Lehekülje algusesse

Humanitaar peaks oma objekti kummastama

Vestlus Märt Väljatagaga



30. märtsil saab 50-aastaseks Märt Väljataga – kirjandusteadlane, tõlkija, kriitik, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja ja Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud. Mõned juubeliküsimused küsis temalt Johanna Ross.

 

Kui hakata peale ammusemast ajast, siis õpinguid alustasid sa tegelikult keeleteaduse vallas, kirjanduse peale oled üle läinud hiljem ja tasapisi. Kas 1980. aastate alguses oli see veel ideoloogilistel kaalutlustel tehtud valik? Või mida üldse arvata nõukogude kirjandusteadusest tänase pilguga?

Keeleteadus tundus millegi reaalsema ja kontrollitavana. Tollal kestis veel pulbitsemine Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus, käisid vaidlused kognitiivse keeleteaduse ümber, Haldur Õimu ja Jüri Alliku debatt, mille tuuma ma küll ei tabanud, aga mis tundus põnev. Rakenduslingvistika, psühholingvistika, arvutuslingvistika, masintõlkimine, keelefilosoofia – kõik need olid põnevad sildid. Keeleteaduse loengutel oli tarvis ka mõtelda. Fonoloogia asendas skolastikat, teoreetiline süntaks analüütilist filosoofiat. Kirjandus tundus rohkem nagu „jutustav aine”, kus vaja palju lugeda ja fakte meelde jätta. Kirjandusteooriaga hakkasin päriselt tegelema alles siis, kui 2005. aastal tuli üsna juhuslikult pähe mõte kandideerida muu töö kõrvalt lektorikohale. Töökoht on sundinud asja endale selgeks tegema. Huvi kirjandusteooria vastu tundsin muidugi ka 80-ndatel, aga mind huvitaval kujul seda vist ei õpetatud.

Nõukogudeaegsele kirjandusteadusele hinnangu andmiseks peaks tegema põhjalikuma inventuuri. Kas viimase veerandsajandi saavutused on suuremad kui sellele eelnenud veerandsajandil? Ühelt poolt Nigol Andreseni, Maie Kalda ja Mart Mägra esseed, Sergei Issakovi ja Rein Kruusi kirjandusloolised käsitlused, Aarne Vinkli ja Endel Nirgi monograafiad, suur hulk muid käsitlusi XIX sajandi kohta. Uuem aeg on toonud palju uusi uurimusi vanema kirjakeele kohta, aga ka baltisaksa värgist, K. J. Petersonist ja Faehlmannist, Noor-Eesti uurimise vallas on palju ära tehtud. Arvatavasti jääks bilanss enam-vähem viiki. Varasem toodang kaaluks ehk uuema napilt üles, kui Jaan Unduski uurimused vaekausilt kõrvaldada.

Aegade vahetudes, 80-ndate lõpul tabas me kirjandusteadlasi rongi pealt mahajäämise tunne – et Läänes tegeldakse filosoofiliselt sügava ja ühiskondlikult relevantse Teooriaga, mis on kogu humanitaaria ja kultuuri kese; meil aga käib empiiriliste lugude jutustamine („positivism”). Tänaseks on ilmne, et too 80-ndate postmodernistliku Teooria vaimustus oli üks piinlikuvõitu kultuurilooline episood.

 

Kuivõrd ikkagi on ilmne, et postmodernistliku Teooria vaimustus jääb 80-ndatesse ja on juba läbi põetud? Sa ise ütled veel 2007. aastal, et „akadeemiline surve kaldub teoreetilise üleinvesteerimise poole”(1)– kas see pole siis seesama postmodernistlik Teooria?

