Lehekülje algusesse

Viis tõdemust filosoofia tõlkimisest



Artikkel põhineb 16. novembril 2012 Tallinna Ülikoolis toimunud seminaril „Tarkus tõlkes” peetud ettekandel. 

 

Tõlkimine on üks täiesti omanäoline tegevus. Senikaua kui leidub erinevaid keeli, püsib ka tõlkimine nähtusena kusagil lugemise ja kirjutamise vahepeal. Kindlasti on see vaevarikkam kui lugemine, kuid samas nõuab originaalse teose kirjutamisest väiksemat vaimupingutust. Tõlkimisest rääkides tuleks pidada silmas ka seda, mille tõlkega on tegemist. Näiteks kasutusjuhendi ja ilukirjandusteose tõlkimine on kaks erilaadset tegevust, millele seatud normid – täpsus või loetavus ja stiil – on üsna erinevad. Filosoofia tõlkimine asub arvatavasti kusagil nende vahel. Kus täpsemalt, selgub loodetavasti käesoleva kirjatöö käigus. Jagan siin mõningaid mõtteid filosoofiatekstide tõlkimisest, mis on sugenenud selle tegevuse enda käigus. Tõlkimine pole mulle olnud põhitegevus, mistõttu pean end rohkem juhutõlkijaks. Ometi olen oma 17-aastase praktika jooksul eesti keelde ümber pannud piisavalt suure hulga lauseid ja sõnu, mis annab aluse ja ehk ka õiguse teatavate üldistuste tegemiseks. Nimetan neid mõtteid  t õ d e m u s t e k s,  kuna erinevalt tõdedest ei lasu tõdemustel faktiivsuse kohustust. Tõdemus ei pea tingimata olema tõene, see on pigem teatud aja jooksul kujunenud arusaam. Mõned neist tõdemustest võivad lugejale tunduda üpris triviaalsed, kuid ma leian, et neid tasub siiski välja öelda või üle korrata.

 

1. tõdemus: filosoofia tõlkimisest rääkides ei tohi unustada filosoofia mitmekesisust. Ainult väga kaugelt vaadates võib paista, et filosoofia on midagi ühtset. Filosoofiat on kirjutatud väga erinevat moodi ning erinevat laadi filosoofia tõlkimine eeldab erinevat lähenemist. Leidub filosoofilisi tekste, mis sarnanevad rohkem luulega, kus vorm moodustab olulise osa sisust; ning leidub filosoofilisi tekste, kus originaali autor ise rõhub rohkem sisule ja kirjutab nullstiilis.

Nagu luule ja kasutusjuhendi tõlkimine seavad tõlkija ette erilaadse ülesande, nii saab erinevat juttu rääkida ka eri laadi filosoofia tõlkimise kohta. Näiteks Martin Heideggeri tõlkijate tõdemused selle kohta, mida nad teevad, on arvatavasti teistsugused kui siinsed, aga kuna aines on erinev, siis ei vastandu nad teineteisele. Minu tõdemused puudutavad peamiselt nõndanimetatud analüütilisse filosoofiasse kuuluvaid tekste ja nende tõlkimist. Analüütilise filosoofia piiritlemine ei ole kerge ülesanne (vt Mölder 2011). Siinse artikli raames piisab sedastusest, et tegemist on peamiselt inglise keeles viljeldava, ülikoolides valdava filosoofiatraditsiooniga, mis ei seisne tingimata mõne ühise doktriini pooldamises või stiili järgimises. Siiski võib öelda, et analüütilise filosoofia tekstid sarnanevad enamasti rohkem kasutusjuhendi kui luuletusega. Ehkki analüütiliste filosoofide seas on ka suuri stiilimeistreid – minu enda tõlgitud tekstidest tulevad esimesena meelde Oets Kolk Bouwsma (2004), John McDowell (2006) ja Willard Van Orman Quine (2008) –, on esikohal siiski see,  m i d a  väidetakse, mitte see,  k u i d a s  seda väidetakse. Analüütilise filosoofia tekstid ei sea oma tõlgetele sügavamaid tingimusi ega eelda mingit tõlkimise metafüüsikat, mida võib ehk vaja minna mõne kontinentaalfilosoofi tõlkimisel. Oluline on anda edasi mõtet, tegemata vormile ülearuseid mööndusi. Tuleb tähele panna, et tõlkesse ei tekiks grammatikast, järgnevusest ega muust sellisest tingitult lauseid, mida võib mõista teisiti kui originaalis mõeldud.

Ka sellisel juhul pole tegu tuima ümberpanemisega. Keeled on ikkagi erinevad ning ei ole võimalik tõlkida, arvestamata sõnade rolli vastavates keeltes. Kuid mitte alati ei saa tõlkes kasutada sõnu nende tavatähenduses. Analüütilises filosoofias on välja kujunenud hulk kindlaid mõisteid väljendavaid termineid, mille tähendus võib erineda tavakeelse sõna tähendusest ka originaalkeeles. Sama kehtib keele kohta, millesse tõlgitakse. On tarvis sõnu, mis toimiksid terminina. See toob meid järgmise tõdemuseni. 

