist, arvutamist, ilukirja ja joonestamist, kõrgemail astmeil lisaks ajalugu ja maateadust (Setumaa 1928: 88–89).

1871. aastal avati Petseris kaheklassiline viieaastase kursusega ministeeriumikool. Sellest koolist kujunes hiljem välja Petseri Gümnaasium. Kool kandis 1913. aastast ka Petseri Kõrgema Algkooli nime (Matvejeva 2003: 25). Kooli dokumentidest selgub, et 1918. aastal astus Petseri Kõrgemasse Algkooli 22 setot (EAA.660.1.8),(10) neist mitmed jätkasid hiljem õpinguid Tartu Ülikoolis.

1890. aastal avati Obinitsas kaheklassiline kirikukool, kuigi õpetus toimus vene keeles, oli kool mõeldud ennekõike kohalikele seto lastele. Lisaks loodi kooli juurde pedagoogika klass, kust sai „kirjaoskamise õpetaja” kutse (Setumaa 1928: 92; Jääts 1998: 30). Obinitsa kool oli setode hulgas populaarne, 1908. aastal oli 131 õpilase hulgas 91 Petseri eestlast ehk setot, venelasi oli 8, eestlastest asunike lapsi 12 ning Võrumaa eestlasi 20 (Buck 1909: 25).

Tekkis ka eraalgatuslikke koole: 1892. aastal avati Usinitsas kirikukool, kus õpetati vene, saksa ja eesti keelt, usuõpetus oli vene keeles, hiljem läks see kool haridusministeeriumi alluvusse. Eraalgatuslikke koole rajasid ka mõned Eesti asunikud, neissegi sattus õppima seto lapsi, 1880. aastatel rajati selline kool Laasaruvas, seal õpetati lugemist ja kirjutamist, teine eraalgatuslik kool avati 1905. aastal Petseris (Setumaa 1928: 93–94).

Willem Buck on 1909. aastal loendanud Petserimaal ühtekokku 16 semstvokooli, 11 kihelkonna- (kiriku-)kooli, kaks ministeeriumikooli, lisaks ühe kloostrikooli ja erakooli; peale nende töötasid veel väiksemad kirjaoskust õpetavad koolid, millest ühes õpetati ka eesti keelt (Buck 1909: 67).

XX sajandi alguseks arvatakse, et umbes 20 % setodest (peamiselt mehed) on saanud vene keeles kirjaoskajaiks (Jääts 1998: 30). Eestikeelne lugemis-oskus oli aga sel ajal setode seas pigem haruldane (Jääts 1998: 38). Kuigi mõned piiriäärsete valdade elanikud saatsid oma lapsi ka juba varem Liivimaa koolidesse, siis enamiku setode jaoks tekkis eestikeelse hariduse omandamise võimalus alles Eesti Vabariigi ajal.

Pärast 1920. aasta Eesti-Vene piirilepingu sõlmimist võeti eesmärgiks Petseri maakonna haridustaseme tõstmine, kirjaoskamatuse kaotamine ning majanduslik järeleaitamine. Seoses üldise koolikohustuse kehtestamisega Eesti Vabariigis rajati Setomaale hulgaliselt uusi koole, eesti asunike lapsed ja setod said õppida eestikeelses ning venelased venekeelses koolis.

1919/1920. õppeaastal tegutses Petserimaal 66 algkooli, neist 20 olid eestikeelse ja 46 venekeelse õppega. Järgnevatel aastatel koolide arv suurenes, nii oli 1922/1923. õppeaastal 39 eesti, 58 vene ja 3 läti õppekeelega kooli (Setumaa 1928: 98).

Üldise koolikohustuse raames jõudis iga aastaga järjest enam lapsi kooli:

1920/1921 käis koolis 55 % kooliealistest lastest;

1922/1923 käis koolis 68 % kooliealistest lastest;

1923/1924 käis koolis 80 % kooliealistest lastest (Jääts 1998: 46–47).

Esimesel Seto Kongressil (1921) oli arutusel setode haridusküsimus. Rahva haridustaseme tõstmiseks otsustati pöörata tähelepanu täiskasvanute lugemaõpetamisele ning luua selleks spetsiaalsed pühapäevakoolid. 1921/1922. õppeaastal avati 44 sellist kooli, neis toimus õpe setodele eesti keeles ja venelastele vene keeles. Mitme pühapäevakooli juurde rajati ka raamatukogu (Setumaa 1928: 101, 103).

Kui vaadata aastatel 1918–1944 Tartu Ülikooli astunud tudengite nimekirju, siis võib näha, et venelaste, eestlaste ja lätlaste kõrval on Petseri maakonnast ülikooli astunute seas ka mitmeid setosid (Album Academicum 1994). 

Setode haridusest kõneldes on oht jääda Eesti-keskseks. Kahtlemata toimusid Eesti Vabariigi aastatel olulised muutused setode hariduselus, kuid venekeelse hariduse osatähtsust enne Eesti Vabariiki ei tohiks samuti alahinnata.

 

 

KIRJAOSKUSEST RAHVALOENDUSE ANDMETES JA PEREKONNANIMEDE PANEMISE PROTOKOLLIDES

 

Esimene rahvaloendus Eesti Vabariigis toimus 1922. aastal. Selle järgi oli Petseri maakonnas kirjaoskamatuid üle 10 aasta vanuste elanike hulgas 49 %. Kirjaoskamatuteks on loetud isikud, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Kirjutamisoskuseta, kuid lugemisoskusega isikuid oli Petseri maakonnas statistika andmeil samuti 49 % (Rahvaloendus 1922: 18).

Petseri maakonna andmete juurde on lisatud lugemis- ja kirjutamisoskuseta inimeste protsent ülejäänud Eestis: ilma Petseri maakonnata oli lugemisoskusetuid Eestis 3,4 %, Petseri maakond tõstis selle 5,6 %-le; kirjutamisoskusetuid oli 8,9 %, koos Petseri maakonnaga 10,8 % (Rahvaloendus 1922: 18).

Rahvaloenduse andmete põhjal ei selgu siiski, kui suur oli kirjaoskamatus Petseri maakonna erinevates rahvusrühmades. Kaudseid andmeid võib saada, kui vaadata eraldi Petseri linna ja valdade andmeid. Petseri maakonnas elas kõige rohkem vene rahvusest inimesi (63,8 %), seejärel setosid (25,5 %) ning eestlasi (6,3 %). Lisaks neile kolmele rahvusrühmale elas Petseri maakonnas ka teisi rahvusi, kuid nende arv oli võrdlemisi väike, seepärast jätan nad siin välja toomata.

Petseri linna elanikkonnast moodustasid põhiosa venelased (63,2 %) ja eestlased (32 %), setod elasid peamiselt maapiirkonnas, olles põhielanikeks viies vallas (Mikitamäe vallas 78,7 % elanikkonnast, Järvesuu vallas 71,1 %, Obinitsa vallas 64,4 %, Satserinna vallas 58,5 %, Vilo vallas 57,2 %) (Rahvaloendus 1922: 18, 20).

Kui võrrelda omavahel Petseri linna ja valdade andmeid, selgub, et linnas oli kirjaoskamatute elanike arv tunduvalt väiksem, nii lugemis- kui ka kirjutamisoskuseta inimesi oli seal 16,8 %. Kõigis valdades kokku oli lugemisoskuseta elanikke 50,2 % ja kirjutamisoskuseta 51,1 %.

