Lehekülje algusesse

Väitekiri saksa ja eesti keele värvingupartiklitest

Janika Kärk. Saksa ja eesti keele sagedamate värvingupartiklite võrdlev analüüs. Humanitaarteaduste dissertatsioonid 38. Tallinna Ülikool, 2014.



Janika Kärgi doktoritöö on vajalik ja tähelepanuväärne uurimus juba selgi põhjusel, et kõrvutab praegusaja Eesti keeleteaduses üsna erandlikult eesti ja saksa keele materjali, võttes vaatluse alla ühe suhtluses olulise partiklirühma kasutuse. Saksa keele kui kontaktkeele mõju pole eesti partikliuurimustes seni piisavalt arvesse võetud (nagu pole süstemaatiliselt tegeldud saksa keele kontaktimõjuga üldisemaltki). Töös leiab kinnitust see, et (värvingu)partiklitel on oluline pragmaatiline roll ka kirjalikus keeles, mistõttu on igati õigustatud nende kontrastiivne uurimine kahe keele eri tüüpi tekstides. Uurimuse teema on aktuaalne: ühelt poolt keelte partiklisüsteemide kirjeldamine ja teisalt ühe keele erinevate partiklite pragmaatiliste funktsioonide uurimine on tänapäeva keeleteaduses populaarne valdkond. 

Oma põhjalikus uurimuses iseloomustab autor üldisema partiklisüsteemi taustal just värvingupartikleid kui üht partiklite alaliiki, millel on kokkupuuteid nii muude partikliliikide kui ka adverbide ja diskursusemarkeritega. Töös on värvingupartikleid määratletud kui muutumatuid sõnu, mis on integreeritud lausesse ning „edastavad kõneleja emotsioone, suhtumist, ootusi jm ning esinevad lauses süntaktiliselt sõltumatult, st neid on võimalik lausest välja jätta, ilma et lause muutuks grammatiliselt valeks” (lk 21). See on siiski veel üsna lai määratlus, mille põhjal pole värvingupartikleid muudest partikliliikidest ja diskursusemarkeritest lihtne eristada. Lisaks üldisele definitsioonile on töös välja toodud ka hulk täpsemaid kriteeriume, mille alusel värvingupartikleid piiritleda (lk 23–25). Selline eri keeletasandeid hõlmav kriteeriumide süntees on kahtlemata väitekirja üks väärtusi.

Eesti keele partikleid on seni võrdlemisi vähe uuritud. Selle teemaga on tegelnud põhiliselt TÜ suulise keele uurijad Tiit Hennoste juhtimisel, samuti Leelo Keevallik, Annika Küngas jt. Ka varasemates käsitlustes on nimetatud metoodilisi raskusi partiklite kui multifunktsionaalse sõnarühma määratlemisel ja täpsemal liigendamisel. Värvingupartikli terminit on eesti keeles varem kasutanud Hennoste, saksakeelne termin Abtönungspartikel osutab sarnasele nimetamisloogikale. Metoodiliselt põhjendatult toetub Kärk oma kontrastiivses uurimistöös peamiselt saksa arvukatele traditsioonilistele partikliuurimustele, nt Gerhard Helbigi ja Agnes Helbigi ning G. Helbigi ja Joachim Buscha käsitlustele, samuti Dudeni grammatikale. 

Artikliväitekiri, mille põhiosa moodustavad kuus aastatel 2008–2013 ilmunud publikatsiooni, annab uurimisküsimusest ja selle lahendamise metoodikast hea ülevaate ning paneb samal ajal metoodika ka mitmekülgselt proovile. Töösse koondatud publikatsioonid lähtuvad üldjoontes sarnasest teoreetilisest alusest, tõlkepõhisest kontrastiivanalüüsist, mille abil võrreldakse saksa ja eesti keele partiklikasutuse eripära. Publikatsioonid erinevad siiski materjaliallikate valiku ja mõneti ka metoodika poolest ning on seetõttu paigutatud töösse sisuliste plokkidena, mitte ilmumise järjekorras. Uurimisküsimustena on kesksel kohal partiklite keeleomasus ja tõlgitavus ning partiklite funktsioonide ja kasutustingimuste sarnasus ja/või erinevus saksa ja eesti keeles. 

