Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kümme aastat R-klubi



21. märtsil 2014 tähistati R-klubi kümmet tegevusaastat seminariga Tallinna Ülikoolis. R-klubi sai alguse Helle Metslangi juhendatavate TLÜ kraadiõppurite tööde ühisaruteludest, esimene protokollitud koosolek toimus 15. oktoobril 2004. R-klubi ehk reedeklubi on aeg-ajalt Tallinnas reedeti kogunev informaalne arutlusring, mille põhitegevuseks on pakkuda klubilastele tagasisidet ja küünarnukitunnet eesti keele alases uurimistöös, ennekõike väitekirjauurimuste tegemisel ja artiklite publitseerimisel. Aegade jooksul on klubilaste ring avardunud juhendatavate ja kolleegidega Tartu Ülikoolist ja Eesti Keele Instituudist, samuti Eesti Rakenduslingvistika Ühingust. 

Seminari avas TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi direktor Piret Viires. Helle Metslangi ettekandest „Hetk tagasi vaadata” tuli esile R-klubilaste väitekirjade ja sedakaudu tekstide ühisarutelude avar temaatika: tänapäeva eesti keele morfosüntaks, leksikoloogia ja leksikograafia, esimese keele omandamine, teise keele omandamine, kontrastiivne keeleuurimine, vana kirjakeel, korpuslingvistika, foneetika. R-klubilased on kaitsnud kolm magistritööd (Natalia Vaiss, Jane Lepasaar, Maria-Maren Sepper), viis doktoriväitekirja monograafiana (Margit Langemets, Annika Kilgi, Jelena Kallas, Heete Sahkai, Tiina Rüütmaa) ja neli artikliväitekirjana (Reili Argus, Helena Metslang, Rene Altrov, Janika Kärk). 

R-klubi ajalugu meenutas Maria-Maren Sepper („Mõttevälgatus – reedeklubi – algatus”). Kõneleja võttis esmalt kokku R-klubi põhitegevuse tulemused (ülevaade publikatsioonidest eri väljaannetes), seejärel nimetas teoks saanud mõtteid, millel on eesti lingvistikale laiem mõju, olulisim neist on ehk Eesti Rakenduslingvistika Ühingu asutamine.

Järgnes kuus akadeemilist ettekannet senistest ja praegustest uurimistöödest, tegevustest enne ja pärast kaitsmist.

Natalia Vaiss arutas ettekandes „Aspektisõnastiku arendamise ideest”, kas ja kuidas jätkata tööd sõnastiku käsikirjaga. Aspektisõnastiku põhiidee on jaotada kõik üldkeele tavalisemad transitiivsed verbid või verbitähendused kolme rühma vastavalt sellele, millist objektikäänet nad nõuavad ning millist aspektitähendust võivad väljendada: 1) partitiivsed, 2) aspektilised ja 3) perfektiivsed verbid. Lihtverbid antakse alfabeetilises järjekorras, ühend- ja väljendverbid esitatakse põhiverbi artiklis ning lisatakse mitu näitelauset. Sõnastiku sissejuhatuses seletatakse põhjalikult sihitise reegleid ja võimalikke erandeid nii üldiselt kui ka iga verbitüübi kohta. Selline sõnastiku vormis õppematerjal võiks kanda nimetust „Sihitise õpperaamat” ning oleks mõeldud eelkõige B2-keeletaseme õppijatele, kuid sobiks ka B1- või C1-keeletaseme õppijatele.

Jane Lepasaar kõneles teemal „Toimetajatööst riigikontrollis”. Riigikontrolli eesmärk on anda riigikogule ja valitsusele aru, kas riigi majapidamine on korras ja tulemuslik. Selle asutuse aruanded peavad olema usaldusväärsed, ja muu kõrval aitab seda saavutada nende lihtne ja ladus keelekasutus. Riigikontrollis ongi selleks ametis toimetajad.

Heete Sahkai ettekanne „Kas eesti keel vilistab verbivalentsile?” käsitles teoreetilist huvi pakkuvat eesti keele konstruktsiooni, mis võimaldab kasutada verbe produktiivselt laienditega, mis ei tulene nende valentsist ega rektsioonist (näiteks Ostsin külmkapi toitu täis, Külad põgenesid tühjaks). Ettekandes pakuti välja, et nähtust võiks konstruktsioonipõhises raamistikus käsitleda produktiivse liitpredikaadikonstruktsioonina.

Jelena Kallas ja Maria Tuulik rääkisid ettekandes „Tumedad või pimedad juuksed? Uus kollokatsioonide sõnaraamat” EKI uuest sõnastikuprojektist. Kollokatsioonid on sageli koos esinevad sõnad, näiteks päike paistab, tõuseb, loojub. Sõnastik sisaldab u 10 000 nimi-, omadus-, tegu- ja määrsõna kollokatsioone. Autorid tutvustasid uusi meetodeid, kuidas saaks kollokatsioonisõnastikku koostada automaatselt või poolautomaatselt, toetudes korpusepäringu tarkvara Sketch Engine (www.sketchengine.co.uk) väljundile.

Janika Kärk („Teije tehte kül sest jütlussest ehk värvingupartiklid saksa pastorite teenistuses”) vaatles värvingupartiklite kujunemislugu eesti keeles ning saksa keele võimalikku mõju mõningate partiklite kasutamisele, samuti värvingupartiklite tõlkimisvõimalusi. Värvingupartiklid on süntaktiliselt sõltumatud muutumatud sõnad, mis muudavad lause pragmaatilist funktsiooni. Lisaks esitas kõneleja mõned näited, kuidas saksa pastorid kasutasid värvingupartikleid oma usuvalgustusliku töö tegemisel eestlastest kuulajaskonna mõjutamiseks. 

Tiina Rüütmaa kõrvutas ettekandes „Kummalised kõrvallaused” ungari ja eesti kõrvallause kõneviise. Uurimismaterjalis on tegelikud vastavused keerulisemad, kui teoreetilise kirjanduse põhjal võiks arvata. Esmapilgul kummalisena tunduvad vastavused on seletatavad ühise funktsiooniga: a) ungari kõrvallause imperatiiv ja eesti kõrvallause konditsionaal, b) ungari kõrvallause imperatiiv ja eesti kõrvallause da-infinitiivne predikaat ning c) ungari kõrvallause konditsionaal ja eesti kõrvallause da-infinitiivne predikaat.

Vabu sõnaveeretusi juhatas Szilárd Tóth.

Külgriba bänner