Rühmitades Petseri maakonna elanikke kooliskäimise alusel, selguvad järgmised andmed:

pole koolis käinud, kirjaoskamatuid on 48,9 %;

pole koolis käinud, kirjaoskajaid on 0,2 %;

koolis käinud (andmed teada) 44,4 %;

kool ülesandmata, kuid kirjaoskajaid on 5,5 %;

haridusliik ja kirjaoskus on teadmata 1 % (Rahvaloendus 1922: 18).

Protsentuaalselt oli kirjaoskajaid Petseri maakonnas seega 50,1 %.

Teades, et mõnes vallas elas rohkem setosid, võib kirjaoskuse andmeid vaadata ka valdade järgi. Elanike arvu ja hariduse saanud elanike andmeid kõrvutades saab järgmise tulemuse: kõige kõrgem oli haridust saanud elanike protsent Mikitamäe vallas (36,9 %), järgnesid Obinitsa (33,9 %), Vilo (32,6%), Järvesuu (27,8 %) ja Satserinna (24,8 %) vald (vt Rahvaloendus 1922: 13, 26–27). Oluline on lisada, et kuna kõigis neis valdades elas ka vene rahvusest inimesi, siis ei iseloomusta siin toodud andmed ainult setosid, vaid nimetatud valdade elanikke tervikuna.

Mitmed uurijad on märkinud, et kui meeste hulgas oligi kirjaoskajaid, siis naised olid enamasti kirjaoskamatud. Seda kinnitab ka statistika, mille järgi on kirjaoskamatuid naisi Petseri maakonnas umbes kaks korda rohkem kui mehi. Kui võrrelda 40–49 aasta vanuste meeste ja naiste kirjaoskust, selgub, et lugemisoskuseta mehi oli selles vanuserühmas 31 %, naisi aga 81 %. Kogu rahvastiku andmete põhjal on meeste ja naiste kirjaoskuse vahe siiski väiksem: nii on lugemisoskuseta mehi 31,7 % ja naisi 64,1 % (Rahvaloendus 1922: 21).

1934. aasta loenduse järgi oli kirjaoskamatuid Petseri maakonnas siiski veel 35,3 %, neist mehi 20,2 % ja naisi 48,4 % (Rahvaloendus 1934: 13).

Kirjaoskusega seoses tasub heita pilk ka 1921. aasta Petseri maakonna perekonnanimede panemise protokollidesse (EAA.5433), eelduspäraselt sisaldavad need märke setode kirjaoskusest enne Eesti Vabariigi haridusreformi. Perekonnanimede panemise dokumentides on iga perekond kinnitanud saadud nime kas allkirjaga või sõrmejäljega, olenevalt sellest, kas pere esindaja on osanud kirjutada või mitte. Enamasti on kinnitajaks olnud meessoost perekonnapea. Allkirjad neis protokollides on sageli kirillitsas, kuid mitmed nimesaajad on osanud saadud nime ka ladina tähtedega kirjutada. Nimepanemise dokumentidest saab enamasti infot vaid meeste kirjaoskuse kohta, naised on leibkonna nimekirjas koos laste ja teiste perekonnaliikmetega (vanemad, vennad, õed) ning nemad pole pidanud allkirja andma. Vaid juhul, kui naine on lesestunud ning kuulub omaette leibkonda, on tulnud tal endal protokollile alla kirjutada. Vallalised naised on tavaliselt kuulunud mõne oma lähedase perekonda ning saanud seepärast nendega ühise nime, seega nende kirjaoskuse kohta neist dokumentidest informatsiooni ei leia.

Petseri maakond oli jagatud viieks valdade rühmaks, kus töötasid erinevad nimepanemiskomisjonid (Sommer 1922; vt ka Nurka 2010). Kuigi komisjonide nimepanemise protsess oli üldjoontes ühesugune, on dokumentides siiski vormistuslikke erinevusi. Tõstaksin siinkohal esile Slobotka (Järvesuu) valla protokollid (EAA.5433.1.2). Slobotka valla nimepanemiskomisjoni esimees oli Värska koguduse preester Timotheus Roi. Kui üldiselt on allkirja (või sõrmejälje) andnud meessoost perekonnapea, siis neis dokumentides on mõnel juhul lisaks pere esindaja sõrmejäljele andnud allkirja ka kirjaoskajast pereliige. Näiteks protokollis nr 10 (Kostkova küla) on perekond Krause perepea Filip Jakovlevi asemel allkirja andnud tema noorem vend Dimitri Jakovlev, allkiri (Dimm Krause) on kirillitsas. Protokollis nr 11 (Verhulitsa küla) on perekond Mägise nime saamist kinnitanud allkirjaga isa Pavel Ivanovi asemel poeg Vasili, ilmselt harjumusest on allkiri patronüümina – V. Pavlov (nimi kirillitsas).

Oleks muidugi vale arvata, et iga allkirja andnud isik on olnud kirjaoskaja selle kõige tavalisemas tähenduses, st oskab lugeda ja kirjutada. Nii mitmelgi juhul on allkiri kirjutatud konarlikult, lubades oletada, et nimesaaja kirjutamisoskus on olnud pigem formaalne ning võiski piirduda üksnes oma nime kirjutamise oskusega.

Esmapilgul tundub, et neist perekonnanimede panemise protokollidest on setode kirjaoskuse uurimisel vähe abi. Nagu juba nimetatud, leiab neist dokumentidest ennekõike teavet meeste kirjutamisoskuse kohta, ning sedagi enamasti vaid ühe pereliikme puhul. Samuti ei saa pelgalt allkirja põhjal järeldada, milline oli allakirjutanu kirjaoskuse tase. Nimetatud materjal vajab veel statistilist läbitöötamist ning teiste ajaloodokumentidega (nt Petserimaa kinnistustoimikute, koolide dokumentidega jms) kõrvutamist. Käesoleval juhul olen perekonnanimede protokolle kasutanud peamiselt selleks, et saada lisainformatsiooni jutustajate ja nende pereliikmete kohta. Kuid materjal on kahtlemata huvipakkuv setode kirjaoskuse ja kirjakultuuri diskursuse uurimisel üldisemalt, dokumenteerides setode üleminekut suuliselt kultuurilt kirjalikule ning venekeelselt kirjaoskuselt eestikeelsele. 

 

 

KIRJAOSKUSEST SETODE ELULUGUDES

 

Setomaal rahvaluulekogumist organiseerinud Samuel Sommer palus kogujatel muuhulgas üles kirjutada ka laulikute ja jutustajate elulood. Vaatasin ennekõike nende jutustajate elulugusid, kellelt üleskirjutatud juttude hulgast olen tuvastanud kõige rohkem kirjandusmõjulisi tekste. Tänuväärset lisateavet leiab seto naiste eluloolaule puudutavast antoloogiast (Kalkun, Aabrams 2014), kus Vahur Aabrams on oluliselt täiendanud ja täpsustanud laulikute biograafilisi andmeid ning selgitanud nende omavahelisi sugulussuhteid ja põlvnemisliine (Aabrams 2014).

