Lehekülje algusesse

Jootraha

 

 

PROLOOG. SEAL, KUS JUUAKSE TEED

 

Istanbuli kesklinnas, Hagia Sophiast kiviga visata, leidus 2009. aasta juulikuus tore väike jäätisepood. Jäätis sobis palavaga imehästi, eriti pisut veniv spetsiaalne Türgi jäätis, mille valmistamiseks kasutatakse metsiku orhidee mugulaid. Poeletil tõmbas tähelepanu puust kirstuke, millele oli kirjutatud Tip Box, Trinkgeld, juomaraha, чайевые, boîte à pourboire, bakšiš, Riksa boxi, uma caixa, FOOI geel ekstra seel, arbatai tib boks. Vaatasin, et eesti sõna on puudu, ja maalisin sinna hoolikalt jootraha. Poodnik küsis, kust me pärit oleme, ja rõõmustas uue keelenäite üle. Mõnd Türgi liiri kirstukesse poetades andsin mõista, et sõna tähendus pole mulle võõras.

Päeva või paari pärast seadsime sammud Galata silda mööda Pera linnaosa poole. Lõunaaeg oli ammu käes ning seetõttu panime tähele, et silla alumine korrus oli kogu pikkuses palistatud kalarestoranidega. Pea iga söögikoha juures hõikus sisseviskaja, lehvitas menüüd, kiitis roogade värskust ja headust ning soovitas tungivalt lauda istuda. Ega me kohe õnge läinudki. Ent siis tuli mees, kes ladusalt rääkis, roavalikut kiitis, meie soove küsis ja otsekui muuseas meid lauda juhatas: „You see, what a splendid look to Bosphorus!” Nii said eelmaitse me lõunasöögist just kõrvad.

Meriahven oligi väga maitsev, ilm oli ilus, meie ise heal meelel ja rahul. Aeg-ajalt käis peremees lahkelt pärimas, kuidas toit maitseb, kas ja mida veel soovime. Lõpuks soovisin arvet. Toodi arve ja lasti üle vaadata. Kui noogutasin, ütles peremees, et väga hea, nüüd teile lõpuks veel midagi, maja kulul. Meile toodi teed – see oli meie lemmik alma caj tüüpilistes väikestes klaasides. Ja siis mul järsku koitis, mida tähendab vene на чай elik чайевые. Arve on kogu eine eest, seevastu lisaks antu, lisatasu kostitajale (helduse ja võimaluste kohaselt) on aga jootraha, tasu (justnagu) joogirahana tee eest – vähemalt teetraditsiooni kuuluvate (ida)rahvaste puhul.

 

 

MAKSMISEST LISATASUNA

 

Paljudes riikides jootraha maksmisel niisugust tseremooniat nagu Türgis kogetu (enam) ei kaasne ja enamasti ongi seal jootraha tähenduseks hea teeninduse märgiks antav lisatasu, st väiksem rahasumma teenuse eest üle ettenähtud summa (EKSS 2009). Saksamaal näiteks peetakse heaks tooniks, et arvele lisatakse 5–10 % suurune summa sularahas, mis läheb otse teenindajale (kelnerile, taksojuhile, juuksurile). Kanadas ja USA-s on arvepaberil jootraha jaoks omaette rida, kuhu klient lisatasu (u 15 % arvest) kelneri kasuks välja arvestab ja kirja paneb. Jootraha võetaksegi seal pigem arve osana (ka kaardiga makstes), mitte niivõrd kliendi rahulolu väljendava lisana (Dobler 2009: 16–17; Trinkgeld 2013).