Mõtlen selle vaimustusperioodi all aega USA-s ja Euroopas, mil kirjandusteooria asus kultuuri ja humanitaaria avangardis. Sellelt eeldati tähtsust laiema kultuuri jaoks, poliitilist relevantsust, ning kirjandusteoreetikute ideed levisid muudesse teadustesse. Veetsin 1989.–1990. õppeaasta Ameerikas. See oli nn kultuurisõdade kõrgaja lõpp: poststrukturalism, postmodernism, dekonstruktsioon, uushistorism, kriitiline teooria, semiootika, kultuurirelativism, sotsiaalne konstruktivism, kultuurimaterialism – mis on sellest järele jäänud? Osalt on toimunud tagasiminek traditsioonilisemate ajaloolis-filoloogilis-formalistlike või didaktilis-sotsioloogiliste lähenemisviiside juurde, osalt on kirjandusteooria läinud kaasa darvinismimoega. Aga peamine on see, et kirjandusteadus ise on nii kultuuris üldiselt kui ka akadeemilise maailma sees jäänud tagaplaanile. Kunagise elevuse jääknähud, kui neid leidub, on rohkem kirjandusteaduse siseasi. Niisugune on minu mulje (ingliskeelse) maailma arenguid jälgides. Jah, „teooriasse üleinvesteerimine” või lihtsalt žargooniga žongleerimine pole kadunud, aga 80-ndate postmodernistlikud ideed ei ole vist enam nii innustavad.

 

Võib-olla sellepärast paistabki sinu huvide seast viimasel ajal välja kirjandusest justkui kauge ala, majandus. Hiljuti oled koguni koostanud ja eessõnastanud majandusteaduslike artiklite kogumiku.(2) Kas need kaks distsipliini on pigem üksteist täiendavad vastandid või on neis midagi ühist? Või on hoopiski hädisel humanitaaril tõsiseltvõetavuse saavutamiseks paratamatult vaja teada ja arvata midagi ka ühiskondlikest asjadest?

Tagantjärele meenub, et üks mu säravamaid ülikoolilektoreid oli hiljem kurikuulsaks saanud Avo Viiol. Ta suutis peletavat „punast” ainet „Kapitalismimaade poliitökonoomia” esitada väga kaasakiskuvalt. Seegi oli üks väheseid kursusi, kus sai kaasamõtlemisvõimet proovile panna. Viimasel ajal seoses kriisiga olen lihtsalt püüdnud majandusest aru saada ja kultuuriajakirjandustöötajana seda arusaamist kogumiku koostamise teel jagada. Tõlkekogumiku üks eesmärke on näidata, et majandusekspert ei tarvitse tingimata olla pintsaklipslasest asotsiaal ja majandusteadlased ei ole kõik paduparempoolsed. Nii nagu öeldakse, et hulgateooria on täppisteoloogia, nii võib öelda, et majandusteadus on täppiseksistentsialism. Aga pädevust majanduse alal on mul küll sama vähe kui keskmisel poliitikul või ajakirjanikul. Kui mingist kirjanduse ja majanduse uurimise ühisosast rääkida, siis arvan, et inimene, kes valdab elementaarseid statistilisi meetodeid – mida mina kahjuks ei valda –, võiks saavutada huvitavaid tulemusi mõlemas.

Ühiskondlikest asjadest olen ma ikka kippunud midagi arvama, aga vaevalt on see mu tõsiseltvõetavusele kasuks tulnud. 2007. aasta Pronksiööst peale ei kannataks mu arvamused ka enam trükimusta.

 

Sinu kontol on artikleid selliste petlikult lihtsate pealkirjadega nagu „Miks uurida kirjandust?”(3), „Mis on klassik?”(4), „Mis on luule?”(5). Siit aimub mingit heas mõttes rahvahariduslikkust – kas pead üheks oma eesmärgiks kirjandusteaduse inimlikult mõistetavana hoidmist, teoreetiliste ehiste taltsutamist? Kas sellist lähenemist soosib muuhulgas loengupidaja amet?