Esimene ja ka ajaliselt vanim artikkel pealkirjaga „Mehr Nähe durch mehr Partikeln? Zur Verwendung der Modalpartikeln in persönlichen Briefen” sisaldab ülejäänutest metoodiliselt mõnevõrra erinevat saksakeelsete erakirjade diakroonilist partiklikäsitlust. See publikatsioon on ka ainus, kus eesti keele partiklite problemaatikat veel sisse ei tooda, kuid saksa keele sagedamaid värvingupartikleid õnnestub autoril siin ülevaatlikult iseloomustada. Järgmised neli publikatsiooni moodustavad ühtse ploki, käsitledes kontrastiivselt mõningate sagedasemate värvingupartiklite kasutamise tingimusi saksa ja eesti keeles. Teises artiklis „Värvingupartiklite kujunemisloost: saksakeelsete partiklite doch, wohl ning ja eestikeelsed vasted” on antud hea diakrooniline ülevaade pealkirjas nimetatud partiklite eesti vastete funktsioonide kujunemisest. Ülejäänud käsitlustes on keskendutud üksikpartiklitele, nt neljandas artiklis „Funktionen von Abtönungspartikeln. Die Partikel doch und ihre Entsprechungen im Estnischen” partiklile doch ’ometi, ju; õieti’ ja viiendas „Zu den frequentesten Abtönungspartikeln in den Lehrwerken für Deutsch als Fremdsprache: mit besonderer Berücksichtigung der Modalpartikel „denn” in den Fragesätzen” partiklile denn ’siis’ saksa keele õpikutes. Kolmandas artiklis „Värvingupartiklid eesti- ja saksakeelsetes küsilausetes” ja eespool nimetatud viiendas artiklis on vaatluse all värvingupartiklite kasutamise eripära küsilausetes kui pragmaatiliselt markeeritud lausetüübis. Kuues publikatsioon „Funktionen der Abtönungspartikeln wohl/küll (küllap) und ja/ju (jo) im Deutschen und im Estnischen” kujutab endast saksa-eesti värvingupartiklipaaride põhjal tehtud metoodilist üldistust ning ühtlasi väitekirja põhiseisukohtade kokkuvõtet. Kõik artiklid on ilmunud eelretsenseeritavates väljaannetes ja sisalduvad väitekirjas muutmata kujul.

Tänu selgelt piiritletud uurimisküsimustele ja valitud metoodikale kujuneb kesksetest probleemidest hea ülevaade. Enamik artikleid on põhjalikud käsitlused, milletaolisi oleks edaspidi kindlasti vaja ka muude (värvingu)partiklite kohta, et see keerukas ja funktsionaalselt läbipõimunud valdkond tulevikus paremini hõlmata. 

Empiiriline materjal pärineb peamiselt elektroonilistest tekstikorpustest, nende hulgas ka vana kirjakeele korpus, kuid ka saksakeelsetest erakirjadest, näidenditõlgetest ja algajatele mõeldud saksa keele õpikutest. Materjaliallikad on tekstiliigiliselt kiiduväärselt mitmekesised ja võimaldavad uuritava partiklirühma liikmeid mitmekülgselt iseloomustada. 

Metoodika ja uurimismaterjali valikut on nii väitekirja analüütilises ülevaates kui ka artiklites piisavalt põhjendatud. Artiklites võinuks olla aga rohkem rõhutatud, et käsitletud värvingupartiklid on multifunktsionaalsed, st ainult sama sõnakuju põhjal pole võimalik öelda, kas partikkel on kasutusel värvingupartiklina või mõnes muus funktsioonis. Eriti vajaks analüüsis täpsustamist värvingupartiklite ja episteemiliste (tõeväärtushinnangut väljendavate) partiklite vahekord. Näiteks kas lausetes Ju mind visatakse välja, Mind ju visatakse välja, Mind visatakse ju välja, Mind visatakse välja ju on ju kõigil juhtudel värvingupartikkel. Partiklite funktsioonide hargnemine vajaks edaspidi täpsemat uurimist – ilmselt aitaks see täpsustada ka partiklite grammatiseerumise teid. 

Üks metoodilisi kitsaskohti näib olevat selles, et partiklite tekkemehhanismi kohta on praegu kasutada oleva vana kirjakeele materjali põhjal raske järeldusi teha, sest sagedased värvingupartiklid, nagu doch, siis(ki), ometi, küll, on tavalised ja sagedased juba kirjakeele vanimates tekstides. Need olulised funktsioonisõnad sisalduvad ka vanimates grammatikates ning on seega kirjakeeles olemas olnud n-ö algusest peale, mistõttu ei ole võimalik jälgida nende kujunemise algusjärku ega esmaseid funktsioone. Seetõttu saab diakrooniliselt kirjeldada enamasti vaid partiklite funktsiooninihkeid, mitte nende kasutusele tuleku motivatsiooni. Probleemiks jääb niisiis esialgu see, kuidas saksa keele mõju eesti keele partiklite funktsioonidele metoodiliselt usaldusväärselt tuvastada. 