 

 

JOODURAHAST JOOTRAHAKS

 

Kui tänapäeval tähendab jootraha eeskätt tasu (hea) teenindamise eest, siis liitsõna ise viitab, et see on olnud seotud jootmise-joomisega. Tegu on ilmselt õige ammuse tavaga ning yotoraa ’jooduraha’ kujul esineb sõna juba eesti keele ühes varaseimas säilinud ülestähenduses, nn Kullamaa käsikirja serval (aastaist 1524–1528): Whamkayra nynck yotoraa Wayack monnist to[nz]ull pastust ’vaimukaera ning jootraha vajaka mõnest Tõntsul paastust’ (EKVTS 1997: 29, 60). Kas on siin Tõnni-kultusega seoses jootmisega või mingisuguse joogi eest tasumisega arvestatud, seda kirjapandu otsesõnu ei avalda. Kuid selle poolmõistukõnelise lause taustal sobiks sõna esinemust ning tähendust veidi lähemalt jälgida. Et eestlased pole olnud teejoojarahvas, siis seostub meil jooduraha/jootraha mõne teise, kohaliku joogiga (nagu tõenäoliselt ka soomlaste juomaraha).

Eesti jootraha on läbinähtav tõlkelaen, mille lähteallikale osutab saksa Trinkgeld. Ses saksa kirjakeele sõnas nähakse jätku eeskätt keskülemsaksa vormist trincgeld ’kõrtsi-, joomaarve’ (Zeche für Getränke, Geld zum Vertrinken als Belohnung – EWD 2005: 1462), kuid arvestades sõnavarast esinemust eesti keeles, on see meile laenatud Hansa-aegsest keskalamsaksa keelest (vrd drink-, drinke-gelt, drinkel-gelt ’Trinkgeld’ (Lübben 1888: 84, 209; MWB I: 566–567, 576). Soome keelde on juomaraha (ning slängisõna riksa) jõudnud rootsi keelest – vrd drickspengar, dricks (RES 2004: 203; SSA 3: 78) – ja küllap on ka rootsi sõna puhul tegu omaaegse (kesk)alamsaksa laenuga. Liivi keeles on jootraha juot́-roo (Kettunen 1938: 95–96: ˚o¨tÍ-rº¶o’ ’Trinkgeld’), läti keeles dzeramnauda (Dravnieks 1944: 531), ilmselt alamsaksa tõlkelaen nii liivi kui ka läti keeles.

Tänapäeval kasutavad eestlased jootraha asemel pahatihti inglise keelest pärit sõna tipp. Inglise keeleruumis on tip-sõna tekkimise kohta mitu legendi, üht läbini veenvat seletust siiski mitte. Kõneldakse, et kui Inglismaal teejoomine 1730. aastail moodi läks, tuli maksta mingi summa enne tellimust, tagamaks kiiret teenindamist (to insure promptness). Selleks otstarbeks võeti kasutusele karbike tähtedega T.I.P. ja lühendist kujunes sõna tip ’jootraha’. Kui karbikesse poetatud tip oli ettekandja meelest liiga vähene, hoidis ta end kundest nimme eemale. Hiljem saadi aru, et parem ongi maksta jootraha pärast teenindamist, kui on kindel, et sellega on rahule jäädud. Teistel andmetel makstud Inglismaa kõrtsides juba XVII sajandil jootraha, selleks et ettekandja ei uimerdaks ja et janused joogi kähku ette saaksid (to improve promptitude). Kolmandad teavad, et plekktoos kirjaga to insure promptness olnud kasutusel juba Edward Lloydi 1688. aastal Londonis avatud kohvikus (Dobler 2009: 62; Trinkgeld 2013).


