PDF

12. rahvusvaheline fennougristide kongress

Iga viie aasta tagant korraldatav fennougristide kongress toimus 17.–21. augustini 2015 Soomes Oulus. See oli Soome jaoks juba neljas kord kongressi võõrustada. Eelmised kongressid peeti 1965. aastal Helsingis, 1980. aastal Turus ja 1995. aastal Jyväskyläs.

Kongressi president oli Harri Mantila (Oulu). Kokku oli 380 osalejat 21 riigist. Suurem osa neist esindas soome-ugri rahvaid, kuid hulgaliselt oli kohale sõitnud ka soome-ugri temaatikaga tegelevaid teiste rahvaste esindajaid. Seekordsel fennougristide kongressil eraldi teemat ei olnud. Viie päeva jooksul peeti sümpoosionides ja teemasektsioonides kokku 276 ettekannet. Plenaarettekandeid oli seitse. Need puudutasid fennougristika traditsioonilisi uurimissuundi: keeleteadust, kultuuri, kirjandust, arheoloogiat ning kultuurilist antropoloogiat. Selliselt olid kaetud erineva spetsiifikaga osavõtjate kitsamad uurimisvaldkonnad. Kuulajaskonna enamiku moodustasid siiski keeleteadlased, kelle osakaal oli varasematest kordadest suuremgi.

Esimese plenaarettekande „Keelte ohustatus ja ohustatud uurali keeled” pidasid Lyle Campbell ja Bryn Hauk (Hawaii ülikool, Mānoa). Nende ettekande põhieesmärk oli kutsuda üles uurali keelte kohta kogutud materjali veelgi enam digiteerima ning kättesaadavaks tegema, sh mõningaid varasemaid transkribeeringuid ümber kirjutama. Samuti rõhutasid nad edasiste audio- ja videolindistuste tegemise vajadust ning jagasid näpunäiteid velmamise kohta. Neile, kellele need probleemid on tuttavad, jäi see ettekanne pigem pinnapealseks, näiteks pelga tõdemisega, et velmamisele mõjub hästi soodne keelepoliitika, on raske midagi peale hakata. Neile, kellele see ettekanne oleks võinud suunatud olla, sai takistuseks aga inglise keel. 

Cornelius Hasselblatt (Groningen) arutles plenaarettekandes soome-ugri sõnumi üle, otsides, kas peale keelelise suguluse on veel midagi üdini soomeugrilist, mis erinevaid soome-ugri rahvaid ühendaks. Sellega seoses vaatas ta nii usundisse, loodusesse, folkloori kui ka vaikusesse. Ettekande lõpus jäi kõlama siiski sõna „mitmekesisus”: keeleline, kultuuriline ning usundiline mitmekesisus. 

Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar) käsitles plenaarettekandes permi rahvaste keelelist etnogeneesi, mille üle on palju diskuteeritud varemgi. Ettekande põhiosas tõigi ta näiteid vanematest uurimistulemustest, esitades nende kõrval ka uuemaid andmeid. Traditsioonilisest vaatenurgast lähtudes esitles ditransitiivset konstruktsiooni obiugri keeltes ka kutsutud esineja Katalin Sipőcz (Szeged).

Valter Lang (Tartu) analüüsis plenaarettekandes arheoloogilisi tõendeid, mis aitaksid seletada läänemeresoome algkeele formeerumist mitte varem kui pronksiajal, nagu mõned keeleteadlased on viimasel ajal oletanud. Seda tehes lähtus ta eeldusest, et täpsemaid tulemusi annab see, kui analüüsida teatud arheoloogilisi kontekste ning neis tegutsevaid eri kogukondi. Ühe nn arheoloogilise kultuuri kandjate seostamine mingi kindla (alg)keele formeerumisega viib kindla peale eksiteele. Esineja arvates on etniliste arengute jälgimisel olulised kaks kontaktide võrgustikku, mis pikkade aegade jooksul ühendasid Läänemere maid Volga-Okaa piirkonnaga: nn Loode- ja Edelaväil. Kui esimest saab siduda saami etnoste kujunemisega, siis teist eeskätt just algläänemeresoome arengutega.