Enamik Sommeri kogus leiduvatest elulugudest annab väga põgusa ülevaate jutustaja elu põhisündmustest: millal ja kus sündis, kes olid tema vanemad, millal ja kellega abiellus, kuhu läks elama, mitu last sündis ning kust pärinevad tema jutud ja laulud. Üldiselt leidub neis tekstides vähe kooliharidust puudutavat teavet. Mõnel juhul on märgitud lihtsalt, et jutustaja on kirjaoskamatu, nagu näiteks Maria Laanetalu kohta (S 5695/6 < Se, Vilo v, Molnika k – V. Ruusamägi < Maria Laanetalu (1928)). Akulina Ruusamäest kirjutab tema poeg Viktor Ruusamägi:

 

Rahvalaulik Akulina Ruusamägi on kirjaoskamata. 1922. aastal käis ta pühapäevakoolis, kus ta vähe sai õppida, mis ta on ära meelest lasknud.(11)

 

S 3053 < Se, Vilo v, Molnika k – V. Ruusamägi < Akulina Ruusamägi, s 1877 (1927) (vt ka Kalkun, Aabrams 2014: 141; Aabrams 2014: 300–302)

 

Tema abikaasa, Ivan Ruusamäe eluloost selgub (S 3070/3111 – Viktor Ruusamägi (1927)), et ta on käinud Metkovitschi koolis. Perekonnanimede protokollis on Ivan Ruusamägi andnud aga sõrmejälje (EAA.5433.1.7, nr 188). Võimalik, et tema kirjaoskus oli väike või oli ta selle unustanud. Tähelepanu väärib aga lõik tema eluloost, kus ta mainib, et Siberisse väljarännanuna olid nad saatnud sealt kirju oma endistele naabritele (S 3089/90 < Se, Vilo v, Molnika k – Viktor Ruusamägi < Ivan Ruusamägi, s 1874 (1927/28)). Nagu näha, on neis dokumentides toodud andmed vastuolulised.

Vähesest kooliharidusest kirjutab samuti Nikolai Sõrmus oma vanaema Maria Kütte eluloos:

 

Koolis ta peaaegu ei käinudki, nagu suurem osa.

 

S 10439 < Se, Mäe v, Võõpsu k – Nikolai Sõrmus < Maria Kütte, s 1862 (1929) (vt ka Kalkun, Aabrams 2014: 35; Aabrams 2014: 284–285)

 

Sellegipoolest on nii Küttelt kui ka Ruusamäelt üles kirjutatud mitmeid jutte, milles võib märgata Fr. R. Kreutzwaldi, J. Kunderi ja M. J. Eiseni muinasjutuväljaannete mõju. Mõnel juhul võib kahtlustada isegi mahakirjutamist.(12)

Petseri vallast Vedernika külast pärit jutustaja Peeter Tuha kohta kirjutab Aksel Gehrke:

 

Seitsme aastaseks sirgudes tahtsid ta vanemad teda kooli panna lootusega, et tast kirjutaja saab, sest ta tahtis heameelega midagi ikka kirjutada. Kuid siin segas ennast üks saatuse osa vahele. Tuli väga vihmane suvi, nii et kõik vili peaaegu mädaneski põllule. Selle tagajärg oli, et vanemad jäid vaeseks. Nüüd pidi igaüks enesele ülespidamist ilmast otsima. Vanemad andsid ta võeraste juurde karja enesele leiba teenima.

 

S 17154 < Se, Petseri v, Vedernika k – A. Gehrke < Peeter Tuhk, s 1881 (1929)

 

Rahvalauliku Jevdokia Marjapuu sõnul käis ta vinne aigu paaril talvel koolis, kuid eesti aigu enam mitte:

 

No’ käävä väega väiko’ kuuli, a mi aigu olli’ kõik suurõ’ inemisõ’, tsüra’ ja tütrigu’.(13)

 

S 52025 < Se, Meremäe v, Talka k – J. Uja < Jevdokia Marjapuu (1933)

 

Teateid kooliskäimise kohta leidub teistegi laulikute elulugudes. Kirjaoskuses on nähtud võimalust paremale elujärjele, ennekõike on seda peetud vajalikuks poiste sõjaväeteenistusega seoses. Kirjaoskuse abil parema elujärje saavutamine on üks läbivaid motiive XIX sajandi ja XX sajandi alguskümnendite elulugudes (nt Palgi 1994: 12; Sohbergi kohta vt Toomeos-Orglaan 2006). Eesti- ja Liivimaa kubermangus said õigeusu kihelkonnakooli lõpetanud väeteenistussoodustuse, mis tähendas lühemat teenimisaega (Pärt jt 2014: 181), seegi võis mõjutada kooliskäimise aktiivsust.

 

Esimese tõuke, mis sundis meie rahvast ja lapsi koolis käima, andiski vast sõjaväe kohutav elu, sääl tunti hariduse järgi kõige suuremat puudust. Nii ütleb Ustinja K., et kui nemad noored olid, siis tema ei teadnud mitte ühtki tüdrukut, kes oleks mõistnud lugeda ja kirjutada. Kellel oli ka võimalus seda saada, ei tundnud selle järgi tarvidust. Valitses ju üldine ütelus: „Mis tütrukule kirjä tarvis, poiss läheb sõtta, tule säälgi vaija, a’ naisilõ kotoh olõi kunagi.”(14) Teine asi, mis sundis veel sõjaväe teenistust noormeestel tegema, oli vene, s.o riigikeele õppimine. Tuli ette, et kui taheti last karja võtta, siis püüti alati venelastele või vene külla anda, kui see ainult võimalik oli. Alul koole muidugi meie ümbruskonnas ei olnud, aga pärast poole hakati ka koolisid asutama, õigemine mitte just koole, vaid peremeestel, kes mitme küla pääle või vähem oli palgatud üks kirjaoskaja inemine, ja see käis talust tallu ja õpetas lapsi lugema ja kirjutama.

 

S 13131/3 < Se, Vilo v, Alaotsa k – T. Kõivastik < Ustinja Kõivastik (1929)

 

Pole päris selge, kas palgatud õpetaja tegeles üksnes laste õpetamisega või tegi ta ka muid töid. Kosselka ja Jaaska külast näiteks on teateid nn karjus-õpetajatest, kellele maksti muuhulgas laste lugema ja kirjutama õpetamise eest. Õpetus toimus vene keeles ning lisaks andsid nad ka usuõpetust (Setumaa 1928: 88–89).

On teada, et Eesti- ja Liivimaa õigeusu koolide õpetajate palk oli võrdlemisi väike, seetõttu olid nad sunnitud suvel sulase või lihttöölisena lisa teenima (Pärt jt 2014: 183). Sarnane olukord võis valitseda ka Pihkva kubermangus ning analoogset lisateenimisvõimalust võisid otsida ka sealsed õpetajad.

Vene keele raskuse üle setode elulugudes ei kurdeta, selle asemel otsiti võimalusi vene keele õppimiseks. Pihkva kubermangus sajandivahetusel avatud semstvokoolide võrgustik avaldas küllap suuremat mõju seto meeste haridusele (vt rahvastiku statistikat). Tüdrukute koolitamisele suurt rõhku ei pandud:

 

Tütrik-lastõ koolitamisest olõi juttugi, sest „mis tiäst tühäst viil kuuli panda, võis täst sis määne soldann vai sõa-suurõmb saa! Külh imä oppas püürüst lakma ja latsõ putro kiitmä kotoh esiki!” Nii ütlese naa tütrik-lastõ koolitamisest.(15)

 

H II 60, 565 < Vastseliina khk – J. Sandra, s 1862 (1897) 

 

 

TULEMUS EHK MIDA SETOD LUGESID

 

Võtsin aluseks eesti muinasjuttude andmebaasi, mis sisaldab muuhulgas 2024 Setomaalt üleskirjutatud muinasjuttu ajavahemikust 1875–2006. Kuna imemuinasjuttude antoloogia (EMj I:1; EMj I:2) koostamise käigus on ühtlasi analüüsitud arhiivitekstides peegelduvaid kirjandusmõjusid, siis lähtun alljärgnevas ülevaates just imemuinasjuttude kirjapanekutest.

