Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

In memoriam. Tapani Lehtinen

(8. VII 1944 – 29. XI 2014)



Möödunud aasta novembri lõpul suri Helsingi ülikooli soome keele professor, soome keele ja läänemeresoome keelte ajaloo uurija Ahti Tapani Lehtinen. Tema elutöö soome keele uurija ja õppejõuna kestis tervelt nelikümmend aastat alates 1967. aastast kuni pensionini. Lühikese erandi moodustab Petroskois 1973–1975 soome keele välislektorina veedetud kaks aastat.

Tänapäeva seisukohast oli elu 1960. aastail hoopis teisest maailmast. Ka elu tolleaegses Soomes, Tapani Lehtise üliõpilasaastail oli hoopis midagi muud. Välismaal käidi harva, töökoht leiti lähedalt ja kokkukuuluvus sellega kujunes sageli eluaegseks. Tapani Lehtise akadeemilisele elule oli otsustav, et ta võeti juba enne õpingute lõpetamist assistendiks soome keele morfoloogia arhiivi Helsingi ülikoolis. Umbes kümme aastat vanema aktiivse professor Terho Itkose juhendamisel arenes arusaam vormikategooriate mitmepalgelisusest ja tähendusest keele ajaloolisel väljakujunemisel.

Morfoloogiast sai Tapani Lehtise akadeemiline liitlane mitmeks aastakümneks. Tema tähtsamad teaduslikud tööd puudutavad just seda valdkonda. Pärast põhjaliku materjali kogumist, liigitust ja analüüsi valmis 1979. aastal väitekiri „Itämerensuomen verbien historiallista johto-oppia: suomen avajaa, karkajaa -tyyppiset verbit ja niiden vastineet lähisukukielissä”, mis avaldati Soome-Ugri Seltsi toimetiste sarjas (SUST 169, Suomalais-Ugrilainen Seura).

Eriti suure hoolega vaatleb autor ajalooliselt n-ö *-aiδa verbide esinemist soome kirjakeele asutaja Mikael Agricola töödes ja tõlgetes. Soome murretest võtmepositsioonis asuvad n-ö Lõuna-Pohjanmaa murded (sm eteläpohjalaiset murteet), kus verbitüüp avata : avajan on oma morfoloogilise iseärasuse kõige puhtamal kujul säilitanud. Tapani Lehtise väitekirja peateeneks loeti pärast kaitsmist ulatuslikku materjali ja sellel põhinevaid loogilisi seletusi. Samale põhimõttele toetudes seletab ta ka tuletisega *-aise, *-äise verbide semantilist arengut.

Rajatud liini edasi arendades avaldas Tapani Lehtinen 1984. aastal ajaloolise uurimuse läänemeresoome keelte umb-isikulisest tegumoest „Itämerensuomalaisten kielten passiivin alkuperästä” (Suomi 129, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura). Tuletiste analüüs pakkus tee seletuseks, kus autor jälgib hoolikalt morfoloogilise tunnuse häälikulist arengut.

Teekond akadeemilisel redelil viis edasi, 1985. aastast alates täiskohaga Helsingi ülikooli soome keele dotsendina. Soome ülikoolisüsteemi kohane abiprofessori koht muudeti täiskoormusega professori kohaks 1998. aastal. Tapani Lehtinen oli soome filoloogia professorina ametis 2008. aastani.

Oma loengud valmistas Tapani Lehtinen alati väga hoolega ette ja, olles eelneval kevadel koostanud järgmise sügise õppeplaani, asus juba suvel kursusi ette valmistama. Loengumaterjali kopeeris ta üliõpilastele lugemiseks. Ta tahtis teaduse arenguga kursis olla ja kirjutas pidevalt retsensioone ilmuvate keeleteaduslike raamatute kohta. Ta oli ühe tuntuma soome-ugri keeleteaduse ajakirja Finnisch-Ugrische Forschungen toimetuskolleegiumi liige 1993. aastast alates kuni surmani. Ajaloohuvilisena köitsid teda eriti soome keele varajase arengu kohta esitatud teooriad ja seisukohtade muutumine. Soomes 1970-ndate algul omandatud arvamused erinesid oluliselt varasematest ja järgneva kahekümne aasta jooksul arenesid seisukohad kiiresti edasi.

Ülikooli pikaajalise õppejõu kirjutatud sünteesina ilmus 2007. aastal ülevaateline raamat laiahaardelise pealkirjaga „Kielen vuosituhannet: suomen kielen kehitys kantauralista varhaissuomeen” (Tietolipas 215, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura). Autor kirjeldab kultuurilist arengut Põhja-Euroopas arheoloogia andmetel, liigub järk-järgult konkreetsema poole, analüüsib vanimaid soome-ugri erijooni läänemeresoome algkeeles ja seletab lõpuks, kuidas tänapäeva läänemeresoome keeled on pika ajaloolise arengu loogiline tulemus. Raamat sai ülikooliõpikule ettenähtud auhinna ja leiab laialdast kasutust õppe-vahendina ja kursuseraamatuna.

Eesti keelega tutvus Tapani Lehtinen juba üliõpilasaastail Eeva Niinivaara juhendamisel ning ta jälgis regulaarselt eesti keeleteadust ja pidas sidet eesti keeleuurijatega. Eriliseks lemmikuks kujunes lõunaeesti keel. Ta oli seadnud endale eesmärgi toimetada Heikki Ojansuu 1910. aastail kogutud materjali ja kasutada seda oma uuringutes. Nii kaugele kahjuks aega ei jätkunud. Selle asemel naasis ta hoopis pensionil olles ülikooli lõunaeestiga seotud loenguid kuulama.

Viimast suurt administratiivset kohust täitis Tapani Lehtinen Soome haridusministeeriumi palvel, koostades 2009. aastal hinnangu vanade soome keele sõnaraamatuprojektide väljavaadetest kodumaa keelte uurimiskeskuses. Aeg oli jõudnud nii kaugele, et trükis ilmuvate sõnaraamatute asemel tuli kaaluda elektroonilisi variante.

Oma viimased publikatsioonid avaldas Tapani Lehtinen 2012. aastal, samal aastal kui ta esines viimast korda oponendina Kirsi-Maria Nummila väitekirja kaitsmisel, teemaks akadeemilise elu varasemas järgus tähtsat rolli mänginud Mikael Agricola keel. Tapani Lehtinen oli täpne ja austatud keeleuurija, aktiivne ja innukas vestleja, kelle seisukohad väärisid alati kuulaja tähelepanu.