Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias

 

 

Ülemöödunud sajandi 60. aastail tekkis baltisaksa ja vene keskajakirjanduse vahel terav poleemika Läänemere kubermangude saatuse üle. Sellel oli omakorda mitmeid põhjusi (Poola ülestõus, Saksamaa tugevnemine, peaaegu edutu poolsajand siinsete alade venelikustamises riigikeele ja vene kultuuri alusel, süvenev vene natsionalism jm). Keskne küsimus seisnes kubermangude edasistes võimalikes suundumustes. Baltisakslased soovisid siinsete provintside lätlaste ja eestlaste lõimumist saksa meele ja keele alusel, venelased aga eestlaste ja lätlaste koondumist impeeriumi, vene keele ja õigeusu ümber, keskvalitsuse kontrolli suurendamist, siinsete privileegide kaotamist ja baltisakslaste võimaliku separatismi ennetamist või vähemasti selle riski maandamist. Eestlased ja lätlased kujutasid endast keskvõimu arvates mitte rahvust, vaid etnograafilist materjali, ent siinse ääremaa saatuse ja rahvusküsimuse pidi otsustama just nende valik. Valitsus ja ühiskondlik arvamus pidas loomulikult oma kohuseks lätlastele ja eestlastele lõppotsuse kiirendamiseks abiks olla, sest riigi huvid nõudsid lõppkokkuvõttes ikkagi kubermangude venestamist (vt Issakov 1961: 178–181; Brüggemann 2009: 117–130).  

Ent kuidas arenesid asjad edasi? Ei saanud ju olla nii, et pärast ägedat poleemikat, mida tsensuur püüdis küll ohjata, ei muutunud midagi keskvalitsuse tegutsemises, venelaste, vene keele ja õigeusu olukorras, suhtumises baltisakslastesse, eestlastesse ja lätlastesse. Keskvalitsuse üldine poliitika pidas silmas vene elemendi või alge igakülgset toetamist ja edendamist ning saksa mõju nõrgendamist Läänemere kubermangudes. Ühe esimese sammuna hakkas 1. jaanuarist 1869 Riias ilmuma impeeriumi seisukohti esindav ja levitav venekeelne ajaleht Rižski vestnik (Рижский bестник). Paar aastat varem asutatud Riia Peetri ja Pauli Vennaskonna (1867) juures avati septembris 1869 vene-eesti-läti kool. Siinsete õigeusuliste eestlaste ja lätlaste vennalikuks(1) aitamiseks asutati Peterburis Baltimaade Õigeusu Vennaskond (1869), mille eesmärkide seas oli uute õigeusu kirikute ja koolide rajamine Läänemere kubermangudesse. Ent sisekubermangude vene ühiskonna pingutustest üksi võis jääda väheseks, kui täie energiaga ei osale Balti kubermangudes elavad vene inimesed. Vastasel juhul ei saavuta vene asi (vn pусское дело) siin kunagi nõutavat edu (Rižski vestnik 1869). Ka Kuressaares (1870), Tahkurannas (1870) ja Kilingi-Nõmmel (1871) alustasid õigeusu koguduste juures tööd vennaskonnad. Vennaskondade kaudu, kuhu kuulus tähtsaid vene riigiametnikke ja ajakirjanikke Peterburist ning Moskvast, koguti annetusi ja rahastati õigeusu kirikute ehitamist, raamatute väljaandmist ja abistati koole, koolilapsi jms.