Mind huvitavad ennekõike üleskirjutused, mis on kogutud varasemal perioodil, kui enamik setodest olid väidetavalt kirjaoskamatud. Eelduspäraselt peaks kirjalike allikate mõju neis jutuvariantides olema väike või üldse puuduma. Varaseimad seto juttude kirjapanekud pärinevad suurkogumise algusaegadest. XIX sajandi lõpukümnenditel on jutte kogunud Joosep Hurt (Põlvast), Elise Aun (Ulitina mõisast), Friedrich Treijal (Pankjavitsast), Hindrik Prants ja Jaan Sandra (Vastseliinast). Eesti Vabariigi ajal organiseeris Samuel Sommer Piirimaade Seltsi toetusel ulatuslikku rahvaluule kogumist Petseri maakonnas.(16) Sommeri kogus (S) paiknebki suurem osa arhiivi saadetud seto pärimusest.

 

Eesti imemuinasjuttude andmebaasi põhjal saab öelda, et kirjanduslaenuliste tekstide osa seto materjalis on üldjoontes sama mis mujal Eestis. Seto üleskirjutustes on kirjandusest mõjutatud tekste 10 % (s.o 200 teksti), Eesti materjalis tervikuna on neid pisut enam: 10,9 % (vt Toomeos-Orglaan 2008: 80).

Arhiivitekstides peegelduvad muinasjuttude trükiversioonid erineval määral, esineb nii mahakirjutusi, ümberjutustusi kui ka üksikute iseloomulike detailide ülekandumisi. Prants on oma saadetises „Lumivalgekese” (ATU 709) muinasjutu seto variandi juurde märkinud: „Nagu näha, osast Schneewittiheni järele” (H II 3, 103/5 (3) < Se – Hindrik Prants < Vastseliina (1887)). Nimetatud jutt on tõesti maailmas laialt tuntud lugu, mille suulist traditsiooni on vendade Grimmide muinasjutt olulisel määral kujundanud. Prantsu üles kirjutatud lool on äratuntavalt „Lumivalgekese” süžee, kuid mitmed just trükiversioonist tuntud motiivid (nt küsimus peeglilt: kes on kõige kaunim?) siin puuduvad. Seega võib tegemist olla suulisse traditsiooni üle võetud looga, mis on juba folkloriseerunud. Kirjandusest laenatud süžee võib suulises traditsioonis muutuda sellisel määral, et algteksti pole alati võimalik tuvastada. Tähelepanuväärne selle üleskirjutuse puhul ongi koguja märkus ning viide raamatuversioonile.(17)

XIX sajandi lõpu kirjapanekutest võib kirjanduse mõju täheldada mitmetes Sandra üleskirjutustes. Sellel ajaperioodil ei olnud veel välja kujunenud selgeid nõudeid, kuidas vormistada andmeid jutustajate kohta. Sageli saadetigi pärimust, mida üleskirjutajad ise tundsid. Vahel harva on lisatud, et jutt on kuuldud „emalt”, „vanalt mehelt”, „rahvasuust” vms. Ka Sandra on oma informantide suhtes võrdlemisi napisõnaline, märkides vaid jutustaja nime ja küla, kust jutustaja pärit, ning mõnel puhul veelgi napimalt: „üks setu”, „setu vendade suust”. Sandra üleskirjutused on talle iseloomulikult paljusõnalised ja kujundirikkad ning stiililt võrreldavad omaaegse ilukirjandusega.(18) Siin-kohal toon jällegi näite „Lumivalgekese” jutust (ATU 709):

 

Põhamaa kunigas võtt hinele ilosa naase, kedä ta väega armast. A armastusõ aig oll lühkene. Es lää täüt aastakkagi müüdä, kui provva pidi maha saama. Inne tuud ummõl provva umalõ tulõvatsõlõ latsõlõ kleiti, ja tsusas väega valusahe sõrmõ sisse, nii et illos veri tsilk tsilga viisi kui mahl kõo külest maha tsilkõ. Ta lask uma kambrõ aknõ vallalõ, tsilgut vere lumõ pääle ja sõnosi: „Saagu, saagu mullõ – kui tütärlats saa – sääne tütär, nii verrev kui seo veri, ja nii puhas ja valgõ kui seo värske lumi. Olgu ta kõige ilosap üle terve maa-ilma!”(19)

 

H II 70, 773/85 (4) < Se, Pankjavitsa v – J. Sandra < Miikse Saava (1904)

 

Sandrale omase isikupärase stiili tagant on aga jutustaja häält raske tuvastada. Miikse Saava(20) võis ju tõesti Sandrale „Lumivalgekese” loo jutustada, kuid tekib kahtlus, kas just sellisel moel. Nõustun Paul Haguga, kes Sandra kirjanduslaenuliste juttude osas on väljendanud, et „kirjutaja pole suutnud või tahtnud oma mälupangas lahus hoida kuuldut ja loetut” (Hagu 2004: 15). Põhimõtteliselt võiks seda seisukohta laiendada ka teistele kogujatele ja jutustajatele. Sandra puhul püsib kahtlus, kas jutud, mis ta üles kirjutas, pärinevad ikka kõik suulisest traditsioonist, sest lisaks ülal toodud näitele osutavad mitmed jutud tema mahukast „vanavara korjandusest” pigem kirjalikele allikatele.(21)

Mahakirjutatud juttude osakaal ei ole seto materjalis tervikuna kuigi suur (vaid seitse varianti). Erinevalt mujalt Eestist saadetud mahakirjutustele, on siin tegemist kirjakeelse trükiversiooni murdekeelde tõlkimisega. Neil juhtudel võib üsna kindla veendumusega väita, et trükiversioon on olnud ennekõike just üleskirjutaja silma all – kui tulebki ette varieerumist, siis see on minimaalne ega varja iseenesest mahakirjutamise tõika.

Kõige rohkem on kirjanduslaenuliste juttude hulgas ümberjutustusi. Nende puhul ei saa väita, et tegemist on pelgalt raamatust loetud juttude ümbersõnastamisega. Kirjaliku ja suulise jututraditsiooni omavahelised suhted on palju keerulisemad ning arhiivi saadetud üleskirjutuste puhul pole alati võimalik kindlaks teha, kas ümberjutustus on tehtud vahetult pärast lugemist või on raamatust pärit lugu tõesti suulise esitusena kuuldud. See, et loetud jutt jõudis suulisse traditsiooni, oli tavapärane mitte üksnes Setomaal ja Eestis, vaid kõikjal maailmas.

Heaks näiteks on Natalie (Neti) Sõrmuselt lindistatud lugu „Nõid ja sõdur”, mis lähtub H. Chr. Anderseni muinasjutust „Tuleraud”, jutustaja mäletab, et ta kuulis seda juttu oma isalt (EMj I:2: 265–270). Siinkohal pole oluline arutleda selle üle, kas Natalie Sõrmus mäletas õigesti, ta võis seda tõesti isa käest kuulda, ja on võimatu välja selgitada, kas isa luges seda raamatust või oli omakorda kelleltki kuulnud. Märksa olulisem on, et jutt kuulus Natalie Sõrmuse jutuvaramusse ning ta jutustas seda edasi.

Teistest enam on kirjanduslaenulisi imemuinasjutte kogutud Maria Kütte käest. Nikolai Sõrmus(22) on oma vanaemalt pannud kirja üle saja muinasjutu, neist tervelt neljandik (29 teksti) toetub mõnele trükiallikale. Kütte eluloost selgub, et ta on koolis käinud vähe, millist kooliharidust on silmas peetud (venekeelset algharidust või eestikeelset pühapäevakooli), pole teada. Arvestades kirjanduslaenuliste juttude osa Kütte repertuaaris, väärib tähelepanu üleskirjutaja lisandus:

 

Kirjandusest ta palju midagi ei teadnud, nagu teisedki, aga tema uhkus on alles puhas algupärane rahvaluule, see on millest ta paremat midagi ei leia ja ka leidma ei saa.

