Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Ääremärkusi Jaan Kaplinski mitmusekäsitelule



Hiljuti avaldas Jaan Kaplinski huvipakkuva lühikirjutise, mis avardab teavet mitmuse kasutamise kohta eesti keeles.(1) Autor jõuab keeleainese analüüsi põhjal ilmselt ka postmodernismis hinnatavale seisukohale, et kõige väärtuslikum on grammatiliselt ainsusega väljenduv unikaalsus, mitmuse kujul kirja pandu paljususes avaldub hägusus ja halvakspanu. Seda põhiseisukohta sugugi kõigutamata nendib siinkirjutaja, et arvatavasti artikli liigse lühiduse tõttu kätkeb asjaomane kirjutis paari absoluudina võetavat ütlust, mida oleks saanud viidetega varasemale kirjasõnale vähemalt osaliselt pehmendada. Teisalt leidub ebatäpsusi vene keele nähtuste lahtimõtestamisel. Järgnevalt eristan Jaan Kaplinski artiklist pärinevad laused poolpaksu kirjaga.

 

1. Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Enamasti ehk küll, kuid mitte alati. Näiteks, Vildesid ei sünni meil iga päev või Lapsed mängivad Robinsone. Neis lausetes ei ilmne midagi pejoratiivset. Esimesel juhul avaldub Eduard Vilde väärtustamine kirjanikuna (positiivne suhestamine), teisal aga nenditakse laste tegevust erapooletult. Tähtis on vaid jutus mainitud inimese tuntus, samuti laiemalt käibiv või ainult kõneleja suhtumine isikusse. Suhtumist saab väljendada eelneva tekstiga, suulises kõnes ka keeleväliste vahenditega. Mitmuslike nimede kasutamise mõistmisele aitab kaasa eesti keele käsiraamatu suuralgustähe reeglis öeldu. Sellest võib järeldada, et suure algustähega kirjutatud isikunimega (olgu see siis ees- või priinimi, kas ainsuses või mitmuses) saab ülekantud tähenduses markeerida mingit inimtüüpi.(2)

 

2. Raamat või inimene on oma ainsuses kindlalt määratud, raamatud või inimesed ei ole, neid võib olla kaks või rohkem. Täielikuma pildi saamiseks oleks tasunud mainidakakogum- ehk liigiainsust, ainsussõnu (singulare tantum) ja mitmussõnu (plurale tantum). Esimene neist tähistab „...mingite asjade terviklikku kogumit, s.t kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki”.(3) Selgesti eristuvad näitelaused Toas on tool ja Tool on tarbeese. Siit saaks huviline jätkata oma mõttekäiku, kui selge või häguse asjalooga on tegemist. Teisalt ei anna mitmussõna käärid meile teavet, kas kõne all on üks või mitu lõikeriista.

Kõigis läänemeresoome keeltes kasutatakse koos objektina käsitletava põhiarvsõna või hulganimisõnaga täiendit ainsuse osastavas käändes.(4) Tundub väga tõepärane, et ühendis kaks rebast väljendab ainsuslik atribuut liigiainsust ning kirjutatu tähendab, et kõigist olemasolevatest rebastest on kõnesoleval juhul mõeldud vaid kahte. Nõnda väljendatakse partitiivsust. 

 

3. Ka vene keeles ütleme пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõnel juhul kasutatakse siiski ka mitmuse vormi: две девушки. See lause on mitmeti segadust tekitav. Esiteks seepärast, et pole lähemalt selgitatud, mis juhtudel kasutatakse vene keele põhiarvsõnadega ainsust, millal aga mitmust. Teiseks on näidete interpreteerimisel juhtunud ebatäpsus. Kõigepealt oleks võinud selguse huvides mainida, et vene keeles kasutatakse koos arvsõnade kaks, kolm ja neli ainsuse omastavat, suuremate numeraalidega aga mitmuse sama käänet. Nüüd lähemalt eespool toodud näidete kohta. Sõnaühendites пять книг ’viis raamatut’ ja пять мальчиков ’viis poissi’ on täiendsõna tegelikult mitmuses, ühendis две девушки ’kaks neidu’ aga ainsuses. Kuju девушки ei erista vene keele esimese käändkonna sõnadel ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi, ent kui võtta mõni teine näide, siis saab arvust aru rõhu järgi, näiteks две зимы (ainsuse omastav) ’kaks talve’ ja зúмы (mitmuse nimetav) проходят’talved mööduvad’. Selge vahe on teadupoolest aga mees- ja kesksoost sõnadel, nt два мальчика ’kaks poissi’ ja мальчики ’poisid’.

Lõpuks pole lugeja jaoks ehk huvituseta lisada, et tänapäeva vene keelele eelnenud vanavene keele varasemal perioodil tarvitati koos kaks-arvsõnaga kaksust ehk duaali nominatiivi, nt дъвê сестрê ’kaks õde’ (vrd ainsuse omastavas сестры), suuremate arvudega aga mitmust.(5) XIV sajandil, mil duaal oli hääbumas, hakati arvsõna täiendama ainsuse genitiivis oleva nimisõna abil. Arvsõnade kolm ja neli puhul võeti eeskuju kahest, suuremate arvudega aga tarvitati mitmuse genitiivi. Seevastu ülejäänud vanavene keele järeltulijates, ukraina ja valgevene keeles, tuli kõigi kahest ja sellest suuremate arvude puhul kasutusele mitmuse nominatiiv, nt два сталы ’kaks tooli’(6). Genitiiv hõlmab muide ka partitiivsust (nt купи хлеба ’osta leiba’). Selles mõttes on vene ja läänemeresoome keelte vahel sarnasust. Viimaste puhul oletataksegi indoeuroopa mõju.(7)

 

  1. J. K a p l i n s k i, Mitmus, hägusus, nimed. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 11, lk 867–868. 
  2. M. E r e l t, T. E r e l t, K. R o s s, Eesti keele käsiraamat. 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 63.
  3. Vt M. E r e l t, R. K a s i k, H. M e t s l a n g, H. R a j a n d i, K. R o s s, H. S a a r i, K. T a e l, S. V a r e, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia ja sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995, lk 61–62.
  4. K. K o n t, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused IX. Tallinn, 1963, lk 179 jj.
  5. Kaksust kasutatakse kahe või kaheosalise objekti iseloomustamiseks. Sugulaskeeltest esineb see saami, obiugri ja samojeedi keeltes. 
  6. Н. Д. Р у с и н о в, Древнерусский язык. Издание 2е, стереотипное. Москва: Высшая школа, 1997, lk 121; О. Ф. Жолобов, В. Г. Крысько, Двойственное число. Историческая грамматика древнерусского языка 2. Москва: Азбуковник, 2001, lk 70, 153.
  7. K. K o n t, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, lk 188.

                P a b e r t r ü k k