Tugevdati tsensuuri ja muudeti senist tsensuurikorraldust. 13. veebruaril 1869 päris Trükiasjade Peavalitsus aru Tartu üksiktsensorilt, millised üldtsensuurile alluvad ajakirjandusväljaanded üldse Tartus ilmuvad, mis ajast, kelle loaga, kes on väljaandja ja toimetaja, millise programmiga, milliseid väljaandeid tsensor ise läbi ei vaata ja kes neid tsenseerib (EAA, f 321, n 1, s 246, l 65). Nii eestikeelsete trükiste tsensor (ühtlasi Tartu ülikooli eesti keele lektor) Carl Ferdinand Mickwitz (1813–1880) kui ka tema kolleeg, lätikeelsete trükiste tsensor Hermann Karl Ernst Clemenz (1818–1874)(2) vabastati ametist. Mõlemad olid luterlastest sakslased. Nende asemele määrati 15. maist 1869 usaldusväärsemad isikud: eestikeelsete trükiste tsensoriks sai õigeusklik eestlane ja Riia Vaimuliku Seminari õppejõud Mihhail (Mihkel) Suigusaar (1842–1916) ning läti trükiste kitsast väravat asus valvama teine vaimuliku seminari õppejõud, õigeusuline lätlane Andrei Ruppert (Adrians Ruperts; 1837–1907) (Cenzūra 2004: 98–99).Järgmisel päeval (16. V) teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile Aleksander de la Croix’le, et siseminister on tunnistanud kasulikuks koondada edaspidi läti- ja eestikeelsete trükiste tsenseerimine Riia sisetsensuuri üksiktsensori haldusalasse ja Tartu õpperingkonna kuraatorile on tehtud korraldus sellest teatada Mickwitzile ja Clemenzile (EAA, f 321, n 1, s 139, l 14–14p).Kaheksa päeva hiljem teatas üksiktsensor trükiste tsenseerimisest Riias ka Tartu, Pärnu ja Kuressaare trükikojale (EAA, f 321, n 1, s 139, l 15). 28. mail nõudis Trükiasjade Peavalitsus Eesti Postimehelt seadusega vastavusesse viidud uut programmi, sealhulgas ka lisalehtedele. Midagi oli lahti lisalehtedega, mis just, see kirjavahetusest ei selgu. Peavalitsus kinnitas ajalehe programmid, pealkirjad, mahud ja ilmumissageduse 23. augustil 1869. Lisalehed kandsid veidi muudetuna pealkirju: „Eesti Postimehhe öhtused könned omma söbradele”; „Soe tubba, maggus jut ja Pagganatest sönnumetoja ehk Missioni-leht” (EAA, f 321, n 1, s 139, l 55–56p). 

Eestikeelsete trükiste tsensuuri viimine Riiga sünnitas omajagu segadust kirjastajatele-trükkalitele, Eesti Postimehele, Perno Postimehele ning tõi lisaks mitmeid palvekirju, mis taotlesid eestikeelsete trükiste tsenseerimise jätkamist Tartus. Mureliku kirja saatis siseministrile Heinrich Laakmann, kes soovis Eesti Postimehe tsenseerimise jätkamist Tartus. Trükiasjade Peavalitsuse vastusest (2. VI 1869) selgub, et Laakmann muretseb Eesti Postimehe pärast asjatult, sest tsensuuriraskused on tühised, nende võimendamine liialdatud. Lihtrahva nädalalehe läbivaatamise viivitus isegi 1–2 nädalat pole eriti tuntav, sest ajaleht pole mõeldud mitte jooksvate sündmuste, vaid õpetlike lugude jaoks (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21–22p). Eesti Postimeest, nagu ka teisi trükiseid, tuli nüüdsest alates kaks korda Riiga saata. Esiteks lähetati sinna numbri käsikiri, mille tsensor läbi luges ja trükiloa andis ning tagasi Tartu saatis. Ajaleht trükiti nüüd Tartus ja selle korrektuur saadeti taas Riiga. Tsensor võrdles seda käsikirjaga, andis ilmumisloa ja saatis korrektuuri tagasi. Asjaajamise säärane keerukus teeb ka mõistetavaks, miks J. V. Jannsen kaalus koguni Riiga asumist (Koidula Kreutzwaldile Tartus 1. juulil 1869: 271). 