Võib-olla on nende artiklite näol tegu sooviga need küsimused endale selgeks teha. Ka võib seal näha äpardunud filosoofi ponnistusi. Käisin kunagi filosoofiamagistrantuuris. Tahtsin kirjutada uurimust transtsendentaalsetest argumentidest – spetsiifilisest argumendiliigist, milles tõestatakse millegi problemaatilise olemasolu, näidates, et see on millegi enesestmõistetava võimalikkuse tingimus (näiteks et ajalis-ruumilised objektid on olemas, sest muidu poleks võimalik keel või mõtlemine, või et kõlblusnormid on reaalsed, sest muidu poleks kommunikatsioon võimalik). Sel teemal oli tollal kirjutatud ligi sada akadeemilist artiklit, nüüdseks on arv mitmekordistunud. Lõpuks saabus tunne, et suudan heal juhul anda ülevaate senikirjutatust, aga ei oska selles asjas esitada mingit uut ja huvitavat seisukohta ja võib-olla ongi juba kõik positsioonid sel teemal ammendatud. Veendusin, et filosoofias on ilma erilise intelligentsita raske midagi kasulikku ära teha. Kirjanduse või ajaloo uurijal ei pea olema säärast toorest looduslikku andekust nagu matemaatikul või filosoofil. Siit üks kirjandusteadusega tegelemise põhjusi. Selle ambitsioonid pole nii universaalsed. Aga ka kirjanduse uurija peaks oma mõistete ja sihtide üle reflekteerima, mitte eeldama, et need asjad on juba otsustatud Moskvas, Pariisis või Yale’is. Loengute pidamisel tuleb kindlasti kasuks, kui liiga paljut ei peeta enesestmõistetavaks, vaid üritatakse asju vaadata lapse silmadega.

Vene formalismi antoloogiaga(6) pusides sain lõpuks pihta Viktor Šklovski kummastuse-mõiste geniaalsusele – ta haaras ühte väljendisse nii palju moodsa kultuuri keskseid printsiipe (uudsusenõue, autoriteetides kahtlemine, asjade eneste juurde minek, eelarvamusvabadus jne). Ka humanitaar peaks oma objekti esmalt natuke kummastama, mitte pidama seda enesestmõistetavaks ja matma seda võõraste mõistete alla. Välja võib küll kukkuda nii, et artikkel saab alguse lapsesuisest kummastavast küsimusest, aga suubub lõpuks ikkagi skolastikasse (nagu essees „Mis on luule?”). Ning tervest mõistusest liiga kaugele hälbimine on ehk halvemgi kui ebapiisav kummastus.

 

Soovitus, et „kirjanduse uurija peaks oma mõistete ja sihtide üle reflekteerima”, lausa nõuab pärimist, et mis lugupeetud juubilar ise seesuguse refleksiooni tulemuseks on saanud. Mis on või peaks olema kirjandusuurija siht?

Ega ühte sihti polegi. „Miks uurida kirjandust?” oli etteantud teema ühel 1998. aasta konverentsil, kui ma veel akadeemiliselt seotud polnud, ja seda esseed kandis populistlik paatos. Võrdlesin kirjanduskäsitleja ja reisijuhi koostaja tööd – kriitika sihid olgu samasugused nagu eklektilises reisijuhis, mis tutvustab kirjanduslikke huviväärsusi, räägib külastatavate paikade ajaloost, hoiatab ohtude eest jne. Reisijuhte tasub mõnikord lugeda ka siis, kui reisimissoov puudub. Nii on ka kirjandustõlgendustel mõningane kirjandusest sõltumatu väärtus, aga üsna piiratud.

Niisiis esmajoones tasub kirjandusteadust teha kirjanduse pärast. Ja seda põhjusel, et kirjandusel on viimasel paarisajal aastal, kui mitte kauem, olnud ühiskonnas kõrge prestiiž. Tõenäoliselt suurem hulk inimesi veedab suurema osa ajast küll tube koristades, nõusid ja pesu pestes kui kirjandust lugedes. Aga viimati mainitud tegevustel sellist kultuurilist prestiiži ei ole ning seetõttu pole meil (veel) toakoristusesteetikat, nõudepesupoeetikat ega pesupesemishermeneutikat.

Kirjandust tasub uurida ka muudel põhjustel kui kirjanduse enda ja selle lugeja pärast. Näiteks kas või ajalooteaduse, mentaliteediloo haruna – kui käsitleda kirjandust ühe ajalooallikana. Sinu uurimisteemaks on vist „Nõukogude eesti naisromaani eetiline mõõde” – seda asja tasub uurida just nimelt eeldusel, et tollase romaani eetiline mõõde ütleb meile midagi ka tollase inimese või ühiskonna eetilise mõõtme kohta. Ja siis on veel kirjanduse sisemine formalistlik ajalugu jms.