 

SEAL, KUS JUUAKSE ÕLUT

 

Saksa taust. Saksa Trinkgeld on registreeritud kirjasõnas XIV sajandil (küsks trinckgelt, kasks drink-, drinkelgelt) ning selle tähendus vendade Grimmide sõnaraamatu järgi on: kleinere Geldsumme für ausser der Regel geleistete Dienstverrichtung, ursprünglich zum Vertrinken (bibale), auch Biergeld genannt (Grimm XI: 600).Jootraha kui väike rahasumma teeninduse eest (lisaks kokkulepitud summale) on niisiis algselt tähendanud teenindajale mahajoomiseks antud joogi- ehk õlleraha (EWD 2005: 1462). Et vanad sakslased on joogi all silmas pidanud just õlut (drank ’Getränk, spez. ein einfaches Hausbier für den eigenen Gebrauch’ – HWB I: 467), siis paistab loomulik, et õllerahana tähistab jootraha nii ülemsaksa biergeld ’Trinkgeld’ (Grimm I: 1823) kui ka alamsaksa bêr-gelt ’Trinkgeld’ (Lübben 1888: 41; HWB I: 221). 

Saksa ajaloost on teada näiteid, kui (käsitöö)meister palus mõne oma suurema tellimustöö lõpetamisel tellijalt jootraha (Trinkgeld), et osta jooki ja seda oma sellide ning naisega jagada. Niisuguse palvega kirja on saatnud näiteks kunstnik Albrecht Dürer 26. augustil 1509 Frankfurdi aadlimehele Jakob Hellerile, kelle tellitud altari oli ta valmis saanud (Dobler 2009: 63). Niisiis on saksa Trinkgeld olnud sellinegi joogi- resp. õlleraha (Biergeld), mida meister on küsinud ise lisaks oma töötasule, selleks et töö lõppu tähistada ning teisi joogiga kostitada. Selliste juhtude vasteks sobinuks eesti vana jooduraha-sõna, sest tegu on teistele väljategemiseks, st teiste jootmiseks kulutatud summaga. 

Keskaja lõpuks ei tähendanud aga saksa Trinkgeld mitte üksnes töötasuga seotud joogi- või jooduraha. Ametnikele, kelle sissetulekud ei olnud kuigi suured, maksti nende elujärje kosutamiseks ka mõningaid lisatasusid (resp. esinduskulusid). XVI sajandil on Trinkgeld’iga seoses mainitud näiteks nn saunaraha (Badegeld), kuigi selle maksmine lõpetati juba 1553. aastal (Dobler 2009: 63). Kui küsida, millal toimus tähendusmuutus, et õllerahast ehk joodurahast (’joogitasu’) sai jootraha (’töötasule lisatud raha’), siis keskaja jooksul oli see saksa keeles juba toimunud ja jootraha kui teenustasu tähendus välja kujunenud. XIX sajandil oli aga Saksamaal jõutud juba niikaugele, et mitme ameti esindajaile (nt kelner, kutsar, postipoiss) ei tähendanud jootraha enam mingit töötasu lisa, vaid juba põhilist sissetulekut ennast (Trinkgeld 2013).

 

Eesti sõnakasutus. Eesti jootraha ei ole ilmselt lähtunud rahvakeelsest joomarahast kui joogile kulutatud rahast (vrd söömaraha), vaid joodurahast, mis seostub teistele joogi pakkumise ja teiste jootmisega. Sellele näikse viitavat ka kogu eesti keelealal üldtuntud joot (hrl mitmuslikul kujul joodud) joomapeona mingi tähtpäeva või perekondliku sündmuse (hrl ristsed, aga ka pulmad või matused) tähistamiseks (EKMS III: 138, 631; EMS II: 138–139). Külalisi joodule või jootu kutsudes ja neid kostitades sooviti jagada rõõmu lapse sündimise või noorte kooselu alguse puhul või siis kurbust kellegi lahkumisega seoses. Perepeona on külalistele jootu antud või külalistega jootu joodud ~ peetud veel näiteks maja valmimisel (kadukse `juodod Vai; uue toa joot Ris). Suurema töö lõpp tähendas muidugi suuremat pidu. Kui veski valmis sai, tegi mölder veskijoodud (et peremehed siis mõjale ei mend Lüg); kui laevaehitus lõpule jõudis, peeti laevajoodud (laeva peremes tegi laevajoodud, kõik õlled ja söömad Rid). Terve küla peona on jootu joodud ka näiteks mihkli-, mardi- ja kadripäeval. Kuusalust on kirja pandud, et nuudipäeval (7. jaanuaril) joodi `hülge`juotu, kevadel peeti aga külapidu enne karja väljalaskmist ning joodi `karja`juotu. Põhjusi tähtpäevi tähistada ning teisi kostitada leidus nähtavasti piisavalt. Kui teiste jootmisele kulunud joodurahast sai pikapeale rahatasu ilma joogita-jootmiseta, eks siis kujunes sellest jootraha kui lisatasu ehk teenustasu.

