Lehekülje algusesse

13. rakenduslingvistika kevadkonverents



24.–25. aprillil 2014 toimus Tallinnas 13. rakenduslingvistika konverents teemal „Keel ja haridus mobiilses maailmas”, mis oli ühendatud Eesti keeletehnoloogia (EKT) konverentsiga (23.–24. IV) ning IAIMTE (International Association for the Improvement of Mother Tongue Education) hariduslingvistika huvirühma konverentsiga (25.–26. IV). Kutsutud esinejad pidasid kolm plenaarettekannet: Gert Rijlaarsdam (Amsterdami ülikool, Antwerpeni ülikool) „Teaching writing in L1 secondary education: learning to write, and writing to learn”, Marilyn Martin-Jones (Birminghami ülikool) „Ethnography of literacy as a lens on language policy and practice in multilingual settings”, Jan Hulstjin (Amsterdami ülikool) „The Basic Language Cognition and Higher Language Cognition (BLC-HLC) theory of language proficiency in native and non-native speakers”.

Kahe päeva jooksul oli kavas 47 ettekannet (sh vaatmikud). Konverentsi põhiprogrammi keskmes oli sel aastal keeletehnoloogia, mille kohta peeti 15 ettekannet. Lisaks töötas konverentsil neli sektsiooni.

EKT programmi sektsiooni avas Kadri Vider (TÜ/Eesti Keeleressursside Keskus) ettekandega keeleressursside keskuse tegevusest ning tutvustas selle humanitaaride teadustaristu kasutusvõimalusi. Einar Meister (TTÜ) pidas ettekande teemal „Kõne- ja multimodaalsed korpused”. Pire Teras (TÜ) andis ülevaate eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse arendustest. Ettekandes „Lühendid ja terminid meditsiinitekstides” kõneles Heiki-Jaan Kaalep (TÜ) oma juhendatava Eola Valdre doktoritööst, mis käsitleb meditsiini allkeelt suunaga spetsialistilt spetsialistile. Keeletehnoloogiline uuri-misprobleem seisneb ülesandes leida valdkonnaspetsiifilist tekstitöötlust hõlbustava rakenduse jaoks õiged fraasid ja lühendid. Tiit Hennoste (TÜ) andis ülevaate EKT projektist „Suulise eesti keele audiovisuaalse suhtluskorpuse kogumine ja päringusüsteemi arendamine”. Vestlusanalüüsi transkriptsioon on standardiseeritud sõnatasandil, kuid mitteverbaalse osa jaoks lihtsat, kergestikasutatavat ja vähe aega nõudvat standardit ei ole. Märgendamiseks kasutatakse tarkvara Transana, kuid ka Siim Orasmaa tehtud otsingutarkvara on osutunud väga kasulikuks. Ettekandes „Uued ressursid masintõlkes” tutvustas aga Heiki-Jaan Kaalep mahukat korpust OPUS (vt opus.lingfil.uu.se) ja EKI eesti-inglise sõnastiku paralleelistamisel tehtud tähelepanekuid mitmesõnaliste väljendite vormide automaatgenereerimisest. Sulev Iva (Võru Instituut) tutvustas EKT projekti „Võru ja Setu keelekorpus”. Võru ja setu on kantud UNESCO punasesse raamatusse kui ohustatud keeled ning keelekorpuse koostamisega loodetakse kaasa aidata nende säilimisele. Korpused talletavad keelt ja on toeks sõnaraamatute koostamisel, samuti on nad heaks materjaliks keeleuurimisel. S. Orasmaa (TÜ) rääkis tekstide sündmus- ja ajastruktuuri märgendamisest TimeML-i raamistikus. Töö eesmärgiks on luua automaatne süsteem, mis suudab tekstist tuvastada sündmused ja ajaväljendid ning need omavahel ühendada, vastates küsimusele „mis toimus millal?” Martin Luts (Tilde Eesti OÜ) esitles EKT projekti „Eesti avatud rööpkorpus”, mille eesmärgiks on luua oluline kogus keeleressursse statistiliste masintõlkesüsteemide parandamiseks. Kogutud on u 6,5 miljonit sõna eesti-inglise rööptekste ning miljon sõna vene-eesti ja sama palju läti-eesti paralleelkorpust. Heili Orav (TÜ) tutvustas EKT projekti „Eesti Wordnet’i täiendamine”. Wordnet on arvutitesaurus, milles on peale sõnade tähenduste eristamise fikseeritud ka tähendustevahelised seosed (sünonüümid, antonüümid, ülem- ja alammõisted, osa ja terviku suhted jms). 2014. aasta jaanuari seisuga oli tesauruses üle 65 500 mõiste ning töö selle täiendamisega jätkub. Sektsiooni lõpetas Ahti Lohki ja Leo Võhandu (TTÜ) ühisettekanne „Testmustrid wordnet’i tüüpi sõnastike hindamiseks”. Loomuliku keele masintöötlemisel on erinevate keelte wordnet’id atraktiivsed eelkõige oma mõistete hierarhilise struktuuri tõttu, mille käsitlemiseks puuduvad siiamaani nende seisukorda uurivad vahendid. Ettekandes tutvustatigi testmustreid, mis püüavad antud tühimikku täita, ning näidati, kuidas selliste testmustrite abil saab leida võimalikke vigaseid struktuure wordnet’i tüüpi tesaurustes.

