Lehekülje algusesse

Emakeele Seltsis



Emakeele Seltsi aastakoosolek toimus 27. märtsil Tallinnas. Akadeemilise ettekande „Eesti ja Soome emakeeleõpetajaks õppivate üliõpilaste motivatsioon ja kutsumus saada õpetajaks” pidasid Kersti Lepajõe ja Satu Grünthal. Tartu Ülikooli ja Helsingi ülikooli ühisprojekti eesmärk oli selgitada, milline on eesti ja soome emakeeleõpetajaks õppivate üliõpilaste sisemine motivatsioon ja tahe saada õpetajaks, samuti uuriti, milline on õpetajaameti ühiskondlik tähendus. Selleks küsitleti 2014. aasta kevadsemestril e-ankeedi toel 34 Helsingis ja 26 Tartus emakeeleõpetajaks õppivat üliõpilast.

Uurimusest selgus, et nii eesti kui ka soome üliõpilastel on tugev motivatsioon saada õpetajaks, kuid erinev on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas: pea 90 % soomlastest arvab, et emakeele ja kirjanduse õpetaja amet on väärtustatud, eestlastest arvab nii 46 %. Emakeele ja kirjanduse õpetamist peetakse samas väga oluliseks nii eestlastest kui ka soomlastest üliõpilaste hulgas. Eneseusk on eestlastel kõrgem kui soomlastel, eestlaste arvates on emakeeleõpetaja amet oluline, kuid samas suhtuvad nad oma töösse pisut pessimistlikumalt kui soomlased. 

Eestlastest pole teisi karjääriplaane pooltel, soomlastest seostab oma elu vaid õpetajaametiga umbes kolmandik. Mõlema riigi üliõpilaste arvates on õpetajakoolitus andnud neile hea ja mitmekülgse ettevalmistuse töötamaks erinevatel erialadel. Välistesse motivaatoritesse suhtutakse erinevalt: eestlaste arvates on koolikeskkond ja ladus töökorraldus olulised motivaatorid, soomlastest ligi 18 % ei pea seda aga oluliseks.

Esinejad esitasid edasiseks aruteluks küsimusi, nagu kuidas kasutada üliõpilaste kõrget motivatsiooni saada õpetajaks, kuidas süvendada neis õpetajakoolituse ajal karjäärikindlust, et nad ei läheks teisele tööle, kuidas anda üliõpilastele laiemat orientatsiooni ja hariduslikku konteksti ning kuidas tõsta õpetajaameti prestiiži Eestis? Sellistele küsimustele mõtlemine ja neile vastamine on olulise tähtsusega, sest õpetajakoolitusse õppima astunute hulk Eestis on märkimisväärselt vähenenud. 

Emakeele Seltsi 95. tegevusaastast (2014) andis ülevaate teadussekretär Killu Paldrok. Seltsi kuulus 31. detsembri 2014 seisuga 14 auliiget ja 356 tegevliiget. ES korraldas aruandeaastal 2 konverentsi, 2 lasteaiaõpetajate koolitusseminari, 8 kõnekoosolekut, 4 väliskeelepäeva ja 5 keelepäeva Eesti koolides, korraldati noorte keelelaager Äksis. J. V. Veski päev toimus teemal „Kirjeldame eesti keele struktuuri”. Ettekandeid esitati möödunud aastal kokku 116. Ilmus Emakeele Seltsi aastaraamat (59) ja keeleajakirja Oma Keel kaks numbrit. Seltsi raamatukogu täienes 53 trükisega. Keeletoimkond pidas 2 istungit. Seltsi tegevust toetavad Eesti Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Koosolekul valiti auliikmeteks Enn Ernits ja Lembit Vaba; vastu võeti 15 uut liiget. 2015. aasta liikmemaksu otsustati tõsta seitsmele eurole, üliõpilaste ja pensionäride liikmemaks on kolm eurot. 

 

30. märtsil toimus Teaduste Akadeemia saalis Eduard Ahrensile pühendatud konverents. 

Tervitustega esinesid Emakeele Seltsi ja Teaduste Akadeemia poolt Karl Pajusalu, Eesti Keele Instituudist Urmas Sutrop ning Laurentsiuse Seltsist Sulev Valdmaa. Ettekandeid oli kolm. 

Avaettekande „Ahrensi ortograafia on eesti identiteedi oluline koostisosa” pidas Mati Hint. Hakatuseks esitas ta Ahrensi tsitaadi: „Eesti keel on soome keele tütar...” – Ahrens rõhutab oma ortograafia soome eeskuju ning eesti sõnakujude tuletamise võimalikkust soome sõnadest. Teine oluline muutus, mille Ahrens oma töödega sisse tõi, oli kirikukeele ja kirikukirjanduse autoriteetide deglorifitseerimine. Ahrens oli ideoloogiliselt küll misjonilingvistika esindaja, keeleteaduslikust vaatepunktist aga uue kvaliteediga grammatik, kes ütles lahti saksa eeskujudest nii ortograafias kui ka grammatika kirjeldamisel.

