Lehekülje algusesse

Pimestav valgus

Asta Põldmäe. Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Eesti Keele Sihtasutus, 2014.



Olles lugenud Asta Põldmäe elutöö pea nelja aastakümmet hõlmavat (vahe)kokkuvõtet „Ja valguse armulise”, jääb minulgi sarnaselt Mihkel Kunnusega arusaamatuks, miks see särav kogumik ei pääsenud märtsis kirjutussportlaste iga-aastasel auhinnavõistlusel vähemalt esseistika eelvoorust edasi.(1) Kuid eks see au omistamine ole teisejärguline, kui teos püsib selletagi omil jalul: lisaks positiivsetele arvustustele on Janika Kronberg hinnanud „Ja valguse armulise” viimase kahe aasta üheks olulisemaks kriitikakogumikuks.(3) Seega tunnustavat vastukaja on Põldmäele jagunud ja ega siinnegi kirjutis sellest pääse.

Kui hakata määratlema, missuguste kirjatööde kogumikuga on täpsemalt tegemist, tuleb loetelu pikk. Seal on nii artikleid, arvustusi, esseesid kui ka hüvastijätte ja väliskirjanduse käsitlusi, kuid nende eraldi üles loetlemisel ei olegi mõtet, sest neid kõiki ühendab üks kirjanikupilk, mida kannustab (sõnamänguga kaasa minnes ehk isegi „pime”) usk kirjanduse kõikvõimsusesse. Tuleb nõustuda Rein Veidemanniga, et pelgalt metakirjanduseks on seda kogumikku pidada imelik.(4) Need kirjutised kvalifitseeruvad hoopis millegi sellise alla, mida Thomas Stearns Eliot nimetab oma kogemuse eeskujul (luuletaja ehk) kirjaniku kriitikaks.(5) Lähtudes Elioti määratlusest, ei ole „Ja valguse armulise” näol tegemist akadeemilise või teoreetilise kriitikaga, kus esitatud mõttekonstruktsioonid püüdlevad teaduslikule täpsusele. Samuti ei ole see kutseline kriitika, kuna Põldmäe loominguline tegevus hõlmab ka tõlkimist ja ilukirjandust, rääkimata toimetajatööst. Järelikult ongi antud juhul kõige sobivamaks tähistajaks just „kirjaniku kriitika”(6) ja seda arusaama süvendab veel Toomas Haugi südamlik saatekiri „Asta kui pühapäev”, kus ta muuhulgas mainib, et suurema osa oma kirjatöödest on algatanud Põldmäe ise (lk 574). Paralleel Eliotiga tundub selle info valguses seda huvitavam, kuna temagi jõuab oma essee lõpus arusaamiseni, et kõige autoriteetsemalt on ta rääkinud ikka nendest kirjanikest, kes on teda (positiivselt) mõjutanud.(7)

Mitte alati ei teadvustata, et kriitiline tegu algab juba raamatute valikust. See, millest kirjutatakse, ütleb kriitiku olemuse kohta vahel märksa rohkem kui see, mida lõpuks kirja pannakse. Toonilt on Põldmäe kirjutised tasakaalukad, talle tundub isegi imelik, et osa arvustajaid tahaks mingid teosed ja nende autorid ebaõnnestumise korral kirjandusest, inimkonnast ja galaktikast välja visata. Endale iseäralikul moel nendib ta seepeale: „Just nagu ei suudaks vaikimine täpselt sedasama” (lk 229). Ehk sellepärast ei leidugi tema kogumikus ühtegi mürgist arvamusavaldust, vaid puudujääkidele osutatakse alati diskreetselt. Juba arvustama hakkamise akt näitab teose vajalikkust. Ja vajalikuks peab Põldmäe tervet plejaadi erisuguseid autoreid. Ta on küll valiv, kuid mitte selle sõna eelarvamuslikus mõttes, vaid eelkõige kindlatest kvaliteedikriteeriumitest lähtuvalt. Kogumikus leidub nii huvitavaid käsitlusi klassikutest kui ka sissejuhatusi vähem tuntud loojate teostesse või eludesse. Ei ole nad ei soo, keele, teemavaliku ega stiili poolest kuidagi hierarhiasse jaotatud. Peamine, mis neid ühendab, on mingil moel olulisus Põldmäe jaoks.