Eestikeelsete trükiste tsensori vahetus tekitas ärkamisaegsetes tegelastes omajagu elevust ja spekulatsioone. Koidula kirjutab: „Hakatuses peeti teda [Suigusaart] hundiks, nüüd näitab, et teda kiputakse lambaks pidama – mina kardan, ta ei ole ühte ega teist. Eks me näe” (Koidula Kreutzwaldile Tartus 16. lõikuskuul 1869: 294–295). Üldiselt peetakse läti- ja eestikeelse trükisõna kitsa värava valvajaid(3) Riias rahvuslikku liikumist soosivaiks. Tsensorite tegevuse vähese uurituse tõttu jätab allakirjutanu küsimuse lahtiseks, sest seniste tsensuurireeglite täpset täitmist asuti märksa jõulisemalt nõudma kui varem. Läänemere kubermangude ajakirjandust hakati tähelepanelikumalt jälgima: kontrolliti ajakirjade ilmumislube ja ajakirjanduses avaldatu vastavust kinnitatud programmile, trükikodade, litograafiaasutuste ja fotoateljeede tegutsemislube. 1. jaanuarist 1870 oli siinsetes kubermangudes kogu kroonu ametlikuks asjaajamiskeeleks vene keel, saksakeelseks võis jääda kirjavahetus kohalike allasutustega (lähemalt EAA, f 321, n 1, s 139, l 86–87p; Kiverik 2010: 20). Kuigi plaaniti vene keele sisseviimist õppeainena luteri usu rahvakoolidesse, jäi see mitmel põhjusel täitmata. Sama aasta sügisel alustas Riias tööd venekeelne Balti Õpetajate Seminar, mis pidi ette valmistama koolmeistreid eelkõige eesti ja läti õigeusu rahvakoolidele.(4) 

8. juulist 1870 pärineb trükiasjade peavalitsuse ringkiri Liivimaa kubernerile, milles sooviti andmeid kubermangus ilmuvate perioodiliste väljaannete ja nende trükiarvude kohta 1868. ja 1869. aasta juunis ning detsembris ja 1870. aasta juunis (EAA, f 296, n 5, s 16, pagineerimata). 1. augustil nõudis kuberner Fjodor von Lysanderi ringkiri omakorda Liivimaa kubermanguvalitsuselt ja linnadelt andmete esitamist. Praegu teadaolevalt on need esmakordsed kokkuvõtvad teated kogu Liivimaa perioodikast ja nende trükiarvudest (vt tabelit 1). 1868–1870 ilmus Liivimaal 30 väljaannet, neist saksakeelseid 18, eestikeelseid kuus, lätikeelseid kolm, venekeelseid üks ja kahe- või neljakeelseid kaks. Ülekubermangulise levikuga ja kõige suuremate trükiarvudega saksakeelsed väljaanded olid kuus korda nädalas ilmunud Rigasche Zeitung ja Zeitung für Stadt und Land. Nende trükiarv küll kõikus, ent 1870. aastaks oli ajalehtede tiraaž umbes 4000 eksemplari. Ülejäänud saksakeelsed ajalehed-ajakirjad olid kas lokaalse iseloomuga (Kirchlicher Anzeiger für die Stadt Dorpat, Rigasches Kirchenblatt) või kindla suunitlusega teadusväljaanded (Zeitschrift für Rechtswissenschaft, Correspondenzblatt des Naturforschenden Vereins zu Riga jt). Viimaseid levitati küll kogu impeeriumis ja välismaalgi, ent nende trükiarv jäi ajakirjade erialalisuse tõttu tagasihoidlikuks. Tartus anti välja kahte suurt saksakeelset ajalehte: kuus korda nädalas tuli Wilhelm Heinrich Gläseri trükikojast Dörptsche Zeitung trükiarvuga 500 eksemplari ja Carl Emil JohannMattieseni trükikojast samuti kuus korda nädalas Neue Dörptsche Zeitung 695–870 eksemplaris. Omapäraseim saksakeelne ajaleht ilmus Kuressaares. Sellel puudus kogu ilmumisperioodil (1865–1882) pealkiri ja tinglikult on seda nimetatud Annoncenblattiks (Annus 1993: 36–37). Väljaanne ilmus kord nädalas ühel-kahel, sekka ka kolmel-neljal leheküljel ja sisaldas reklaami ning teadaandeid. Numbri trükiarv kõikus vaadeldud aastail 261 ja 275 vahel. Pärnus kaks korda nädalas ilmunud Pernausche Zeitungit trükiti üsna väikese trükiarvuga 139–161 eksemplari.