Keeleökoloogia ja keeleõppe sektsiooni (juhataja Martin Ehala) kuuest ettekandest olid kolm pühendatud otseselt TÜ uue institutsionaalse uurimisteema „Eesti keele kestlikkus avatud maailmas” (EKKAM) tutvustamisele, kolm ülejäänud ettekannet käsitlesid keeleõppe probleeme erinevatest vaatenurkadest. Martin Ehala (TÜ) ettekanne andis ülevaate eesti keele kestlikkuse uurimisteema eesmärkidest, teoreetilistest lähtekohtadest, metoodikast, uuringukavast ja töörühmast. Töörühma liikmete Maarja Siineri, Kadri Koreiniku ja Tõnu Tenderi (TÜ) ettekanne „Eesti keelekeskkonnad, nende kirjeldamiseks vajalikud andmed ja keele elujõulisuse hindamine” täiendas sissejuhatavat ettekannet, analüüsides kogutud andmete põhjal, kuidas tänase päeva eesti keele kasutajate erinevad elu- ja töökeskkonnad mõjutavad nende keelekasutust. Sama töörühma liikme Anastassia Zabrodskaja (TLÜ) ettekanne analüüsis rühmaintervjuude andmete põhjal Narva noorema põlvkonna vene emakeelega inimeste diskursusi keelelise ja rahvusliku identiteedi konstrueerimisel.

Birute Klaas-Lang ja Kristiina Praakli (TÜ) esitasid haridus- ja teadusministeeriumi tellitud laiaulatusliku uuringu tulemusi vene õppekeelega koolinoorte hoiakutest riigikeele oskuse vajalikkuse kohta. Analüüs näitas, et keelt nähakse eelkõige hariduse jätkamise ja parema töökoha saamise vahendina, integratiivne motivatsioon ja eesmärk mitmekultuurilise ja -keelse identiteedi kujunemiseks on jäänud tagaplaanile. Eduard Odinetsi (TLÜ) ettekanne keskendus kirjutamise erinevatele aspektidele eesti keele kui teise keele tunnis ning keelestruktuuride rollile kirjutamisoskuse arendamisel, kirjutamisele kui protsessile, efektiivsele kirjutamisele ja teistele olulistele aspektidele kirjutamisoskuse omandamisel. Halliki Põlda (TLÜ) kõneles andekusega seonduvast mõistestikust ja seda tähistavast sõnavarast teaduskirjanduses ja üldkeeles, vaadeldes, kuidas vastava ala terminoloogia peegeldub Eesti ajaloolistes meediatekstides ning milliseid tähendusi annavad inimesed andekusele tänapäeval.

