Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Väärikas mälestusmärk tartu keelele

Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Väljaande koostanud Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 499 lk



Rõõmustav, et XX sajandi algul hääbunud tartu kirjakeele olulisemad mälestised jõuavad XX sajandi lõpul – XXI sajandi algul tasapisi Eesti lugeja ette. Gutslaffi piiblitõlke siin vaadeldavat publikatsiooni võib pidada Marju Lepajõe töö jätkuks: Lepajõe oli see, kes sama autori esimese lõunaeesti grammatika eesti keelde tõlkis.(1) Siinses väljaandes ei ole aga tegemist tõlke, vaid originaalteksti publikatsiooniga (piiblitõlge tänapäeva eesti keelde on ju olemas). Väljaande suureks eeliseks on, et see demonstreerib Gutslaffi seni avaldamata ja viimastel sajanditel eri käsikirjadena säilinud Vana ja Uue Testamendi tõlget, tõsi küll fragmentaarselt, aga siiski ühtede kaante vahel. Täistekstid on tänu Eesti Keele Instituudile internetis kättesaadavad.(2) 

Tegemist on krestomaatialaadse publikatsiooniga, sest see sisaldab piibli mõlemat osa ainult valikuliselt, nimelt nii Vana kui ka Uue Testamendi algust: Vanast Testamendist Esimest Moosese raamatut (lk 8–215), Uuest Testamendist aga Matteuse evangeeliumi (lk 218–289). Kohe hakkab silma, et faksiimile ja rööptransliteratsiooni tüpograafiline esitus kahes osas erineb: Vana Testamendi osas asub originaal vasakul leheküljel, ümberkirjutus paremal, sellele järgnevas Uues Testamendis aga vastupidi, otsekui sümboliseeriks see nii piibli enese kui ka käesoleva piiblitõlke binaarsust. Piibli binaarsuse käsitlus (juudi rahva põhitõed versus kristliku maailma põhitõed, maailm ilma Jeesus Kristuseta versus maailm pärast tema sündi, heebrea keel versus kreeka keel jne) ei haaku siinse arvustuse temaatikaga, tõlke binaarsus aga küll. Nimelt on Vana Testamendi tõlge autori käega kirja panduna säilinud ainult 1. Kuningate raamatuni. Seevastu on Uus Testament meieni jõudnud vaid Gutslaffi ametivenna Heinrich Gösekeni ümberkirjutuses, Vana Testamendi katkendiga võrreldes aga tervikuna (tõsi, samuti mitme defektiga). Tuleb lisada, et Gösekeni ümberkirjutus sisaldab ka Vana Testamendi lühikest fragmenti.

Tartu kirjakeele jaoks on saatuslikuks osutunud asjaolu, et Gutslaffi kolossaalne töö, tema piiblitõlge, ei jõudnud kunagi trükki. Nagu eespool mainitud, sisaldab ka siin vaadeldav raamat selle üksikuid osi. See-eest ilmus paar aastakümmet hiljem, aastal 1686 tartukeelne „Wastne Testament”. Seesama Vastne Testament ongi jäänud lõunaeesti kirjasõna tippteoseks kuni aastani 1905, ilmudes korduvalt (umbes kakskümmend korda).(3) Pealkiri „Vastne Testament” tähistagu just seda 1686. aasta tõlget ja selle korduvväljaandeid ning nimetame Gutslaffi analoogset tõlget kirjakeelse nimetusega Uus Testament, nagu oleks see põhjaeestikeelse Uue Testamendiga identne (mida ta aga ei ole). 

Vana Testamendi tõlke käsikirja kuuluvus Gutslaffile tõestati alles 1970. aastate lõpus.(4) Tõlkekatkendist on üksikuid osi avaldanud Saareste ja Cederberg juba esimese Eesti Vabariigi ajal.(5) Imeilusa käekirjaga originaalteksti võimaliku väljaandmise põhimõtteid on käsitlenud ka siinkirjutaja, avaldades käsikirja transliteratsiooni näite.(6) Seega, kui Gutslaffi Vana Testamendi tõlge ei olnudki aastasadade jooksul trükist ilmunud, ei olnud see – vähemalt teaduslikule üldsusele – tundmatu. Seevastu võib tõeliseks sensatsiooniks pidada raamatus osaliselt avaldatud Uue Testamendi tõlke hiljutist omistamist Gutslaffile. Selle avastuse eest võime tänulikud olla väljaande ühele koostajale Kai Tafenaule.(7) 