Mis sõnu on eesti keeles jootraha tähenduses kasutatud XIX sajandil, saab aimu akadeemik F. J. Wiedemanni sõnaraamatust (Wiedemann 1869, v 1011–1012), kus saksa Trinkgeld on eesti keeles edasi antud (märksõna raha all) 10 vaste abil: istumize-raha ’Trinkgeld für den Postknecht’, jōdu-raha ’Trinkgeld’, õlle-raha ’Biergeld, Trinkgeld’, päitse-raha ’Trinkgeld für den Kutscher des Pferdeverkäufers’, perse-r. = istumize-r., saba-raha ’Trinkgeld beim Kaufe eines Stückes Vieh’, sõidu-r. = istumize-r., wīna-r. ’Trinkgeld’, tagamal lisanduvad neile jala-waewa ēst ’Trinkgeld’ (v 1418) ja käe-walge ’Trinkgeld’ (v 1434). Sõnaraamatu 2. trükki (Wiedemann 1893) on täiendatud saia- ja tubakarahaga ning näiteid on pisut ümber paigutatud: istumize-, perse-, sõidu-raha ’Trinkgeld für den Postknecht’, wīna‑, saia-, tubaka-raha ’Trinkgeld’ (v 917). Jootraha kui käskjala vaevatasu on enne Wiedemanni maininud A. W. Hupel oma sõnaraamatu 2. trükis: jalla waewa eest r.; jalla waiwa eest d. ’Trinkgeld’ (Hupel 1818: 570). Toodud näidetele annaks lisada, et kui varem oli jooduraha tähendanud tavapäraselt õlleraha, siis XVIII sajandil oli hoogustunud viinapõletamise tõttu õllega seltsinud viin (Laur 1999: 98), mis ilmneb ka XIX sajandi leksikonidest: vrd wina od. jodo rahha r. d. ’Trinkgeld’ (Hupel 1818: 570), jodo rahhaденьги на водку’ (Lunin 1853: 38). Need muutused aga, mis kajastusid saksa keeles keskajal, väljendusid eesti keeles kujukalt XIX sajandil, kui jooduraha sai n-ö napsirahana teenustasu tähenduse (nt postipoisi, kutsari tasuna). Jootraha mõistet väljendatakse XIX sajandi sõnaraamatuis veel jodo-rahha (jooduraha) kujul, eesti murretest on aga teenuse eest makstav lisatasu üles tähendatud nii jooduraha (Har), jootraha (Kuu Lüg Vai Jäm Khk Mär Ris Kos Koe Plt Hls Krk Ran) kui ka jooteraha (JMd) kujul (EMS II: 139; EKI MK). Sõnaraamatuisse leidis sõna jootraha-kujul tee alates 1917. aastast (Kettunen 1917: 50).