 

Sinu enese kirjandusteaduslikud käsitlused tunduvad olema oma laiahaardelisuses sünteetilised, mõõdukad, igale leerile pisut õigust andvad. Kas on ka mõni niisugune seisukoht või lähenemisnurk, mille eest sa oled suisa vihaselt võidelnud või valmis seda tegema?

„Sünteetiline” on vist viisakam sõna „referatiivse” kohta. Sest mul huvitavaid positiivseid seisukohti suurt polegi. Aga refereerides ma katsun olla vähemalt kriitiline ja hinnata, kas refereeritaval on õigus või mitte. Hindan vormipoeetika ja kirjandusloo tundmist ja interpreteerimiskunsti. Esimest kaht saab õppida, kolmandat mitte eriti. Seevastu on mul päris palju negatiivseid seisukohti: põhiliikide kolmikjaotus on kõigest üks konventsioon; realism (mimesis) kirjanduses ei ole pelk konventsioon; voolulooline lahterdamine (millisesse ismi üks või teine kirjanik kuulub) on suhteliselt viljatu; fiktsionaalsed tekstid erinevad mittefiktsionaalsetest enamasti ka vormilt; autor pole kunagi olnud surnud; on olemas väga palju asju väljaspool teksti; elu ei ole tekst ega narratiiv; teadmine ja võim on eri asjad jne.

Oleksin ehk vihaselt võidelnud eesti filoloogia kui ülikoolieriala säilimise eest, aga ajaks, kui ma taas akadeemilisse maailma jõudsin, oli võitlus lõppenud. Tartu Ülikoolis nüüd enam sellist eriala pole. Asi vist lihtsalt „kujunes” nõnda, et keeleteaduse ja kirjandusteaduse lahutus tundus mõlemale poolele parim lahendus, mõlemad käisid teineteisele närvidele. Tagajärg on see, et kirjanduse uurijail on raske omandada vajalikku rangust ja distsipliini, mille annaks keeleteadus, ja keeleteadlastel kultuuriloolist silmaringi, mille võiks anda tutvumine kirjandusega.

Panen teatavaid lootusi digitaalhumanitaaria peale. Kui arvestatav hulk eesti kirjandustekste peaks saama digitaalselt analüüsitavaks, võib see tuua läbimurde kirjandusloo uurimisse. Sestap peaksid humanitaarid õppima statistilisi meetodeid. Praegu on statistiliselt käsitletavate digitekstide korpus veel väikene. Statistilisest läbitöötamisest huvitavate järelduste saamine nõuab muidugi väga teraseid probleemipüstitusi. Ja mõistagi ei tohiks see meetod tagaplaanile lükata traditsioonilisi lähenemisviise, arhiivitööd ja tõlgendamist.

 

Niisiis sa usud kirjanduse „mõõtmisse ja kaalumisse”? Seda on ju palju naeruvääristatud, meenub näiteks stseen David Lodge’i romaanist „Väike maailm”, kus uudse komputatsioonitehnika abil selgitatakse välja, et kirjanik Ronald Frobisheri lemmiksõna on „rasv” (grease), ning see avastus rusub kirjanikku niivõrd, et ta ei suudagi enam midagi kirjutada.

Mulle meenub jälle, kuidas vist Elin Toona on kusagil kirjeldanud oma noorusaegset masendust selle pärast, et kogu eesti kirjanduse jututeemad keerlevad „peki ja kasuka” ümber.

Kirjanduskäsitluste üks püsiprobleem on see, et väiteid esitatakse lambist. Mõni lamp on säravam, teine tuhmim. Aga suured üldistused põhinevad enamasti käsitleja informeeritud muljel ja väga väikesel sektoril kogu kirjasõnast. Üldistusi ei üritatagi kvantitatiivselt põhjendada. Mõnel puhul seda ei saakski teha, aga sageli postuleeritakse mitmesuguseid tendentse ja suundumusi, ilma et neil faktilist alust oleks.

Kui nüüd näiteks läbi kammida kogu eesti jutukirjanduse kahesaja-aastane korpus ja uurida muutusi sõnade „rasv” ja „lust” kasutussageduse vahekorras, siis võiks ju midagi huvitavat välja tulla ka mentaliteedi muutuste kohta.