Eestikeelse perioodika puhul on teada 1870. aastast peale nii Eesti Postimehe kui ka Eesti Põllumehe tiraaž (Paatsi 2007: 731–745). Eesti Postimehe juttotubba trükiti neil aastail 1400–1700 ja teist lisalehte Missionär ehk sönnumed pagganatest 1000 eksemplari ringis.(5) Alates 1870. aastast liideti jututuba ajalehe mahtu suurendamata pealehega ja Missionär lõpetas ilmumise. Tallorahva Kulutaja levis küll kogu eestlastega asustatud kubermangu osas, ent selle trükiarv oli tagasihoidlik. Ajaleht avaldas peamiselt teateid, müügikuulutusi, ringkirju ja määrusi. Perno Postimeest loeti eelkõige Pärnu linnas ja maakonnas.

1869. aastal alustas kaks korda nädalas ilmumist Rižski vestnik, järgmisest aastast juba viis-kuus korda nädalas. Usutavasti doteeris väljaannet algusest peale riigivõim. Lätlaste suurim ajaleht oli Mājas Viesis (1856–1910), mis ilmus sel ajal nädalalehena ja oli ühekordselt trükiarvult kubermangu suurim ajaleht. Lätlaste Vidzemes Latviešu Avīzes oli eestikeelse Tallorahva Kulutaja analoog. Ajaleht avaldas kubermanguvalitsuse ja politseiteateid, müügi- ja tagaotsimiskuulutusi (Egle jt 1977:355). Riigivalitsuse ja kubermangu ametlikke seadusi-määrusi, raeprotokolle, teateid kohalemääramistest, kuritöödest ja tagaotsitavatest jm avaldas neljakeelne Livländische Gouvernements-Zeitung (1852–1917), mille tellimine oli ametiasutustele kohustuslik. Selle juurde kuulus kuus korda nädalas ilmuv Riiat puudutav saksa- ja venekeelne Rigaer Amtlicher Tages-Anzeiger (1867–1871). 

Kui ajalehtede ühekordne trükiarv kokku võtta, siis 1868. aasta juunis oli see 26 524, detsembris 32 907, järgmise aasta juunis 31 025, detsembris 30 667 ja 1870. aasta juunis 30 164 eksemplari, kusjuures saksakeelsed väljaanded moodustasid kogutiraažist 1868. aasta juunis 38 % ja 1870. aasta juunis 50 %, eestikeelsed vastavalt 24 % ja 12 %. Et suuremad saksakeelsed ajalehed ilmusid 3–6 korda nädalas ning eesti- ja lätikeelsed ainult nädalalehtedena või veelgi harvem, oli saksakeelse meedia informatsiooni liikumiskiirus ja selle mõjuväli Liivimaal kordades suurem kui vene-, läti- või eestikeelsel perioodikal. 