Viimase konverentsipäeva plenaarettekannetest esimene käsitles hantide etnilist identiteeti ning teine saami kohanimesid. Neist esimeses rääkis Zoltán Nagy (Pécs) Vasjugani hantide identiteedist ja sellest, kuidas Tomski oblasti kohalikes diskursustes neisse suhtutakse. Kaisa Rautio Helander (Kautokeino) näitas oma tulemuste varal, kuidas järjest rohkem võib märgata saamikeelsete kohanimede kasutust teeviitadel, kuigi nende kasutamise nõuet on eri paigus mõnevõrra erinevalt täidetud. Saamikeelsete kohanimede tarvituses nägi ta võimalust keele ametlikku positsiooni tugevdada.

Iga päev toimus paralleelselt umbes 10 teemasektsiooni ja sümpoosioni.

Enamikusteemasektsioonides käsitleti keelenähtusi ühe keelerühma piires või mõnevõrra laiemalt. Näiteks samas sektsioonis, kus Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras ja Helen Türk (Tartu) kõnelesid inarisaami konsonantide kvantiteedist, räägiti ka saami keele positsioonist koolis ning keele velmamisest. Läänemeresoome keeled olid keskmes teemasektsioonis, kus põhiosa ettekannetest olid karjala keele kesksed, kuid mille raames loodusteaduste õpetaja Juha-Lassi Tast (Rauma) tutvustas näiteks seda, kuidas ta oma lastele oli liivi keelt õpetanud. 

Oli siiski ka keeletasandi järgi kokkupandud teemasektsioone. Näiteks peeti fonoloogia sektsioonis ettekanne konsonantide geminatsiooni artikulatoorsest uurimisest (Pärtel Lippus, Juraj Šimko, Helen Türk, Tartu), võro ja seto larüngaalklusiilidest (Sulev Iva, Tartu), liivi keele prosoodiast (Tuuli Tuisk, Tartu) ning soome keele prosoodiast (Tommi Kurki, Tommi Nieminen, Hamid Behravan, Heini Kallio, Helsingi).

Lisaks leidsid käsitlemist keelekorralduse ning -poliitikaga seotud teemad, samuti erinevate soome-ugri kirjakeelte areng. Vahekeele rollist kirjakeele arengus kõnelesid Helle Metslang ja Külli Habicht (Tartu). Samas teemasektsioonis pidasid Elina Palola ja Ulla Paukkunen (Oulu) ettekande eestikeelsetest näidetest Christfrid Gananderi sõnaraamatus.

Hästi olid kongressil esindatud mordva keelte uurimistulemusi käsitlevad ettekanded. Nende hulgas esitleti töid fonoloogia alalt kuni sotsiolingvistikani välja. Näiteks Niina Aasmäe, Karl Pajusalu ja Nadežda Kabajeva (Tartu) rääkisid geminaatidest mordva keeltes, Iulija Suškova (Saransk) aga kõneles mordvalaste diasporaast Kanadas. Võis täheldada, et järjest enam rakendatakse mordva keelte uurimisel tänapäevaseid meetodeid ning peale on tulnud häid noori uurijaid, nagu Moskva riiklikus ülikoolis tegutsevad Polina Plešak, Egor Kaškin ja Sofia Nikiforova.

Kõnelejaskonna poolest suurim soome-ugri keel – ungari keel – leidis samuti hulgaliselt tähelepanu. Muuhulgas käsitleti ungari süntaksi aktuaalseid küsimusi, vana ungari keele onomastikat (nt kuidas keskajal ungarlastele perekonnanimesid pandi), ungari keele õpetamise uusi võimalusi migrantide lastele, ning oli ka kontrastiivse lähenemisega ettekandeid (nt reduplikatsioonist eesti ja ungari keeles). 

Sümpoosione peeti kokku 19. 

Sofia Björklöfi, Riho Grünthali ja Santra Jantuneni (Helsingi) korraldatud sümpoosionis „Läänemeresoome keelte muutumine mitmekeelses ühiskonnas” olid vaatluse all ennekõike keeled, mis on pikka aega funktsioneerinud vähemuskeeltena, olgu selleks siis erinevad tänapäeva Vene Föderatsioonis kõneldavad keeled või liivi keel Lätis. Nimetatud sümpoosionil leidis muuhulgas kajastust eesti murdekeel: Liina Lindström (Tartu) kõneles täis- ja ennemineviku kasutamisest eesti murretes; Sofia Björklöf analüüsis Kirde-Eesti murrete ja Lääne-Ingeri keelte (isuri, vadja) leksikaalseid suhteid. 