 

S 10441 < Se, Mäe v, Võõpsu k – N. Sõrmus < Maria Kütte, s 1862 (1927) 

 

Siin võib näha püüet rõhutada jutustaja pärandi suulisust. Isegi kui Kütte ei osanud lugeda, oli tema lähikondsete seas kirjaoskajaid, mis võib seletada kirjandusmõjuliste juttude osakaalu tema repertuaaris. Perekonnanimede panemise protokollist selgub, et Kütte abikaasa, endine sõjaväelane Matvei Dimitriev, oli kirjaoskaja (EAA.5433.1.2, nr 15; allkiri on ladina tähestikus). Oma panuse jutustaja repertuaari võisid anda ka kooliskäivad lapselapsed.

Lugemisloo uurijad on juhtinud tähelepanu, et kirjaoskamatus ei pruugi siiski kirjakultuurist kõrvalejäämist tähendada (Noodla 1975, 1986): needsamad pereliikmed, kes on juttude üleskirjutajad, on ilmselt koolis kohustuslikku lugemisvara teistelegi ette lugenud või jutustanud. Ja mitte ainult koolilapsed, ka kogukonnas endas oli kirjaoskajaid, kes teistele ette lugesid või loetud jutte edasi jutustasid. Feodor Vanahundilt hulga jutte üles kirjutanud Marie Podrätšikovi (hiljem Porosk) isa kohta on teada, et ta oli saanud venekeelse koolihariduse. Marie noorema venna Tepo kohta on aga jutustatud, et ta luges mõnikord külarahvale raamatuid ette (Aabrams 2015: 242). Kuigi Tepo sai koolihariduse juba Eesti Vabariigi ajal, mil haridusreform aitas tõhusalt kaasa kirjaoskuse levimisele, kinnitab siin toodud mälestus ühte võimalust, kuidas raamatujutud kirjaoskamatute setodeni jõudsid. Ettelugemine kui kollektiivse lugemise vorm oli suhteliselt levinud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Sellisel moel said kirjakultuurist osa ka vähese lugemisoskusega inimesed (Noodla 1975: 1372–1373; Schenda 1993: 465–467). Rohkem teateid selliste ühislugemiste kohta Setomaal pole minuni jõudnud, siiski võib oletada, et ettelugemine oli ka setode hulgas tavaline praktika.

Tähelepanu väärib, et raamatust tuntud lugude kõrval on Küttelt kogutud hulgaliselt vaid Eestis ning ennekõike Setomaal levinud jutte, näiteks variandid jututüüpidest „Õde põgeneb venna eest” (ATU 313E*), „Vanahalvast isa” (Ee 327J*), „Uba pidi taevasse” (Ee 328C*), „Kelluke hiire kaelas” (Ee 480E*), „Marjakobar” (Ee 722*) jt.(23)

Teistegi suurjutustajate (nt Grigori Loomiku, Fekla Haugi, Maria Laanetalu, Ustinja Kõivastiku) jutuvaramus leidub nii seto kohalikku traditsiooni kuuluvaid süžeesid kui ka trükiversioonidele toetuvaid ümberjutustusi. Üle viiekümne muinasjutu on Anna Tammeorg pannud kirja Saptja külast pärit Grigori Loomikult. Seto traditsiooni hästi tundva jutustaja repertuaarist leiab juttude „Hani peigmeheks” (Ee 425N), „Hundile määratud peigmees” (Ee 425R*), „Üheksa velje sõsar” (Ee 451A) ja „Ilja Muromets” (Ee 650E*) kõrval mitmeid Eiseni rahvaraamatutest tuntud lugusid. Mingil põhjusel on eriti populaarne olnud jutukogumik „Eesti imede ilmast”, kust on pärit neli juttu. Kui Eiseni jutud „Seitse venda” ja „Kolm kasuvenda” on suulist traditsiooni mõjutanud kõikjal Eestis ning võisid jutustajani jõuda ka suulise pärimuse kaudu, siis eripäraste liitumistega „Tuhkapoiss” ja „Vaeslapse õnn” (Eisen 1995b) esinevad ainult Loomikult kogutud juttude seas.(24)

Arhiivimaterjali põhjal võib öelda, et setode hulgas on kõige populaarsemad olnud mitmed Eiseni rahvaraamatud („Kuninga jutud”, 1893, „Talupoisid kuningate väimeesteks”, 1908, „Eesti imede ilmast” I ja II osa, 1911, 1926), Kunderi „Eesti muinasjutud” (1885) ning Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866). Kunderi ja Kreutzwaldi juttude populaarsusele aitas kaasa ka nende avaldamine koolilugemikes. Rahvusvahelisest muinasjututraditsioonist on Setomaal kanda kinnitanud Anderseni jutt „Tuleraud” ning mitmed vendade Grimmide jutusüžeed – neist kõige populaarsemad olid muinasjutud „Kaks venda” ning „Lumivalgeke”.

Teistest pisut haruldasemat lugemisvara esindab aga Petseri vallast Vedernika külast pärit jutustaja Peeter Tuhk. Paari Kunderi jutu kõrval („Rüütli poeg”, „Vend ja õde”) leiab viited sellistele väljaannetele nagu „Hall hunt ja kuningatütar Helena” (e. k 1874)(25) ning anonüümse autori J. K. jutt „Kuidas part kuld mune on munenud” (1882)(26). Venekeelsete muinasjutuväljaannete mõju kohta esialgu andmed puuduvad. Arvestades venekeelse hariduse osatähtsust enne Eesti Vabariiki, võib oletada, et venekeelse lugemisoskuse omandanud setod tundsid ka vene kirjanduses ilmunud muinasjutte. Ühed populaarsemad olid ilmselt Lev Tolstoi „Vene lugemikes” ilmunud lood, mille hulgas oli nii Aisopose valme kui ka rahvusvaheliselt tuntud muinasjutte (vt Tolstoi 1958). Vene kirjanduslaenuliste juttude osakaal seto repertuaaris vajab veel väljaselgitamist. Samas võib kirjanduslaenuliste tekstide osas märgata, et vähemalt Eesti Vabariigi aastatel kogutud materjalis domineerivad ennekõike eestikeelsed muinasjutuväljaanded.

 

 

LÕPETUSEKS

 

Põhiosa setodelt kogutud jutupärimusest on üles kirjutatud XX sajandi alguskümnenditel, mil rahva haridustase tõusis oluliselt ning kirjakultuurist oli saamas jutustajate igapäevaelu loomulik osa. Seega ei esinda need arhiivitekstid enam „kirjaoskamatut” Setomaad.

Võimalik, et kirjaoskusest tänapäevases mõttes paljude jutustajate puhul tõesti rääkida ei saa ning on õigustatud nimetada neid kirjaoskamatuteks. Samas pole üheselt selge, mida on kirjaoskuse all täpsemalt silmas peetud. Omaaegsed uurijad käsitlevad kirjaoskust ilmselt võrdlemisi kitsalt, pidades silmas täielikku kirjaoskust (st nii lugemis- kui ka kirjutamisoskust). Uurides kirjakultuuri mõju suulisele traditsioonile, tuleb aga arvestada veel mitmesuguste vahevormidega, näiteks lugemisoskus, formaalne kirjaoskus, ettelugemine jms. Nagu tõendab 1922. aasta rahvaloendus, oli naiste kirjaoskus meestest oluliselt väiksem. Ka oli see väiksem vanemaealiste jutustajate hulgas. Rahvaloenduse andmetel oli 1922. aastal 20–29 aasta vanuste (snd 1890–1900) meeste hulgas analfabeete 17,1 %, naisi jällegi palju enam (62 %). Neist vanemate põlvkondade kirjaoskamatuse protsent on iga aastakümne lõikes suurem, näiteks 40–49-aastaste vanuserühmas (snd 1870–1880) oli kirjaoskamatuid mehi 31 % ja naisi 81 %. Järgneva aastakümne puhul oli kirjaoskamatuid mehi 62,2 % ja naisi 83,7 % (Rahvaloendus 1922: 21). Arhiivimaterjalist nähtub, et üleskirjutusi on rohkem just seto naistelt. Seega on oluline välja selgitada, kuidas jõudsid kirjandusmõjulised jutud nende repertuaari.