Konverentsi traditsiooniliseks osaks on kujunenud lapsekeele tööpaja (juhataja Reili Argus), tänavune oli järjekorras juba kaheksas, milles oli seekord seitse ettekannet. Kristjan Kask ja Triin Liin (TÜ) vaatlesid ettekandes „Children’s understanding of the concept of memory”, kuidas lapsed kirjeldavad aja, kohtade ja järjestikuste sündmuste mäletamist. 4-, 6- ja 8-aastaste lastega läbiviidud intervjuudest selgus muu hulgas, et näiteks sündmuste toimumise aega on 4-aastastel ja isegi 6-aastastel lastel väga keerukas mäletada. Reili Arguse (TLÜ) ettekanne „Deontilise modaalsuse väljendusvahendite omandamisest” keskendus direktiividele lapse ja lapsele suunatud keeles. Vaadeldes kahe eesti keelt omandava pooleteist kuni kahe ja poole aastase lapse ja neile suunatud kõne direktiivseid kõneakte, ilmnes, et lapse-vanemad suhtlevad lastega väga suuresti just direktiivide abil. Direktiivide hulgas domineerivad otsesed käsud, keelud ja kõneleja tahet väljendavad laused, kaudsete käskude osakaal on direktiivide hulgas väga väike. Seetõttu ilmselt omandavadki eesti lapsed varakult just imperatiivivormis otsesed käsud ning kaudsete käskude omandamine algab hiljem, alles pärast kaheaastaseks saamist. Laura Kamandulytė-Merfeldienė ja Ingrida Balčiūnienė (Kaunase ülikool) vaatlesid ettekandes „Morphonotactics in L1 acquisition of Lithuanian: TD vs. SLI” eksperimentaalse metoodika põhjal nii normaalse keelelise arenguga kui ka spetsiifilise kõnearengu häirega laste leedu keele morfofonotaktika omandamist. Tulemustest selgus, et morfofonotaktika ja morfoloogia areng on väga tihedalt seotud: konsonantühendid, mis esinevad ainult ühe morfeemi piirides ja funktsioneerivadki morfeemina, on normaalse keelelise arenguga laste jaoks kõige lihtsamad omandada. Samas, spetsiifilise kõnearengu häirega laste jaoks olid ka sellised kaashäälikuühendid keerukad. Alexandr N. Kornev (Peterburi riiklik lastemeditsiini ülikool) ja Ingrida Balčiūnienė (Kaunase ülikool) analüüsisid ettekandes „Narrative production in children with dyslexia: linguistic vs. cognitive resource deficit?” düslektikute jutustamisoskust. Uurimuse aluseks oli eksperimentaalne metoodika, mille abil vaadeldi vene keelt kõnelevate 9-aastaste normikohase keelelise arenguga ja düsleksiaga laste oskust piltide põhjal lugusid jutustada või siis neile räägitud lugusid ümber jutustada. Tulemused näitasid, et düsleksiaga laste narratiivide struktuuri probleemid on pigem piiratud keelelistes kui kognitiivsetes oskustes. Helen Kõrgesaar (TLÜ) võrdles ettekandes „Erinevused eesti isade ja emade lapsele suunatud kõnes” emade ja isade lausungite pikkust ja nende jaotumist pragmaatilisest funktsioonist lähtuvalt. Spontaanse kõne dialoogide põhjal tehtud uurimusest selgus, et lastele suunatud kõne on üsna ühtne register, emade ja isade kõne on vaadeldud näitajatelt väga sarnane. Emad ja isad räägivad lastega igapäevatoimingute ajal lindistatud dialoogides enam-vähem ühepalju, üsna ühepikkuste lausungitega ja kasutavad üsna ühepalju küsimusi ja käske. Samas on oluline vahe, kas vaadeldud ema või isa rääkis lapse või mõne muu täiskasvanuga. Täiskasvanutele suunatud vestluses olid näiteks nii emade kui ka isade kõnes lausungid pikemad ning rohkem leidus väitlauseid. Ada Urm, Tiia Tulviste ja Liina Vanatoa (TÜ) vaatlesid ettekandes „„Say as I say!”: receptive and expressive language development of Estonian 3-year-olds in relation to maternal speech and communicative style” seda, kuidas on emade suhtlusstiil seotud laste keelelise arenguga. Uurimuses oli lindistatud 23 eesti ema vestlusi nende kolmeaastaste lastega kolmes igapäevasituatsioonis. Laste keelelise arengu hindamiseks oli kasutatud Reynelli testi. Tulemused näitasid, et kõige positiivsemalt mõjutab laste keelelist arengut see, kuivõrd annavad emad vestluse käigus lastele tagasisidet. Samuti varieerub emade suhtlusstiil eri tüüpi situatsioonides: vestluses, kus meenutatakse varem toimunud sündmusi, jagavad emad kolm korda vähem käske kui näiteks mängusituatsioonis pusle kokkupanemise ajal.