Hiljuti kirjutasid keskkooliõpiku,(7) kuhu on mingil kujul jõudnud ka eelnimetatud programmilised seisukohad. Näiteks sedasama põhiliikide kolmikjaotust mainitakse seal üksnes põgusalt (mis kursuse „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid” õpetamisel tundub üsna julge samm). Hoopis põhjalikumalt selgitab õpik ilukirjanduse jagunemist värsstekstideks, väljamõeldisteks ja hästi kirjutatud faktiproosaks – kas selliseid vähem ilusaid ja sümmeetrilisi konstruktsioone ei ole liiga keeruline vahetunnis enne kontrolltööd pähe õppida? On need keskkoolis kohased?

Tõenäoliselt jääb see õpik üheks viimaseks eestikeelseks kirjandusteooria keskkooliõpikuks. Kujutan ette, et peagi jääb kooliprogrammi heal juhul viis-kuus õppeainet: keele- ja kirjutusõpetus; võõrkeeled; kultuuri ja poliitika ajalugu; matemaatika; loodusteadus; võib-olla ka mingi hakkamasaamisõpetus (seks, õigus, ühiskond, ettevõtlus). Kirjandusteooria muutub väikeseks osaks kirjutamise ja ajaloo kursusest.

Põhiliikide kolmikjaotuse dekonstruktsioon on Irene Behrensi, Gérard Genette’i jt idee. See, et kirjandusel on kolm „põhiliiki”, on ajalooline juhus, mitte loomulik paratamatus – umbes samamoodi nagu see, et suuri inimahve on kolm liiki: gorillad, orangutanid ja šimpansid. Pole põhjust väita, et see kolmikjaotus ammendaks loogiliselt inimahvluse olemuse (pealegi jäävad bonobod siit välja).

Kindlasti ei saa nüüd keegi hindeks kahte, kui jaotab edaspidigi ilukirjanduse eepikaks, dramaatikaks ja lüürikaks. Pealegi on tänapäeva kooli reaalsus selline, et kirjandusteooria hinded ei tohiks mõjutada kellegi elusaatust.

Tihe suhe on sul tõlkimisega, oled eestindanud tekste väga erinevates žanrides luulest analüütilise filosoofiani. Küllap võib järeldada, et hindad tõlketegevust eesti kultuuri jaoks väga oluliseks. Ent kuidas paistab sellisest perspektiivist kodumaine mõte ise? Kas meil siin leidub midagi iseloomulikku, kas ilma tõlgitud hiiglaste õlgadeta on üldse kusagil seista?

Tulisemad vaidlused selle üle, mis on „eesti filosoofia”, jäid vist aastatuhande algusse, aga veel hiljuti käis Loomingus mõttevahetus „eksistentsiaalse Eesti” üle. Ikka ja jälle otsitakse Eesti Sonderweg’i, niihästi kroonulikul kui ka nonkonformistlikul kujul, küll metsast, küll folkloorist, küll keelest, küll mentaliteedist, küll ajaloost. Kavalamad tegelased on oma spekulatsioonide fiktiivsusest teadlikud ja keeravad need mitmemõtteliselt naljaks. Sihuke postkolonialistlik mimikri ja ambivalents. Teised usuvad siiralt meie muinaskultuuri. Tulemus on peaaegu alati piinlik. Uku Masingu kultuse ohvreid ei jõua üles lugedagi. „Kodumaine mõte” ei tarvitse ju tingimata olla oksüümoron, aga tõeline mõte peaks ikka taotlema kodumaatust, st objektiivsust, erapooletust, igaviku perspektiivi. Seevastu tõlkimine – erinevalt mõtlemisest – pole tõesti midagi muud kui üks kodumaine projekt.

 

Niisiis Uku Masingut pead sa pigem ohuks kui võimaluseks ja muistsest pärimusest Eesti identiteedi otsimisse suhtud skeptiliselt. Nostalgikut sinus ei ole?