 

2. tõdemus: termineid tuleks tõlkida läbivalt ühtemoodi, ent ainult seal, kus nad esinevad terminina. Termin on sõna, mis väljendab antud valdkonnas enam-vähem ühtemoodi esinevat erialast mõistet. Mõiste ei pruugi alati olla selge ning teinekord peitub ühe termini taga mitu üksteisega seotud mõistet. Ent ka sellistel juhtudel on oluline, kas või sellesama mõistelise segaduse klaarimiseks, et kasutataks sama terminit. Mina pean analüütilist filosoofiat piisavalt ühtseks kontekstiks, et seal esinevaid termineid, mis algallikas esinevad läbivalt samal kujul, tuleks ka tõlkes võimalusel edasi anda ühe sõnaga. See ei tähenda, et sama tõlkevastet tuleks pruukida igas kontekstis, ning allpool vaatlemegi ühte sellist juhtumit, kuid kontekstisisese suunisena võiks see kehtida küll.

Jaan Kaplinski on hiljaaegu kritiseerinud sellist hoiakut tõlkimise suhtes, mis püüab igale võõrkeelsele sõnale leida üheainsa eestikeelse vaste. Talle teeb muret see, et niiviisi toimides läheb kaduma keeles peituv maailmamõistmine, mis asub sõnavarast sügavamal, konstruktsioonide tasandil. Kui eri keelte sõnavara vahele tekitada üksühesed vastavused, siis hakkab see paratamatult mõjutama ka muid konstruktsioone keeles, sest kui on olemas omakeelsed vasted, siis on tõlkides lihtne üle võtta ka võõrkeelne lauseehitus. Sellisel juhul aga ei väljenda keel enam talle omast mõttelaadi, vaid temas nähakse „teistest keeltest tõlkimise masinat, tõlkemasinat” ning tulemuseks on olukord, kus „me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks” (Kaplinski 2013: 3).

Ma olen Kaplinskiga nõus, et selline oht on olemas ning et keelt ei tuleks pidada tõlkemasinaks. Eriti ilukirjanduse puhul ei ole igale võõrkeelsele sõnale ühe tõlkevaste otsimine ning selle külge klammerdumine hea praktika. Kuid julgen arvata, et analüütilise filosoofia erialases kontekstis ei ole terminite ühtemoodi tõlkimise nõude näol tegemist tõlkemasinale hoo andmisega. Esiteks, kui tõlge võtab üks ühele üle algkeele konstruktsioone, siis on tegemist lihtsalt halva tõlkega igal juhul, seda ka analüütilise filosoofia kontekstis. Tõlkija ise või kehvemal juhul toimetaja peaks tekstist anglitsismid, germanismid ja muud -ismid välja rookima. Muidugi võib olla tegu varjatud mõjudega, mida tõlkija ja toimetaja enam ei märkagi. Sellisel puhul on hoiatus igati asjakohane. Tegu võib olla aga ka keele arenguga, mida on üksikisikul raske peatada või suunata. Tuleb vaid kõigile tõlkijatele soovida ergast pilku oma tekstide parandamisel. Teiseks tuleks arvestada, et analüütiline filosoofia oma terminoloogiaga on siiski üsna piiritletud valdkond. Ka teistel erialadel esineb termineid, seda rohkem, mida olulisem on sõnumi täpne edasiandmine. Vaevalt need terminid eesti keelt kahjustavad. Arvan, et sama võiks kehtida analüütilise filosoofia terminite kohta. Erialane sõnavara asetub loomuliku keele kõrvale, mitte selle asemele. Nõndaviisi see pigem rikastab eesti keelt, sest vähemasti analüütilise filosoofiaga haakuvate teemade puhul saab seal, kus varem räägiti asjast nii, nagu tavakeel ning varasem mõttetraditsioon võimaldasid, nüüd rääkida ka analüütilise filosoofia sõnavaras.