Seda, mis on Põldmäe jaoks kirjanduses oluline, ei ole üldsegi lihtne kokku võtta. Korduvalt rõhutab ta, et „kirjaniku tegu on sõna” (lk 19, 59, 219) ja selle teo eesmärk on ärgitada lugejaid tardumusest välja. Viivi Luige eeskujul pärib ta ikka ja jälle, „kuidas saada tuima tagasi tundlikuks” (lk 288, 544). Üldistavalt võiks öelda, et selle küsimuse tingib teatavas mõttes kultuuris valitsev ohjeldamatus – piiride kadumine. Nagu Haug kirjutab, ei lasknud Põldmäe ennast üheksakümnendate postmodernistliku ajastu killustumisest häirida (lk 574), ajades oma rida edasi. Ja kuigi esmapilgul võib tunduda, et selline endale kindlaks jäämine soodustab stampidesse kinni või ajale jalgu jäämist, ei ole õiglane neid väljendeid Põldmäe kohta kasutada. Vaatamata muutlikule ajale on ta suutnud silmaklappidest hoiduda ega püüa isiklikule maitsele mittevastavat kirjandust alavääristada. Ta ei loe moraali, ei iroonitse, vaid võitleb ennekõike pinnapealsuse vastu ja on võrdselt nõudlik kogu kirjanduse suhtes, olenemata selle esinemisvormist.

Näiteks lugedes Põldmäe käsitlusi Ellen Niidust, Lydia Koidulast või Betti Alverist, jääb kindlasti silma kirjanike elulugude suur kohalolu nende teoste kõrval. Arvo Valtoni käsitlusse süüvides tekib korra isegi mulje, et Põldmäe jääb autori miniatuuride eripalgeliste minadega jänni, hüüatades: „Mis narritamine see siis on? Millal istus lugupeetu roimade eest üksikkambris ...! Empaatialgi on oma piirid” (lk 100). Kuid tegelikkuses ei ole ta kordagi täielikult puntras ja ka Valtoni proosa tõeväärtust otsides aktsepteerib ta mõnuga seal leiduvat tähenduslikku mitmuslikkust. Ühes teises kirjutises sedastab ta aga kohe alguses Milan Kundera soovunelma: kirjanikud võiksid kasutada pseudonüümi, et kukuks ära elulooline tõlgendusvõimalus (lk 289). Jah, on tõsi, et näiteks „Tormese Lazarillo elukäiku” lugedes on ütlemata värskendav, et autori kohalolu taak on sealt kadunud, kuid isegi Roland Barthes ei suutnud oma maailmakuulsas essees eirata teda, kes paneb teksti kirja. Suure kogemustepagasiga autorina teab Põldmäe, et kuigi teos on iseseisev ja võib lugejates tekitada üsna eriilmelisi tõlgendusi, millest osa on autorile lausa ehmatavad (lk 171), ei saa kontekst mõjuda kunagi kahjustavalt, sest aitab paremini märgata nüansse ning hoiduda umbteedest. Seetõttu võikski öelda, et Põldmäe lähenemisnurk on universaalne ja moetuultes kõigutamatu.

Ühtedeks huvitavamateks kirjutisteks olid selles kogumikus esseed „Märkmed novellist I–II” (lk 215–224). Juba intervjuus Doris Karevale tunnistab ta, et selgust ei tohi karta (lk 199), ja oma nappides tähelepanekutes ta rõhutabki komponeerimise olulisust, süvenemise tähtsust, detaili loomise ja pinge kasvatamise vajalikkust. See võrdlemisi mõistuspärane lähenemine saab aga katkestatud kohe, kui on oodata inspiratsiooni: „Kui novell tahab ennast ise kirjutada, las kirjutab” (lk 217). Samasugused põhimõtted kumavad ka tema kriitiliste kirjutiste stiilis. Ühelt poolt on need hästi selged ja autor talutab lugejat mõnusalt käe kõrval. Teiselt poolt ei lase tema sisemine kujundilooja ennast taltsutada, mistõttu ühel hetkel ongi lugeja ees read: „Hando Runnel on moodustunud Emajõe-äärsest vee järele lõhnavast hallist udust. Kusagilt sealt ta tuli, ei tea kust. Ükskord ta lihtsalt leidus paplitevahelisel kitsal muhklikul teel – hall ülikond seljas ja portfell käe külge kasvanud” (lk 141). Jah, Kareva tabas täpselt märki, kui ta küsis „Kirjad pääsukestele” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009) ilmumise järgses intervjuus Põldmäe teksti apollonliku ja dionüüsilise alge kohta (lk 198). Selline mõistuslikkuse ja joovastuslikkuse tasakaalustav duaalsus, mida võiks naljatledes pidada vene vormikoolkonna ja romantismi seguks, valitseb ka Põldmäe kongeniaalset kriitikat.(8)