On ikka. Eks minagi ihalda stabiilsust ega taha ümber õppida ja muutuda, ning igatsen maailma, mis ühendaks XIX sajandi kultuuri (k.a filoloogia), Teise maailmasõja järgse lääne heaoluühiskonna ja tänapäeva tehnika. Paraku esimene ja viimane hästi kokku ei passi.

 

 

Kas kõigi su suuremate ja väiksemate ettevõtmiste kõrval (sonetimasina leiutamine, Vikerkaare toimetamine, „Avatud Eesti Raamatu” sarja vedamine) on ka mõni seni teostumata projekt, mis eriti hinge peal on?

Sonetimasina leiutas küll Raymond Queneau, mina andsin sellele omaloomingulise rakenduse; eelnimetatud sarja ma praegu – võib-olla ajutiselt – ei vea, sest tekkis tahtmine veel ise mõned raamatud tõlkida. Tahaks ka välja anda oma tõlgitud inglise luule antoloogia, kirjutada Keelele ja Kirjandusele mõned artiklid ning vormistada kirjandusalaseid mõtteid raamatuks. Kõige selle teostumise osas olen optimistlik. Märksa raskem projekt oleks saada sõltumatute vahenditega inimeseks. Ja sealt edasi ei oskagi mõtelda – kas hakata siis lihtsalt laisklema või teha edasi samu asju, ainult vabamana, või midagi hoopis kolmandat.

 

Kui toimetaja otsib kirjandusteaduslikule artiklile retsensenti, võib ta sinu paigutada erandlikku lahtrisse: inimene, kellel ei ole doktorikraadi, aga kes sellest hoolimata suudab pädevalt hinnata artikleid väga laias valikus teemadel. Kas kraadi puudumine on teadlik gerilja-akt?

Eelretsenseerimiseks vajaliku jultumuse annab pigem Vikerkaare kogemus kui akadeemiline taust. Toimetaja peab ju lugema huvilise ignorandi silmadega (jälle seesama kummastus) ning osutama autorile, kus tema mõttekäik või probleemipüstitus, mõisted ja määratlused on arusaadavad ainult pühendatutele või autorile endale või eikellelegi. Kraadi puudumine pole sugugi vastupanuakt, vaid laiskus ja keskendumisvõimetus. Šklovski mainib „Sentimentaalses teekonnas” seoses Ossip Mandelštamiga india tähendamissõna, et ahv on kõige targem loom, kes mängib lolli ainult seetõttu, et muidu pandaks ta tööle. Mulgi on kerge kartus, et kraadi omandamisele võib järgneda kiusatus söösta Theseusena teadusbürokraatia labürintidesse – ja see pole veel kellelegi hästi mõjunud. Doktorikraadi puudumisel on see eelis, et teeb su akadeemilises mõttes eikellekski, süüdimatuks lollikeseks, ja hoiab ära kiusatuse finantseerimissüsteemi reformida või hakata grantide nimel mulle puhuma. Nii et osalt on need viinamarjad ka päriselt hapud, mitte üksnes käesoleva rebase või ahvi ettekujutuses.

 

Selle seni kirjutamata väitekirja teemana nimetab ETIS-e portaal siirdkõne eesti kirjanduses. Ehk oskad kuidagi kokku võtta: mis on siirdkõnes erilist ja huvitavat?