Leian niisiis, et analüütiline filosoofia on piisavalt kitsas ja tehniline kontekst, et seal hoida terminoloogilist ühtsust. Kuid mõnes teises kontekstis võib samu sõnu tõlkida erinevalt. Vaatleme ühte näidet sõna kohta, mis esineb mitmes traditsioonis. Natuke vähem kui paarkümmend aastat tagasi vaidlesid eesti filosoofid selle üle, kuidas analüütilise filosoofia kontekstis tõlkida eesti keelde inglise sõna mind (vt nt Mölder, Kangilaski 1997). Mind on kasutusel üldise mõistena, mille alla langeb kõik inimese meeltesse ja mõistusesse puutuv. Samuti hõlmab see nii teadvustatud kui ka teadvustamata mentaalseid protsesse. Tõlkimise võimalusi oli mitmeid: meel, mõistus, vaim, psüühika, teadvus. Nõukogude marksistlik filosoofia rääkis teadvuse probleemist, aga ka psüühikast. Analüütilise filosoofia ingliskeelne kontekst aga erines peamiselt vene keelel põhinevast marksistlikust filosoofiatraditsioonist ning vastavad terminid ei ühildunud üksteisega väga hästi. Marksistlikus käsitluses mõisteti teadvust ühest küljest väga laialt, üksikindiviidi teadvuse kõrval räägiti ka ühiskondlikust teadvusest või klassiteadvusest. Teisalt mõisteti inimteadvust üsna tugevatele nõudmistele vastava nähtusena: see eeldas keelt ja kultuuri ning oli seotud reflektiivse mõtlemisega. Seevastu analüütilises filosoofias sobib sõna teadvus kõige paremini ingliskeelse sõna consciousness vasteks, mille tähendus on palju vähenõudlikum ning hõlmab endas peaasjalikult võimet olla tundlik maailma suhtes ning seda teataval viisil kogeda. Kuid sõnade mind ja consciousness tõlkimine ühtemoodi teadvuseks tekitanuks vaid suure segaduse. Ehkki ilmusid mõned eestikeelsed tekstid, kus mind’i kohta kasutati sõna teadvus (Parve 1991; Nagel 1996), see vaste siiski ei juurdunud. Eestikeelse filosoofiatraditsiooni peavoolus toimunud katkestus, kus nõukogude marksism asendus traditsioonide paljususega, nende seas ka analüütilise filosoofiaga, väljendus tõlkimises muuhulgas selles, et teadvuse asemel hakati kasutama teist sõna. Selleks sõnaks sai vaim, mis pole samuti puudusteta, esmajoones seetõttu, et kipub seostuma kehatu vaimolendiga, kuid mida aeg edasi, seda vähem tõrget see sõna tekitab. Võimalik, et on toimumas tähendusnihe ning selle sõna spirituaalne kaastähendus on nihkumas tagaplaanile. Ka „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab esimese vastena just vajaliku: „kõik psüühiline inimeses (eriti mõtlemine, teadvus) vastandatuna kehale” (EKSS VI: 142).(1)

Kolmandaks võimalikuks mind’i tõlkevasteks on meel. Vaimu sai paarikümne aasta eest ja saab ka täna siiski meelele eelistada, kuna meel seostub ennekõike viie meelega, see tähendab tajuaparaadiga. Peale selle ei sobinud meeleseisund kui inimpsüühika üldine seisund väljendi mental state tõlkeks, mille all mõeldakse üksikseisundeid ning mida on nüüd kombeks tõlkida sõnaga vaimuseisund. Viimane kõlbas paremini vähemasti seetõttu, et tal puudus eelnev kasutus, mis meeleseisundil või kanäiteks hingeseisundil oli olemas. Ka „Eesti keele seletav sõnaraamat” ei paku sõnale meel sellist tähendust, mis sobiks termini mind tõlkeks (vt EKSS III: 368). Lisaks nendele kaalutlustele mängis eestikeelse sõna valikus rolli soov uut eestikeelset filosoofiatraditsiooni teistest eristada. Nii nagu tundus loomulik eristuda teadvusest rääkivast marksistlikust traditsioonist, tundus oluline eristuda ka orientalistide tõlgetest, kus pruugiti sõna meel (Mölder, Kangilaski 1997: 180). Nõnda ongi eesti keeles kujunenud kaks erinevat tõlketraditsiooni: hommikumaa tekstide meele traditsioon ning õhtumaine, vaimust kõnelev vaimufilosoofia. Mõnes mõttes ei kujuta see endast probleemi, sest ida tekstide meel ja vaimufilosoofide vaim on siiski küllalt erinevad mõisted, hoolimata sellest, et ingliskeelsetes tõlgetes ning tekstides tähistatakse neid mõnikord sellesama sõnaga mind.(2)

Kitsikus tekib aga siis, kui hakatakse otsima kahe traditsiooni ühisosa. Tänapäeval on inglise keeles ilmunud mitmeid tekste, mis loovad silla lääne ja ida filosoofiliste tekstide vahele. Neid koos ida filosoofia huvilistega lugema asudes tekkis küsimus, kuidas nendest tekstidest eesti keeles kõnelda. Arvan, et siin ei pea otsima tingimata ühte eestikeelset vastet. Mind on termin, mis esineb korraga mitmes kontekstis. Analüütilises vaimufilosoofias võiks seda tõlkida ühtemoodi, ida filosoofia tekstide korral aga võib tõlkida teistmoodi, ning kui on vaja rääkida mõlemast traditsioonist korraga, siis võiks tõlkevasteid kasutada sõltuvalt sellest, kummast traditsioonist antud juhul lähtutakse. Näiteks kui idamaiseid seisukohti tutvustatakse lääne kontekstis, siis sobib sõna meel, aga kui lääne filosoofilisi väiteid kõrvutatakse ida filosoofiaga, siis võib rääkida ka vaimust. Vahepealsetel juhtudel võib kasutada ükskõik kumba sõna. Kui kontekst on paigas, siis pole tarvis karta, et kuulajad kõnelejast aru ei saa. Üldiselt aga tuleks igasuguste paralleelidega olla ettevaatlik. On oht rõhutada vanades tekstides sarnasusi tänapäeva käsitlustega, erinevustest mööda minnes. Seda arvestades tuleks ida filosoofia tekstide tõlkimisel võimalusel vältida termineid, mis kannavad endas juba eos lääne filosoofia traditsiooni. Sest siis võib juhtuda, et tõlgime lääne filosoofia kategooriad ida vanade tekstide sisse (vt ka Rée 2001: 246).