Mitmel puhul on kirjandusmõjulisi tekste peetud pahatahtlikuks võltsimiseks ja võimalik, et mõnel juhul see nii ongi, kuid üldisemalt näitab selliste tekstide arhiivi jõudmine kirjakultuuri tugevat ja paratamatut mõju ka seto jututraditsioonile (Toomeos-Orglaan 2008: 83, 2011: 88).

Kahtlemata on oluline arvestada üleskirjutaja mõju kogutud arhiivimaterjalile, kuid 1920.–1930. aastate üleskirjutustes tuleks kirjakultuuri mõju vaadata juba avaramas sotsiokultuurilises süsteemis.

 

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektid IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad” ja IUT2-43 „Traditsioon, loovus ja ühiskond: vähemused ja alternatiivsed diskursused” ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus).

 

 

KÄSIKIRJALISED ALLIKAD

 

Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud: H, S.

Eesti Rahvusarhiiv:

EAA.660 – Petseri ühisreaalgümnaasium (1911–1920).

EAA.5433 – Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanike perekonnanimede komisjonide protokollid.

 

 

KIRJANDUS

 

A a b r a m s, Vahur 2013. Vinne õigeusu ristinimeq ja seto vastõq. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, V. Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 237–262.

A a b r a m s, Vahur 2014. Eloluu’. – Seto naisi elolaulu’. Antoloogia. (Seto Kirävara 8.) Koost Andreas Kalkun, V. Aabrams. Värska–Tartu: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 271–309.

A a b r a m s, Vahur 2015. Ilosidõ ja poganidõ jutta ajajast Höödorist ja üleskirotajast Mannist. – Feodor Vanahunt. Ilosa’ ja pogana’ jutu’. (Seto Kirävara 10.) Koost Andreas Kalkun. Värska–Tartu: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 231–247.

A a b r a m s, Vahur, K a l k u n, Andreas 2013. Hurda avitajaq Setomaal aastagil 1903 ja 1886 ja muid kommentaarõ. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, V. Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 198–215.

A a r m a, Liivi 1990. Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.

Album Academicum = Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. 1–3. Koost Lauri Lindström, Toomas Hiio, Helina Tamman, Ene Hiio, Arti Hilpus, Leino Pahtma, Argo Kuusik, Salme Nõmmeots, Malle Loit, Shirley Kodasma, Valdek Pütsep. Tartu, 1994. 

A n d e r s e n, Hans Christian 2005. Väike merineitsi. Muinasjutud ja lood. 2. tr. Taani keelest tõlkinud Henrik Sepamaa, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat.

ATU = Hans-Jörg Uther 2004. The Types of International Folktales. A Classification and Bibliography. Based on the System of Antti Aarne and Stith Thompson. Part I: Animal Tales, Tales of Magic, Religious Tales, and Realistic Tales, with an Introduction. (FF Communications 284.) Part II: Tales of the Stupid Ogre, Anecdotes and Jokes, and Formula Tales. (FF Communications 285.) Part III: Appendices. (FF Communications 286.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

B u c k, Willem 1909. Petseri eestlased. Tartu: Postimehe kirjastus.

E i s e n, Matthias Johann 1893. Kuninga jutud. Rahwa suust kokku korjatud. Tallinn: K. Laurmann’i raamatukaupluse kuluga.

E i s e n, Matthias Johann 1908. Talupoisid kuningate väimeesteks. Vanad jutud imede maailmast. Toim M. J. Eisen. Tartu: Trükitud Hermann’i trükikoja kulu ja kirjadega.

E i s e n, Matthias Johann 1995a. Eesti imede ilmast. Eesti ennemuistsed jutud I. 3. tr (1. tr 1911). Tallinn: Eesti Raamat.

E i s e n, Matthias Johann 1995b. Eesti imede ilmast. Eesti ennemuistsed jutud II. 2. tr (1. tr 1926). Tallinn: Eesti Raamat.

EMj I:1 = Eesti muinasjutud I:1. Imemuinasjutud. (Monumenta Estoniae Antiquae V.) Koost ja toim Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009.

EMj I:2 = Eesti muinasjutud I:2. Imemuinasjutud. (Monumenta Estoniae Antiquae V.) Koost ja toim Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan, Inge Annom. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.

E r n i t s, Elmar 1973. Õigeusu koolid 1840. aastatest 1880. aastate koolireformideni. – Nõukogude Kool, nr 10, lk 847–854.

E r n i t s, Villem 1924. Seto rahva vindläisis muutminõ (vinnestüminõ) innetseh Irboska vallah. – Kodotulõ’. Seto lugõmiku II osa. (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetused XI.) Tartoh, lk 199–208.

G o o d y, Jack 2005. Metsiku mõtlemise kodustamine. Tlk Triinu Pakk-Allmann. Tallinn: Varrak.

H a g u, Paul 2004. Jaan Sandra jälg eesti kultuuriloos. – Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik Setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koost ja toim P. Hagu, Risto Järv. Tartu: TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, lk 5–16.

H u r t, Jakob 1904a. Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen. Helsingfors: Druckerei der Finnischen Litteratur-Gesellschaft.

H u r t, Jakob 1904b. Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega. Ezimene köide. Helsingi: Soome Kirjanduse Selts.

H u r t, Jakob 2013. Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Kommentaarõga välläannõq. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, Vahur Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.

J ä r v, Risto 2004. Jaan Sandra isikupärased muinasjutud. – Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik Setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koost ja toim Paul Hagu, R. Järv. Tartu: TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, lk 276–287.

J ä ä t s, Indrek 1998. Setude etniline identiteet. (Studia Ethnologica Tartuensia 1.) Tartu: Tartu Ülikool.

Kalkun, Andreas 2011. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 18.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

K a l k u n, Andreas 2014. Religioossed paastud ja pidustused seto kultuuri representatsioonides. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 1–23.

K a l k u n, Andreas 2015. Setode elav õigeusk. Eelarvamused ja pärimus. – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Toim Liina Eek. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (ilmumas).

K a l k u n, Andreas, Aabrams, Vahur (koost) 2014. Seto naisi elolaulu’. Antoloogia. (Seto Kirävara 8.) Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.

K a l l a s, Oskar 1894. Üht ja teist Setudest. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. Teine leht. Jurjew, lk 174–188.

K e t t u n e n, Lauri 2005. Kolmas Eesti-retk. 1910. Tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Valge. – Akadeemia, nr 12, lk 2666–2706.

K i r i s t a j a, Arvis 2013a. Setomaa kohanimed. (Seto Instituudi toimetised 1.) Värska: Seto Instituut.

K i r i s t a j a, Arvis 2013b. Kotusõnimeq Jakob Hurda käsikiräh. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Kommentaarõga välläannõq. (Seto Kirävara 6.) Koost ja toim Paul Hagu, Vahur Aabrams. Värska: Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 224–236.

KNAB = Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas. http://www.eki.ee/knab/knab.htm (6. VIII 2015).