Väitekirja teema ei peagi eriliselt huvitav olema. Tähtis on „dissertaablus”, et teema oleks ammendatav või vähemalt kuidagi sissepiiratav. Kuid siirdkõne on igas suhtes suurepärane teema, sest võimaldab kokku viia keeleteaduslikku eksaktsust ja tõlgenduslikke sissevaateid. Selle varal saab uurida mõnd keeleteaduslikku probleemi (aegade, asesõnade ja deiktikute kasutus, aspekt ja ekspressiivsus keeletüpoloogilises lõikes) ja nende vormiliste tunnuste põhjal teha ka mentaliteedi- ja kultuuriloolisi oletusi. Siirdkõne defineerimiseks tuleb seda vaadata koos kaudkõnega – ja eesti kaudkõne oma anarhilisuses, kus puudub näiteks pea- ja kõrvallause aegade ühildumine, consecutio temporum, sarnaneb rohkem vene ja ungari kui soome ja saksa kaudkõnega. Siirdkõne kui pealauseta kõneedastus, millel on otsekõne ekspressiivsus, kuid kaudkõne isik, on võte, mis esineb peaasjalikult ilukirjanduses tegelaste mõtete, aga ka umbisikulise avaliku arvamuse edasiandmiseks. See ilmub eesti kirjandusse hiilimisi ja varieerub autorite kaupa; kirjanikud kasutavad seda arvatavasti teadvustamata, esimesed käsitlused sellest pärinevad alles 1920-ndate lõpust. Võtet on küll osanud märgata mitmed hilisemad kirjanduskäsitlejad, aga spetsiaalset tähelepanu on sellele pööratud vähe. Siirdkõne leviku põhjal oleks aga võimalik vaadelda psühholoogilise realismi süvenemist ja vahest isegi spekuleerida „sisemise inimese” tekke üle. Ma nüüd loodan, et keegi usinam nii head teemat ära ei napsa, sest patenti mul sellele mõistagi pole.

 

Henno Rajandi olla armastanud ütelda, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem pakub talle ilukirjandus. Kuidas hindad seda väidet viiekümnenda eluaasta vaatepiirilt? Kas loed vabatahtlikult ja meelelahutuseks ilukirjandust?

Minu mäletamist mööda rääkis Rajandi vanas eas sellest, kuidas tahaks moodsate prantslaste asemel tõlkida hoopis Charles Dickensit. Ei oska öelda, kui palju ma ilukirjandust vabatahtlikult loeksin, kui ei toimetaks kirjandusajakirja ega õpetaks kirjandusteadust. Et ma mõlemat juhtumisi teen, siis ma ka ilukirjandust loen, ja ei oska tõmmata selget piiri, mida olen lugenud töökohustuste täitmiseks ja mida vabast tahtest. Siirdkõne otsinguil lugesin stilisti pilguga XX sajandi alguse jutukirjandust ja leidsin nii mõndagi lugemisväärset, näiteks Mats Mõtslase, Eessaare Aadu, Hella Wuolijoe või Georg Luiga. Kesk- ja ülikoolis ma pakse romaane ei armastanud. See on vist üldisem ealine iseärasus. See on aga andnud mulle võimaluse XIX sajandi realistidega esmatutvust teha juba küpsemas eas.

Kirjandusega tegelevad inimesed küsivad ikka endalt: kas kirjandus on oma aja ära elanud? võib-olla on ilukirjandust kogu aeg üle hinnatud? võib-olla polekski kirjandusvaba elu midagi väljakannatamatut? võib-olla teenivad kõik kirjanduse apoloogiad ainult ühe salakavala kildkonna – kirjanike ja nende uurijate – huve? Meile küll öeldakse, et kirjandus aitab mõista inimese hinge, süvendab empaatiat, avardab vaimu, taltsutab elajalikkust, aitab elada, annab lootust, õõnestab konformismi ja autoriteete, hoiab elus keelt, viib meid kontakti teispoolsusega jne. Mine tea, võib-olla tõesti. Sedagi peaks empiiriliselt uurima.

  1. M. V ä l j a t a g a, Impeerium, deemon ja poeetika. Kirjandusteooria kolmest mõistest. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 9, lk 704.
  2. Võlg, kriis ja kuldajastu. Poliitökonoomia tagasitulek. Valik majandusalaseid artikleid Vikerkaarest 2008–2014. Koost M. Väljataga. Tlk I. Koff, T. Pakk, M. Väljataga. Tallinn: Vikerkaar, Kultuurileht, 2014.
  3. M. V ä l j a t a g a, Miks uurida kirjandust? – Vikerkaar 2005, nr 6, lk 58–68.
  4. M. M. V ä l j a t a g a, Mis on klassik? – Vikerkaar 2008, nr 12, lk 36–42.
  5. M. M. V ä l j a t a g a, Mis on luule? – Keel ja Kirjandus 2013, nr 3, lk 153–170; nr 4, lk 253–268.
  6. Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim M. Väljataga. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2014.
  7. M. M. V ä l j a t a g a,, Kirjandus ja selle liigid. Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Maurus, 2014.

                P a b e r t r ü k k