Kas Tsensuuri Peavalitsus tahtis eestikeelsete trükiste ja eelkõige perioodika puhul tsensuuri kitsast väravat Riiga viies ka info levikut pidurdada? Seda on raske uskuda. Küll pidi neile algusest peale selge olema, et tsensuuri üleviimine Tartust Riiga pikendab ilmumisprotsessi, ent nagu selgus Laakmanni palvekirja vastusest, ei pidanud tsensuur seda lihtrahva ajalehe puhul oluliseks. Karl Taev oletas aastakümnete eest, et tsensuuri üleviimine Riiga võis olla seotud Carl Schirreni raamatu „Livländische Antwort” keelamise ja konfiskeerimise ümber toimunuga ning eestikeelsete trükiste vabastamisega baltisakslase Mickwitzi ülemvalvest ja tema asendamine kõrgema instantsi valve all töötava Suigusaarega (Taev 1962: 15). Tegemist võis olla siiski veel paljude meile hetkel tundmatute põhjustega, ent lõppkokkuvõttes on kõige tõenäolisem ikka rangema ja tõhusama kontrolli kehtestamine, mis oli ju tsensuuri peaülesanne. Küll oli tsensuuriprotsessi pikenemine ja keerulisemaks muutumine kindlasti üks võimalik põhjus, miks Jannsen liitis Juttotoa pealehega ja loobus Missionäri väljaandmisest. Postipapa ise viitab küll lisalehtede puhul üksnes postiraha maksmisele ja kahjumile, sest tsensuuriraskustest polnud võimalik kirjutada (Jannsen 1869: 180). Mõned korrad Jannsen siiski nurises tsensuuri aeglase töö üle. Nii märkis ta, et tsensuuri lubakiri on õigel ajal tulemata jäänud ja leht kolme nädala sees juba teist korda kuus päeva hilineb (Jannsen 1872: 238). Sellele reageeris järeltsensuur ja Jannsenil tuli avaldada õiendus nii vene kui ka eesti keeles (Boguschewitsh 1873: 31). Kui uskuda tsensuuri ennast, siis nemad töötasid kiiresti ja korralikult, hilinemise põhjused peitusid kuskil mujal.

Kitsa värava valvurid valmistasid oma tööga muret nii kogu Liivimaa ajakirjandusele kui ka muule trükisõnale. Elusaatused on siiski imelikud. J. V. Jannsen Eesti Postimehe toimetajana oli tihti tundnud tsensuuri karmi kätt, ent tema mõlemast pojast said eestikeelsete trükiste ülemvalvurid. Eestikeelsete trükiste tsensuur kolis Riiast tagasi Tartusse ja kitsast väravat valvas siin aastail 1884–1892 Eugen Jannsen (1853–1930). Harry Jannsen (1851–1913) töötas tsensorina Tallinnas (1908–1913). 

 

Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teema „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2) toetusel.

 

 

ARHIIVIALLIKAD

 

EAA = Eesti Ajalooarhiiv. 

 

 

KIRJANDUS

 

A n n u s, Endel (toim) 1993. Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675–1940. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.

B o g u s c h e w i t s h, I. 1873. Vasteöiendus. – Eesti Postimees 7. II, nr 6, lk 31. Vene ja eesti keeles.

B r ü g g e m a n n, Karsten 2009. „Venestamine” kui Vene impeeriumi ülemvõimu representatsioon Balti provintside näitel. – Vikerkaar, nr 7/8, lk 117–130.

Cenzūra 2004 = Cenzūra un cenzori latviešu grāmatniecībā: līdz 1918. gadam. Sastādītāja Lilija Limane, redaktors Aleksejs Apīnis. 2004. Riga: Latvijas Nacionālā bibliotēka, Reto grāmatu un rokrakstu nodaļa.

E g l e, Kārlis, L ū k i n a, Velta, B r e m p e l e, Ārija, J a u ģ i e t i s, Valdemārs 1977. Latviešu periodika. 1. sējums 1768–1919. Otrs, papildināts izdevums. Rīga: Zinātne.

I s s a k o v, Sergei 1974 = Исаков, Сергей, Русский язык и литература в учебных заведениях Эстонии XVIII–XIX столетий. 1860–1880-е годы: спецкурс для студентов-русистов. Выпуск 2. Тарту: Тартуский государственный университeт.

I s s a k o v, Sergei 1961 = Исаков, Сергей. Остзейский вопрос в русской печати 1860-х годов. Тарту: Тартуский государственный университет.