Suureformaadiline köide algab kaheleheküljelise anonüümse saatesõnaga ning lõpeb teemakohaste artiklite (lk 449–490) ja lisadega (lühendite loetelu lk 491, arhiiviallikate loetelu lk 493, allikad ja kirjandus lk 494–498). Uuele Testamendile järgnevad piiblitõlgete võõrkeelsete kommentaaride tõlked eesti keelde: nende mahuks on Esimese Moosese raamatu puhul viis lehekülge (lk 291–295), Matteuse evangeeliumi puhul aga ainult kolm rida. Ka see ebaproportsionaalsus tõestab, et Uue Testamendi käsikiri on ümberkirjutus. 

Väljaande suureks teeneks on allikate leksikoloogiline ja leksikograafiline analüüs sõnaindeksite vormis (lk 299–446). See mahukas osa annab lootust, et kui ükskord valmib eesti keele ajalooline sõnaraamat, vana kirjakeele sõnaraamat või Julius Mägiste eeskujul põhjalik eesti keele ajaloolis-etümoloogiline sõnaraamat, võetakse selles arvesse ka tartu kirjakeele sõnavara. Tuleb nentida, et sellesarnast tööd on Gutslaffi grammatika sõnastikuga tehtud ka Tartu Ülikoolis.(8)

Gutslaffi piiblitõlke käsikirjad on kahtlemata eesti kirjakeele ajaloo, dialektoloogia ja Eesti kultuuriloo aardekambrid. Seda on tõestanud muuhulgas siinkirjutaja erinevad publikatsioonid(9) ja ka retsenseeritava väljaande saateartiklid. Üksikasjadesse ei ole ehk siinkohal põhjust süveneda, sest Gutslaffi käsikirjade ja nende keele käsitlemine ning siin tutvustatava väljaande detailne analüüs ületaks arvustuse raame. Selle asemel tuleb lugeja tähelepanu pöörata väljaande bibliograafias välja toodud ja ka köite koostajate teistele töödele.

Peatugem siiski raamatu saateartiklitel. Tänu nendele muutub retsenseeritav väljaanne allikapublikatsiooni kõrval ka temaatiliseks artiklikogumikuks. Selles osaleb mitu Gutslaffi loomingu asjatundjat. Kõige mahukama kirjutisega esineb arhivaar Lea Kõiv („Urvaste pastor loci Johannes Gutslaff”), käsitledes arhiiviallikate põhjal Gutslaffi elu ja loomingut. Eriti detailselt kirjutab ta autori saksakeelsest raamatust „Kurzer Bericht und Unterricht”,(10) milles Gutslaff astub maarahva uskumuste vastu. Sel teemal on Kõivu sulest varem hulgaliselt artikleid ilmunud. Siinsest kirjutisest tõuseb uudsena esile see, kuivõrd pühendunud pastor ja keelemees Gutslaff oli. Teda võib oma aja estofiiliks pidada, kes raskete oludega võideldes ning pidevalt kohut käies sai hakkama üllatavalt mahuka loometööga. 

Kai Tafenau iseloomustab asjatundlikult mõlemat käsikirja, kirjeldades nende tänapäevast seisu, ajalugu ja omavahelisi suhteid. Keele- ja piibliteadlane Kristiina Ross kirjutab oma lemmikteemast, Gutslaffi eesti keelest. Rossi mudeli järgi lõi Gutslaff kaks lõunaeesti kirjakeele varianti: oma grammatikas toetus ta jesuiitide traditsioonile, piiblitõlkes aga Rossihniuse rahvakeelest kaugemale keelekujule. See keelekujude binaarsus väljendus väga ilmekalt tema kirjaviisi(de)s: oma grammatikas rakendas Gutslaff vokaalide pikkuse tähistamiseks pikendus-h kõrval hulgaliselt diakriitikuid, piiblitõlkes aga järjekindlalt pikendus-h-d.(11) Oma aja keelekorraldajana on Gutslaff loonud ka uusi sõnu. 