Väitekirja analüütilise ülevaate osa on kompaktne, selgelt struktureeritud ja süsteemne. Selles on antud sissevaade saksa keele partikliuurimise traditsiooni ning tutvustatud ka eesti keele partiklite uurimist. Järgneb värvingupartiklite rolli ja positsiooni kirjeldamine partiklite süsteemis ning eesti ja saksa keele partiklite süntaktiliste, morfoloogiliste, semantiliste ja pragmaatiliste omaduste eritlemine. Tutvustatakse ka partiklite kujunemisprotsesse. Lisaks sellele on antud lühike referatiivne ülevaade saksa-eesti keelekontaktidest ning esitatud seaduspärasusi ja tähelepanekuid värvingupartiklite kasutamist mõjutavatest keelevälistest ja keelelistest teguritest. Tänuväärne on üldistuste tegemine värvingupartiklite mõjust lause funktsioonile. Edasist uurimist vajaks partiklite esinemine eitavas või jaatavas lauses ning partikli funktsiooni sõltuvus selle asukohast lauses. 

Analüütilise ülevaate põhjalikem jaotis tutvustab artiklite põhitulemuste põhjal vanemate eesti- ja saksakeelsete tekstide värvingupartiklite kasutamist. Vana kirjakeele allikate rööptekstide alusel partiklikasutuse jälgimine on metoodiliselt igati õigustatud, kuid järelduste tegemisel tulnuks mõnevõrra rohkem arvestada kirikukeele traditsiooni (k.a saksakeelse lähteteksti ulatusliku tõlkelisuse) ja tekstiliigi mõjuga. Ilmselt oli tollase kirikukeele partiklikasutuses võimalik siiski suurem variatiivsus kui tänapäeval ootuspärane ja Stahli varieeruv keelekasutus ei pruugi olla tema puuduliku keeleoskuse tagajärg, nagu lk-l 43 oletatud. Ka Stahlil kasutatud saksamõjuline partikkel doch esineb juba XVI sajandi allikates ning on muuhulgas olemas Gösekeni 1660. aasta sõnaraamatus (mugandatud kujul toch> toh). Niisiis on see partikkel võinud laenulisena kasutusel olla ka eestlaste kõnepruugis – sedavõrd tavaline ja juurdunud näib see varasemas kirjakeeles. Arvestades tollast linnade mitmekeelset elukorraldust, ei ole selle saksa keelest laenatud sagedase partikli eesti keelde ülevõtmine üllatav (vrd ka saksa keelest laenatud partiklit ja).

Analüütilise ülevaate lehekülgedel 46–48 on kokku võetud saksa partikli ja eesti vastete analüüs. Eesti materjali poolelt vaadates tundub siin olevat tegu komplekssema vaheldusega, kus lisaks ja-le osaleb ka saksa partikkel je, mida pole väitekirjas eraldi jälgitud, aga mis tuleb esile mõningates näitelausetes (nt artikli VI näitelauses 33). XVII sajandi tekstides on kasutusel olnud ka ilmselt saksamõjuline ju … ju konstruktsioon (ju armsam laps, ju kibedam vits, sks je frommer Kind, je schärfer Rute), mis vääriks samuti (värvingu)partiklina uurimist. 

Otsus käsitleda koos partikleid küll ja küllap on ilmselt põhjendatum regilaulude ja vana kirjakeele materjali puhul, kuid vähem tänapäeva kirjakeeles, kus nende partiklite funktsioonid erinevad. Seetõttu vääriks nende kahe „tööjaotus” põhjalikumat analüüsi. Edaspidist täpsustamist vajaks ka väide, et „Partikli funktsioonis küsisõna ega esineb vaid eitavas lauses (Ega ma hull ei ole!)....” (lk 27). Viimasel ajal, eriti internetikeeles, võib leida näiteid selle partikli kasutamisest ka jaatavates lausetes, nt ega ma teen enda üle ka nalja (buduaar.ee).

Väitekirja põhiliseks panuseks võib pidada partiklite uurimise metoodika arendamist ja täpsustamist, eriti mis puudutab lausetüüpidest lähtuvat kasutusviiside analüüsi. Teiseks on oluline tulemus värvingupartiklite kui partiklirühma piiritlemine ja selle rühma paigutamine eesti keele modaalsõnade süsteemi ning kolmandaks mitmekülgsel empiirilisel materjalil põhinev kontrastiivne analüüs, mis võtab arvesse ka varasemat saksa keele mõju eesti kirjakeelele ning toob vajaduse ja võimaluse korral sisse diakroonilise mõõtme. Töö pakub süstemaatilist sissevaadet värvingupartiklite kui eesti keeles seni vähe uuritud partiklirühma kasutamise üksikasjadesse ning heidab sedakaudu valgust ka partikliliikidele üldisemalt. Janika Kärk loob oma väitekirjas hea metoodilise aluse värvingupartiklite ja miks mitte ka muude partikliliikide edasiseks uurimiseks.

               P a b e r t r ü k k