Kui nüüd tagasi tulla küsimuse juurde, mis neid erinevaid kriitilisi käsitlusi veel omavahel seob, peale selle, et nad on ühtede kaante vahele koondatud ja tuntavalt ühe käekirjaga kirjutatud, võiks öelda, et see ei ole midagi muud kui valgustuslikkus. See tähendab seda, et „Ja valguse armulise” kirjatööde lähtematerjali peamiseks, kuigi implitsiitseks valikukriteeriumiks on nende teoste hariv iseloom. Põldmäe otsib kirjandusest seda, mis oleks kirgastav ja õpetlik. Seda kõike ei saa aga teha ainult ühe kindla võtte või suuna ületähtsustamise abil. Selleks võib olla korraga uus karakter eesti lastekirjanduses (lk 277) ja mitmetähenduslikkuse musternäide Doris Kareva luules (lk 286). Parimatel juhtudel on selleks aktiveerivaks iduks aga midagi hea kujundi sarnast, mida pole võimalik üheselt mõista ja mis läheneb oma olemuselt paradoksile. Millelegi sellisele, mida Põldmäe kirjeldab Ilmar Jaksi (samuti Tammsaare, Tšehhovi ja Dostojevski) oskusena kujutada oma tegelasi nii, et neil kõigil on õigus (lk 39). See tähendab, et ka kõige teravamad antipoodid ei tühista teineteist, vaid täiendavad. See on tunnetuslikult midagi sarnast, mida ta muumimaa (!) näite abil Ain Kaalepi luules täheldab – suletusele või endassetõmbumisele vaatamata mõjub see avaralt ja avatult (lk 365).

Kokkuvõttes annab see vastuoksus aga sisu minu arvates ühe Põldmäe võtmeteksti „Raamat ei tule kallale!?” (lk 229–231) mõistmiseks. Seal kirjeldab ta enda kunagist arusaama raamatust kui kaitsjast (lk 229), jõudes välja sinnamaani, et hea raamat on siiski metsaline ja isegi terroristlik (lk 230). Olgugi et kriitika võib utsitada kehvakesi ja materdada meistreid, suudab kallale tulla ainult see teos, millel on endal jõudu (lk 230). Tellimuslik ja kopeeriv sõnamass jääb lugejate puudutamiseks liiga igavaks (lk 231). See kõik on umbes midagi sellist, kui valgust on nii palju, et teeb lausa pimedaks.

 

  1. M. K u n n u s, Kirjutussportlaste pjedestaal. – Sirp 13. IV 2015.
  2. R. V e i d e m a n n, Asta Põldmäe hortus litterarum. – Postimees. AK 5. IV 2014, lk 8–9; R. V e i d e m a n n, „Ainult valguses saab kõik olevaks”. – Looming 2014, nr 8, lk 1185–1187; A. K õ v a m e e s, Tüüned kirjanduspeegeldused. – Sirp 25. VII 2014.
  3. J. K r o n b e r g, Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 4, lk 249.
  4. Vt R. V e i d e m a n n, Asta Põldmäe hortus litterarum, lk 8.
  5. Vt T. S. E l i o t, Kriitiku kriitikat. – T. S. Eliot, Valitud esseesid. Tallinn: Hortus Litterarum, 1997, lk 338–360.
  6. Täpsustamaks seda võrdlemisi hämarat mõistepaari, tooksin Kronbergi eeskujul siia kõrvale Aare Pilve kirjutise „Kaasaloova kriitika hüpotees”. Seal määratleb Pilv „kaasaloova kriitikana” käsitlusi, mis loovad teost edasi. Kuigi Eliot seda „luuletaja kriitikat” üksipulgi lahti ei seleta, läbib kogu tema kirjutist arusaam, et praktik on omaenda kunstile märksa lähemal kui ükski väljaspool olija. See tähendab, et ta oskab teose sisemisi mustreid teistest paremini avada ja edasi mõtestada. Selline kriitika on loojate omavaheline suhtlusakt, mille peamine eesmärk (eeldusel, et lähtematerjal läheb arvustajale korda) ei ole tabada autori taotlusi või põlistada kriitiku põhimõtteid, vaid vaagida konkreetse näite varal küsimuse üle, mis teeb üldse kirjandusest (hea) kirjanduse. Vt A. P i l v, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.
  7. T. S. E l i o t, Kriitiku kriitikat, lk 359–360.
  8. Nagu Eliot oma essees „Kriitika piirid” kirjeldab, laveerib õnnestunud kirjanduskriitika mõistmise ja nautimise piiril. Kui rõhutada mõistmist, on oht asju üle seletada või kaduda teadusesse. Kui aga tähtsustada ainult nautimist, langetakse kergesti liigsesse subjektiivsusesse ja impressionismi. Vt T. S. E l i o t, Kriitika piirid. – T. S. Eliot, Valitud esseesid. Tallinn: Hortus Litterarum, 1997, lk 305.

                   P a b e r t r ü k k