Saateartiklite hulgast osutub – eeskätt tänu graafilistele võtetele – kõige omapärasemaks Ahti Lohki kirjutis „Teksti programsetest analüüsivõimalustest”. Artiklist selgub, et Vana Testamendi katkendi kõige sagedamad sõnakujud on ninck, temma, se ja sihs, Uue Testamendi katkendis kahe esimese lühendid (n. ja t.), samuti se ja neljandana enge. Viiendast kõige sagedamast sõnast alates esitatakse kõige sagedamad sõned nn sõnapilvedena. Edaspidi esitatakse erinevaid skeeme ja tabeleid, muu hulgas Gutslaffi tähekombinatsioonidest ja liitsõnadest.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ilmunud köide on representatiivne ja väärikas mälestusmärk kunagi Lõuna-Eestis kasutusel olnud tartu kirjakeelele ja selle kodifitseerijale, tänapäeva Poola aladelt pärit Johannes Gutslaffile. Gutslaffi grammatika ja piiblitõlke järel võiks järgmisena Eesti lugeja ette tuua autori kolmanda peateose, praegu laiemale üldsusele tundmatu saksakeelse käsitluse „Lühikese teate ja õpetuse” eestinduse.

 

  1. J. G u t s l a f f,Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10.) Tlk ja koost Marju Lepajõe, toim Jaak Peebo. Tartu, 1998.
  2. www.eki.ee/piibel/index.php?tekst= tekstid (14. III 2014).
  3. Sz. T ó t h, Täpsustusi eesti kirjakeele viienda perioodi (1857–1905) hääbuva tartukeelse kirjasõna kohta. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XI–XII (2011–2012). Tartu: Tartu Ülikool, 2013, lk 84–92.
  4. A. T e r i n g, Lisandusi ja täpsustusi Johannes Gutslaffi kohta. – Keel ja Kirjandus 1979, nr 1, lk 30.
  5. A. S a a r e s t e, A. R. C e d e r b e r g, Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524–1739. – Akadeemilise Emakeele Seltsi Toimetised 16. Tartu: Akadeemilise Emakeele Seltsi Kirjastus, 1925–1931, lk 102–127.
  6. Sz. T ó t h, Lisandusi Johannes Gutslaffi grammatika ning piiblitõlke keele ja kirjaviisi kohta. – Emakeele Seltsi aastaraamat 46 (2000). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 2001, lk 242–259.
  7. K. T a f e n a u, Eestikeelsetest Uue Testamendi tõlkekäsikirjadest Ajalooarhiivis. – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16./17. sajandil. II. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 12 (19)). Tartu, 2006, lk 241–294.
  8. U. V i i t k a r, Johannes Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam” (1648) sõnastiku leksika. Bakalaureusetöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti keele osakonna raamatukogus. Tartu, 2005. 
  9. Sz. T ó t h, Johannes Gutslaff 1998. – Acta Universitatis Szegediensis de Attila József nominatae, Sectio Ethnographica et Linguistica XL, 1999–2000, lk 361–370; Nochmal zur Frage der Motionsfeminina im alten Südestnischen. – Vana kirjakeele päevad 14.–15. novembril 2002: ettekannete teesid. Tartu: Tartu Ülikool, 2002, lk 35–39; The Marking of long Vowels in the 17th Century South Estonian in Comparison with Latvian. – Baltu filoloģija: Baltu valodniecības žurnāls. Journal of Baltic Linguistics 2003, kd XII, nr 1, lk 123–138; Põhjakaare nimetus Johannes Gutslaffil ja Heinrich Gösekenil. Paiwata pôhl või pehwa pohl? – Emakeele Seltsi aastaraamat 52 (2006). Tallinn, 2007, lk 152–157; Johannes Gutslaffi, vana tartu kirjakeele arendaja jälgedel. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat VIII (2008). Tartu: Tartu Ülikool, 2009, lk 27–44; Johannes Gutslaffi nimekuju varieerumisest ehk tema allkiri versus tema eesti keele ortograafia. – Keel ja Kirjandus 2010, nr 3, lk 211–218.
  10. Pealkiri on antud tänapäeva saksa ortograafias.
  11. Sz. T ó t h, Lisandusi Johannes Gutslaffi grammatika ning piiblitõlke keele ja kirjaviisi kohta, lk 246–247; Sz. T ó t h, The Marking of long Vowels in the 17th Century South Estonian in Comparison with Latvian, lk 127–130.

 

          P a b e r t r ü k i k u j u