 

3. tõdemus: filosoofia tõlkimine arendab filosoofia keelt, tänu millele saab emakeeles filosofeerida. See tõdemus on eelnevalt öeldu loomulikuks jätkuks. Eesti keeles ei saa analüütilise filosoofiaga tegeleda, kui puudub vastav sõnavara. Ning filosoofiline sõnavara areneb vaid aktiivse tegevuse käigus, olgu selleks siis elav arutelu, kirjutamine või tõlkimine. Inimesele, kes on ära harjunud analüütilise filosoofia tekstidega, võib näiteks 1960. aastatel kirjutatud marksistlike tekstide lugemine mõjuda kummastavalt – mitte ainult nende sisu, vaid ka neis kasutatava keele tõttu. Mõnede sõnade tähendus on vahepealsetel aastatel nihkunud (näiteks juba vaadeldud teadvus). Lõpuks võib tekkida olukord, kus uutmoodi haridusega lugeja nendest vanadest tekstidest enam ilma spetsiaalse ettevalmistuseta aru ei saagi. Kuid sama võib juhtuda analüütilise filosoofia tõlgetega. Lisaks tõlkimisele vajab oskuskeele areng omakeelset haridust. Kui puudub eestikeelne filosoofiaharidus, siis kasvab peagi peale uus põlvkond, kelle jaoks on lihtsam analüütilise filosoofia tekste lugeda inglise keeles, sest eestikeelne tekst sisaldab neile harjumatut sõnavara. Olen märganud, et juba praegu ei kasutata alati eestikeelseid tõlkeid, kui seminaris on tarvis lugeda mõnda teksti, mis on tõlkes ka eesti keeles olemas. Miks on see nii? Esiteks ei pruugi õppejõud ega üliõpilased teadagi, et antud tekst on eesti keelde tõlgitud. Teiseks võib olla tegemist ingliskeelse seminariga ja siis on muidugi mõttekam lugeda ingliskeelset teksti. Samas võib asi olla ka selles, et filosoofiaüliõpilased, kes on analüütilise filosoofia tõlgete peamine sihtgrupp, on juba harjunud lugema inglise keeles. Olengi kuulnud ülestunnistusi, et eesti keeles on sama teksti raskem lugeda. See aga tähendab, et õigel ajal ei ole omandatud eestikeelset oskussõnavara ning siis on edaspidi raske eesti keeles ka kirjutada.

Ma ei arva, et tingimata ja alati tuleks Eestis filosofeerida eesti keeles, kuid arvan, et midagi olulist läheks kaduma, kui eesti keeles enam üldse ei filosofeeritaks. Olgu see siis kas või mõtlemisvormide mitmekesisus, sest nagu semiootikud meile õpetavad, võib mingi asja läbimõtlemine kahes keeles tekitada uudseid seoseid, mis ainult ühes keeles mõtlemise korral jääksid tekkimata.

Toon siin ühe näite selle kohta, kuidas teemast mõtlemine teises keeles, antud juhul eesti keeles, võib ingliskeelsele tekstile lisada oma nüansi. Näide puudutab olukorda, kus eesti keeles esineb rohkem sõnu kui tõlgitavas keeles. Ingliskeelses vaimufilosoofias pruugitakse sageli sõna physical, eriti kui kõne all on vaimunähtuste taandatavus füüsika ja teiste loodusteaduste poolt kirjeldatavale maailmale. Eesti keeles on võimalik seda tõlkida kahe sõnaga: füüsiline ja füüsikaline. „Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi tähendab füüsikaline mingit suurust või nähtust, mis on seotud füüsikaga. Füüsiline on aga materiaalse sünonüüm ning lisaks sellele hõlmab ka kõike seda, mis puutub füüsilisse kehasse (EKSS I: 396). Niisiis näeme eesti keeles sõna physical mitmemõttelisust: ühest küljest võib selle all mõelda rangelt füüsikalisi nähtusi, nii nagu neid käsitleb füüsikateadus, teisest küljest aga võidakse silmas pidada laias laastus materiaalseid nähtusi, igapäevaseid füüsilisi kehi, mis ei pruugi tingimata olla füüsika uurimisobjektiks. Ingliskeelsed filosoofid üldiselt selle eristuse suhtes suurt tundlikkust üles ei näita, erandiks võib pidada Daniel Stoljarit, kes eristab sõna physical teooriapõhist ning objektipõhist tähendust, mis on üsna sarnane füüsikalise-füüsilise eristusele. Stoljari (2001) järgi on teooriapõhise arusaama järgi physical kõik see, mida füüsika uurib, ja vastavalt ka kõik need omadused, mis sõltuvad füüsika uuritavatest omadustest. Physical objektipõhises mõttes aga lähtub meile tuttavatest tüüpilistest füüsilistest objektidest, nagu puud ja kivid. Physical omadused on selle arusaama järgi niisiis need, mida on tarvis selliste objektide olemuse seletamiseks, ja lisaks ka need omadused, mis viimastest sõltuvad.