Teise keele omandamise sektsioonis (juhataja Annekatrin Kaivapalu) keskenduti sellel aastal sihtkeele mõistmisele ja -loomele ning nende interaktsioonile keeleoskuse arengus (kuus ettekannet ning kaks vaatmikku). Valdav osa ettekannetest käsitles õppijate keeleloomet ja produktiivsete osaoskuste omandamist. Pille Eslon (TLÜ) analüüsis adverbilisi keelekasutusmustreid ja nende tekstilisi funktsioone. Võrdlus õppijakeelega osutas, et õppija väldib adverbilisi struktuure nende morfosüntaktilise keerukuse ja sõnajärje tõttu, kuna adverb „lõhub” mineviku liitaja vormi. Samas on mõned neist kinnistunud struktuuridest suure sageduse tõttu kergesti omandatavad ja seetõttu sõnaloome käsutuses. Mare Kitsniku (TLÜ) ettekanne tutvustas eesti vahekeele korpuse põhjal eesti keele B1- ja B2-taseme kirjaliku õppijakeele sagedasemaid verbikonstruktsioone ning tõi välja B1- ja B2-taseme keelekasutuse vahelised sarnasused ja erinevused. Keaty Siivelt (TLÜ) ja Sanna Mustonen (Jyväskylä ülikool) analüüsisid kohakäänete kasutuse arengut soome õppijakeeles ühelt poolt sihtkeelses keskkonnas ja teisalt võõrkeeleõppena väljaspool keelekeskkonda. Tulemustest selgus, et enim mõjutab keelekeskkonna olemasolu või puudumine kohakäänete kasutuse sagedust ning variatiivsust. Sageduse, sihtkeelepärasuse ja variatiivsuse osas on eestikeelsete soome keele õppijate ja soome keelt omandavate teistsuguse taustaga noorte keelekasutus erinev. Maarja Must-Vikman (TÜ) vaatles, mida üldse mõista teises ja/või võõrkeeles akadeemilise kirjutamise all, kes on tüüpiline teises keeles kirjutaja, millised on tema vajadused, ning tutvustas meetodeid, mida võib rakendada teises keeles akadeemilist kirjutamist õpetades. Jaroslav Izavčuk (Jan Evangelista Purkyně ülikool, Tšehhi) mõtiskles poliitiliselt korrektse keelekasutuse üle keeleõppes ja analüüsis vastava sõnavara õpetamise võimalusi. A. Kaivapalu (TLÜ) rääkis keeltevahelisest sarnasusest keele mõistmisel ja -loomes, keeletöötluse kahe poole koostoimest sihtkeele omandamisel ja metoodilistest võimalustest nendevahelise interaktsiooni uurimisel. Tähelepanu keskmes oli lähisugulaskeele mõistmise ja loome sümmeetria: soomekeelsed eesti keele õppijad on eestikeelsetest soome keele õppijatest altimad tunnetama keeltevahelist sarnasust, mõistavad seetõttu paremini sihtkeelset teksti ja toetuvad keeleloomes enam keeltevahelisele sarnasusele.