 

 

MUISTNE KAHI

 

Saksa Trinkgeld-mõistel on üheks tähendusvasteks veel ohvritasu – opper-, offergelt, offerpenninc ’Trinkgeld, auβergewöhnliche Geschenkzahlung für besondere Gelegenheiten’ (HWB II: 879), st kirikulõiv või mingite tähtpäevade puhul tehtud kink (kogudusele, teenijaskonnale, lastele). Sel kombel on nähtavasti veelgi vanem taust – nt pulmades noorpaarile ohverdatud (opper-) ’offerpennink (Trinkgeld)’ (bei Hochzeiten) (MWB III: 229). Seda tava – joogiks taaskord õlu – tunneb ka eesti pulmakombestik ja Saaremaal näiteks annetati noorpaarile jootraha pulmade lõpuks: [pulmade] `lahkumise pääval [kannu] poiss töi kannu lagedale, ölut täis ja akkas jootraha `korjama. igaüks kes `viskas omad rahakopikad `sisse, pidi pεεlt `jooma Khk (EMS II: 139). Ohvritasu esineb veel ka (Värmlandi) soomlaste haldjauskumustes: Kun kaivosta otettiin vettä taikoja varten, pantiin kaivon viereen raha maksuksi haltijalle: Piti sille antoa juomarahoa Ver[mlanti] (SMS V: 365).

 

 

KOKKUJOOMINE EHK LIIGUD

 

Jootraha ei ole ainus joomiskombeid iseloomustav tõlkelaen. Alamsaksa keelest (lîtkôp, lîkôp ’Leitkauf, Weinkauf’) on pärit meie liigud (teeme liigud, joome liiku), mis on levinud kogu eesti keelealal (EMS V: 187, 202–203). Liiku on joodud sõlmitud kaubatehingu või lepingu kinnituseks (Lübben 1888: 208; MWB II: 705), aga ka mingi eduka soorituse, saavutuse või sündmuse puhul. Kui jootraha oli seotud Saksamaal eeskätt õllega, siis liigud puuvilja- või vürtsitatud veiniga. Sellest võiks teha järelduse, et ülalmainitud kunstnik Albrecht Dürer kostitas oma lähikondseid arvatavasti õllega (Trinkgeld = Biergeld). Kui ta aga jõi (resp. joonuks) liiku altari tellija aadlimees Jakob Helleriga, oleks peekris olnud kindlasti vein.

 

 

EPILOOG

 

Kui nüüd ringiga Kullamaa käsikirjas mainitud jootraha resp. jooduraha juurde tagasi tulla (Whamkayra nynck yotoraa Wayack monnist to[nz]ull pastust), siis võiks arvata, et siin on silmas peetud ohvriandi (joogiohvrit). Jootude ja joodujoomisega seoses paistavad kokku saanud olevat muistne ohverdamine ja ohverdaja enese käekäiku silmas pidav ning teisalt teistega jagatav, teistele meelehea tegemine. Jooduraha/jootraha tähendus on aegade jooksul muutunud: esialgsest tähendusest ’joogiohver (ohvriand)’ näikse olevat välja kasvanud ’jootmistasu’, millest kujunes ’lisatasu (kellelegi) joogi ostmiseks’ ja sellest lõpuks ’lisatasu (ilma joogita), st teenustasu’. Tõenäoliselt tuleneb eesti jootraha-sõna varasemast jooduraha-sõnakujust, mis omakorda on tõlkelaen alamsaksa keelest (drink-, drinke-gelt ’Trinkgeld’).

 

Artikli kirjutamisel olen saanud tuge riiklikust programmist Eesti keel ja kultuurimälu” (EKKM11-219) ning Uppsala ülikoolilt (külalisteadurina 2013. aasta kevadsemestril).

 

 

K e e l e d: d. = der dörptsche Dialekt; kasks = keskalamsaksa; küsks = keskülemsaksa; r. = der revalsche Dialekt.

 

M u r r a k u d: Hargla; Hls = Halliste; JMd = Järva-Madise; Jämaja; Khk = Kihelkonna; Koeru; Kose; Krk = Karksi; Kuusalu; Lüganuse; Märjamaa; Plt = Põltsamaa; Rannu; Ridala; Risti; Vaivara. 