 [J a n n s e n, Johann Voldemar] 1868. Löppesönna ja luggejad. – Eesti Postimees 25. XII, nr 52, lk 415–416.

J a n n s e n, Johann Voldemar 1869. Ue tellimise kulutamine. – Eesti Postimees 3. XII, nr 48, lk 180.

[J a n n s e n, Johann Voldemar] 1872. Jälle on… – Eesti Postimees 4. X, nr 40, lk 238.

K i v e r i k, Indrek 2010. Baltisakslased ja Vene riigivõim 19. sajandi teisel poolel. Vene keele kasutuselevõtust Balti kubermangude ametiasutustes ja koolides. – Vene impeerium ja Baltikum. Venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Koostanud Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 18 (25). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk 11–68.

Koidula Kreutzwaldile Tartus 1. juulil 1869. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus V. Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 265–273.

Koidula Kreutzwaldile Tartus 16. lõikuskuul 1869. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus V. Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 287–299.

[L a n g e, Hermann] 1890. Das erste Dorpatsche Lehrer-Seminar mit seinen Schülern und Lehrern von seiner Gründung 1828 bis zu seiner Schliessung 1889. Gewidmet von Hermann Lange. Dorpat: Schnakenburg’s Buchdruckerei. 

L i n d e n b e r g, Jakob 1872. Wenne rahwas ja Wenne riik. Riia: E. Plates.

P a a t s i, Vello 2007. Ajaleht Eesti Postimees ja ajakiri Eesti Põllumees aastatel 1870–1880. Trükiarvud ja kirjastamine. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 731–745.

Rižski vestnik = Рижский вестник 19. III 1869, nr 23. 

T a e v, Karl 1962. Venemaa tsensuuriseadusandluse administratiivsest rakendamisest Baltimaadel 1850–1870. – Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik 117. Töid filoloogia alalt I. Tartu, lk 3–24.

          

  1. Nii vene- kui ka eestikeelses õigeusuliste kirjasõnas väideti, et eestikeelne venelane tuleneb sõnast vend. Eestlased polevat rääkinud mitte venelane, vaid vennalane ja vennaline, sest slaavlased ja soome sugu rahvad olid naabrid ning sõbrad (Lindenberg 1872: 2 (allmärkus)).
  2. H. K. E. Clemenz oli tihedalt seotud Tartuga. Ta lõpetas siinse saksakeelse õpetajate seminari, oli hiljem seal õppejõud ja Tartu ülikooli läti keele lektor (1851–1874) (Lange 1890: 180–181).
  3. Mõlemad mehed olid lõpetanud Moskva Vaimuliku Akadeemia. Nende tsensoripalgaks oli 25 rubla kuus. M. Suigusaare tsensoritegevuses täit selgust siiski pole. M. Suigusaare säilinud kirjadest loeb allakirjutanu välja küll kahetsust ja inimlikkust, kui ta ei suutnud esitatud käsikirja trükki lubada. Trükiste läbivaatamisel ei saanud Suigusaar juhinduda sümpaatiatest, vaid tsensuuriseadusest ja lugematust arvust peavalitsuse, kuberneri ja politseivalitsuse jt ringkirjadest. Üldise tsensuuri tugevnemise foonil on raske uskuda eestikeelse trükisõna tsensuuri leebumist.
  4. Riigivalitsuse tegutsemisest ja probleemidest vene keele õpetamisel sellal Eestis töötanud koolides on andnud hea ülevaate Sergei Issakov (1974: 3–85).
  5. J. V. Jannsen (1868: 416) märkis 1868. aasta lõpus pealehe trükiarvuks 2609, Juttotoal 1700 ja Missionäril 1150. Trükiarv võis kõikuda. Algandmetest ei selgu, mida trükiarv endast kujutas, tõenäoliselt kuu keskmist.

                   P a b e r t r ü k k