K r e u t z w a l d, Friedrich Reinhold 1866. Eestirahwa Ennemuistsed jutud. Rahwa suust korjanud ja üleskirjutanud Fr. R. Kreutzwald. Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Kuidas part kuld mune on munenud. Üks Eesti rahwa jutt wana ja noore rõõmuks kirja pandud. J. K. Rakvere: Trükitud G. Kuhs’i kirjadega ja M. Lukk’i kuluga, 1882.

K u n d e r, Juhan 1885. Eesti muinasjutud. Korjanud ja ülesse kirjutanud J. Kunder. Rakvere: Eesti Kirjameeste Selts. 

K u u t m a, Kristin 2005. Pärimuskultuurist kultuurisümboliks. Saami etnograafia ja seto eepose saamislugu. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 3.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

L õ u n a, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. (Loodus. Aeg. Inimene.) Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

M a r t s o n, David 1874. Hal hunt ja Kuninga tütar Helena. Üks Ennemuistne jut. Wenekeelest ümberkirjutanud David Martson, Eesti raamatu kogu omanik Tallinnas. Tallinn: Trükitud J. H. Gressel’i kirjadega.

M a t v e j e v a, Kiira 2003. Petseri gümnaasiumi eelkäijatest. – Eestikeelne kooliharidus Petseris. Toim Ilmar Vananurm. Võru: Setomaa Valdade Liit, lk 25–27.

M u h e l, Ernst 1867. Wiis kenna jutto. Ma rahwale aiawiteks luggeda wäljaantud. Tlk E. M...l. Tartu: Trükkitud ja müa H. Laakmanni jures.

M ä g i s t e, Julius 1957. Petserimaast, selle uurimisest ja setude päritolust. – Meie maa. Eesti sõnas ja pildis IV. Lõuna-Eesti. Toim Bernard Kangro, Valev Uibopuu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, lk 165–173.

N o o d l a, Kaja 1975. Eesti raamatu lugejast möödunud sajanditel. – Looming, nr 8, lk 1366–1379.

N o o d l a, Kaja 1986. Eesti raamatu lugeja 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi XI. Tagasivaateid kirjanduslukku. Tallinn: Eesti Raamat, lk 8–30.

N u r k a, Kati 2010. Perekonnanimede panek Petserimaal ja Narva-tagustes valdades 1921.–1923. aastal. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, ajaloo ja arheoloogia instituut, uusima ajaloo õppetool. Tartu.

O n g, Walter J. 1982. Orality and Literacy. The Technoligizing of the Word. London–New York: Routledge.

P a a s, Friedrich Eugen 1928. Sega-abielud ja nende mõju rahvusesse piiriäärsetes maakondades Eestis. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 294–306.

P a e r t, Irina, Schvak, Toomas 2015. Haridus ja õigeusu kirik Eestis. – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Toim Liina Eek. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (ilmumas).

P a l g i, Daniel 1994. Murduvas maailmas I–III. Tallinn: Eesti Päevaleht.

P l a a t, Jaanus 2011. Õigeusk ja õigeusu kirikud, kloostrid ning tsässonad (kabelid) Setomaal 11.–21. sajandil. – J. Plaat, Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 844–857.

P ä r t, Irina, D u b j e v a, Ljudmila, S c h v a k, Toomas 2014. Õigeusu koolid Eestis. Arengulugu 1840–1918. – Mõtisklusi haridusest õigeusu valgel. Koost I. Pärt, toim Toomas Hirvoja, Carl Eric Simmul, Liivika Simmul. Tallinn: Püha Johannese Kooli Sihtasutus, lk 173–193.

Rahvaloendus 1922 = 1922. a. üldrahvalugemise andmed. Vihk XI. Võru ja Petseri maakonnad. Riigi Statistika Keskbüroo, [1924].

Rahvaloendus 1934 = Valdade rahvastik. 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk I. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo.

S a l v e, Kristi 2006. Etnilise ajaloo kajastusi eesti muinasjuturepertuaaris (läänemere-balti suhted). – Võim ja kultuur 2. Koost ja toim Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, lk 327–359.

S a l v e, Kristi, Sarv, Vaike 1987. Setu lauludega muinasjutud. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn.

S a n d r a, Jaan 2004. Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koost ja toim Paul Hagu, Risto Järv. Tartu: TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus.

S a u k a s, Rein 2007. Eesti mõistatuste allikalugu III. (Reetor 7.) Toim Arvo Krikmann. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

S c h e n d a, Rudolf 1993. Von Mund zu Ohr. Baustein zu einer Kulturgeschichte volkstümlichen Erzälens in Europa. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Setumaa 1928 = Setumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartus: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.

S o h b e r g, Martin 1881. Kümnes Eesti jututooja. Ennemuistsed jutud maa ja linna noorele rahvale lõbusaks ajaviiteks. Tartu: Schnakenburg.

S o m m e r, Samuel 1922. Perekonnanimede panemisest Petserimaal. – Kaja 21. I, nr 17.

T o l s t o i, Lev 1958. Kogutud teosed. X köide. Lugusid ja jutustusi (1872–1886). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

T o o m e o s - O r g l a a n, Kärri 2006. Rahvajuttude vahendaja Martin Sohberg. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 973–984.

T o o m e o s - O r g l a a n, Kärri 2008. Eesti jutupärimuse ja trükiste vastasmõjust imemuinasjuttudes. Magistritöö. Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja kunstide instituut, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. Tartu.

T o o m e o s - O r g l a a n, Kärri 2011. Seitsme maa ja mere tagant? Küsimusi imemuinasjuttude päritolust. – Vikerkaar, nr 1–2, lk 78–89.

T r u u s m a n n, Georg (Jüri) 2002. Petserimaa setud. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr 19, lk 176–190.

UNESCO 2006 = Understandings of literacy. – Literacy for life. Education for All Global Monitoring Report 2006. Paris: UNESCO Publishing, 2005, lk 147–159. http://www.unesco.org/education/GMR2006/full/chapt6_eng.pdf (6. VIII 2015).

U s t a v, Karl 1908. Pihkva eestlased. Kirjutanud K. Usstav. Tartu: Postimehe kirjastus.

V a l k, Heiki 1996. Setomaale minekust: 1994. a. kogumiskäigust, tulemustest ja taustadest. – Palve, vanapatt ja pihlakas. Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. (Vanavaravedaja 4.) Toim H. Valk, Ergo Västrik. Tartu, lk 7–22.

V ä i s ä n e n, Armas Otto 1992. Setunmaa. Heinä- ja elokuun Helsingin Sanomien Alakerrassa julkaistu kymmenen kirjoituksen sarja vuodelta 1921. – Setumaalta Harjumaalle. A. O. Väisäsen tutkimusmatka Viroon vuonna 1913. (Tampereen yliopiston kansanperinteen laitoksen julkaisu 16.) Toim Timo Leisiö. Tampere: Tampereen yliopisto, lk 99–164.

Wanna sep ja temma kolm poega, ehk Õnnesep. Üks muistne jut maggusaks aeawiteks nore ja wannale. Wäljakirotand M. H. Pärnu: Trükkitud ja müa W. Bormi jures, 1869.