Kuid suurema osa tekstide korral esineb sõna physical ilma eksplitsiitse määratluseta ning siis jääb üle vaid mõistatada, kas autor pidas silmas füüsikalist või füüsilist või hoopis mõlemat tähendust. Ma ise olen eelistanud sõna füüsiline, kui kontekst lubab järeldada, et autor on pidanud silmas üldisemat mõistet, kuid alati ei ole sedalaadi järeldusi võimalik teha. Sellistel puhkudel kerkibki üles põhimõtteline küsimus: kas tõlge võib olla algtekstist täpsem ja tekitada sisulise eristuse seal, kus originaalis seda ei ole? Probleem muutub eriti teravaks siis, kui on alust arvata, et autor ei tajunud seda eristust, mida tõlkija silmas peab. Ühe omamoodi (häda)lahenduse leidsime Donald Davidsoni tekste toimetades (vt Mölder, Kangilaski 2012: 11). Füüsikaline tõlkevastena tundus kohati küll sobivat, kuid teisal mõjus liiga kitsana. Otsustasime kasutada ainult sõna füüsikaline, kuid kohtlesime seda tehnilise terminina, defineerides selle laiemalt: füüsiline ja/või füüsikaga seotud. Sellises tähenduses erineb see sõna seletava sõnaraamatu määratlusest, kuid võimaldab vältida segadust, mis võinuks tekkida, kui tõlgetes oleks kord kasutatud ühte, kord teist vastet, või ekslikku tõlget, mis oleks tekkinud siis, kui oleksime kasutanud läbivalt füüsikalist kitsas, sõnaraamatu tähenduses.

 

4. tõdemus: filosoofiatõlke keel olgu mõistetav ja liialdusteta, mitte tõlkija taidluslava. See tõdemus on tingitud veendumusest, et mis tahes tekst, sealhulgas tõlgitud tekst, peaks olema kirjutatud võimalikult lugejasõbralikult. Kui algupärandi taotluseks ei ole tekitada lugejas arusaamisšokki, siis ei tohiks seda teha ka tõlge. Tõlkija mina ei tohiks tõlget varjutama hakata. Kui nii juhtub, siis on tõlkimine ja originaalsete mõtete väljendamine segi aetud ning tõlkimise asemel oleks olnud mõttekam kirjutada mõni uus tekst enda nime all.

Arusaadavuse saavutamiseks võiks tõlkija võtta arvesse kasutatavate sõnade asendit vastavates keeltes. Näiteks kui algupärandis kasutatav termin kuulub ühtlasi tavakeelde ning on lugejatele mõistetav, ent tõlkes kasutatakse muust sõnavarast järelduslikult isoleeritud uudissõna, siis ei ole tõlkija arvestanud sõnade rolli. Vaatleme ühte Jonathan Réelt pärit näidet, mis ei puutu küll otseselt analüütilisse filosoofiasse, kuid põhimõtteliselt võib sellist olukorda ka analüütilise filosoofia tõlgetes ette tulla. Nimelt jäeti ingliskeelses tõlkes tõlkimata Heideggeri üks põhilisi mõisteid Dasein, mis on saksa keeles mitme igapäevase kaastähendusega sõna. Dasein võeti ingliskeelsesse tõlkesse sisse kui tehislik termin, mis ingliskeelse lugeja jaoks ei kanna neid kaastähendusi, mis sel sõnal saksa keeles on (Rée 2001: 232).(3)

Nagu eelmistest tõdemustest välja tuli, esineb filosoofias sageli termineid ning nende tõlkimine vajab mõnikord ka uute terminite kujundamist, kuid viimaste loomisel tuleks olla mõõdukas ning vältida kahte tüüpi äärmust. Ühe äärmuse näiteks on seesama Dasein, mis on sisuliselt tõlkimata jätmine. Teiseks äärmuseks on aga ülemäärane mugandamine kohalikku keelde, mille käigus mõeldakse välja uusi omakeelseid sõnu, nii et nende seos tõlgitava traditsiooniga ei ole enam adutav. Üheks sageli toodud näiteks sellise terminoloogialoome kohta on Ralph Leveri 1573. aastal Londonis avaldatud raamat „The Arte of Reason, rightly termed, Witcraft, teaching a perfect way to argue and dispute”, mis üritas väljendada loogikat inglise keeles ilma ladina laenudeta (Rée 2001: 248; Bennett 2004: 92–93). Loogika kohta kasutas Lever sõna witcraft ning propositsiooni jaoks (tänapäeval inglise keeles proposition) pakkus ta välja shewsay, definitsiooni (definition) jaoks saywhat, eituse (negation) jaoks naysay, eelduse (premise) jaoks foresay, järelduse (conclusion) jaoks endsay, predikaadi (predicate term) jaoks backset, subjekti (subject) jaoks inholder, aktsidentsi (accident) jaoks inbeer ja nõnda edasi. Leveri motiiviks oli teha loogika – või eestipäraselt arutaid – mõistetavaks ka neile, kes ei oska ladina keelt. Ometi need vasted ei juurdunud ning ka tänapäeval põhineb suur osa ingliskeelsest loogika- ja filosoofiaterminoloogiast ladina keelel.