Ahrensi kui ortograafi ja grammatiku mõtteviis toetub silbile. Tema ortograafia ei püüa edasi anda häälikupikkusi, vaid taotluseks on silbipikkuste õigem märkimine; Ahrensi kirjaviis toetub silbi ehitusele. Ahrensi ortograafias kirjutatakse segmentaalhäälikuid silbikonteksti arvestades; ta ei seagi eesmärgiks ortograafias edasi anda ka prosoodilisi tunnuseid, nagu rõhk ja silbikvantiteet (aktsent, raske rõhk).

Ahrensi loodud ortograafia on aja proovile vastu pidanud ja osutunud eesti keelele väga sobivaks. Tema ortograafia on põhimõtteliselt segmentaalsilbiline, see tähendab, prosoodilisi tunnuseid ei ortografiseerita ega lähtuta üksikhäälikute vältest, vaid silbi ehitusest. Ahrensi loodud ortograafia kuulub tänapäevase eesti rahvuse tekkimisest alates eestlase rahvuslik-kultuurilisse identiteeti.

Heli Laanekask vaatles ettekandes „Ahrensi grammatikast Wiedemanni pilgu läbi”, mil määral Wiedemanni grammatika lähtub Ahrensi omast ning kuidas Wiedemann Ahrensi seisukohtadega polemiseerib või neid edasi arendab. Wiedemann hindas Ahrensi grammatikat kõrgelt ja ta tundis Ahrensi lingvistilisi seisukohti läbinisti. Ahrensi seisukohtade tugevus seisneb Wiedemanni arvates järgmises: eesti keele järjekindel kõrvutamine soome keelega; autoriteedikartmatus; Ahrensi elukohas Kuusalu kihelkonnas räägiti kõige reeglipärasemat ja järjekindlamat tallinna keelt; uue eduka kirjaviisi loomine; uudne vormiõpetuse käsitlus; esmakordne ulatuslik süntaksikäsitlus. Ahrensi kirjaviisi otsesteks puudusteks peab Wiedemann õ ja peenendusmärgi puudumist, velaarpalataalse nasaali märkimist ng ja ngg abil (kangas, kangga) ning seda, et nõrka s-i ei ole eristatud tugevamast fortis-s-ist. Sõnaraamatus ja grammatikas peab Wiedemann vajalikuks foneetilise kirjaviisi kasutamist. Wiedemann käsitleb põhjalikult ka vältesuhteid, kuid kirjas Wiedemann ega Ahrens neid enamasti ei märgi.

Esineja vaatles ka Wiedemanni ja Ahrensi lähtekohti vormiõpetuses, astmevahelduses, käändkondade süsteemis, tegusõnavormistikus, sõnamoodustuses ja süntaksis. Kokkuvõttes tõdeti, et Wiedemann küll hindas Ahrensi grammatikat kõrgelt ja toetus sellele, kuid ka kritiseeris seda ja arendas eesti keele grammatikakirjeldust edasi. Ahrensi grammatika kahe väljaandega (1843, 1853) algas täiesti uus ja parem ajajärk eesti keele uurimises. Ahrensil oli julgust lahku lüüa senisest tavapärasest kirjakeelest, nn kirikukeelest, ning pöörduda nii keelekasutuses kui ka grammatikakäsitluses tagasi rahvakeele juurde.

Toomas Paul rõhutas ettekandes „Probleemidest piibli tõlkimisel”, et piibli täielik tõlkimine eesti keelde võttis kaua aega, sest meil puudus suur autoriteet (nagu Saksamaal Luther või Soomes Agricola). Esimene tõlge ilmus alles 1739. aastal. Pauli sõnul ei saa eri aegadel valminud tõlkeid hilisemal ajal adekvaatselt hinnata. Aeg muudab sõnade tähendust (nt lehkama) ja mõisteväljast arusaamist (nt naine tõi ilmale poja, mehed sünnitavad, laps pandi sõime), sõnu kaob (nt seesinane, nõder) ja tekib. Seetõttu vajab iga aeg uusi tõlkeid, st uutmoodi lähenemist. Piiblitõlke puhul on tegu püha tekstiga, mille eesmärk on võimalikult täpselt anda edasi algne sisu. Ei tohi ära unustada, et need tekstid olid mõeldud esitamiseks suulistena, nii et selles seisneb juba tõeline raskus: vahendada suuliselt mõeldut kirjalikuna, pealegi tõlke kaudu. Piibli algtekstis olid ülipikad laused, mida tänapäeval oleks keeruline lugeda ka seetõttu, et ei kasutatud interpunktsiooni, nii nagu suuliseski tekstis. Piibli kirjalikes tekstides on kellegi teise teksti tsiteerimisel seetõttu kasutatud konstruktsioone „... rääkis, öeldes ...”, mis tänapäeva keeles on raskesti mõistetavad, kuna piir ütleja ja vahendatu vahel jääb ebaselgeks. Esineja tõi lõpetuseks välja ka kunagisi sõnu ja väljendeid, mida tänapäeva lugeja peaks ilmselgelt ebaviisakuseks, kui mitte otse vulgaarsuseks.