 

  1. Soomlaste eeskujul, kes otsisid „Kalevala” kaudu „ürgsoomlust”, püüdis Jakob Hurt setode laulukultuuri abil leida eestluse juuri (Hurt 1904a: 4). Nii geograafilise asendi kui ka kultuurikontaktide kaudu Venemaaga on ühisjooni Setomaa ja Karjala vahel tõstnud esile ka mitmed soome uurijad, näiteks Armas Otto Väisänen (1992: 100) ning Lauri Kettunen (2005: 2701). 
  2. Julius Mägiste nimetab Pihkva kubermangu kuuluvat setode asuala Eesti- ja Liivimaa poolelt vaadatuna „eksootiliselt võõraks” (Mägiste 1957: 166). Setode eksotiseerimisest uurijate poolt vt ka Kalkun 2015.
  3. Vt kirjaoskuse definitsioone UNESCO haridust käsitleva monitooringu raportist (UNESCO 2006).
  4. Seto kohanimede kirjaviisis toetun siin ja edaspidi Arvis Kiristaja esitatud nimekujudele (vt Kiristaja 2013a) ning kohanimeandmebaasile (KNAB).
  5. Hurt mainib oma reisimärkmetes veel Obinitsa kooli, Irboskas on tema andmetel neli semstvo- ja kirikukooli ning üks kool on Mõlas (Hurt 2013: 92).
  6. Vendade Jakovlevide kohta vaata lähemalt Aabrams, Kalkun 2013: 200–201.
  7. Vene keeles on Setomaalt kuuldud jutud kirja pannud Jüri Truusmann (H I 3, 611/7 < Se (1887)), kuid pole päris selge, kas jutud pärinevad setodelt või selle piirkonna venelastelt.
  8. Friedrich Eugen Paas uuris 1927. aastal segaabielusid Petserimaal ja nende mõju laste rahvusele. Määravateks teguriteks rahvustunnetusele oli kodune keel ning ümbruskond. Venekeelse kooli mõju peab Paas tühiseks, sest koole oli enne Eesti Vabariiki selles piirkonnas vähe (Paas 1928: 303–306).
  9. Samal ajajärgul hakati talurahvakoole rajama ka Liivi- ja Eestimaa kubermangudes õigeusku siirdunud usuvahetajatele. Õigeusu koolide osatähtsuse kohta Eesti- ja Liivimaa koolihariduses vt Ernits 1973 ning Pärt jt 2014.
  10. Nimekirja on muuhulgas lisatud sisseastuja rahvus ning konfessioon. Setode rahvuseks on 1918. aastal märgitud eestlane ning usutunnistuseks õigeusk. 1919. aasta nimekirjas on rahvuse juurde sulgudes lisatud seto (EAA.660.1.8).
  11. Siin ja edaspidi olen tsiteeritud arhiivitekstides vaikimisi parandanud tähevead.
  12. S 37116/41 (7) < Se, Mäe v, Võõpsu k – N. Sõrmus < Maria Kütte, s 1862 (1932), ATU 531 + 460A. Arhiivi saadetud tekst on väikeste mugandustega murdekeelne tõlge Eiseni jutust „Lombakas hobune” (Eisen 1995a).
  13. ’Tänapäeval käivad väga väiksed koolis, meie ajal olid kõik suured inimesed, nii poisid kui tüdrukud.’
  14. ’Milleks tüdrukutele kirjaoskust vaja, poiss läheb sõjaväkke, läheb sealgi tarvis, aga naistel kodus ei ole kunagi.’
  15. ’Tütarlaste koolitamisest ei ole juttugi, sest „mis tast tühjast veel kooli panna, kas temast siis mõni soldat või sõjaülem saab! Küll ema õpetab kodus pudrumända lakkuma ja lapse putru keetma!” Nii ütlevad nad tütarlaste koolitamise kohta.’
  16. Piirimaade Seltsi rahvaluulealast kogumistööd rahastas Eesti Vabariigi hariduse- ja sotsiaalministeerium ajavahemikus 1926–1934. Kogumistöö jätkus ka pärast rahastamise lõppu. Piirimaade Seltsi ülesandeks oli piiriäärsete rahvaste (setode, ingerlaste) kultuuriline järeleaitamine ning rahvusliku iseteadvuse tõstmine (seda siiski eestlaseks, mitte setoks olemise mõttes) (Saukas 2007: 64–65).
  17. Eesti keeles ilmus „Lumivalgeke” esimest korda 1867. aastal Ernst Muheli tõlkes („Wiis kenna jutto”), selles väljaandes on naiskangelase nimi jäänud tõlkimata ning võetud üle originaalist (Sneewittchen).
  18. Sandra isikupärast stiili on analüüsinud Risto Järv (2004).
  19. ’Põhjamaa kuningas võttis endale ilusa naise, keda ta väga armastas. Aga armastuse aeg oli lühike. Ei läinud aastatki mööda, kui proua pidi maha saama. Enne seda õmbles proua oma tulevasele lapsele kleiti, ja torkas endale väga valusalt sõrme, nii et ilus veri tilk tilga haaval nagu mahl kase küljest maha tilkus. Ta tegi oma kambri akna lahti, tilgutas verd lumele ja sõnas: „Saagu, saagu mulle, kui sünnib tütar, niisugune tütar – punane nagu see veri ja nii puhas ja valge nagu see värske lumi. Olgu ta kõige ilusam terves maailmas.”’
  20. St Saava Miikse külast – setu mehe nime Saava ristinimeks on enamasti Savva (Saveli) (Aabrams 2013: 258), Miikse küla asus varem Pankjavitsa, nüüd Meremäe vallas (Kiristaja 2013b: 230).
  21. H II 69, 333/64 < Se – J. Sandra < Kamenkova Vasila (1902), ATU 465B (Sandra 2004: 170–181) – toetub M. Sohbergi jutule „Rikka kaupmehe poeg” (Sohberg 1881); H II 61, 366/92 (38) < Se – J. Sandra < Satserinna Kavril Petrovitš (1898), ATU 518 – jutu algus toetub Fr.R. Kreutzwaldi jutule „Härjapõlvlaste riid” (Kreutzwald 1866); H II 70, 416/27 (34) < Se – J. Sandra < Radaja Vaaska (1904), ATU 401B – üleskirjutuse allikaks on „Wanna sep ja temma kolm poega, ehk: Õnnesep” (1869).
  22. Nikolai Sõrmus õppis pärast Petseri Gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikoolis õigusteadust (Kalkun, Aabrams 2014: 33). Mitmed teisedki Petseri Gümnaasiumi õpilased osalesid aktiivselt rahvaluule kogumistöös.
  23. Kütte tütrelt ja oma tädilt Sofia Variksoolt on Nikolai Sõrmus kogunud kuusteist juttu, neist kuus toetuvad trükiallikatele. Erinevalt emast pole Variksoo repertuaaris ühtegi seto jututraditsioonile omast süžeed, ühisosa nende jutuvaramus moodustub just raamatujuttude baasil (nt Kunderi „Ilus minia” ning „Suur Peeter ja väike Peeter”).
  24. S 34236/60 (18) < Se, Vilo v, Saptja k – A. Tammeorg < Grigori Loomik (1931), ATU 1640 + 530A; S 34260/79 (19) < Se, Vilo v, Saptja k – A. Tammeorg < Grigori Loomik (1931), ATU 511 + 403C.
  25. Vene keelest eesti keelde tõlkinud David Martson. Loo põhisüžee moodustab jututüüp „Kuldne lind” (ATU 550), mis sisaldab motiive jututüüpidest „Vanamehe süda munas” (ATU 302) ja „Tüli imeesemete pärast” (ATU 518). Vt S 17075/99 (7) < Se, Petseri v, Vedernika k – A. Gehrke < Peeter Tuhk (1929).
  26. Tegemist on liitsüžeega, mis koosneb jututüüpidest „Imelinnu süda ja vaese mehe pojad” (ATU 567A) ning „Tüli imeesemete pärast” (ATU 518). Vt S 17315/79 (20) < Se, Petseri v, Vedernika k – A. Gehrke < Peeter Tuhk (1929).

                   P a b e r t r ü k k