On selge, et terminite teatud kohandamine sihtkeelega on vältimatu, vastasel korral oleks tegu nimetatud Dasein’ijuhtumiga. Probleemid tekivad aga siis, kui tõlkes luuakse mõni uus maakeelne sõna, millest lähtuvalt hakatakse edasi filosofeerima, soovides samas ikkagi otsapidi jääda samasse õhtumaisesse filosoofiatraditsiooni. Sellisel juhul võib tekkida katkestus olemasoleva filosoofilise traditsiooniga, millest lähtuti. Kreeka või ladina tüvega sõnadel on traditsioonilised seosed teiste mõistetega juba sõnade vormist tuletatavad. Kui traditsiooniga suhestumise taotlus puudub, siis miks mitte, võib arendada ka filosoofia keelt, mis põhineks üksnes soome-ugri tüvedel. Kuid selline keel sobib paremini teistsuguste mõtete mõtlemiseks kui analüütilise filosoofia tõlkimiseks.

Pole midagi parata, kuid analüütilise filosoofia näol on tegu sellise mõtlemislaadi ning probleemideringiga, mis ei pruugi üksnes eesti keele võimalustest lähtuvale mõtlemisele omane olla. Selles pole midagi imelikku, sest analüütiline filosoofia on võrsunud lääne filosoofiatraditsioonist, aga viimane, nagu Masing (2004) ja Kaplinski (2002) on arvanud, tundub eesti või üldisemalt soome-ugri keelele ja meelele võõras ja ebaloomulik. Selles mõttes on analüütilise filosoofia tekstide tõlkimine ühe teise traditsiooni maaletoomine ning teatav võõrapärasus on siis ootuspärane. See maaletoomine ei tähenda muidugi eesti keelest lähtuva soome-ugriliku filosoofia arendamise summutamist. Ka siin võib öelda, et analüütilise filosoofia tekstid asetuvad sellise filosoofia kõrvale, juhul kui teda on või ta kunagi tekib, mitte asemele.

Oma ja võõra vahekord tõlkimisel seostub intrigeeriva üles ja alla tõlkimise vahelise eristusega, mis pärineb David Belloselt (vt Bellos 2011: 171–173). See eristus põhineb keelte erineval prestiižil, mis võib olla kultuuriline, majanduslik või religioosne. Üles tõlkimine tähendab tõlkimist madalamast keelest kõrgemasse ning alla tõlkimine toimub siis, kui tõlgitakse mõjuvõimsamast keelest keelde, mille rolliks on olla vastuvõtja. Keelte asukoht hierarhias sõltub valdkonnast. Kuigi tänapäeval on Bellose väitel inglise keel üldiselt teiste keelte suhtes ülemisel positsioonil, toob ta vastunäiteks saksa klassikalise filosoofia, mille tekstide tõlge inglise keelde on tõlge alla, mitte üles. Üles ja alla tõlked erinevad teineteisest adaptiivsuse poolest. Tõlge ülespoole püüab vähendada tõlgitava teksti tõlkelisust, võõristavust ning kohandab seda nii, nagu tekst olekski algselt kirjutatud tõlgitavas keeles. Seevastu allapoole tõlge ei kohanda teksti tõlgitava keelega ning jätab sellele alles teatava võõrapärasuse, kuna Bellose meelest kannab see võõrapärasus endaga kaasas algse kõrgema keele prestiiži. Analüütilise filosoofia tekstide tõlked on arvatavasti tõlked alla, kuid ma ei arva, et võõrapärasus on tingitud inglise keele suuremast prestiižist või kadaklikust püüdest väljenduda võimalikult inglispäraselt. Pigem on siin põhjuseks eelnevalt mainitud võimalus, et kogu lääne filosoofia traditsioon ei ole väga mugavasti üle kantav soome-ugri keelde. Teiseks võib olla tegemist ka algajate tõlkijate aukartusega originaali ees, kartusega mõnd tehnilist nüanssi vääriti esitada, mis sunnib tõlkima võimalikult tekstilähedaselt. 1990. aastate alguses ja keskpaigas valminud esimeste analüütilise filosoofia tekstide tõlgete juures võib tõepoolest märgata bukvalismiilminguid. Hilisemal ajal seda õnneks enam nii palju täheldada ei saa.