Mitmekeelsus, sealhulgas koodivahetus soome-ugri keeltes üldiselt, oli tähelepanu all Márta Csepregi (Budapest) ja Riho Grünthali organiseeritud sümpoosionil. Näiteks analüüsis Boglárka Janurik (Tartu) koodivahetust ersa-vene kakskeelses vestluses, näidates kuidas koodivahetus varieerub ja kuivõrd erinevad stiilid on esindatud ühes ersa noorteraadios. Nimetatud sümpoosionil räägiti mh koodivahetusest sölkupi ja udmurdi keeles.

Seni pigem vähem tähelepanu saanud keeletasandile – süntaksile – oli õigustatult pühendatud koguni kaks sümpoosioni: „Samojeedi ja obiugri keelte süntaks” (korraldajad Larisa Leisiö, Tampere ja Irina Nikolaeva, London) ning „Uurali keelte süntaktiline struktuur” (korraldajad Anders Holmberg, Newcastle; Balazs Surányi ja Orsolya Tánczos, Budapest). Sümpoosionil võis tõdeda, et peale ungari, soome ja eesti keele on ka teiste soome-ugri keelte süntaksi uurimine jõudsasti arenenud ning seda tänapäevaste teooriate valguses.

Kolm sümpoosioni oli seotud mitmesuguste internetiressursside väljatöötamise ning keelekorpuste arendamise ja kasutamisega. Antti Leino ja Kaj Syrjänen (Tampere) tutvustasid näiteks enda korraldatud sümpoosionil UraLexi korpust, mis sisaldab uurali keelte ühist sõnavara. Sven-Erik Soosaar (Tallinn) arutles probleemide üle, mis on seotud tundraneenetsi keelele loodavate keeletehnoloogiliste lahendustega. Mitmes ettekandes tutvustati sihtasutuse KONE rahastamisel kordasaadetut. Näiteks Jack Rueter (Helsingi) jt esitlesid vähemuskeelte jaoks loodud morfoloogilisi analüsaatoreid. Keelekorpused ning nende arendamiseks tehtav töö oli käsitluse all ka teemasektsioonis, kus Ferenc Havas, András Czentnár, Márta Csepregi, Nikolett F. Gulyás ja Szilvia Németh (Budapest) esitlesid ugri keelte tüpoloogilist andmebaasi ning Pärtel Lippus, Liina Lindström, Grethe Juhkason ja Tuuli Tuisk tutvustasid Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivi. Seega võib väita, et kuigi palju tööd on veel ees, on uue ajastu väljakutsed julgelt vastu võetud. 

Kongressil pidas oma sümpoosioni „Soome-ugri keeled kui sihtkeeled” ka VIRSU (soome-ugri keeled võõrkeelena) võrgustik. Ühele grammatilisele kategooriale oli pühendatud Seppo Kittilä ja Lotta Jalava korraldatud sümpoosion evidentsiaalsusest. Veel käsitleti sümpoosionides isikunimesüsteemi läänemeresoome keeltes ja mujal. 

Mõneti tagaplaanile jäid stendiettekanded, kuna nende esitlemisega samal ajal toimusid ka sümpoosionid ja teemasektsioonid. Kui vaatmikud oleks ühendatud näiteks pikema kohvipausiga, oleks need kindlasti rohkem tähelepanu pälvinud.

Kuigi kõik osalejad pidid esitama ingliskeelse resümee, oli ametlikke töökeeli viis: soome, eesti, ungari, inglise ja vene keel. Seega saksa keel, mis on varem samuti olnud üks töökeeli, oli välja tõrjutud. Kahjuks ei toimunud kõik ettekanded alati väljakuulutatud keeles, mis tekitas nii mõneski meelepaha.

Kongressi vältel oli võimalik uudistada MTÜ Fenno-Ugria Asutuse koostatud näitust „Lennart Meri soome-ugri filmirännakud 1968–1988”. Kolme päeva jooksul näidati pidevalt Lennart Meri dokumentaalfilme soome-ugri rahvastest. Eraldi ruumis olid välja pandud kongresside vahepealsel ajal valminud teosed, mida eri riikide esindajad olid kaasa toonud.

Kongressi ajal pidas koosoleku Rahvusvaheline Fennougristide Komitee (ICFUC), kuhu valiti 11 uut liiget. Eesti ning muu maailma esindajana sai komitee uueks liikmeks Gerson Klumpp (Tartu). Ühtlasi otsustati, et järgmine fennougristika kongress toimub 2020. aastal Viinis Austrias. Selle peasekretäriks valiti Johanna Laakso (Viin). Siis võiks ehk loota ka saksa keele tagasitulekut töökeelte hulka.