Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Harali pärimus



12. detsembril toimus Tartu Ülikoolis Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse ja Eesti Kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi seminar „Harali pärimus”. Seekordne seminar oli pühendatud lõunaeesti pärimuse erinevatele vormidele: käsitlemist leidsid nii rahvaluule üksikžanrid ja -ilmingud kui ka pärimusega üldisemalt seotud problemaatika enne ja nüüd. Mitmes ettekandes ja sõnavõtus arutleti selle üle, kuidas folkloor kajastab oma ajastut ning kuidas folkloori kaudu toimub tegelik reaalsuseloome meie igapäevases elus.

Seminari avasõnad ütles eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu (TÜ), kes arutles pärimuse ja pärandi mõistete kasutamise üle ning juhtis tähelepanu asjaolule, et sageli seab nende mõistete kasutamine definitsioonist lähtudes ette teatud piirid ning pärsib kultuuriruumi terviklikku nägemist ja uurimist. Pajusalu rõhutas, et uurijad peaksid lahti laskma määratletud definitsioonide kütkeist ning lähtuma sellest, mis on pärimus ja pärand inimeste endi jaoks.

Seminari moderaator, Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse juhataja Paul Hagu toonitas folkloori ja etnoloogia olulisust lõunaeesti uuringute kontekstis tavapärase keelekesksuse kõrval. Esimese ettekande pidanud kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma (TÜ) keskendus pärimuse kontseptualiseerimise ja politiseerimise keerulisele spetsiifikale kaasajal. Pealtnäha süütu kultuuritöö avaneb siin sageli märksa keerulisemas kontekstis, kuhu on põimunud ajalugu, poliitika, kogukondlikud ja erahuvid ning palju muudki. Pärimus ei ole midagi iseenesest olemasolevat, vaid pigem konkreetne aegruumiline konstruktsioon, mis sageli töötab kellegi või millegi huvides. Katre Kikas (EKM) jätkas seda problemaatikat, vaadeldes kahe suure eesti pärimusekoguja, Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni koostööd kohalike korrespondentidega. Kikas keskendus seekord Viljandimaa materjalile ning nimetatud suurmeeste suhetele sealsete kogujatega.

Kaks ettekannet tegelesid folkloori (pealtnäha) pejoratiivse poole ja seda esindavate žanridega. Andreas Kalkun (EKM) vaatles Esimeses maailmasõjas käinud ja muidu ilma näinud setu jutuvestja Fjodor Vanahundi repertuaari n-ö roppu, otseselt seksuaalsusega seotud poolt. Võib arvata, et roppudel juttudel oli traditsioonilises külaühiskonnas mõnevõrra teine funktsioon, kui see nüüd tunduda võib. Sealsamas kinnitas ettekanne, et pärimus on oma olemuselt tunduvalt mitmetahulisem kui vaid selle enamasti käsitlemist leidev esteetiline ja ilulev pool. Mari Sarve (EKM) ettekanne käsitles regilauludes ilmnevat seksuaalsust, mis on meie folkloori esindusžanri puhul sageli teadlikult varju jäetud. Sarv tõi muu hulgas välja, et seksuaalsusest pakatavates lauludes pääseb jõulisemalt esile pigem naiselik pool kontrollija või nautlejana, irdudes sellisena tavapärasest, mehi seksismis süüdistavast lähenemisest. Seminaripäeva esimese poole lõpetas etnomusikoloog Taive Särje (EKM) ettekanne, mis käsitles Mulgimaa regilauluviise ning nende kasutamist ja esinemist tänapäeva muusikapildis. Särg tõdes, et mulgi regilauluviiside kasutusvõimalused on tänapäeva kultuuris olnud seni liiga kitsalt mõistetud.  

Seminari teist poolt alustas Marju Kõivupuu (TLÜ), rääkides kommete ja tavade kultuuripärandiks saamisest. Kõivupuu ettekanne tugines riigilt pärandi inventeerimiseks tellitud Setu ja Kihnu uurimuste käigus kogunenud ainesele. Kaks ettekannet käsitlesid setu muinasjutupärimust. Inge Annom (EKM) tutvustas oktoobris ilmunud eesti imemuinasjuttude akadeemilise väljaande teist köidet, mille 156 muinasjutust 41 on pärit Setumaalt. Setu muinasjuttude suure esindatuse põhjuseks võib tuua XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse rahvaluule kogumispoliitika suuna, mis otsis võimalikult autentset materjali. Uurijate jaoks olid setud n-ö ideaalsed pärismaalased, keda arvati kandvat eesti ja soome-ugri minevikku. Kärri Toomeos-Orglaan (EKM) tõi oma ettekandes välja just setu materjalile iseomast eesti jutupärimuse kontekstis. Uurija andis ülevaate kolmest setu novellmuinasjutust: naljandilaadsest muinasjutust „Kuningatütre sünnimärgid” ning selle omapärastest motiividest, rahvusvaheliselt laialt tuntud muinasjutust „Rikka mehe varapärija”, mida setu variantides raamistab religioosne temaatika, ning õpetusliku sisuga muinasjutust „Vana mehe nõuanded”, mille motiive tuntakse juba antiikkirjanduses ning mis on Eestis levinud vaid Kagu-Eestis ja Setumaal.

Keeleteadlaste Mari Metsa ja Karl Pajusalu (mõlemad TÜ) ühisettekanne tegi sissevaate eesti keelesaarte – lutsi, leivu ja kraasna – tekstides esinevatesse folkloorsetesse seikadesse. Pea saja aasta jooksul keeleteaduslikel eesmärkidel kogutud materjali hulgas leidub paljugi huvipakkuvat ja haruldast ka folkloori ja rahvausu uurijate jaoks. Keelesaarte teema jätkus ka ameerikaläti päritolu keeleteadlase Uldis Balodise (Helsingi ülikool) lutsi-teemalises ettekandes. Balodis tutvustas oma vahetut lutsi-kogemust isikliku põlvnemisloo ja uurimistöö kaudu ning esitles enda loodud veebilehekülge www.lutsimaa.lv, mis kajastab lutsi keelt, rahvast ja ajalugu. Juttu oli ka Indrek Jäätsi ja Maido Selgmäe dokumentaalfilmist „Kadunud hõim: lugu Lutsi maarahvast” (ERM 2014), mille võtetel Balodis osales.

Päeva viimase ettekande pidas rahvaluule magistrant Aivo Põlluäär (TÜ), kes käsitles setu kultuuri representatsioone Vaike Sarve ja Mare Piho filmides. Nimetatud uurijate töö tulemusena on aegade jooksul valminud silmapaistev hulk lühemaid või pikemaid dokumentaalfilme setu kultuuri eri tahkudest. Ettekanne uuris autorite valikuid, nende ja juhuse jõudu dokumendi ja kujutluspildi loomisel rahvast ning selle üksikisikutest liikmetest, jõudes nii ringiga tagasi seminari avaettekandes välja toodud pärimustöö delikaatsete aspektideni. Väärtuslikud olid ka seminaril viibinud Mare Piho kommentaarid filmide saamisloo kohta.