 

5. tõdemus: filosoofia tõlkimine ei ole filosofeerimine, kuid see on üks väärtustamist vääriv mõtlemise vorm. Ehkki traditsiooniga kaasa või traditsioonist välja mõtlemine vajab tõlkimist, tehku seda teised või mõtleja ise, esinegu see trükis avaldatuna või lugeja mõttes, on tõlkimise ja filosofeerimise erinevus siiski selgepiiriline. See käib mis tahes tüüpi filosoofia kohta. Üks asi on teise autori lausete esitamine teises keeles, teine asi on mõtete ritta seadmine autori enda poolt, isegi siis, kui need mõtted ei ole tervenisti originaalsed. Ma olen ise tõlkinud sellepärast, et tõlkimine kui protsess võimaldab tegeleda mõttetööga ka siis, kui vaim pole nii ergas, et päris algupärast filosoofiat teha. Teisalt laseb tõlkimine tõlkija kellegi teise tekstile väga ligi ning niimoodi ligidalt vaadates on võimalik teksti paremini oimata kui seda lihtsalt lugedes. Sealjuures aga on minu jaoks näiteks artikli tõlkimine ja artikli kirjutamine alati olnud kaks erinevat mõtlemise vormi.

Ühe mõtlemise vormina tuleb tõlkimist siiski väärtustada. Võimalik, et tõlkimist ongi peetud teisejärguliseks tegevuseks just seepärast, et tegu pole originaalse teose loomisega. Kuid sellegipoolest on tõlkimine vajalik intellektuaalne pingutus, mis nõuab eruditsiooni ning erialaseid teadmisi. Tõlkijate hindamine kultuurivallas on üks teema, kuid räägime siinkohal tõlkimise väärtustamisest akadeemilises maailmas. Eesti Teadusinfosüsteemi publikatsioonide hierarhias langevad tõlked klassifikatsiooni „muu loome” alla, mis tundub määratlematu lahtrina, kuhu pühitakse kokku kõik see, mis mujale ei sobi. Ehkki tõlkimine pole otseselt samastatav teadustegevusega, on ta siiski piisavalt selgepiiriline, et väärida eraldi kategooriat. Muide, Eesti ülikoolidest on Tartu Ülikool ainus, mis lubab teatud tingimustel kohelda tõlget teaduspublikatsioonina. Nimelt kehtib seal selline määrus nagu „Õppejõudude ja teadustöötajate ametinõuded”, kus on muuhulgas öeldud, et „teaduslikult kommenteeritud” tõlget arvestatakse teaduspublikatsioonina. See ei ole küll rahvusvahelisel tasemel teadustöö, mille alla kuuluvad Tartu Ülikoolis teised publikatsioonid, kuid läheb siiski arvesse teadustööna näiteks ametikohtadele valimisel. Nõnda pole vähemalt Tartu Ülikooli akadeemilise töötaja vaatenurgast tõlkimine päris tühi töö või muu tegevus. 

Lõpetuseks rõhutan, et mu taotluseks ei olnud siin astuda üles tõlketeoreetikuna. Neid tõdemusi võib võtta kui praktilise tegevuse käigus välja koorunud mõtteid, mis selgitavad mõnda mu valikut tõlketöös ning ühtlasi heidavad valgust tõlkimise ning eriti analüütilise filosoofia tekstide vahendamise iseärasustele.

 

Artikli valmimist toetasid sihtfinantseeritav teadusteema nr SF0180110s08 „Relativismi ja pluralismi kriitiline käsitlus tõe ja teadmise, normide ja väärtuste suhtes” ning grant nr ETF9117 „Vaim ilma vaimuseisunditeta?”.

 

 

KIRJANDUS

 

B e l l o s, David 2011. Is That a Fish in Your Ear? The Amazing Adventure of Translation. London: Allen Lane.

B e n n e t t, Deborah J. 2004. Logic Made Easy: How to Know When Language Deceives You. New York: Norton.

B o u w s m a, Oets Kolk 2004. Descartes’i kuri deemon. Tlk B. Mölder. – Akadeemia, nr 12, lk 2668–2681.

Budismi pühad raamatud 2004. 1. osa. Tlk L. Mäll. Tartu: Lux Orientis.

Budismi pühad raamatud 2005. 2. osa. Tlk L. Mäll. Tartu: Lux Orientis.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. 2. tr, kd I–VI. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

K a p l i n s k i, Jaan 2002. Soome-ugri keeled ja filosoofia. – Looming, nr 2, lk 231–248.

K a p l i n s k i, Jaan 2013. Keel – rahva vaimu väljendaja või tõlkimise masin? – Sirp 29. XI, nr 45, lk 3.

M a s i n g, Uku 2004. Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa.

M c D o w e l l, John 2006. Maailma kogemine. Tlk B. Mölder. – Akadeemia, nr 3, lk 631–648.

M ö l d e r, Bruno 2011. Analüütiline filosoofia – mis ta on ja mis ta ei ole? – Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20. Koost ja toim B. Mölder, J. Kangilaski. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, lk 24–53.

M ö l d e r, Bruno, Kangilaski, Jaan 1997. Vaim ei ole teadvus! – Akadeemia, nr 1, lk 175–180.