Kolmandat aastat korraldatavas sotsiolingvistika sektsioonis (juhataja Anna Verschik) tagasid mitmekülgse teemakäsitluse (11 ettekannet ja üks vaatmik) uurijad USA-st, Venemaalt, Soomest, Leedust ja Eestist. Esindatud olid nii laiemad keelepoliitikast tulenevad teemad, eri kogukondade sotsiolingvistilise situatsiooni kirjeldused kui ka n-ö juhtumiuuringul põhinevad käsitlused.

Kimmo Granqvist (Helsingi ülikool) rääkis Soomes kasutatavast mustlaskeele variandist ja seda reguleerivatest sotsiolingvistilistest teguritest. Olukord on paradoksaalne: ühelt poolt soovib kogukond seda keelt säilitada, teiselt poolt aga (kasutajate enda hinnangul) on keeleoskus pigem kahanenud. Kuid selline hinnang tuleneb ettekujutusest „õige” keele kohta. Suzanne Wertheim, sõltumatu uurija USA-st, vaatles metafoore identiteedi seisukohalt ning näitas, et need on identiteedi konstrueerimise võimsaks tööriistaks. Sofya Yampolskaya (Euroopa ülikool Peterburis) tutvustas moodsa heebrea keele internatsionalismide teket. Ilya Magin samast ülikoolist arutles teemal, miks paljude venelaste seisukohalt on ukraina keel naljakas. Tegemist on muidugi rahvalingvistikaga, kuid on oluline vaadata põhjusi. Nendeks on nn foneetiline põhimõte ortograafias (vastukaaluks vene keele morfoloogilisele põhimõttele) ja ukraina lekseemide väline sarnasus vene keele madalama stiili omadega (sama sõna, aga erinev stilistiline väärtus). Colm Doyle (TLÜ) kõneles gümnaasiuminoorte hoiakutest eesti ja inglise keele suhtes. Virve Vihman (TÜ) käsitles verbe eesti-inglise koodivahetuses simultaanselt kakskeelsete laste seas. Heiko Marteni (TLÜ) küsitlusel põhinevast uurimusest saksa keele hoiakute kohta ilmnesid nii diskursiivsed (s.o millega saksa keel seostub) kui ka struktuurilised aspektid (keelejuhid tõid välja teatud grammatilised kategooriad). Liina Tammekänd (TÜ) tutvustas lõunaeestlaste keelelisi narratiive, mille kaudu ilmnes keelejuhtide mitmekeelsus ja mõningad põlvkondlikust kuuluvusest tingitud keelelise repertuaari erinevused. Ligita Judickaitė-Pasvenskienė (TLÜ/Vytautas Magnuse ülikool, Kaunas) tutvustas pärisnimede edastamise problemaatikat inglise keelest leedu keelde tõlgitud lastefilmide subtiitrites. Anna Verschik (TLÜ) kõneles inglise-eesti keelekontaktidest eestlaste blogides.

Sektsioonides eksponeeritud kolmes vaatmikus analüüsiti õppematerjali rolli õpimotivatsiooni kujundamisel (Mare Kitsnik, TLÜ), perede hoiakute ja vestlusstrateegiate mõju laste eesti-soome kakskeelsuse omandamisele (Kristiina Teiss, Tampere ülikool) ning eesti-soome homofooniast põhjustatud koodivahetust Eestis elavatel soomlastel (Maria Frick, Helsingi ülikool).

Konverentsi korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool. Järgmine, 14. rakenduslingvistika konverents toimub 23.–24. aprillini 2015.