 

 

KIRJANDUS

 

D o b l e r, Markus 2009. Der irrationale Umgang mit Geld am Beispiel der deutschen Trinkgeldkultur in Gaststätten. Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde der Fakultät Humanwissenschaften und Theologie der Technischen Universität Dortmund. Berlin–Dortmund.

Dravnieks, Jēkabs 1944. Vāciski latviska vārdnīca. Sestais iespiedums. Rīga: Technisko un praktisko rakstu apgāds.

EKI MK = Eesti Keele Instituudi murdekartoteek.

EKMS III = Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat III. Stockholm: Vaba Eesti, 1962.

EKSS 2009 = Eesti keele seletussõnaraamat 1–6. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. [e-versioon http://www.eki.ee/dict/ekss/ (17. II 2014).]

EKVTS 1997 = Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu Ülikool. 

EMS II = Eesti murrete sõnaraamat. II kd, 6. v (jaagupikuu–juurduma). Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1997.

EMS V = Eesti murrete sõnaraamat. V kd, 21. v (laulusliivüstükk). Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2009.

EWD 2005 = Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. Erarbeitet unter der Leitung von Wolfgang Pfeifer. 8. Auflage. München: Deutscher Taschenbuch Verlag GmbH.

Grimm I = Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. Erster Band. (A–BIERMOLKE). Leipzig: Verlag von S. Hirzel, 1854.

Grimm XI = Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm. Elfter Band. I. Abteilung, II. Teil (TREIB–TZ). Bearbeitet von der Arbeitsstelle des Deutschen Wörterbuches zu Berlin. Leipzig: Verlag von S. Hirzel, 1952.

H u p e l, August Wilhelm 1818. Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen ehstnischen Wörterbuche. Zweyte durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage. Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn.

HWB I = Agathe Lasch, Conrad Borchling, Mittelniederdeutsches Handwörterbuch. Erster Band (A–F/V). Fortgeführt von Gerhard Cordes. Neumünster: Karl Wachholtz Verlag, 1956. 

HWB II = Mittelniederdeutsches Handwörterbuch. Begründet von A. Lasch und C. Borchling, fortgeführt von Gerhard Cordes, herausgegeben von Dieter Möhn. Zweiter Band. Teil 1 (G–opperscherf). Neumünster: Wachholtz Verlag, 2004.

K e t t u n e n, Lauri 1917. Virolais-suomalainen sanakirja. Helsinki: Otava.

K e t t u n e n, Lauri 1938. Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae V.) Helsinki: Suomalais-ugrilainen seura.

L a u r, Mati 1999. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Lunin 1853 = Эстонско-русский словарь, составленный по Гупелью Иваномъ Лунинымъ. Дерптъ.

L ü b b e n, August 1888. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Nach dem Tode des Verfassers vollendet von Christoph Walther. Reprographischer Nachdruck der Ausgabe Norden und Leipzig. Darmstadt: Wiss. Buchges., 1993.

MWB I = Karl Schiller, August Lübben, Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Erster Band (A–E). Bremen: Verlag von J. Kühtmann’s Buchhandlung, 1875.

MWB II = Karl Schiller, August Lübben, Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Zweiter Band (G–L). Bremen: Verlag von J. Kühtmann’s Buchhandlung, 1876.

MWB III = Karl Schiller, August Lübben, Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Dritter Band (M–R). Bremen: Verlag von J. Kühtmann’s Buchhandlung, 1877.

RES 2004 = Rootsi-eesti sõnaraamat. Svensk-estnisk ordbok. Tartu: Valgus.

SMS V = Suomen murteiden sanakirja. Viides osa (ja–kakuttaa). (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 36.) Helsinki, 1997. 

SSA = Suomen sanojen alkuperä 1–3. Etymologinen sanakirja. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 556. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62.) Helsinki, 1992–2000.

Trinkgeld 2013 = http://de.wikipedia.org/wiki/Trinkgeld (20. III 2013).

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1869. Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch. St. Petersburg.

W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1973 [1893]. Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.


               P a b e r t r ü k k