Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Mitut moodi kodust



A. H. Tammsaare muuseumi näitusest „Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi algul” tõukuvalt toimus 1. detsembril Kadriorus muuseumi 10. sügiskonverents „Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade”. Ettekanded olid liigendatud kolmeks alaosaks: kodu ja kodutud, kirjanikud, omailmad.

Esimese ploki avas Mari Sarv ettekandega „Eestlaste kodukogemus: rahvaluulearhiivi kodupärimuse kogumisaktsioonist”, mis kaardistas põhilisi tendentse Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisaktsiooni „Millest tunnen oma kodu?” seni laekunud vastustes. Kõrvutades neid varasemate rahvaluulekogude andmetega, tulevad esile mitmesugused muutused tänapäeva eestlaste suhtumises kodusse, näiteks võib välja tuua juba põliste linlaste lood, olulisel kohal on suhe linnamaastikuga ning kodude vahetused.

Rein Veidemanni „Kodu Eesti (kirjandus)kultuuri südamesõnana” juhtis tähelepanu sõna koda mitmetähenduslikkusele ja teisenemisele ning käsitles kodu motiivistikku eesti kirjandusteostes, vaatluse all oli näiteks „Tõde ja õigus” kui eestlaste eksistentsiaalne kodu-romaan. Tähelepanu juhiti ka Oskar Lutsu „Kevade” lõpudialoogile Arno ja Teele vahel, kust kangastub „kodu kui kuldne minevik”. Ettekande mõttestikus oli haakumisi Leo Luksi artikliga „Eesti kirjanduse kadunud kodu”.(1) Luksi Liivi-käsitlusest(2) tõukus suuresti Mari Niitra ja Tanar Kirsi sõnavõtu „Peletised ja pelgupaigad Juhan Liivi elus ja loomingus” teine pool, mis vaatles kodu, koduigatsuse ja kodutuse motiivistikku Liivi luules. Ettekande esimeses pooles anti ülevaade Liivi eluloost läbi rändaja kujundi ja erinevate peatuspaikade.

Anneli Kõvamees keskendus ettekandes „Ristikivi(lik) kodu(tus)” võõra maja ning kodu ja kodutuse teemale kaheti mõistetava pealkirjaga romaanis „Võõras majas” (1940, esialgselt kavandatud pealkirjaga „Õige mehe koda”) ning diloogias „Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja „Ei juhtunud midagi” (1947), milles käsitletakse erinevaid ruume ja kodusid, inimeste suhteid nendega ning kodust lahkumist.

Konverentsi teist plokki alustas Toomas Haug ettekandega „Andrus Kivirähk ja kolm uinumist”, mis kolme romaani („Rehepapp”, „Mees, kes teadis ussisõnu” ning „Maailma otsas”) lõpplahendusele tuginedes käsitles Kivirähki väärtuste süsteemi. Nimelt, kõik romaanid lõpevad magama jäämisega, mis kannab erinevaid tähendusi. Vaatluse all oli ka reaalsuse nihe romaanis „Maailma otsas”, kus inimestest savikujukesi vormiva Immanueli-nimelise tegelase kaudu lülitub romaani religioosne ainestik.

Kodu motiivistikku Uku Masingu loomingus käsitles Külliki Kuusk rohkete kohafotodega illustreeritud ettekandes „Eino eleegiad”. Tähelepanu keskmes olid koduteemalise luule allegoorilised atribuudid ning realistlike ja fantastiliste ruumielementide assotsiatiivsed põimingud. Luuletustes kangastuvad ühelt poolt Masingu sünnikoht Eino talu ning teisalt igavikuline kodu. Käsitluse aluseks oli eelkõige luulekogu „Udu Toonela jõelt” (kirjutatud 1930–1943), algse tööpealkirjaga „Eino eleegiad”.

Maarja Vaino „Mati Undi hotell” keskendus inimeste ja ruumide suhetele Undi 1970. aastate loomingus, seades lähtepunktiks lühiromaani „Mõrv hotellis” (1969). Iseloomulikuna leiab Undi romaanide sündmustik valdavalt aset mittekoduses keskkonnas, tegutsetakse ajutistes ruumides ning hotell markeerib kohana teatavat pingeseisundit.

Kolmandat, omailmadele keskendunud osa alustas Brita Meltsi „Loomingulised ääremaad”, mis kaardistas kirjanduslikke kodusid perifeerias. Välja toodi uuema kirjanduse suundumus kujutada äärealadele paigutuvaid omailmu, näiteks Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiis, Lauri Pilteri Airootsi, Lauri Sommeri Räestu jt, mille kirjeldustes dokumentaalsus seguneb kujutluslikuga.

Ene-Reet Sooviku „Kodukoht ja teeleidmine. Jaan Kaplinski loomingust”(3) tugines teostele „Õhtu toob tagasi kõik” (1985), „Läbi metsa” (raamatus „Tükk elatud elu”, 1991) ning „Mõtsa ja tagasi” (2014). Peamiseks kujunes mõttekäik, et kodu ei ole pelgalt maja või hoone, vaid antropoloog Tim Ingoldi määratlusele tuginedes on kodu piirkond – kohtade kogum. Kohtade maatriksi tundmise kaudu eristuvad ka kohalikud ja võõrad.

Konverentsi ettekannete osa lõpetas Madli Küti ja Katre Talviste „Kas kodu on või kodu tehakse?”, mis uuris kodu(stamise) problemaatikat Prousti teoste tõlkijate Johannes Semperi ja Tõnu Õnnepalu loomingus. Marcel Prousti romaani „Kaotatud aja otsingul” keskne probleem seostub koduse (aeg)-ruumi kaotuse ning tegelikult kogetava (aeg)ruumi kodustamisega. Keskenduti tõlkimise pingeväljas sündivate võimalike uute tähenduste tekkele.

Päeva lõpetas raamatu „Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga” esitlus. Kahe asutuse (A. H. Tammsaare muuseum Kadriorus ja SA A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel) koostöös valminud kogumik annab ülevaate autori elust ja loomingust ning omaaegsest ühiskondlikust taustast, sisaldades rikkalikult pildi- ja arhiivimaterjali.

 

  1. L. L u k s, Eesti kirjanduse kadunud kodu. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 10, lk 729–748.
  2. L. L u k s, Juhan Liivi looming kodu ja kodutuse piiril. – Looming 2014, nr 11, lk 1599–1613.
  3. Vt ka E.-R. S o o v i k, Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules. – Methis. Studia humaniora Estonica 2013, nr 12, lk 91–105; E.-R. S o o v i k, Kodukoht ja teeleidmine. Kaplinski kirjutatust. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 2, lk 73–87.