M ö l d e r, Bruno, K a n g i l a s k i, Jaan 2012. Saateks. – Põhjuslikkus, tõlgendus ja teadmine: valitud filosoofilised artiklid. D. Davidson. Koost ja toim J. Kangilaski, B. Mölder. Tallinn: Varrak, lk 7–12.

N a g e l, Thomas 1996. Mis tunne on olla nahkhiir? Tlk T. Hallap. – Akadeemia, nr 10, lk 2090–2107.

P a r h o m e n k o, Eduard 2009. Martin Heidegger. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim E. Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 229–262.

P a r v e, Valdar 1991. Filosoofilisi teadvuskontseptsioone: õppevahend filosoofiat õppijaile. Tartu Ülikool: Filosoofia ja poliitikateaduse kateeder. 

Q u i n e, Willard Van Orman 2008. Sellest, mis on olemas. Tlk B. Mölder. – Akadeemia, nr 3, lk 637–657.

R é e, Jonathan 2001. The Translation of Philosophy. – New Literary History, kd 32, nr 2, lk 223–257.

S t o l j a r, Daniel 2001. Two Conceptions of the Physical. – Philosophy and Phenomenological Research, kd 62, nr 2, lk 253–281.

S u t r o p, Urmas 2004. Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim. – Mäetagused, nr 24, lk 99–108.

Südasuutra 2014. Tõlkinud ja kommenteerinud Kadri Raudsepp. Eesti-Tiibeti Kultuuriselts. http://www.dalailama.ee/wp-content/uploads/2014/05/sydasuutra.pdf (30. V 2014).

 

  1. Võimalust mööda tuleks tõlkimisel arvestada ka keele ajalugu ja sõnade kujunemislugu, kuid ei saa ignoreerida tänapäevast keelelist seisu. Näiteks Uku Masing (2004: 218) on leidnud, et eesti mõnu on pärit samast tüvest, kust ladina mens ja inglise mind. Kui lähtuda ainult päritolust, siis tuleks rääkida mõnufilosoofiast vaimufilosoofia asemel, kuid tänapäevast tähendust arvestades ei oleks see kuidagi võimalik. Sõnade hing, meel ja vaim ajalugu on täis tähendusnihkeid ning eri traditsioonide segunemist. Kuid sama võib öelda ka teiste keelte kohta, näiteks saksa sõna Geist tähendus on kristluse mõjul ajapikku muutunud (vt Sutrop 2004: 103–105). Tänapäeval esineb sõna muuhulgas väljendis die Philosophie des Geistes inglise philosophy of mind vastena.
  2. Väidetavasti ei piisa budistlike tekstide tõlkimiseks üksnes meelest, kuna neis esineb kaks terminit – sanskriti ja paali keeles citta ja manas –, mida oleks otstarbekas tõlkida erinevalt. Linnart Mäll kasutas mõlemal juhul oma teedrajavates eesti tõlgetes sõna meel (näiteks „Südasuutra” tõlkes, mis ilmus esmakordselt 1989. aastal, taastrükk Budismi pühad raamatud 2005, või „Dhammapada” tõlkes, vt Budismi pühad raamatud 2004). Kuivõrd meel on kinnistunud citta tõlkevastena, ent seda on otstarbekas eristada sõnast manas, pakkus Laur Järv viimase tõlkeks välja sõna vaim. Manas tähistab sisetaju, mis laseb justkui vaimusilmas vaadelda inimese siseilmas toimuvat. Selline tõlge ei ole veel üldiselt omaks võetud, kuid 2014. aasta kevadel Riias toimunud XIV dalai-laama õpetuste jaoks valmistas Kadri Raudsepp uue „Südasuutra” kommenteeritud tõlke, kus citta on tõlgitud meeleks ning manas vaimuks (Südasuutra 2014). Ma ei näe sellises tarvituses vastuolu vaimufilosoofilise pruugiga. Pigem vastupidi: see, et orientalistid peavad viimasel ajal võimalikuks rääkida meele kõrval veel ka vaimust, näitab ju sõna vaim positsiooni tugevnemist tänapäeva eesti keeles. Ning ehkki ingliskeelne mind jääb budistlike peensuste vahendamiseks liiga jämedakoeliseks, ei ole põhjust lasta neil nüanssidel eestikeelses tekstis kaduma minna, kui keel sellist vahetegu võimaldab. (Tänan Laur Järve selgituste eest.)
  3. Huvitav on märkida, et samasuguse otselaenuna kohtame Dasein’i läbivalt ka Eduard Parhomenko eestikeelses ülevaates Heideggeri filosoofiast (Parhomenko 2009). Kuid ilmselt vabandab seda asjaolu, et tegu on tehnilise või erialase tekstiga. Tahaks loota, et kui kunagi peaks tulema „Olemise ja aja” eestikeelne tõlge, siis selleks ajaks on sobiv eestikeelne sõna leitud ning vastuvõetavaks vaieldud.

                   P a b e r t r ü k k